From Wikipedia, the free encyclopedia
Alfred Jules Ayer (hüüdnimi Freddie; 29. oktoober 1910 London – 27. juuni 1989) oli inglise filosoof.
Ta on eriti tuntud oma 24-aastaselt kirjutatud raamatu "Language, Truth, and Logic" (1936) järgi, mis esitas loogilise positivismi vaated. Ayer pidas end John Locke'i ja David Hume'ini ulatuva ja Bertrand Russelli edasi viidud Briti empirismi jätkajaks.
Ayer eitas sünteetilise aprioorse teadmise võimalikkust ning leidis, et filosoofia meetod on põhimõistete (näiteks põhjuslikkus, tõde, teadmine, vabadus) analüüs. Ta uuris tajuteadmise ja induktsioonil põhineva teadmise usaldatavust. Teadmist pidas ta õigustatud tõeseks uskumuseks, põhjuslikkuse kohta pooldas David Hume'i kontseptsiooni ning vaba tahte asjus pooldas ta kompatibilismi. Eetikas pooldas ta üht emotivismi varianti.
Ayeri kirjutamisstiil oli väga selge.
Suguvõsa pärineb Sorensist ja on teada 16. sajandist. Nimi tuleb sõnast ayé ('vaher').[1]
Pikemalt artiklis Cyprien AyerNicolas Louis Cyprien Ayer oli tähtis haridustegelane ja keeleteadlane. Ta oli kirikuvastane valgustusmõtleja, föderalist ja demokraat, kes 1840. aastate lõpus andis välja kaht vasakliberaalset ajalehte ning käis läbi radikaalsete juhtpoliitikutega, sealhulgas Numa Droziga. Tema raamatud "Grammaire comparée de la langue française", "Manuel de géographie statistique" ja "Introduction à l'étude des dialectes du pays romand" olid kuivad faktide kogumikud. Ta õpetas Neuchâteli Akadeemias geograafiat, prantsuse keelt ja poliitökonoomiat ning sai lõpuks selle direktoriks. Ühe sugulase sõnul oli Nicolas särav, kuid väga raske iseloomuga. Ta suri 1884.
Sophie Henriette Raetz sündis 1844. aasta paiku Berni kantonis. Ta abiellus Cyprien Ayer'ga. Neil sündis neli last. Jules, kes sündis 1867, oli neist kõige vanem. 1870. aastate lõpus jättis Sophie mehe maha ning asus elama Londonisse. Lapsed järgnesid talle alles pärast isa surma 1884, kui Jules oli umbes 17-aastane. Ayeri sõnul töötas Sophie Londonis guvernandina ning tema õpilaste hulgas olid mõned Rothschildide lapsed. Ühe sugulase teatel elas ta Rothschildide juures hoopis seltsidaamina, sest ta oli ühe Rothschildiga Šveitsis sõbrunenud.[2] Kui Sophie suri, oli Alfred umbes 13-aastane.
Jules ja tema vend said Rothschildide pangas tööd. Nende õed Berthe ja Marie abiellusid šveitslastega, kellest üks sai Belgia Kongo kuberneriks ja teine, Philippe Suchard, oli vabrikandi pojapoeg ja elas Šveitsis Veveys Genfi järve ääres rantjeena.[2] Pärast lesestumist elas Berthe Norwoodis ema juures. Ta pidas lemmikloomana ahvi. Berthe oli "intelligentne naine, soe ja ligitõmbavalt ekstsentriline". Ta pärandas Londoni loomaaiale raha, et ahvid saaksid pangapühadel banaani.[3]
Jules Louis Cyprien Ayer sündis 1867 Neuchâtelis. Ta oli perekonna vanim laps. Umbes 17-aastaselt läks ta pärast isa surma 1884 ema juurde Londonisse. Jules sai Rothschildide pangas tööd. Aastal 1899 avaldas Jules suure ja üksikasjaliku maailma statistika seinatabeli, mida müüdi kahe šillingi eest. Peale selle ilmus tal raamat "A Century of Finance, 1804 to 1904: The London House of Rothschild", mis sisaldab statistilise kokkuvõtte panga laenutehingutest selle asutamisest saadik. Reine'iga tuttavaks saamise ajal oli ta kakskümmend aastat pangas töötanud ning oli Alfred Rothschildi sekretär.[4] Ayeri arvates oli isal ligipääs Walesi printsi ja hilisema kuninga Edward VII seltskonda. Kui Jules Reine'iga tuttavaks sai, elas ta ema lähedal Norwoodis. Aastal 1912, kui Alfred oli umbes 18-kuune, läks Jules pankrotti ja pidi pangast ära tulema. Ayeri arvates olid põhjuseks väärtpaberispekulatsioonid, ühe sugulase arvates tavalised hasartmängud. See oli hoop, millest Jules, Reine ega nende suhe päriselt ei toibunud. Reine'i isa pakkus talle võimalust mehe juurest ära tulla, Reine aga otsustas jääda. Äi aitas Julesil Belgias tööd leida. Seal elati kaks aastat kuni sõja puhkemiseni, mille järel asuti elama Londonisse Kilburni. Äi aitas Julesil osta osaluse puidufirmas Londoni eeslinnas Finchleys. Puiduäri läks hästi ja 1918. aastal elati juba aadressil St John's Wood Park 41 neljakorruselises majas Reine'i vanemate kodu Hamilton Terrace'i lähedal. Nad ei olnud rikkad, kuid neil oli kokk ja teenija. Julesile ei meeldinud tema uus tegevus ega tema äripartner, Vene juut Bick, kes elas suure perekonnaga Finchleys. Ayerid käisid mõnikord Fickidel külas, aga Julesile ei meeldinud seal. Ta jõi palju ning hakkas üha rohkem ristsõnadega tegelema. Ayer ütleb: "Ma ei näinud teda õnnetu mehena, kuid nähtavasti oli ta õnnetum, kui ma taipasin."[5]
Nagu Alfred Rothschildki, oli Jules naistemees, mängur ja oma korralike vurrude ja monokliga omamoodi dändi. Ta rääkis inglise keelt vabalt, kerge prantsuse aktsendiga, ja hääldas oma perekonnanime prantsuspäraselt (Alfred Ayer ja tema nõod hakkasid seda inglispäraselt hääldama). Isaiah Berlini isa mälestuste järgi oli Jules seda sorti mees, kes jääb kahe klaasi õlle järel purju.[6]
Julesile meeldisid väga igasugused mõistatused. Ta mängis ahnelt bridži ja muid kaardimänge ning armastas mitte ainult lahendada, vaid ka koostada ristsõnu. Vähemalt üks tema mõistatus avaldati ajalehes Daily Telegraph. Hiljem hakkas ta mängima murukeeglit ja golfi. Alfredi meelest oli isa väga tark (clever) mees, kuid kitsa, reeglitest kammitsetud ja pedantse intellektiga. Ta luges väga vähe ja miski ei viidanud sellele, et tal oleks huvitavaid vaateid poliitika, kunsti või religiooni kohta.[6]
Pulmapildil paistab Jules "konventsionaalse keskealise mehena, lühikese, tõmmu, pisut pöntsaka, kuid mõõdukalt nägusana; nii tema kitsad silmad, kõrged põsesarnad kui ka hoolitsetud vuntsid aitavad luua puhtuse (neatness) muljet."[4]
Emapoolsed esivanemad kuulusid 18. sajandi alguses Ida-Euroopast Hollandisse sisse rännanud juutide suguvõsasse. Vanim teadaolev esivanem Jacob Moses Limoenman oli rändav puuviljakaupmees. Tema poeg Barend Roelof alustas kullassepana ja sai juveelikaupmeheks ning muutis oma nime Citroëniks, mis oli peenem. Nende 14 lapsest vanim jätkas isa äri ning Amsterdamis on tänini tema nime kandev juveelikauplus. Tema vend André Citroën pani aluse Citroëni autotööstusele. Suguvõsast on pärit ka fotograaf Erwin Blumfeld, kunstnik Paul Citroën ja Iisraeli suursaadik Hollandis Hanan Cidor. Üks poegadest sai samuti jõukaks juveelikaupmeheks, ning vanim poeg Dorus oli Ayeri vanaisa.
