Õlivärv

Õlivärv on maalivärv, mis on peamiselt pigmenti ja õlisideainet sisaldav vedel või pastataoline värv, mis õhuga kokku puutudes tahkestub. Peamine tehnikale nime andev koostisosa on töödeldud kuivav taimeõli (lina-, pähkli-, mooniõli vms).

Õlivärvi hoiti algselt nahkpaunakeses või loomasooles, hiljem võeti kasutusele tsingist tuub, mis on siiani populaarne.

Ajalugu

Esmalt registreeritud kasutamine

Õlivärvi kasutuselevõtu ja väljatöötamise tehniline ajalugu ning erinevate lisandite (kuivatid, vedeldid) kasutuselevõtu kuupäev pole hoolimata 19. sajandi keskpaigast tehtud intensiivsetest uuringutest endiselt hästi mõistetav. Kirjanduses on palju valesid teooriaid ja teavet: üldiselt on kahtlane kõik, mis on avaldatud enne 1952. aastat. Kuni 1991. aastani polnud paleoliitikumi ajast pärit koopamaalingute orgaanilisest küljest midagi teada. Sideainete keemia kohta tehti palju oletusi. Tuntud Hollandi-Ameerika kunstnik Willem De Kooning on tuntud öeldes: "Liha on põhjus, miks õlivärv leiutati".

Vanimad teadaolevad õlimaalid pärinevad aastast 650 pKr, mis leiti 2008. aastal Afganistani Bamiyani oru koobastest, "kasutades pähkli- ja mooniseemneõlisid".

Klassikaline ja keskaegne periood

Kuigi Kreeka, Rooma ja Egiptuse iidsed Vahemere piirkonna tsivilisatsioonid kasutasid taimeõlisid, on vähe tõendeid selle kohta, et neid oleks kasutatud maalikandjana. Tõepoolest, linaseemneõli ei kasutatud söötmena, kuna see kaldub kuivama väga aeglaselt, tumenema ja pragunema, erinevalt mastiksist ja vahast (viimast kasutati akvaarsel maalimisel).

Kreeka kirjanikud, näiteks Aetius Amidenus, registreerisid retsepte, mis hõlmasid kuivatamiseks õlide kasutamist, näiteks pähkel, moon, kanepiseemned, männipähkel, kastoor ja linaseemned. Paksenedes muutusid õlid vaigulisteks ja neid võis kasutada lakina maalide pitseerimiseks ja kaitsmiseks vee eest. Lisaks sellele, kui õlile lisati kollast pigmenti, võib see levida tinafooliumile kui odavam alternatiiv kuldlehele.

Varakristlikud mungad pidasid neid arvestusi ja kasutasid tehnikat oma kunstiteostes. 12. sajandi Saksa munk Theophilus Presbyter soovitas linaseemneõli, kuid pooldas oliiviõli kasutamist pika kuivamisaja tõttu. Õlivärvi kasutati maja kaunistamisel peamiselt sellisena, nagu see on tänapäeval, kõva veekindla kattena avatud puidust töödele, eriti välitingimustes.

13. sajandil kasutati temperamaalide detailistamiseks õli. 14. sajandil kirjeldas Cennino Cennini maalimistehnikat, kasutades tempera maali, mis oli kaetud kergete õlikihtidega. Orgaaniliste õlide aeglaselt kuivavad omadused olid varajastele maalijatele teada. Materjalide hankimise ja töötamise raskused tähendasid aga seda, et neid kasutati harva (ja tõepoolest peeti puuduseks aeglast kuivamist).

Värvi tuubid.

Värvitoru leiutas 1841. aastal portreemaalija John Goffe Rand, asendades sea põied ja klaasist süstlad kui värvitranspordi peamise tööriista. Kunstnikud või nende abilised jahvatasid iga pigmendi eelnevalt käsitsi, segades siduvat õli ettevaatlikult õiges vahekorras. Värve sai nüüd toota lahtiselt ja müüa korgiga plekist torudes. Korki saab tagasi keerata ja värvid säilitada edaspidiseks kasutamiseks, pakkudes õues värvimiseks paindlikkust ja tõhusust. Valmistatud värvid olid tasakaalustatud konsistentsiga, mida kunstnik sai õli, tärpentini või muude meediumitega lahjendada.

Tuupides olev värv muutis ka seda, kuidas mõned kunstnikud maalile lähenesid. Kunstnik Pierre-Auguste Renoir ütles: "Ilma värvituubideta poleks impressionismi olnud." Impressionistide jaoks pakkusid torukujulised värvid oma pleneri palettide jaoks hõlpsasti ligipääsetavaid värve, motiveerides neid tegema spontaanseid värvivalikuid.

Vaata ka

• Kaseiinvärv
• Temperavärv
• Õlimaal