From Wikipedia, the free encyclopedia
Clemens XII (Lorenzo Corsini, 7. aprill 1652 – 6. veebruar 1740) oli paavst aastatel 1730–1740. Ta oli 246. paavst.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2019) |
| Clemens XII | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Lorenzo Corsini |
| Valitsemisaja algus | 12. juuli 1730 |
| Valitsemisaja lõpp | 6. veebruar 1740 |
| Eelkäija | Benedictus XIII |
| Järeltulija | Benedictus XIV |
| Sünnikuupäev | 7. aprill 1652 |
| Sünnikoht | Firenze |
| Surmakuupäev | 6. veebruar 1740 |
| Surmakoht | Rooma |
Lorenzo Corsini sündis Firenzes jõuka kaupmehe, Sismano ja Casigliano markii Bartolomeo Corsini ja Elisabetta Strozzi seitsmelapselise pere neljanda lapsena. Tema onu oli kardinal Neri Corsini ja tema suguvõsast oli pärit pühak Andrea Corsini. Lorenzo Corsini ema oli paavst Clemens XI sugulane. Clemens XII oli 6. ja viimane Firenzes sündinud paavst. Enne teda oli viimati Firenzest pärit Urbanus VIII.
Corsini õppis esmalt Firenzes, seejärel Roomas jesuiitide kolleegiumis ja Pisa ülikoolis õigusteadust. 1675 omandas ta doktorikraadi. Pärast isa surma 1685 otsustas ta järgida oma kutsumust ja pühenduda kiriku teenimisele, mille tõttu ta loobus oma pärandiõigusest. Oma esimesed kiriklikud ametikohad ostis ta 30 000 ja 80 000 eskuudo eest (simoonia). Aleksander VIII saatis Corsini nuntsiuseks Viini, kuid Saksa-Rooma keiser Leopold I keeldus teda vastu võtmast, kuna paavst ei määranud keisri soosikuid kardinalideks. Corsini oli kardinal 24 aastat. Ainult Benedictus XIII varem ja Benedictus XVI hiljem on olnud enne paavstiks saamist veel kauem kardinalid. Kardinalina resideeris ta Pamphili palees (Palazzo Pamphili), mis kujunes tema ajal Rooma haritlaskonna kogunemiskohaks. Ta päris onult oma aja hinnatuima raamatukogu.
Kardinal Corsini osales 3 konklaavil 1721–1730. Pärast teda on paavstidest osalenud 3 konklaavil ainult Benedictus XVI.
1732 jäi Clemens XII pimedaks.
Clemens XII valiti paavstiks 12. juulil 1730 Vatikani paavstipalees ja krooniti 16. juulil kardinal Lorenzo Altieri poolt. Ta võttis nime Clemens XI järgi. Clemens XII oli paavstiks saades 78-aastat ja 3 kuud vana. Ta oli vanim paavst pärast Aleksander VIII-t. Hiljem pole kedagi nii kõrges eas paavstiks valitud. Ta oli viimane paavst, kes oli sündinud ühest oma eelkäijast (Innocentius XIII) varem.
5. märtsist 12. juulini 1730 toimunud konklaavi viimases voorus osales 53 kardinali. Konklaavi alguses oli kohal 26 kardinali ning peamised soosikud olid Tommaso Ruffo, Giuseppe Renato Imperiali, Antonio Felice Zondadari, Antonio Banchieri, Gianantonio Davia ja Pier Marcellino Corradini. Kuumade ilmade tõttu olid kardinalide kambrite aknad avatud, millega eirati konklaavi nõudeid. 23. aprillil kella 13 paiku sai konklaavil ajurabanduse Bernardo Maria Conti. Cornelio Bentivoglio esitas Hispaania kuninga Felipe V nimel veto Imperiali vastu, kellel jäi vaid üks hääl puudu, et osutuda valituks. Davia sai 10. juunil 29 häält ja Corradini 16. juunil 30 häält, kuid Austria fraktsiooni juht Álvaro Cienfuegos Villazón ei toetanud Corradini valimist.
| Kuuria | ||||||||
|
Saksa-Rooma keiser Karl VI kuulutas 1731 Parma ja Piacenza oma valdusteks, kuid ta esitas seejärel nõuded ka Sitsiilia ja Napoli saamiseks. Paavst määras olukorra lahendamiseks ametisse komisjoni ja nõustus selle esialgse otsusega, mille järgi tuleks Napoli ja Sitsiilia läänistada keisrile, kuid kui Hispaania prints Carlos tungis Sitsiiliasse ja lasi end Palermos kuningaks kroonida, jäi keiser neist valdustest ilma. 1735 ja 1738 sõlmiti Viinis rahulepingud.
