Remove ads
Eesti kunstnik From Wikipedia, the free encyclopedia
Villem Ormisson (sünninimega Wilhelm Aleksander Ormisson[1]; 26. juuli 1892 Pärsti vald, Viljandimaa – 5. aprill 1941 Tartu) oli eesti maalikunstnik ja kunstipedagoog.
Villem Ormisson | |
---|---|
Sünninimi | Wilhelm Aleksander Ormisson |
Sündinud |
26. juuli 1892 Pärsti vald, Viljandimaa |
Surnud |
5. aprill 1941 Tartu |
Rahvus | eestlane |
Haridus | Riia linna kunstikool |
Tegevusala | maalikunstnik ja kunstipedagoog |
Villem Ormisson õppis Viljandis Heine progümnaasiumis ja aastatel 1910–1914 Riia Linna Kunstikoolis. Täiendas end kunsti alal 1922. aastal kaks kuud Berliinis ja Dresdenis.
Riia linna kunstikoolis õppis ta joonistamist Jānis Tilbergsi ja maalimist Vilhelms Purvītise juhendamisel, kes olid mõlemad Peterburi Kunstiakadeemia kasvandikud. Purvītiselt, oma aja kuulsaimalt baltimaade maastikumaalijalt, omandas ta suurepärase õhu ja vee väreluse kujutamise oskuse, milles jäi eluajal eesti kunstis ületamatuks.[2]
Esines esimest korda Eestis 1914. aasta veebruaris Noor-Eesti korraldatud IV eesti kunstinäitusel Tartus teatris Vanemuine.[3]
1914. aasta sügisest töötas kunstiõpetajana mitmes Viljandi koolis (kõige kauem – kaheksa aastat – Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumis[3]), seejärel 1926. aastast joonistus- ja maaliõpetajana Tartus Kõrgemas Kunstikoolis Pallas; aastatel 1929–1940 oli samas ka juhataja abi.
Koolijuhataja abina kuulus tema ülesannete hulka kõik õpilaste elusse puutuv, ettetulnud tüliküsimused lahendas ta ääretult õiglaselt. Maaliklassi juhendajana oli Villem Ormisson väga diskreetne, ei maalinud kunagi õpilaste töid üle ega sundinud tegema, nagu tema tahtis, ka ei armastanud ta eriti kunsti üle teoretiseerida. Tööde hindamisel vältis ta emotsionaalseid hinnanguid – otse halba ei öelnud, kuid ka kiitusega oli kitsi.[4] Enamik 1930. aastatel eesti kunsti astunud tipptegijaist on oma maalialgõpetuse saanud Ormissonilt.[5]
Astus 1920. aastal kunstiühingusse Pallas[6] ja esines sealtpeale selle näitustel. Oli kunstiühingu esimees aastatel 1927–1928 (abiesimees 1928–1930), 1930–1931 ja 1935–1936.[7]
Pöördelistest ajaloosündmustest vapustatuna tegi Villem Ormisson 1941. aastal enesetapu. Nõukogude võim mõistis tema "ohtlikkust" kiiresti: selleks ajaks juba elust lahkunud kunstniku näitus oli üks esimesi, mis 1948. aastal Tartu Kunstimuuseumis keelati.[5]
Kaasaegsed mäletasid teda väga heasüdamliku, vaikse, isegi erakliku inimesena, kes avanes alles lähemate sõprade seltsis. Rahuliku ja tasakaaluka meele pärast kutsuti teda sageli rahukohtunikuks ja tülide lepitajaks.[7] Maalimine, male mängimine kohvikus Werner ja kalastmine olid tema elu kolm suurt kirge.[8]
Villem Ormissoni viimne puhkepaik on Viljandi vanal kalmistul.
Villem Ormisson on loonud peamiselt maastikumaale ja natüürmorte, vähemal määral portreid. Loomingu algusaastate teostes on märgata impressionismi (ennekõike Matisse'i ja Cézanne'i) ja Konrad Mäe loomingu mõjutusi; pärast Saksamaal käimist 1922. aastal ilmus tema loomingusse ekspressionistlikke jooni, koloriit tumenes ja valdavaks sai rohekassinine toon. 1930. aastatel maalis Ormisson rohkem impressionistlikke maastikke, milles erilisel kohal on talvised Tartu vaated täis rahu ja lõputult langevat lund.[5] Aeg-ajalt jäljendas ta teadlikult mõne suure meistri käekirja, L. Anupõld on nimetanud seda "mänguks meistritega".[9] Ormissoni hilise loomingu tippsaavutuseks on 1939. aastal valminud 3 x 5 meetri suurune pannoo "Pühajärv" Vanemuise teatris.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.