Dorus David Citroën sündis Amsterdamis 1860. Kuigi Doruse isa oli rikas, pidi ta end ise üles töötama. Temast sai Antwerpenis puuviljakaupmees. 1880. aastate teemandibuumi ajal oli ta Lõuna-Aafrikas. Tagasi tulles oli ta insenerifirma Minerva asutajate seas. Firma hakkas tootma vastleiutatud mootorrattaid. Dorus abiellus Sarah Rozelaariga. Millalgi 1890. aastatel asus pere elama Londonisse, kuhu anglofiilist Dorus, kes imetles Briti sallivust ja ärivaimu, asutas Minerva haruettevõtte. Algul tootis ta mootorrattaid, seejärel läks üle autodele. Tema toodetud Minervadest prestiižikad autod ("Belgia Rolls-Royce'id") ja see tegi ta rikkaks.[7] Esimese maailmasõja ajal hakati tootma hoopis pomme ja süütenööre Winston Churchilli relvaministeeriumi juhtimisel. Ayeri sõnul tekitas see vanaisal põlguse riigiametnike vastu. Sõja lõpus pakuti Dorusele rüütliseisust, kuid abikaasa veenis teda sellest loobuma, sest välismaalastena paistaksid nad sellega naeruväärsed.
Alfredi lapsepõlves elasid Dorus ja Sarah enamasti St John's Woodis Hamilton Terrace'il 1850 ehitatud punastest tellistest kahe fassaadiga villas (maja nr 44). Sõja ajal oldi maamõisas Essendonis (Hertfordshire).
Dorus oli haritud ja ta rääkis mitut keelt (kodus kõneldi lisaks inglise keelele hollandi ja prantsuse keelt). Ta kogus raamatuid, vaipu, Hiina portselani, kelli ja muud antiiki. Kui ta sõja lõpus müüs Essendoni maja maha ning naasis Londonisse, müüs ta maha ka oma kollektsiooni ja hakkas uuesti koguma. Ta oli väga hea peastarvutaja: "Ta võis lasta silmad üle leheküljepikkusest arvude reast ja öelda mõne sekundiga summa." Samasugune võime oli Alfredi isapoolsel sugulasel Kenneth Ayeril.[7] Ta juhtis ise autot, aga tehnilist taipu tal ei olnud. Dorus oli taiplik, aus (upright) ja praktiline. Ta oli vabaturuliberaal ning hindas ausat äri (fair dealing). Kui aga riik ei saanud enam endale vabakaubandust lubada, võttis ta Ayeri mälestuste järgi omaks konservatiivide vaated. Ta oli ateist ja äge assimilatsionist, sionismi avalik vastane. Ta enam-vähem keelas oma tütardel juutidega abielluda, osalt sellepärast, et ta uskus segaabielu geneetilisse kasulikkuse, osalt sellepärast, et talle ei meeldinud juutide "klannimeel ja religioosne põikpäisus". Dorus ei vahetanud usku ega teinud saladust oma juutlusest. Ta pidas seda moodsal ajal tähtsusetuks. Ayer ei näinud põhjust selle seisukohaga vaielda.[8] Dorus suri 1935.
Dorusel oli tugev kehaehitus ja peaaegu pirnikujuline habe.
Dorusest sai mitmes suhtes tähtsaim isik Alfredi elus, range, kuid armastav patriarh.
Sarah Rozelaar oli Londonisse elama asunud Hollandi juudi teemandikaupmehe tütar. Neil sündis Dorusega kolm tütart.
Reine Citroën sündis 1887 Antwerpenis pere kolmest tütrest vanimana. Ta sai hariduse Londonis. Inglise keel oli tema emakeel. Ta oli hea õpilane ja lõpetas keskkooli. Ayeri mälestuste järgi oleks ta tahtnud minna ülikooli, kuid tema isa pidas seda tüdrukute puhul aja ja raha raiskamiseks ning saatis ta selle asemel kunstikooli, milleks tal polnud annet. Sugulaste mälestuste järgi hõljus ta pilvedes (fey), oli ebausaldatav ja ettearvamatu või närviline. Hiljem ütles ta poja esimesele abikaasale, et 22-aastaselt abielludes ei teadnud ta elu tõsiasju. Reine luges rohkem kui Jules, eelistades ajaloolisi romaane. Ta veetis pojaga koos palju aega: nad käisid poodides, lugesid ja mängisid. Nad tülitsesid palju. Ema oli poja varaküpsuse üle uhke, kuid oleks Ayeri mälestuste järgi tahtnud, et ta oleks rohkem tavalise poisi moodi. Pojale ei meeldinud ema passiivsus, unistav olek (otherwordlyness) ja kujutlusvõime puudumine. Ayer ütleb: "Ta vajas rohkem soojust (affection), kui ta sai minult või isegi minu isalt."[9]
Pärast Julesi pankroti kaotas Reine seltskonna, sest Julesi sõbrad ütlesid temast lahti, tal endal aga oli vähe sõpru.[3] Ta oli Ayeri arvates õnnetu sellepärast, et tal polnud tegevust. Sõja ajal nautis ta Voluntary Aid Detachmentis õeks olemist. Hommikuti käis ta poodides, pärastlõunal mõnikord teejoomistel või sõpradel külas, õhtuti sõi koos abikaasaga, kellega neil polnud millestki rääkida. Ayeri meelest oli niisugune igav elu tema vaimsete võimete raiskamine.[10]
Reine mängis klaverit.[3]
Pulmapildil paistab Reine "noor, elav (alert) ja haavatav. Tal on pikk kael, õrnad näojooned ja suured kurvad silmad, mis vaatavad välja paksudest tumedatest juustest moodustunud krooni alt."[4]
Paar tutvus arvatavasti laevas.[4] Kui nad abiellusid, oli ema 22-aastane ja isa kakskümmend aastat vanem. Isa pankrot mõjus vanemate suhtele raskelt. Nende abielu ei olnud kaugeltki õnnelik.