Hispaania väed tungisid Kirikuriiki ja Roomas puhkes ülestõus. Mais 1736 katkestas Hispaania diplomaatilised suhted paavstiga. 1737 sõlmis paavst Hispaaniaga konkordaadi ja läänistas suhete parandamiseks 1738 prints Carlosele Sitsiilia ja Napoli (Mõlema Sitsiilia kuningriik).
1733 puhkes Poola pärilussõda. Clemens XII tunnustas esmalt uue kuningana 12. septembril 1733 ametisse valitud Stanisław Leszczyńskit, hiljem aga August III-t. 1736 sõlmis paavst Poolaga konkordaadi.
Jaanuaris 1740 lubas Clemens XII Prantsusmaa kuningal nimetada piiskoppe Barrois' ja Lorraine'i piiskopkondades.
Juunis 1732 puhkes Roomas Veneetsia suursaadiku teenrite ja linna korravalvejõudude patrulli vahel kaklus, milles said surma üks sõdur ja kolm teenrit. Diplomaatilise kriisi tõttu kutsus Veneetsia oma saadiku Zaccaria Canalise Roomast tagasi ja ajas nuntsius Gaetano Stampa Veneetsiast minema. Uurimise käigus selgus, et kakluse algatasid veneetslased. Kardinal Angelo Maria Quirini vahendusel taastati rahu.
1739 tungis paavsti legaat Romagnas kardinal Giulio Alberoni San Marinosse ja kuulutas selle Kirikuriigi valduseks. Paavst taastas San Marino sõltumatuse.
Korsikal puhkes ülestõus Genova võimude vastu ja korsiklased saatsid Rooma saadikuks Paolo Orticoni, kes palus paavstilt Korsika kuulutamist paavsti valduseks. Paavst saatis Genova peapiiskopile Niccolò Franchile tekkinud kriisi tõttu kirja, kuid lubas Genoval hõivata nii Korsika kui Capua.
Benedictus XIII lähim kaastööline kardinal Niccolò Paolo Andrea Coscia põgenes pärast oma patrooni surma 21. veebruaril 1730 karistuse kartuses Roomast ja varjus Caserta hertsogile kuuluvas Cisternas. Ta pöördus koos hertsogiga tagasi Rooma ja osales 1730 toimunud konklaavil. 8. jaanuaril 1731 loobus ta Benevento peapiiskopi ametikohast.
Cosciat süüdistati ametiseisundi kuritarvitamises. Tema üle peeti kohut, talle määrati rahatrahv ja 10 aastat vangistust Sant' Angelo kindluses. 9. mail 1733 ekskommunitseeris Clemens XII Coscia ja tagandas ta kardinaliametist, kuid 23. veebruaril 1734 vabastas paavst Coscia ekskommunikatsioonist ja taastas tema õigused kardinalina. See jäi viimaseks korraks, kui paavst ekskommunitseeris kardinali.
Clemens XII sai paavstiks ajal, mil Kirikuriigi rahandus oli väga viletsas olukorras. Tema ajal hakati Kirikuriigis väljastama paberraha. Ta kehtestas importkaupadele uued maksud. Clemens XII kehtestas Ancona sadamas vabakaubanduse.
1735 rajati paavsti soovitusel Kirikuriigis naistevangla.
Ta lasi kuivendada Trasimeno järve ümbritsevad märgalad.
Clemens XII kinnitas Risti Pauluse rajatud passionistide kongregatsiooni ja andis nende käsutusse Roomas asuva Santi Giovanni e Paolo basiilika.
10. jaanuaril 1731 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Pastorale officium" kinnitas ta, et kardinalide kolleegiumi dekaaniks tuleb määrata kõige kauem Roomas resideerinud kardinalpiiskop. Ühtlasi reguleeris ta määrusi kardinalide pühitsemise kohta.
1731 tühistas ta Benedictus XIII poolt Saksamaa ja Belgia frantsiskaani rekollektidele antud privileegid.
21. märtsil 1732 tunnustas Clemens XII Püha Antoniuse ordu püha Eliseuse kongregatsiooni konstitutsiooni ja 1740 sama ordu püha Jesaja kongregatsiooni konstitutsiooni. Ta tunnustas Hispaania printsi Carlose 3. juulil 1738 rajatud Püha Januariuse kuninglikku rüütliordut.
Ta määras ametisse paavsti eraaukaplani.
Ta uuendas Innocentius XI otsust, millega keelati dominiiklastel avaldada teoseid ilma ordumeistri loata.
1. veebruaril 1734 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "In suprema justitiae" avaldas ta sätted asüüliõiguse kohta.
17. detsembril 1739 tunnustas ta Marseilles asuva St. Victori kloostri sekulariseerimist.
1731 lubas Clemens XII ristitee pilte kasutada kõikides kirikutes, kuid neid tohivad kirikutesse paigutada ainult frantsisklased.
Ta reguleeris 1731 quarantore palve palvetamist.
