Õlimaal

Õlimaal on õlivärvidega peamiselt krunditud alusele (nt puittahvlile, lõuendile, vaskplaadile, vineerile, papile vms) maalitud kunstiteos. Traditsiooniliselt kaetakse kuivanud õlimaalitöö lakiga.

Nikolai Triik, "Soome maastik", 1914, õli, lõuend, Tartu Kunstimuuseumi maalikogu

Tahvelmaalis õlivärvidega maalimise tehnika töötasid välja Madalmaade kunstnikud Jan ja Hubert van Eyck (u 1390–1441). Renessansi kõrgajaks oli õlimaal välja tõrjunud temperamaali peaaegu kõikjal Euroopas. Kui varased õlimaaliteosed olid ikka veel tahvelmaalid puul, siis umbes 15. sajandi lõpus muutus lõuend populaarsemaks maali aluseks, sest see oli odavam, seda oli kergem transportida ja see võimaldas suuremate teoste maalimist. Üks järjekindlamaid õlimaali viljelejaid lõuendil oli Veneetsia koolkond, kuhu kuulusid ka näiteks Tizian ja Paolo Veronese. Veneetsia, kus purjeriie oli kergesti kättesaadav, oli juhtival kohal lõuendile üleminekul. Saksamaal hakkasid õlimaalitehnikat viljelema Albrecht Dürer ning Hans Holbein. Alates 18. sajandist on õlimaal valitsev maalikunstitehnika.

Allikad

• Kunstileksikon, Tallinn, 2001, lk 479