"Loogilis-filosoofiline traktaat" (algne saksakeelne pealkiri "Logisch-philosophische Abhandlung", hilisem ladinakeelne pealkiri "Tractatus logico-philosophicus") on filosoof Ludwig Wittgensteini ainus eluajal ilmunud filosoofiline raamat (temalt ilmus veel kaks filosoofilist artiklit ja sõnaraamat rahvakoolidele).
Wittgenstein kirjutas teose Esimese maailmasõja ajal. See valmis 1918. aastal.
Ta ilmus Bertrand Russelli toetusel kõigepealt 1921. aastal Wilhelm Ostwaldi ajakirjas Annalen der Naturphilosophie. Seal ilmunud teksti korrektuuri Wittgenstein ei lugenud ja tekst sisaldas vigu.
Korrigeeritud, kakskeelne (saksa/inglise) väljaanne ilmus 1922 Londonis kirjastuse Kegan Paul, Trench, Trubner & Co. väljaandel. Seda peetakse ametlikuks redaktsiooniks. Tõlke inglise keelde tegi Frank Ramsey abiga Charles Kay Ogden. Wittgenstein kiitis selle tõlke heaks. Ladinakeelne pealkiri pärineb tõenäoliselt George Edward Moore'i ettepanekust. Raamatule on lisatud Bertrand Russelli sissejuhatus, kus on muu hulgas öeldud, et see "kindlasti väärib (...) pidamist tähtsaks sündmuseks filosoofiamaailmas". Wittgensteinile see sissejuhatus ei meeldinud, sest ta nägi seal vääritimõistmisi.[1]
Hiljem esitas Wittgenstein selle teose Cambridge'i ülikooli Trinity College'i doktoritööks.
Hiljem on raamatu ingliskeelne tõlge ilmunud ka D. F. Pearsilt ja B. F. McGuinnessilt. Kommenteerijad on omistanud kummalegi tõlkele erinevaid voorusi. Terminikasutus neis kahes tõlkes on vasturääkiv.
Eesti keeles ilmus raamatu saksa-eesti kakskeelne väljaanne (Ludwig Wittgenstein, "Loogilis-filosoofiline traktaat = Tractatus logico-philosophicus", Tartu, Ilmamaa, 1996, 215 lk.) Jaan Kangilaski ja Veiko Palge tõlkes raamatusarjas "Avatud Eesti raamat". Tõlke algvariant valmis analüütilise filosoofia seminaris, kus teos veebruarist 1992 veebruarini 1993 läbi arutati. Järelsõna kirjutas Jaan Kivistik.
Kokkuvõte
Wittgenstein pakub lahendust probleemidele, mis on seotud maailma, mõtlemise ja keelega.
Maailmal, mõtlemisel ja keelel on ühine loogiline vorm. Mõtted ja laused on asjaolude pildid.
Vormistus
"Loogilis-filosoofiline traktaat" mahuks hõlpsasti ära 50 leheküljele. Ta koosneb nummerdatud väidetest 1, 1.1, 1.11, 1.12 jne, kusjuures 1.1 on kommentaar 1 kohta või selle edasiarendus, 1.11 ja 1.12 on kommentaarid 1.1 kohta ja nii edasi.
Esimesed kaks hierarhiatasandit moodustavad järgmise teksti (tsiteeritud on eestikeelset tõlget):
1 Maailm on kõik, millega on tegu.
2 See, millega on tegu, tõsiasi, on asjaolude olemasolu.
2.1 Me teeme endile tõsiasjadest pilte.
2.2 Pildil on kujutatavaga ühine loogiline kujutamisvorm.
3 Tõsiasjade loogiline pilt on mõte.
3.1 Lauses väljendub mõte meeleliselt tajutavana.
3.2 Lauses saab mõtet väljendada nii, et mõtte objektidele vastavad lausemärgi elemendid.
3.3 Ainult lausel on tähendus; ainult lause kontekstis on nimel osutus.
3.4 Lause määrab koha loogilises ruumis. Selle loogilise koha eksistents on tagatud ainuüksi koostisosade eksistentsiga, tähendusliku lause eksistentsiga.