Ta määras ametisse kardinalide komisjoni, mis pidi uurima tema eelkäijate otsuseid malabari riituse kohta. Komisjon pidas istungeid 21. jaanuarist 6. septembrini 1733 ning selle otsuse kinnitas Clemens XII 24. augustil 1734, toetades Charles-Thomas Maillard de Tournoni seisukohta antud küsimuses.
1734 aeti Hiinast välja 30 misjonäri. 26. septembril 1735 kinnitas Clemens XII oma eelkäijate otsuseid hiina riituse keelustamise kohta.
Clemens XII lubas Kalocsa toomhärradel kanda cappa magnat ja Lissaboni patriarhil kanda tiaarat.
1736 kohustas Clemens XII igas koguduses helistama tund pärast Ave Maria palvetundi kirikukelli (De profundis).
1738 muutis ta Joakimi austamise mälestuspäeva.
28. aprillil 1738 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "In eminenti" mõistis ta hukka vabamüürluse.
Clemens XII rajas 1732 Rooma maroniidi kolleegiumi ja andis maroniitide käsutusse Santa Maria in Domnica kiriku.
1733 võttis ta Roomas vastu Maroko printsi ‘Abd ar-Raḩmāni, kes sai katoliiklaseks. Printsi ristiisaks oli paavst.
1736 saatis ta Vatikani raamatukogu juhataja Giuseppe Simone Assemani legaadina Liibanoni.
Ta kohtus kopti patriarhiga ja veenis armeenia patriarhi tühistama tuhat aastat tagasi langetatud hukkamõistu Kalchedoni kirikukogu otsuste ja paavst Leo I kohta.
Ta rajas 1736 Ullanosse kreeka kolleegiumi.
13. mail 1739 kohustas ta igat misjonäri andma kuulekusvannet.
Ta lubas bullas "Cum sicut" misjonäridel tegutseda meditsiini alal.
1731 rajas Clemens XII Prantsusmaal Dijoni piiskopkonna Prantsusmaal. 27. juulil 1735 rajas ta Itaalias Ferrara peapiiskopkonna.
Clemens XII kanoniseeris 5 isikut:
Ta kuulutas õndsaks 8 isikut:
Ta tunnustas 1735 Sandomiri ja 1738 Gertrudi austamist.
Clemens XII venna Filippo Corsini vanim poeg Bartolomeo Corsini sai 1736 Romano di Sismano vürstiks ja Civitella hertsogiks. Bartolomeo poeg Filippo Corsini sai 1731 Casigliano hertsogiks. Bartolomeo vend Neri Maria Corsini pühitseti kardinaliks.
Clemens XII õde Maddalena abiellus markii Donato Guadagniga. Nende poeg Giovanni Antonio Guadagni pühitseti kardinaliks.
Clemens XII pühitses 35 kardinali 15 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens XIII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast, 2 prantslast, 1 sakslane, 1 poolakas ja 1 portugallane. Clemens XII pühitses kardinaliks 8-aastase Hispaania printsi Luis Antonio Jaime de Borbón y Farnesio. Veel nooremalt on Leo X pühitsenud kardinaliks Portugali printsi Alfonso.
5. oktoobril 1732 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolatus officium" kinnitas ta kardinalide volitused konklaavil. Oma otsust kordas ta 24. detsembril 1732 avaldatud kirjas "Avendo noi".
Clemens XII rajas Kapitooliumile muuseumi. Tema ajal valmis Lateraani basiilika fassaad selle praegusel kujul ja basiilika juurde ehitati pühaku Andrea Corsini auks kabel. Tema ajal rajati Roomas Trevi purskkaev (Fontana di Trevi). Tema ajal varustati Vatikani raamatukogu väärtuslike manuskriptidega. Tema ajal taastati Constantinuse triumfikaar. 1736 rajati Ravennas paavsti auks Corsini kanal.
Ta mõistis hukka Paolo Sarpi koostatud Trento kirikukogu ajalugu käsitleva teose.
Clemens XII taastas Benedictus XIII poolt Kirikuriigis keelustatud riikliku loterii.
4. detsembril 1730 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Imperscrutabilis" tunnustas ta Cervera ülikooli rajamist Hispaanias. 1. juulil 1732 tunnustas ta Fulda ülikooli rajamist.
Talle on Anconas püstitatud mälestusmärk.
Clemens XII suri 87 aasta ja 10 kuu vanuselt 6. veebruaril 1740 Roomas, olles alates 27. jaanuarist kannatanud ägedate podagrahoogude käes. Ta maeti 10. veebruaril 1740 Vatikani basiilikasse, kuid 27. juulil 1742 maeti tema säilmed ümber Lateraani basiilikasse. Ta oli surres vanim paavst pärast Gregorius XII-t, hiljem on veel vanemalt surnud Benedictus XVI ja Leo XIII.
| Eelnev Benedictus XIII |
Rooma paavst 1730–1740 |
Järgnev Benedictus XIV |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