Kui Alfred sündis, olid tema vanemad abielus olnud umbes aasta. Sünnitus oli raske. Rohkem lapsi neil ei sündinud.[11] Alfred Rothschild oli Alfredi ristiisa. Ayer kommenteeris seda hiljem nii: "Ta kinkis mulle hõbedast ristimisvaagna ja nime, mis mulle ei meeldi."[12]
Pere elas Londonis St John's Woodis Abbey Roadil kuuekorruselises punastest tellistest kortermajas Neville Courtis[13] teisel korrusel korteris nr 8, kus oli kolm magamistuba ning kõrgete lagedega elutoad, mille prantsuse akende taga olid väikesed rõdud.[14] Ayer mäletas varasest lapsepõlvest väga vähe, näiteks koolidest, kus ta enne internaatkooli saatmist käis, ei mäletanud ta suurt midagi.[4]
Alfred "oli füüsiliselt väike, tähelepanelik (perceptive) ja sihikindel (determined); ühtaegu raamatulik ja leidlik, kurb ja entusiastlik, andekas, kuid emotsionaalselt võib-olla pisut hooletusse jäetud."[4]
Autobiograafias "Part of My Life" kirjeldas ta "kosmopoliitset, kuid muus osas konventsionaalset, jõukat ja suhteliselt vähedramaatilist lapsepõlve – mis nähtavasti ei olnud õnnetu. Ayer esitas pildi märkimisväärselt varaküpsest poisist, kes oli võib-olla pisut "närviline" (highly-strung) ja "äärmiselt aldis lapselikele hirmudele", aga väga suure eluenergiaga ning pühendunud muusikalistele komöödiatele, raamatutele ja mängudele."[11] Ayeril oli palju õnnelikke lapsepõlvemälestusi: sellest, kuidas ema mängis klaveril Coleridge Taylori "Petite Suite de Concerti", Prantsusmaal veedetud suvepuhkustest, lahtise kahekorruselise bussiga West Endis poodides käimisest ning kristlike pantomiimide ja muusikalide vaatamisest.[3]
Ayeri hilisemad tuttavad kaldusid arvama, et tema kodu oli üsna rõõmutu ja vähe innustav.[3] Ayeri sõprade meelest oli tema lapsepõlv kahvatu ja raske ning jättis talle rusuva pitseri. Richard Wollheim, kes oli 1950. aastatel tema sõber, pidas tema kurbuse põhjuseks vendade ja õdedeta lapsepõlve ning seostas seda Walter Pateri autobiograafilise jutustusega "The Child in the House", mille peategelane on Florian Deleal, raamatuid armastav, hellitatud, filosoofilise meelelaadiga väike poiss, kes on võlutud maailma ilust, kuid valutab südant selles leiduva kannatuse pärast.[11]
Ema veetis pojaga koos palju aega: nad käisid poodides, lugesid ja mängisid. Nad tülitsesid palju. Ema oli poja varaküpsuse üle uhke, kuid oleks Ayeri mälestuste järgi tahtnud, et ta oleks rohkem tavalise poisi moodi. Pojale ei meeldinud ema passiivsus, unistav olek (otherwordlyness) ja kujutlusvõime puudumine. Ayer ütleb: "Ta vajas rohkem soojust (affection), kui ta sai minult või isegi minu isalt."[9]
Alfred armastas täiskasvanuna meenutada oma perekonna vaesust ning muretses alati raha pärast. Ayeri lese Dee arvates aitas see kaasa Ayeri tundele, et ta on välja jäetud (outsider). Ayeris tekitas see otsustavuse elus edasi jõuda, kannustas tema auahnust ning toitis soovi olla keegi tugevam ja edasijõudnum. Ayer pidas end elus omal jõul edasijõudnuks.[15]
Ayerile meeldis isa äripartneri Bicki kodu, kus oli "kasvuhoonelik kodune juudi õhkkond", mis erines vaikusest tema kodus.[15]
Ayer armastas muusikale. Ta õppis paljude muusikalide sõnad selgeks, õppis ise stepptantsu ja unistas laval esinemisest.[3]
Freddie käis külas vanaema Sophiel ja tädi Berthe'il, kes talle meeldis. Ayer meenutab: "Ta ei kiitnud heaks, kuidas vanemad mind kasvatasid, kuigi ta ei arvanud, et tal oleks õigus sekkuda. Ta leidis, et minuga riieldakse liiga palju ja mind ka hellitatakse liiga palju."[3]
Alfred oli varaküps üleannetu laps. Vanemad saatsid ta seitsmeselt internaatkooli Eastbourne'i lähedal. Sealt sai ta 1923 stipendiumi Etonisse, kus ta paistis kaaslaste seas silma intellektiga ja võistluslikkusega mängudes. Ta propageeris innukalt ateismi. Kaaslased ei suhtunud temasse hästi, ja ta tundis end üksildasena (outsider), nagu hiljemgi elus. 16-aastaselt spetsialiseerus ta antiigile ja hakkas filosoofilisi teoseid lugema. Talle avaldas muljet Bertrand Russelli "Sceptical Essays", eriti argument selle kaitseks, et ei ole soovitav propositsiooni uskuda, kui ei ole alust selle tõesuse uskumiseks. Teda mõjutas ka George Edward Moore'i "Principia Ethica", eriti naturalistliku eksituse esitus.
Aastal 1929 sai ta stipendiumi klassikalise filoloogia õppimiseks Oxfordi Ülikoolis Christ Churchis. Ta õppis ka filosoofiat ning üks tema tutor'itest oli Gilbert Ryle. Tema ettepanekul luges Ayer Ludwig Wittgensteini "Loogilis-filosoofilist traktaati", mis avaldas talle kohe muljet. Ryle'i vahendusel sai ta 1933 minna Viini Viini ringi juhi Moritz Schlicki juurde õppima. Koos Williard Van Orman Quine'iga, kes oli seal juba enne teda, olid nad Viini ringi ainsad külalisliikmed. Ayer ei osanud küll hästi saksa keelt, kuid loogilise positivismi põhiideed õnnestus tal omandada.