3.5 Rakendatud, mõeldud lausemärk on mõte.
4. Mõte on tähenduslik lause.
4.1. Lause esitab asjaolude olemasolu ja mitteolemasolu.
4.2 Lause tähendus on tema vastamine ja mittevastamine asjaolude olemasolu ja mitteolemasolu võimalikkustele.
4.3 Elementaarlausete tõesusvõimalikkused osutavad asjaolude olemasolu ja mitteolemasolu võimalikkustele.
4.4. Lause on elementaarlausete tõesusvõimalikkustele vastamise ja mittevastamise väljendus.
4.5 Nüüd näib olevat võimalik anda üldiseim lausevorm: see tähendab, anda mistahes märgikeele lausete kirjeldus, nii et iga võimalikku tähendust saab väljendada sümboli kaudu, millele kirjeldus sobib, ja et iga sümbol, millele kirjeldus sobib, saab väljendada tähendust, kui nimede osutused vastavalt valitakse.
On selge, et üldiseima lausevormi kirjeldamisel tohib kirjeldada ainult talle olemuslikku, – muidu poleks ta nimelt üldiseim.
Seda, et on olemas üldine lausevorm, tõestab see, et ei või olla lauset, mille vormi poleks saanud ette näha (st. konstrueerida). Lause üldine vorm on: lood on niiviisi.
5. Lause on elementaarlausete tõefunktsioon. (Elementaarlause on iseenese tõefunktsioon.)
5.1 Tõefunktsioone saab korrastada jadadeks. See on tõenäosusteooria aluseks.
5.2 Lausete struktuurid on üksteisega sisemistes suhetes.
5.3 Kõik laused on elementaarlausetega tehtavate tõesusoperatsioonide tulemused.
5.4 Siin ilmneb, et pole olemas "loogilisi objekte" või "loogilisi konstante" (Frege ja Russelli mõttes).
5.5 Iga tõefunktsioon on operatsiooni (-----T) (ξ, ...) elementaarlausetele järjestikuse rakendamise tulemus.
See operatsioon eitab kõiki lauseid parempoolsetes sulgudes ja ma nimetan seda nende lausete eituseks.
5.6 Minu keele piirid osutavad minu maailma piiridele.
6 Tõefunktsiooni üldine vorm on: [p, ξ, N(ξ)]. See on üldine lausevorm.
6.1 Loogika laused on tautoloogiad.
6.2 Matemaatika on loogiline meetod.
Matemaatika laused on võrdused, seega näivlaused.
6.3 Loogika uurimine tähendab kogu seaduspärasuse uurimist. Ja väljaspool loogikat on kõik juhuslik.
6.4 Kõik laused on võrdväärsed.
6.5 Vastusele, mida ei saa väljendada, ei saa ka küsimust esitada.
Mõistatust ei ole olemas.
7 Millest ei saa rääkida, tuleb vaikida.
Eessõna
Raamat peab näitama, et filosoofilised probleemid tulenevad keele loogika vääritimõistmisest. Tema mõte seisneb kokkuvõtlikult üksnes selles: "Mida üldse öelda saab, saab öelda selgelt; ja millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida."
Raamat tahab tõmmata piirid mõtete väljendusele. "Piiri saab tõmmata vaid keeles, ning mis asub teispool piiri, on lihtsalt mõttetus."
1
Maailm koosneb kõigist tõsiasjadest, mitte kõigist asjadest. See määrabki maailma: maailma määrab see, mis on tõsi (eestikeelses tõlkes "millega on tegu") ja mis mitte. Tõsiasjad moodustavad loogilise ruumi. Nad on üksteisest sõltumatud: "Millegagi võib olla tegu või mitte olla, jättes kõik muu samaks" (1.21; loogiline atomism).
