From Wikipedia, the free encyclopedia
Benedictus XI (Niccolò Boccasini, ka Niccolò Boccasio või Niccolò Boccasino; 1240 – 7. juuli 1304) oli paavst 1303–1304. Ta oli 194. paavst ja teine dominiiklane, kes sai paavstiks. Enne teda oli dominiiklastest saanud paavstiks Innocentius V. Hiljem said dominiiklastest paavstiks veel Pius V ja Benedictus XIII.
Boccasini sündis Trevisos notari Boccasio ja tema abikaasa Berarda peres. Ta õppis esmalt oma onu Sant'Andrea preestri juures ning astus teismelisena 1254 dominiiklaste ordusse. Ta õppis 1262–1267 Milanos teoloogiat, sai magistriks ja pidas Veneetsias ja Trevisos teoloogialoenguid. Ta kirjutas Psalmide, Iiobi raamatu, Matteuse evangeeliumi ja Johannese Ilmutuse kommentaarid.
Boccasini määrati alamprioriks ja kahel korral Treviso prioriks. Ta valiti 1286 dominiiklaste provintsiaaliks Lombardias ja 12. mail 1296 orduülemaks, jäädes sellesse ametisse 14. jaanuarini 1299.
Boccasini pälvis Bonifatius VIII poolehoiu, taunides mässulisi Colonnasid ja frantsiskaani spiritualiste. Paavst saatis ta jaanuaris 1297 vahendama rahuläbirääkimisi Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning määras ta 4. detsembril 1298 Santa Sabina kardinalpreestriks. Boccasini lahendas ka dominiiklaste ja frantsisklaste vahelist tüli. Bonifatius VIII määras ta 2. märtsil 1300 Ostia kardinalpiiskopiks ning saatis ta 13. mail 1301 legaadina Poolasse ja Ungarisse, et toetada kuningana Károly I-t, kuid riigi siseprobleemide tõttu kehtestas kardinal Ungarile interdikti. Ta naasis Ungarist 10. mail 1303 ja oli üks kardinalidest, kes jäi septembris 1303 Bonifatius VIII lähikonda Anagnis.
Benedictus XI valiti paavstiks 22. oktoobril 1303 Roomas Lateraani basiilikas või Vatikani paavstipalees ja pühitseti ametisse pühapäeval 27. oktoobril Rooma Peetri kirikus kardinal Matteo Orsini poolt. Ta võttis nime Bonifatius VIII ristinime Benedetto järgi. Ta nimetas end 11. Benedictuse-nimeliseks paavstiks, sest tol ajal peeti Benedictus X-t legitiimseks paavstiks.
21. – 22. oktoobrini 1303 toimunud konklaavil osales 18 kardinali, Bonifatius VIII poolt ekskommunitseeritud Giacomo ja Pietro Colonna konklaavil ei osalenud. Bonifatius VIII surma järel puhkesid Roomas rahutused. Benedictus XI valiti paavstiks konklaavi 1. voorus ja ta avaldas 1. novembril 1303 bulla "Opera divinae potentiae", milles kirjeldas konklaavi.
Konklaavil osalenud kardinalid
Prantsusmaa kuningas Philippe IV saatis märtsis 1304 paavsti juurde saadikud. Benedictus XI vabastas Prantsusmaa kuninga 25. märtsil 1304 kõikidest kiriklikest karistustest. Ta tühistas hiljem kõik Bonifatius VIII langetatud piiravad otsused Prantsusmaa osas ja vabastas ekskommunikatsioonist kõik septembris 1303 Anagni vandenõus osalenud isikud, välja arvatud Guillaume de Nogaret. Ta võttis ka tagasi Bonifatiuse VIII bulla "Clericis laicos".
Paavst süüdistas 7. juunil 1304 Nogaret'd pühaduse rüvetamises, kuna Anagni paavstipalee rüüstamise käigus lõhuti reliikviaid. Ta andis Nogaret'le korralduse 29. juuniks enda juurde ilmuda.
Benedictus XI kroonimisel viibis Napoli kuningas Carlo II.
Benedictus XI kutsus Serbia kuningat Stefan Uroš II-t katoliku kirikusse astuma.
Benedictus XI nõudis Sitsiilia kuningaks saanud Federico III-lt vasallivannet.
Benedictus XI nõudis 7. novembril 1303 Lundi peapiiskopilt Isarnuselt, et ta vabastaks dispensatsioonist Rootsi kuninga õe Ingeborgi, kes oli abiellunud Taani kuninga Erik VI-ga.
Benedictus XI määras 21. märtsil 1304 Riia peapiiskopiks Friedrich von Pernsteini.[1] Benedictus XI sätestas 3. märtsil 1304 talle ametissekinnitamise maksu osas 2000 kuldna suuruse laenu tegemist ja 11. mail 1304 kahe notari määramise. [2]
Bonifatius VIII poolt ekskommunitseeritud kardinalid Giacomo ja Pietro Colonna taunisid Benedictuse paavstiks saamist ja kuulutasid konklaavi kehtetuks. Benedictus XI vabastas Colonnad 23. detsembril 1303 ekskommunikatsioonist, kuid ei taastanud neilt konfiskeeritud varasid ega ennistanud neid ametisse. Colonnad organiseerisid seepeale Roomas ülestõusu ja paavst pidi aprillis 1304 põgenema Perugiasse, kus ta 7. juunil ekskommunitseeris Sciarra Colonna.
Ta üritas 1304 tulutult lõpetada Firenze ja Toscana vahelist tüli.
Benedictus XI tühistas Bonifatius VIII bulla "Super cathedram". Ta kinnitas 5. detsembril 1303 dominiiklaste ja frantsisklaste vahel 1300 saavutatud leppe.
Ta andis Treviso San Niccolò kiriku dominiiklaste käsutusse.
Benedictus XI sätestas 17. veebruaril 1304 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Inter cunctas", et ordusse kuuluva vaimuliku juures pihil käinud isik ei pea uuesti minema pihile oma koguduse preestri juurde.
Benedictus XI taunis Bonifatius VIII poolt laiali saadetud frantsiskaani spiritualistide tegevust. Ta keelas Ubertino da Casalel Perugias jutlustamise.
Kaldea patriarh Yahballaha III saatis mais 1304 paavstile oma usutunnistuse.
Benedictus XI määras 2 uut kardinali 2 konsistooriumil. Ta määras 18. detsembril 1303 kardinaliks Niccolò Alberti ja 19. veebruaril 1304 Walter Winterburni.
Benedictus XI lasi arsti Arnaldo da Villanova vangistada.
Piacenza San Giovanni in Canale kirikus asub paavsti kuju.
Benedictus XI suri 7. juulil 1304 Perugias düsenteeriasse, millesse ta oli 22. juunil haigestunud, ja maeti Perugia San Domenico kirikusse.
Kroonik Giovanni Villani versiooni järgi võis ta surra Guillaume de Nogaret käsilase poolt antud mürgitatud viigimarjade söömise järel. Paavst Johannes XXII toetus frantsisklaste tagakiusamisel 16. juulil 1319 avaldatud bullas "Etsi cunctorum nequitia" just mürgitamise versioonile.
Clemens XII kuulutas Benedictuse 24. aprillil 1736 õndsaks. Tema mälestuspäeva peetakse 7. juulil.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