Tagasi Inglismaal, oli Ayer lühikest aega Christ Churchi õppejõud. Aastal 1935 sai ta seal viieaastase uurijaliikme (research fellow) stipendiumi. Samal aastal valmis tal raamat "Language, Truth, and Logic", mis tekitas palju vaidlusi nii metafüüsika kõrvaleheitnuse pärast kui ka emotivismi pärast metaeetikas. Ta töötas oma ideede kallal edasi ning vaidles muu hulgas Isaiah Berlini, Stuart Hampshire'i ja John Langshaw Austiniga, kellest sai tema alaline oponent. Tulemuseks oli raamat "The Foundations of Empirical Knowledge".
Ayer pooldas Hispaania vabariiklasi ja mõtles astuda Suurbritannia Kommunistlikku parteisse, kuid temast sai Leiboristliku Partei aktiivne liige. Sõja puhkedes astus ta Welsh Guardsi (ja aitas ka Gilbert Ryle'il sinna astuda). Mõnda aega küsitles ta Cambridge'is sõjavange. Seejärel saatis salateenistus ta Ameerikasse, kus ta nähtavasti pidi ka fašistide poolehoidjate kohta andmeid koguma. New Yorgis kirjutas ta ajakirjale The Nation filmiarvustusi ja tegi koos Lauren Bacalliga salvestuse. Naasnud Inglismaale, aitas ta Prantsuse vastupanuliikumise organisatsiooni Londonis. Veidi aega pärast sõda saadeti ta Pariisi, kus ta uuris ka prantsuse eksistentsialismi. Ta kirjutas Briti ajakirja Horizon artikleid Jean-Paul Sartre'i ja Albert Camus' kohta.
Pärast sõjaväeteenistusest lahkumist sai Ayerist lühikeseks ajaks Oxfordis Wadham College'i kolleegiumiliikmest õppejõud. Seejärel sai ta 36-aastaselt University College Londoni Grote'i filosoofiaprofessor (vaimu ja loogika Grote'i professor). Varsti võttis ta lektoritena tööle Stuart Hampshire'i ja Richard Wollheimi. Osakond kasvas ja University College'ist sai oluline filosoofiakeskus.
Ayer hakkas esinema BBC kolmanda programmi raadiosaadetes, sealhulgas paneeldiskussioonides Solly Zuckermani, Julian Huxley ja Peter Medawariga ning kuulsas vaidluses Federick Coplestoniga. Hiljem hakkas ta regulaarselt esinema BBC telesaates "The Brain's Trust.
Aastal 1948 pidas Ayer loenguid New Yorgi Ülikooli Bard College'is. See oli ebaõnnestumine. Cyril Edwin Mitchinson Joad avaldas ajakirjas New Statesman artikli, milles ta väitis, et "Language, Truth, and Logic" on süüdi fašismile soodsa keskkonna loomises. Ajakirjas Time ilmus artikkel, milles väideti, et Ayer õpetab üliõpilastele, et "That man is good to support his mother" on mõttetu väide.[16] 1950. aastate alguses pidas ta loenguid Prantsusmaal, Belgias, Itaalias, Rootsis, Taanis, Peruus, Tšiilis, Uruguays ja Brasiilias.
Aastal 1958 sai Ayer Oxfordis Wykehami loogikaprofessoriks. Ayeri sõnul tahtis ta astuda vastu Ayeri vaateid tajule rünnanud John Langshaw Austini mõjule Oxfordis. Oxfordis New College'is veetis Ayer kõige rohkem kolm ööd nädalas.
Ayer sõitis palju ringi, sealhulgas käis ta Hiinas, Nõukogude Liidus, Indias ja Pakistanis. Leiboristina vastustas ta Suurbritannia osalust Vietnami sõjas. Ta oli organisatsiooni Society for the Reform of the Abortion Law asepresident, organisatsiooni Campaign Against Racial Discrimination in Sport esimees ja organisatsiooni Homosexual Law Reform Society esimees. 1981. aastal hakkas ta leiboristide asemel toetama vastloodud Sotsiaaldemokraatlikku Parteid, sest leiboristlik partei oli tema meelest liiga vasakpoolne ja Euroopa-vastane.
Elu lõpuaastatel kirjutas ta vastuseid artiklitele, mis olid ilmumas sarja "Library of Living Philosophers" Ayeri-köites.
Ta suri kopsukollapsi tõttu.
Pikemalt artiklis VerifikatsiooniprintsiipDavid Hume'ilt, Ludwig Wittgensteini "Loogilis-filosoofilisest traktaadist" ja loogilisest positivismist omandas Ayer mõtte, et ühelgi ideel ei ole empiirilist tähendust, kui ta pole kohaselt seotud enda taga oleva muljega. Raamatus "Language, Truth, and Logic" sõnastas ta tähenduse kriteeriumina verifikatsiooniprintsiibi: iga propositsioon (tähenduslik väide) on kas analüütiline või tõene oma tähenduse tõttu) või tugevalt verifitseeritav või nõrgalt verifitseeritav. Tugev verifitseeritavus on väite tõesuse lõplik kindlakstehtavus. Nõrk verifitseeritavus tähendab, et väitest koos abiväidetega on dedutseeritav vaatlusväide, mis ei ole dedutseeritav abiväidetest.
Nõrga verifitseeritavuse mõiste osutus kõlbmatuks, sest iga väite P puhul võib võtta abiväiteks "kui P, siis O", kus O on mingi vaatlusväide, mistõttu iga väide osutub nõrgalt verifitseeritavaks ning seega tähenduslikuks. Raamatu teises trükis sõnastas Ayer verifikatsiooniprintsiibi järgmiselt. Väide on otseselt verifitseeritav, kui ta kas on vaatlusväide või on niisugune, et tema ja mõne vaatlusväite (või vaatlusväidete) konjunktsioonist on tuletatav mõni vaatlusväide, mis ei ole tuletatav mainitud vaatlusväi(de)test. Väide on kaudselt verifitseeritav, kui tema ja teatud teiste eelduste konjunktsioonist järeldub üks või mitu otseselt verifitseeritavat väidet, mis nendest eeldustest ei järeldu, ning nende teiste eelduste seas ei ole väidet, mis ei ole kas analüütiline, otseselt verifitseeritav või niisugune, et saab sõltumatult kindlaks teha, et ta on kaudselt verifitseeritav (lk 17).
Alonzo Church (1949) näitas, et ka nendel tingimustel on iga väide tähenduslik. Tõepoolest, olgu S suvaline väide ja O1, O2 ja O3 omavahel loogiliselt sõltumatud vaatlusväited. Siis väide
on otseselt verifitseeritav, sest tema konjunktsioonist O1-ga järeldub O3. Järelikult S on kaudselt verifitseeritav, sest O2 järeldub S-i ja (1) konjunktsioonist. Juhul, kui O2 järeldub (1)-st, siis O2 järeldub O3&¬S-st, seega ¬S on otseselt verifitseeritav (sest O2 ja O3 on omavahel loogiliselt sõltumatud).