Wittgenstein esitab metafüüsikalise väite, mis vastandub tavaarusaamale, et maailm koosneb asjadest.[1]
2
Tõsiasi on asjaolude olemasolu. Asjaolu on asjade seos. Asi on olemuslikult asjaolu võimalik koostisosa. Ühestki asjast ei saa mõelda väljaspool tema võimalikku seost teiste asjadega ning asjast ei saa mõelda väljaspool tema võimalikust lülitatusest asjaolusse. Asja loomus kätkeb endas kõik võimalused, kuidas ta asjaoludes esineda saab. Kui on antud kõik asjad, siis on sellega antud ka kõik võimalikud asjaolud.
Asjad on lihtsad. "Iga väidet komplekside kohta saab analüüsida väiteks nende koostisosade kohta ja sellisteks lauseteks, mis neid komplekse täielikult kirjeldavad." (2.021) Asjad "moodustavad maailma substantsi. Seetõttu ei saa nad olla liitsed." (2.021). "Kui maailmal poleks substantsi, siis sõltuks see, kas lausel on tähendus, mõne teise lause tõesusest." (2.0211). Kõigi võimalike maailmade kindel vorm koosneb asjadest. Substants saab määrata ainult vormi. Kaks sama loogilise vormiga asja on eristatavad ainult oma erinevuse läbi. Substants on see, mis on olemas sõltumata sellest, mis on tõsi. (2.025) Kindlate, olemasolevate asjade muutlik, ebakindel konfiguratsioon moodustab asjaolu.
Asjaolus on asjad teatud struktuuriga omavahel ühendatud. Tõsiasja struktuur koosneb asjaolude struktuuridest. Kõik olemasolevad asjaolud moodustavad maailma. Asjaolude olemasolu ja mitteolemasolu on tegelikkus (tõelisus). Asjaolud on üksteisest sõltumatud. (Loogiline atomism.) Kogu tõelisus on maailm.
Me teeme endale tõsiasjade pilte. (2.1) Pilt on tõelisuse mudel (2.12), milles asjadele vastavad pildi elemendid (2.13). Pilt seisneb oma elementide vahelises seoses (2.14), mis kujutab asjade omavahelist seost (2.15). Pildile ja kujutatavale on ühine kujutamisvorm – elementide teatud võimalik seos. Pilt ei saa kujutada oma kujutamisvormi, vaid üksnes ilmutab seda (2.172). Pildil ja tõelisusel on ühine loogiline vorm (2.18, 2.2). Pilt esitab üht võimalikku olukorda loogilises ruumis (2.202). Ta esitab oma tähendust (2.2). Tema tõesus või väärus seisneb tema tähenduse vastamises või mittevastamises tõelisusele (2.222). Pilt ise ei näita, kas ta on tõene (2.224); ta ei saa olla aprioorselt tõene (2.225).
3
"Tõsiasjade loogiline pilt on mõte" (3). Kõik tõesed mõtted kokku moodustavad maailma pildi (3.01). Mõeldavad olukorrad ongi võimalikud olukorrad (3.02). Mõte ei saa olla ebaloogiline (3.03).
"Lauses väljendub mõte meeleliselt tajutavana" (3.1). Mõtet väljendab lausemärk, mis on võimaliku olukorra projektsioon. "Lausemärk seisneb selles, et ta elemendid, sõnad, on temas ühendatud üksteisega kindlal viisil." (3.14) Lausemärk on ise tõsiasi, ja just sellepärast saab ta väljendada tähendust. "Olukordi saab kirjeldada, mitte nimetada." (3.144)
Lihtsad märgid (nimed) on lausemärgi elemendid, mis vastavad mõtte esemeteni. Nimi osutab asjale ning esindab lauses asja. Asjadest saab rääkida, kuid neid endid ei saa lausuda. "Lause saab vaid öelda, kuidas mingi asi on, mitte mis ta on. (3.221)
"Ainult lausel on tähendus; ainult lause kontekstis on nimel osutus." (3.3)
"Rakendatud, mõeldud lausemärk on mõte." (3.5)
Selleks et öeldaval oleks tähendus, peab lausel olema loogiline vorm ja lauseelementidel peab olema osutus. Nimed osutavad asjadele.[1]
4
