Saksa maalikunstniks ja graafik From Wikipedia, the free encyclopedia
Albrecht Dürer (21. mai 1471 Nürnberg – 6. aprill 1528) oli saksa maalikunstnik ja graafik, renessansskunsti suurmeister.
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2023) |
Tema humanistinimi oli Albertus Durerus Noricus – Albrecht Dürer Nürnbergist. Albrecht Dürer on homo universalis ja tugevalt mõjutatud humanismist[1]. Ta on eeskuju võtnud Antonio Pollaiuolo, Andrea Mantegna ja Giovanni Bellini ja teistest Itaalia kunstnikest[2].
Dürer on loonud õlimaale, joonistusi ja akvarelle. Tema loomingu tähtsaim osa on graafika. Ta viljeles puu- ja vaselõiget (nt vaselõige "Melanhoolia"). Tuntud on tema portreed (sealhulgas autoportreed).
Düreri teostest on säilinud 1113 joonistust, 108 vasegravüüri ja oforti, 246 puulõiget, 34 akvarellmaali, 90 maali, palju kirju ning märkmeid, päevik ja perekroonika. See tähendab, et Dürer on üks paremini dokumenteeritud renessansiaja kunstnikke.[1]
Kunstnik Albrecht Düreri isa nimi oli samuti Albrecht Dürer; ta elas aastatel 1427–1502 ja oli ungari juurtega kullassepp. 1467. aastal sai vanemast Albrecht Dürerist Nürnbergi linnakodanik ja ta abiellus oma tööandja tütrega. Noorema Albrecht Düreri ema oli Barbara Dürer (sünninimega Holper; 1452–1514); ta sai 24 aasta jooksul 18 last, kellest 15 surid noorelt. Elama jäid peale Albrechti Endres (1484–1555) ja Hans (1490–1534), keegi nendest ei saanud järglasi, kes oleks perekonnanime üle võtnud, seetõttu suri perekond välja. Kunstnik Albrecht Dürer oli paari kolmas laps, aga esimene, kes elas lapseea üle.[1]
1477.–1482. aastal käis Dürer Püha Sebalduse koolis, kus õppis lugemist, kirjutamist, arvutamist ja ladina keelt. 1482.–1486. aastal õppis Dürer oma isa käe all kullassepaks. Kunstihariduse sai ta 1486.–1489. aastal Michael Wohlgemutilt.[1]
Pärast õpingute lõppu läks Dürer neljaks aastaks reisima ja naasis 1494. aastal. Üks ta reisieesmärke oli kohtuda Martin Schongaueriga, kes elas Colmaris, aga selleks ajaks, kui Dürer sinna jõudis, oli Schongauer juba surnud. Dürer sai siiski Schongaueri teoseid ja stuudiot külastada.
Dürer reisis palju ka Itaalias. 1505.–1507. aastal hakkas ta Itaalias tegelema kunstiteooriaga, mis ajendas Düreri lõpuks aastakümneid hiljem avalikult proportsioonidest kirjutama.
1520. aastal läks Dürer aastaks Hollandisse lootuses saada uue valitseja Karl V riiklikku kunstnikutoetust.[2]
7. juulil 1494 abiellus Dürer 23-aastaselt Agnes Freyga (hiljem Dürer; 1475–1539), kelle isa oli pronksisepp ja lautomängija. Sellest abielust ei sündinud lapsi. Agnes aitas Albrechtil kunstiteoseid müüa ja töötas kunstikaupmehena.[1]
Albrecht Dürer kartis väga süüfilisse haigestuda. Ta kannatas aastaid palaviku ja minestushoogude käes, tal kahtlustati malaariat.[3]
Dürer sidus omavahel omaaegset Itaalia ja Põhja-Euroopa kujutavat kunsti[2]. 1483. aastast pärineb varaseim Düreri säilinud joonistus, sellel ta kujutab iseennast[1].
1495. aastal lõi ta oma initsiaalidest monogrammi[1], kujundi, kus suure A-tähe allosas on väiksem D-täht.
Vanim säilinud Düreri teos on ta 13-aastaselt joonistatud autoportree. Pildi üleval on kirjutatud "Dz hab ich aws eim spigell nach / mir selbs kunterfet im 1484 iar / do ich noch ein kint was / Albrecht Dürer" mis oleks eesti keeles "Selle tegin ma peegli järgi / endast 1484. aastal, / kui ma veel laps olin / Albrecht Dürer". Joonistuse suurus on 27,3 x 19,5 cm ning see on joonistatud hõbedast otsaga pliiatsiga paberile[4].
1508. aastal andis Jakob Heller Dürerile ülesande luua altar. Altari paremal tiival kujutab Dürer palves kätega apostlit. Tema paremaks kujutamiseks lõi Dürer kõigepealt proovitöid, millest üks oli "Palvetavad käed". See proovitöö ei olnud mõeldud avalikuks esitluseks, aga Viinis esitleti seda aastal 1871 siiski esimest korda avalikkusele ja see meeldis vaatajatele. 1896. aastal loodi esimesed "Palvetavatest käte" reproduktsioonid. Sel ajal muutusid aina populaarsemaks religioosse kunsti ostmine ja reprodutseerimine. 2008. aastal toimus Nürnbergis pidustus "Dürers Betende Hände", kus tähistati 500 aasta möödumist Düreri "Palvetavate käte" loomisest. Sellel üritusel esitleti "Palvetavate käte" reproduktsioone, nii keraamikat, raamatukaasi ja urne, aga ka WC-paberihoidjaid ja Miki-Hiire palvetavate kätega T-särke.[5]
Düreri teoseid iseloomustab detailirohkus ja peenus. Ta kujutas jõuliselt ja väljendusrikkalt kodumaa ja ajastu vastuolusid. Peaaegu kõigis tema teostes võib märgata kahe pooluse – hea ja kurja, valguse ja pimeduse, mõistuse ja tumedate jõudude – võitlust. Puulõige on kõige vanem graafikatehnika, mida iseloomustavad tugevad jooned ja kontrastsus[6]. Kuulsad on tema puulõikeseeriad Kristuse kannatusloost („Suur passioon“ ja „Väike passioon“) ning Johannese ilmutuse raamatust inspireeritud vaselõiked "Rüütel, surm ja kurat", "Püha Hieronymus" ja "Melanhoolia I".
"Neli apostlit" (Johannes, Peetrus, Markus, Paulus) 1526. aastal.
.jpg)
.jpg)
Maja, kus Dürer alates 1509. aastast Nürnbergis elas, on taastatud ja seal asub tema majamuuseum. Muuseumi aadress on Albrecht-Dürer-Straße 39.
Saksamaal on mitu Düreri-nimelist kooli.
Dan Browno Robert Langdoni sarja kolmandas raamatus "Kadnund sümbol" mainitakse Dürerit ja leitakse ta monogramm, mis aitab Katherine Solomonil ja Robert Langdonil jõuda püramiidi saladuse lahendamiseni.
Tartu Ülikooli kunstimuuseumil on Düreri teoseid. Nendest oli näitus 2011. aasta novembrist kuni 2012. aasta märtsini. Väljapanekul esitleti kolme puulõike sarja "Apokalüpsis", "Maarja elu" ja "Suur passioon" töid.[6]
.jpg)
Walhalla templis, mis on Baierimaal asuv mälestushoone, kus asuvad büstid tähtsatest ja auväärsetest inimestest, kes on aidanud rajada saksa identiteeti. Seal on ka Düreri büst.[7]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