Kuigi Ayeril ei õnnestunud ranget empiristlikku formaalset tähenduslikkuse kriteeriumi anda, jäi ta truuks seisukohale, et empiiriliste tõendite ja tähenduse vahel on tihe seos, ning väitis, et enne kui saab anda empiirilise tähenduslikkuse range kriteeriumi, on tarvis rahuldavat kinnituse teooriat. Hiljem hakkas Williard Van Orman Quine kahtlema, kas kinnituse teooria saab tähenduse teooriale aluseks olla, sest ta oli jõudnud järeldusele, et ühegi fakti kohta ei saa öelda, et tal ei või antud lause tõesuse seisukohast tähtsust olla. Nii pole selge, kuidas saab tähenduse ja tõendite vahelist seost kirjeldada.
Hiljem tunnistas Ayer, et ta ei öelnud selgelt, kas jutt on ainult tähenduslike ja tähenduseta väidete eristamise kriteeriumist (kriteerium nõrgas mõttes) või sellest, et verifikatsioonimeetod annabki lause tähenduse (kriteerium tugevas mõttes). Hiljem kasutas ta mineviku vaimudest ja teistest vaimudest rääkivate lausete tähendust arutades kriteeriumi tugevas mõttes. Seejuures jäi ebamääraseks, kas verifikatsioonimeetod on sõltumatu sellest, kes lauset kasutab, ning annab lause standardse tähenduse, või võib meetod olla iga kasutajal olla erinev. Arutades vaimukogemusi, valis Ayer vaikimisi teise võimaluse, ning analüüsis endale vaimukogemust omistavaid lauseid mentalistlikult ja teistele vaimukogemust omistavaid lauseid biheivioristlikult.[17] Ka teise lauseid, mis omistavad vaimukogemust talle endale, analüüsis ta mentalistlikult; hiljem möönis ta et neid oleks pidanud analüüsima biheivioristlikult.[18]
Kui võtta kriteeriumi tugevas mõttes, siis tuleb otsustada, millised tõendid annavad panuse verifitseeritavate lausete tähendusse: näiteks veri Jacki jakil ei kuulu selle väite tähendusse, et Jack oli mõrvar. Ja kuigi väidetel mineviku kohta saavad olla ainult olevikulised tõendid, ei piirdu nende tähendus olevikuliste tõenditega, vaid tähenduses peavad sisalduma ka tõendid, mis oleksid saadaval, kui saaks kanduda minevikku. Moraaliväited ei ole Ayeri järgi verifitseeritavad, nii et neid ei saa mõista faktiväidetena, vaid neid tuleb tõlgendada emotsiooniväljendustena.
Ainult tautoloogiad (analüütilised propositsioonid) on Ayeri järgi tähenduslikud. Need on ainsad propositsioonid, mida saab teada aposterioorselt. Nende tähendus sõltub kasutatavast keelest ning selle konventsioonidest; ilma nendeta ei saa paratamatusest rääkida.
Pikemalt artiklis Tõe liiasusteooriaRaamatus "Language, Truth, and Logic" esitas Ayer enda arvates Frank Ramseyt järgides[19] tõe liiasusteooria (deflatsionistlik tõeteooria): "...kõigis lausetes kujuga "p on tõene" on fraas "on tõene" loogiliselt liigne" (lk 117). See fraas lihtsalt märgub väitmist (ja fraas "on väär" märgib eitamist. "Reaalset" tõesussuhet pole, seega ka mitte filosoofilist probleemi. Ja kui me ütleme, et propositsioon on tõenäoline ehk tõenäoliselt tõene, siis me ei omista propositsioonile mingit seesmist omadust ega suhet mõne teise propositsiooniga, vaid lihtsalt kindlusastet, millega on mõistuspärane seda propositsiooni omada.
Ayer ei pidanud andma lausete tähenduse tõesustingimusi. Väidetel on tema järgi tähendus verifikatsioonitingimuste tõttu ning propositsioonid on defineeritavad lihtsalt samade verifikatsioonitingimustega lausete klassina.
Deflatsionism jaoks on küsimus ainult selles, millised laused või lausungid on tõesusvõimelised (truth-apt). Moraalilausungid Ayeri järgi tõesusvõimelised ei ole. Et p väitmine on tema järgi samaväärne ütlusega, et p on tõene, siis pidi ta eitama, et moraalilausungid saavad olla väited.
Varastest töödes kaitses Ayer ranget fenomenalismi: väited materiaalsete objektide kohta on tõlgitavad väideteks tegelike ja võimalike "meeltesisude" kohta, mis viimsete verifitseerijatena moodustavad baasi, millele meie empiiriline maailm on rajatud.
Alates 1947. aasta artiklist "Phenomenalism" loobus ta reduktsionistlikust vaatest, et iga väide füüsilise eseme kohta järeldub mingist väidete komplektist meeltekogemus]e (meelteandmete kohta, kuid jäi seisukohale, et väiteid füüsiliste esemete kohta õigustab viide meelteandmetele. Ta vastustas Rudolf Carnapi, Otto Neurathi ja Karl Popperi vaadet, et ainsad õigustajad on laused (Neurathi protokolllaused, Popperi baasväited. Ta tõi argumendiks, et väidete soositavat klassi ei saa õigesti valida, apelleerimata asjakohasele kogemusele. Näiteks väidete soositud klassi elemendi kriteerium, mille järgi klassi elemendid on ainult need väidet, mida kaasaegsed teadlased aktsepteerivad, ei ole Ayeri järgi edukas, kui ei teata, milliseid lauseid teadlased aktsepteerivad, ja seda on võimalik teada ainult kogemuse põhjal. Kui aga kasutada veel üht lauset, mis väidab, et asjakohase klassi laused on need ja need, siis lähevad teaduse alused täiesti meelevaldseks.
Ayeri hilises vaates, mida ta nimetas sofistikeeritud realismiks ("The Central Questions of Philosophy", 1973), on füüsiliste esemete taju kaudne, kuid tajuotsustuste viimne baas on ikkagi meelteandmed, mida ta nüüd nimetab kvaalideks ja üksikjuhtudel pertseptideks. Meelteandmete pidamist taju objektideks kritiseeris John Langshaw Austin raamatus "Sense and Sensibilia" (1962). Ayeri järgi moodustavad kvaalid esmase süsteemi, mille baasil me postuleerime füüsiliste esemete olemasolu (see on "teoreetiline" teisane süsteem). Selle teooria abil saame kvaali ümber tõlgendada vaimuseisunditeks, ning väita, et neid põhjustavad füüsilised esemed. See põhjuslik väide sõltub teoreetilisest süsteemist ega saa olla taju teoorias algelement. Et põhjuslikul hüpoteesil füüsiliste esemete kohta oleks mõte, peavad füüsilised esemed olemas olema.