"Lause on tõelisuse pilt." (4.01) "Minu põhiidee on, et loogilised konstandid ei esinda. Et tõsiasjade loogika ei ole esindatav. (4.0312)
"Lause näitab tõelisuse loogilist vormi. Ta toob selle nähtavale." (4.121) "Mida saab näidata, seda ei saa öelda." (4.1212)
"Lause üldine vorm on: lood on niiviisi." (4.5)
5
"Kõik loogika laused ütlevad aga ühte ja sama. Nimelt mitte midagi." (5.43) "Anda lause olemus tähendab anda igasuguse kirjelduse olemus, järelikult maailma olemus." (5.4711)
"Minu keele piirid osutavad minu maailma piiridele. (5.6)
7
Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida. (7)
Eetika, esteetika ja metafüüsika laused ei ole öeldavad.[1]
Tähendus ja mõttetus
Maailma, mõtlemise ja keele piirid on ühtlasi tähenduse ja mõttetuse piirid; väljapoole keelt jääb mõttetus (Eessõna). Tähendus saab olla ainult lausetel, mis on tõsiasjade pildid. Loogika laused ei ole pildid, vaid keele ja mõtlemise ning maailma pildid; neil puudub tähendus. Loogika laused ei ole tõesed ega väärad: tautoloogia lubab iga võimalikku olukorda, vastuolu mitte ühtki (4.462). Ka matemaatika lausetel puudub tähendus. Peale nende tähenduseta lausete on mõttetud laused, näiteks "Sokrates on identne", "1 on arv".[1]
Loogilist vormi, kujutamise vormi jne ei saa küll lausuda (öelda), kuid saab näidata.
Filosoofia
Filosoofia laused ja küsimused on enamasti tähenduseta (4.003). Filosoofia ei ole loodusteadus (4.111). Filosoofia ei ole teooria ega õpetus, vaid tegevus – mõtete selgitamine ja keelekriitika, mis peab loogilise analüüsi teel näitama tavaliste filosoofiliste küsimuste mõttetust.
Raamat ise koosneb mõttetutest lausetest, mis aitavad maailma õigesti näha, kuid mis tuleb kõrvale heita.
Loogiline atomism
Pikemalt artiklis Loogiline atomism
Bertrand Russell võttis 1911 loengutes Prantsuse Filosoofiaseltsis kasutusele termini "loogiline atomism"[2] Russelli sõnul selgitab tema loogilise atomismi filosoofia suurelt jaolt Wittgensteinilt saadud ideid[3]. Osalt Russelli mõjul on ka "Traktaadis" esitatud filosoofiat hakatud iseloomustama selle väljendiga.
Terminit "loogiline atomism" motiveerib see, et jutt on loogilistest (loogilise analüüsi teel saadud), mitte füüsilistest algosadest[4]. Ka Wittgenstein paistab rääkivat reaalsuse algkoostisosadest, mis on saadud loogilise analüüsi teel.[5]
Realism või antirealism? Metafüüsika?
Raamatut on tõlgendatud nii, et ta väidab asjade, asjaolude ja tõsiasjade sõltumatut reaalset olemasolu ning lausete sõltumatut reaalset tõesust või väärsust. Teiste tõlgenduste järgi määrab lausete vorm tõelisuse kuju, mitte ümberpööratult. Küsimuse all on ka see, kas raamat üldse sisaldab metafüüsilisi väiteid ja milline staatus on raamatu enda lausetel.[1]
Mõttetus
Küsimus on, mida hõlmab see "müstiline", mis on mõttetu. Traditsiooniliste tõlgenduste järgi on see mõttetu olemas; 1990ndatel tekkis tõlgendus, mille järgi mõttetust tulebki võtta mõttetuna ning ka kogu "Traktaat" tuleb mõttetusena kõrvale heita (6.54).
Eetika
Wittgenstein on Ludwig von Fickerile öelnud, et raamatu mõte on eetiline. [6] Pole selge, mida see tähendab.
Varajane ja hiline Wittgenstein
Tavaliselt on nähtud selget murdejoont varajase ja hilise Wittgensteini vahel, kuid mõne uuema tõlgenduse järgi tuleks ka Wittgensteini varajast filosoofiat pidada teraapiliseks.[1]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