Üks põhjend, miks Ayer pooldas säärast kaudset realismi, oli illusiooniargument: iga tajuseisundi puhul võiks meil olla ka sellest eristamatu seisund, mille korral materiaalse objekti või olukorra taju puuduks, nii et säärase objekti või olukorra olemasolu oleks illusioon. Ayeri järgi on usutav, et taju objekt on mõlemal juhul mittemateriaalne kogemus, mitte füüsilised objektid ise. Järelikult lähevad tavalised tajuotsustused, mis väidavad midagi nende objektide kohta, kaugemale sellest, mis on tajukogemses "rangelt saada olev", seega moodustavad nad teooria selle kohta, mis on tajule saadaval.
Austin seadis küsimärgi alla nii tõepärase (veridical) ja mittetõepärase taju eristamise, väidetava üldistuse sellelt, et "mõni (reaalne) tajukogemus on eristamatu (pelgast) tajunäivusest" sellele, et "kõik niisugused tajumused on eristamatud oma näivusvastetest", ning eelduse, et kui meil on defektsed tajumused, siis meil on nende tajumuste mittemateriaalsed objektid meelteandmete näol.
Peter Strawson (1979) väitis, et esmast süsteemi saab kirjeldada ainult mõistete abil, mis on saadaval nendele, kes on juba tuttavad teisase süsteemiga. Järelikult ei saa tavalistes tajuotsustustes kehastatud teisane süsteem olla teooria, millele esmane süsteem on andmeteks: andmed peavad olema kirjeldatavad terminites, mis ei eelda sedasama teooriat, millele andmed on andmeteks. Võib-olla on küll võimalik, kuigi raske, eemaldada kogemust kirjeldavast sõnavarast teisase süsteemi mõisted, aga see pingutus oleks ebaharilik ega sarnaneks sellega, mida me leiame tervemõistuslikest tajuotsustustest, mis Ayeri järgi on meie mõningase teoretiseerimise tulemus. Strawsoni meelest on meie truudus (commitment) realistlikule mõisteskeemile miski, mis on antud sellega, mis on antud.[20]
Austinile vastas Ayer artiklis "Has Austin Refuted Sense-data Theory?" (1967), milles ta kaitses tõepärase ja mittetõepärase taju eristamist ning väitis, et illusiooniargument on ainult üks argument meelteandmete kasuks. Strawsoni kriitikale vastas ta ("Replies", 1979), et nad on ühel meelel muu hulgas selles, et tajuotsustustel on implikatsioone, mis lähevad kaugemalk meie aistitava kogemuse 'rangest' kirjeldusest. Lahkarvamus puudutab põhiliselt seda, kas tajuotsustused põhinevad meelteandmetel, järeldatakse nendest. Ayer möönis, et see järeldamine võib olla pelgalt implitsiitne. Ayer nõustus ka argumendiga keele kohta, ainult et ta väitis, et eeldused, mis on füüsilisi esemeid kirjeldavatesse mõistetesse sageli sisse ehitatud, (nende objektide ligipääsetavus teistele vaatlejatele, nende eksisteerimise jätkumine sel ajal, kui neid ei tajuta, jne) ei oleks mängus, kui neid mõisteid kasutataks tajukogemuse "rangeks" kirjeldamiseks.
Induktsioonile lähenes Ayer David Hume'i eeskujul. Ta defineeris induktiivse järeldamise kui mis tahes faktilise järeldamise, mille puhul järeldus eeldustest deduktiivselt ei järeldu. Ayer väitis, et kõik niisugused järeldamised eeldavad looduse ühetaolisust, mille ta sõnastas nii: tulevik sarnaneb igas asjakohases suhetes minevikuga (The Problem of Knowledge, 1956, lk 72). Et katta ka mineviku kohta järelduste tegemine on parem sõnastada see nii, et iga mittevaadeldu sarnaneb asjakohases suhtes vaadelduga. Ayer nõustus Hume'iga et ühetaolisuse printsiibiga ei saa induktiivset järeldamist õigustada, kui see printsiip ise ei ole tõestatav. Sama kehtib teiste samas funktsioonis kasutatavate printsiipide (näiteks üleüldine põhjuslikkus, loodusseadused) kohta.
Et induktiivse järeldamise puhul järeldus eeldustest ei järeldu, siis indultiivset lõhet pole võimalik ületada. Naiivne realism püüdis seda teha, väites, et tajus saame tõendeid vahetult füüsiliste esemete kohta, mitte meelteandmete kohta, millest füüsilisi esemeid järeldatakse. Aga kui see üldse töötab, siis ainult taju puhul. Reduktiivsed püüded lõhet ületada kitsendasid järeldust fenomenidele (fenomenalism). Ayer oli jõudnud järeldusele, et fenomenalism ei tööta ja reduktsionism ei tööta tuleviku juhtumite puhul. Raamatus "The Problem of Knowledge" väitis ta, et meil ei jää muud üle kui möönda lõhet ning rahulduda kirjeldusega, kuidas me selliseid järeldamisi tegelikult õigustame.
Artiklis "The conception of probability as a logical relation" (1957) väidab Ayer, et tõenäosusest ei ole tuleviku ennustamisel kasu, sest erinevad tõendid annavad erinevad tõenäosused ja ka olemasolevad tõendid kokku annavad veel teistsuguse tõenäosuse. Kuigi terve mõistuse ja Rudolf Carnapi järgi tuleks eelistada viimast (tõendite summal põhinevat) tõenäosust, pole tõenäosuse loogilise kontseptsiooni järgi ükski teisele eelistatav, sest kõik nad on loogiliselt tõesed. Kui öelda, et kui võtta arvesse kõik olemasolevad tõendid, siis on suurem tõenäosus õigesti ennustada, siis see on sama hea kui öelda, et hüpoteesil, et nendel, kes arvestavad kõiki tõendeid, on sagedamini õigus, on teatud tõenäosus, ja see ei vii meid kaugemale. Sellepärast hülgas Ayer tõenäosuse loogilise tõlgenduse. Seda kordas ta ka raamatus "Probability and Evidence" (1972) ning vastuses John Mackie (1979) katsele tema vastuväiteid kummutada (Mackie 1979, Ayeri vastus samas köites).
Raamatus "Probability and Evidence" kritiseeris Ayer ka tõenäosuse sagedustõlgendust, märkides, et selle tõlgenduse puhul muutub sündmuse tõenäosus iga kord, kui muutub osutusklass, kuhu see sündmus paigutatakse. Sagedustõlgendus ise ei saa määrata, kas üks osutusklassi valik on asjakohase tõenäosuse määramiseks parem kui teine, nii et induktiivse järeldamise probleemide lahendamisel ei ole sellest kasu.
Raamatus "The Problem of Knowledge" (1956) kaitses kontekstipõhist teadmise teooriat, mille järgi A teab, et p, siis ja ainult siis, kui p on tõene, A on kindel, et p, ja A-l on asjakohases kontekstis "õigus olla kindel", et p on tõene. Õigus olla kindel võib seisneda selles, et A oskab propositsiooni p tõestada. Näiteks taju või mälu puhul ei saa nii ranget nõuet esitada. See, kui tugev alus pean uskujal olema, et tal oleks õigus olla kindel, et tema uskumus on tõene, oleneb kontekstist. Tingimuse täpsustamine kõigi võimalike juhtumite jaoks oleks liiga keeruline ja võib-olla võimatu. Õoge standard tuleb määrata praktilise mugavuse järgi. Igatahes ei tähenda õigus kindel olla, et eksimine oleks võimatu.
See teooria oli mõeldud teadmise mõiste analüüsina, aga Ayer ei nõudnud, et uskuja oleks teadlik, miks tal on õigus kindel olla. Näiteks kui keegi ennustaks alati loterii tulemust õigesti, siis võiks öelda, et ta teab, et tema ennustus on tõene, kuigi ei tema ega keegi teine ei tea, miks see nii on. Ayer möönis, et see väide on vaieldav, sest pole selge, kas see käib teadmise mõiste alla.
Ayeri analüüsile, mis on "õigustatud tõene uskumuse" variant, esitas vastuväite Edmund Gettier[21] Ayeri arvates ei ole tema analüüsi tarvis muuta, vaid tarvis on lihtsalt hoolikamalt vaadata, milles "õigustatus" seisneb. Ta vaidlustas Gettieri väite, et mis tahes deduktsioon õigustatud, kuid väärast propositsioonist säilitab õigustatuse. Ta väitis, et on juba teada, et tõendite omamise mõiste on raskesti analüüsitav; seda näitasid Hempeli paradoksid.
Raamatus "Language, Truth, and Logic" väitis Ayer, et kõik paratamatud tõed on tõesed neis kasutatavate väljendite tähenduste tõttu, ja need omakorda sõltuvad nende väljendite kasutamist reguleerivatest konventsioonidest. Loogiline paratamatus sõltub loogiliste konstantide kasutamise reeglitest. Kuigi need reeglid ei ole tõesed ega väärad, näitavad nad, kuidas on neid konstante õige (proper) kasutada, mis vihjab sellele, et paratamatuse allikas on sügavam kui keelekasutus.
Ta lähtus sellest, et paratamatus on alati de dicto, ning eitas igasugust de re paratamatust. Ta vastustas Hilary Putnami ja Saul Kripke töödest mõjutatud essentsialismi. Ta esitas näiteks niisuguse argumendi, et "Caesar on paratamatult inimene" ei ole tõene, sest ma oleksin oma koerale võinud Caesar nimeks panna, ignoreerides raamatus "Language, Truth, and Logic" esitatud väidet, et paratamatuid tõdesid esitatakse keeles, mille väljenditele on juba omistatud tähendus ja osutus.
Ta oli umbusklik ka üleminekute suhtes mõeldavuselt võimalikkusele ja mõeldamatuselt võimatule, leides, et vastused mõeldavuse küsimusele sõltuvad küsija teadmise seisundist ja kujutlusvõimest (Replies, 1979). Kas on mõeldamatu, et Caesar oleks mitteinimene? Ayer pidas kõige sellega, mida ta Caesari kohta teadis (peale selle, et ta oli inimene), et Caesar oli robot, nii et ta võis seda võimalust hõlpsasti teada. Kui aga küsitaks, kas Caesar oli kilpkonn, siis ta kahtlustaks, et sõna "Caesar" juures peetakse silmas teist osutust. Kirjeldused, mis tagavad sõna "Caesar" tähenduse, teeksid tavaliselt loogiliselt vastuoluliseks, et kirjelduste rahuldaja oleks kilpkonn, see aga ei tee kindlaks de re paratamatusi; sellest ei järeldu, et see Caesar paratamatult rahuldab nime kasutamisega seotud tingimusi. Mõtte, et õige osutuse võiks tagada miski muu kui kirjeldused, lükkas Ayer tagasi: "...mõte, ... et keegi võib seletada osutamise loomust, öeldes, et märgi s kasutamise A poolt teeb osutamiseks objektile O selle põhjuslik tulenemine s-i algne kasutamine kellegi poolt O-le osutamiseks, on ilmne absurd. Kui keegi ei saa aru, milles se seisneb, et s osutab O-le, siis ta ei saa targemaks; ja kui ta saab aru, siis põhjuslik tseremoonitsemine (flummery) tarbetu." (lk 309)
Niisuguste de re paratamatuste tagasilükkamine tulenes tema epistemoloogilisest lähenemisest nende hindamisele. Ta leidis, et väljendite tähendused sõltuvad nendega seotud kirjeldustest, mis sõltuvad sellest, mida me teame nende osutuse kohta, ja need tähendused seletavad paratamatust või selle puudumist. Nii teeb lause "Ehatäht on Ehatäht" paratamatult tõeseks tähenduse samasus, ja tähenduse samasuse puudumine teeb lause "Ehatäht on Koidutäht" kontingentselt tõeseks. Ta lükkas tagasi mõtte, et loomuliku liigi terminite tähenduse fikseerib nende looduslik konstitutsioon, põhjendiga, et paljud, kui mitte enamik, loomuliku liigi terminite kasutajad on teadmatuses asjakohaste seesmiste konstitutsioonide loomusest.
Ayer lükkas tagasi ka põhjusliku paratamatuse. David Hume'i eeskujul leidis ta, et põhjuslikkus taandub regulaarsusele: propositsioon "c põhjustab e" on samaväärne propositsiooniga "alati, kui c, siis e". Viimane on loodusseadus, st lihtsalt üldistus, mille suhtes meil on teatud hoiak. Kontingentsed üldistused ja loodusseadused on enam-vähem üks ja seesama; vahe on ainult selles, et viimast me usaldame rohkem ning oleme valmis võtma nii, nagu sellel oleks rangem modaalsus, kuigi tegelikult ei ole.
Et Ayeri järgi põhjuslikkus ei ole seotud paratamatusega, siis on tal kerge aktsepteerida inimese vabadust. Ta sai olla kompatibilist: determinism on tõene (kõik teod on põhjustatud), et aga põhjus ei tee tegu paratamatuks, jääb lahtiseks, kas subjekt oleks võinud teha teisiti. Ayeri meelest ei ole vabaduse vastand siin mitte põhjuslikkus, vaid piirang või sundus, mis on erilist laadi põhjus. Nii et kui meie teod võivad olla küll põhjustatud, kuid mitte piiratud, siis on determinism ühitatav vabadusega. Moraalne vastutus nõuab, et teod ei oleks puhtjuhuslikud.
Ayer möönab järgmist probleemi, kui vabadus on võimalik, sest põhjused ei tekita paratamatust, kas ma olen siis kunagi mittevaba? Ayeri järgi võtavad ainul mõned põhjused minult vabaduse; kui röövel paneb püstoli mulle vastu pead ja nõuab raha, siis ei jää mulle mõistlikku alternatiivi, nii et mul ei ole moraalset vastutust teo eest, mida mind sunnitakse tegema. Nii et kui öeldakse, et ma oleksin võinud teisiti teha, siis öeldakse lihtsalt seda, et mu tegu oli vabatahtlik selles mõttes, nagu kleptomaanidel ei ole, ning keegi pole sundinud mind tegema nii, nagu ma tegin ("Freedom and Necessity", 1954). Ent Ayeril puudub mõistlik seletus, miks mõnest põhjusest piisab minu teo mittevabaks tegemiseks, teiste puhul aga niisugust ohtu pole; tema järgi ei tekita ju ükski põhjus paratamatust.
Pikemalt artiklis EmotivismRaamatus "Language, Truth, and Logic" kaitseb Ayer emotivismi: moraalilausungite funktsioon on väljendada tundeid. Tõepoolest, et moraalis ei ole fakte, vaid ainult väärtused. Sellepärast ei ole ka midagi verifitseerida (verifitseerimisprintsiip) ning puudub neil lausungitel puudub tunnetuslik tähendus.
Ayeri emotivism ei ole subjektivism, mis väidab, et moraaliväiteid esitades kirjeldatakse oma tundeid. Sel juhul oleks moraaliväidetel tõeväärtus, mida Ayer eitab. Hiljem leidis Ayer, et tunnete väljendusel on ka ettekirjutav aspekt, sest sellega julgustatakse teisi neid tundeid jagama ja vastavalt tegutsema. Väljendatakse nimelt hoiakuid tegude klasside, mitte üksikute tegude kohta.
Mõned filosoofid on leidnud, et emotivism on verifikatsionistliku tähendusteooria reductio ad absurdum. Ent enamik loogilisi positiviste emotivismi ei poolda, nii et emotivismi võib vaadelda verifikatsionismist eraldi. Raamatu "Language, Truth, and Logic" 2. trüki sissejuhatuses ütleb Ayer, et ta pooldaks emotivismi isegi juhul, kui ta positivismi hülgaks. Artiklist "The Analysis of Moral Judgments" selgub, et Ayer järeldas moraaliotsustuste mitteverifitseeritavuse oma uskumusest, et nad ei väida fakti. Emotivismi kaitses sõltumatult Charles Stevenson (Ethics and Language, 1944).
James Dreier on leidnud, et tõe liiasusteooria koos moraaliväidete tõeväärtuse eitamisega on kahtlane. Moraaliväidetel on palju ühisjooni tõeväärtusega väidetega: neid väljendatakse kindlas kõneviisis ja nende üle vaieldakse. Viimase kohta ütlevad Ayer ja Stevenson, et lahkarvamused moraaliküsimustes on kas tõelised vaidlused mittemoraalsete faktide üle või mittetõelised lahkarvamused.
Ekspressivismi vastu on esitatud veel järgmine argument. Moraalitermineid saab argumentides kasutada tingimuslikus lauses, kus nad ei anna panust lausungi ekspressiivsesse jõusse ning seega ei väljenda kõneleja emotsiooni. Edasiarendatud kujul on see Frege-Geachi argument ekspressivismi vastu, näiteks:
See tundub olevat kehtiv arutlus, nii et kahemõttelisust ei tohiks olla, aga ometi saab moraaliterminit võtta ekspressiivsena ainult järelduses, mitte aga esimeses eelduses.
John Foster (1985) leiab, et 20. sajandi Briti filosoofide seas jääb Ayer alla ainult Bertrand Russellile. Peter Strawson ütles Ayeri mälestusteenistusel, et tema panus epistemoloogiasse ja metafüüsikasse ei jää Russelli omale alla[22].
Graham Macdonaldi sõnul oli Ayer edev mees, kelle edevus oli osa tema sarmist. Ayer eristas edevust ja egotismi nii: egotist leiab, et tal peaks olema rohkem medaleid, edevale inimesele lihtsalt meeldib demonstreerida neid medaleid, mis tal on.
Viimasel Etoni-aastal 1928 veetis Ayer ülestõusmispühade ajal mõne aja Pariisis. Seal tutvus ta Renee Lees'iga, kellega ta 1933 abiellus. Neil sündis tütar Valerie. 1930. aastate teisel poolel hakkas nende abielu lagunema. Ayeril oli palju armusuhteid ja Reneel kujunes pikaajaline suhe Stuart Hampshire'iga. See viis lahutuseni, mille eest Ayer nimetas Hampshire'i kaasvastutavaks.
Ayer oli hea tantsija. Kord ta tunnistas, et oleks parema meelega tahtnud olla stepptantsija kui filosoof, kuid loobus sellest mõttest, sest ta ei suutnud võistelda Fred Astaire'iga.
Kui Ayer viibis sõja ajal luurajana New Yorgis, sai ta väidetavalt Sheilah Grahami tütre Wendy isa. Ayeri arvates oli Wendy isa kõige tõenäolisemalt Hollywoodi näitleja Robert Taylor.
Ayeri teine abikaasa oli Dee Wells. Aastal 1963 sündis neil poeg Nicholas, kelle kohta Ayer ütles: "Armastus selle lapse vastu on olnud minu ülejäänud elu jooksul üks valdavaid tegureid.[23] Ta töötas sel ajal Oxfordis ja elas Londonis. Oxfordis kujunes tal suhe Vanessa Lawsoniga.
Aastal 1980 suri Ayeri esimene abikaasa Renee. Aastal 1981 suri nende tütar Valerie ootamatult Hodgkini tõppe.
Varsti pärast lahutust Dee Wellsist abiellus Ayer 1982 Vanessa Lawsoniga. Aastal 1985 suri Vanessa maksavähki, jättes Ayeri leinama.
Suitsulõhetüki kätte lämbudes oli Ayer mitu minutit kliinilises surmas. Ta kirjeldas oma surmakogemust viisil, mis jättis mulje, nagu ta oleks usule tulnud, ning ta pidi hakkama selliseid kuuldusi ümber lükkama.
Ayer abiellus uuesti Dee Wellsiga, kuid suri pärast seda.
Ayeri sõprade seas olid Cyril Connolly, Graham Greene, George Orwell, Edward Estlin Cummings ja tema abikaasa Marianne, Meyer Schapiro, Arthur Koestler, Bertrand Russell, Stephen Spender, Wystan Hugh Auden, Philip Toynbee, Isaiah Berlin, Hugh Gaitskell, Roy Jenkins, Michael Foot, Richard Crossman, Jonathan Miller, Angus Wilson, Alan Bennett, Alice Thomas Ellis, Jane Fontaine, Iris Murdoch, Victor Sawdon Pritchett ja Christopher Hitchens.
Ayer arvas, et ta on Tom Stoppardi näidendi "Jumpers" tegelase George Moore'i prototüüp.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
