Otsene realism

Otsene realism, ka terve mõistuse realism ja naiivne realism on seisukoht epistemoloogias ja vaimufilosoofias, mille kohaselt meeled annavad meile otsese teadlikkuse esemetest, just nii nagu nad on. Esemed alluvad füüsika seadustele ja säilitavad kõiki oma omadusi olenemata sellest, kas keegi neid vaatleb või mitte.^[1] Esemed koosnevad ainest, täidavad ruumi ja neil on omadused nagu suurus, kuju, tekstuur, lõhn, maitse ja värvus.

Teooria

Otsese realismi teooriat võib iseloomustada viie järgmise uskumuse põhjal:

1. maailmas eksisteerivad ainelised esemed;
2. tajutavad esemed on tõelised, sest neid tajutakse isikliku kogemuse kaudu;
3. esemed ei eksisteeri ainult siis, kui neid tajutakse vaid ka siis, kui neid ei tajuta;
4. meelte kohaselt me tajume maailma otseselt ja just nii nagu see on.^[2]

Psühholoogia visuaalse tajumise valdkonnas oli tuntuim otsese realismi teoreetik J. J. Gibson, teised psühholoogid olid tugevalt mõjutatud tema lähenemise viisidest.

Filosoofia

Tänapäevases filosoofias on otsest realismi kaitsnud näiteks John R. Searle,^[3] John McDowell,^[4] Hilary Putnam,^[5] ja Galen Strawson^[6]

Näiteks John R. Searle väljendab populaarset, aga võib-olla ka valesti mõistetud oletust, et me saame otseselt tajuda ainult meie endi subjektiivseid kogemusi, kuid me ei saa kogeda objekte ega suhtlusolukordi. Searle'i arvates on see ajendanud paljusid mõtlejaid otsest realismi tagasi lükkama. Searle'i järgi rajaneb otsese realismi tagasilükkamine illusiooniargumendil, mis tugineb ebaselgel oletusel looduse või olemise meeleandmetel (ing. sense data, meele kogemus). Mitmeid meeleandmete teooriaid on kirjeldatud Briti filosoofi J. L. Austini 1962. aastal kirjutatud raamatus "Sense and Sensibilia".^[7]

Otsene ja kaudne realism

Pole ebatavaline mõelda, kui otsest realismi eraldiseisva terminina kaudsest realismist, mille kohaselt universum sisaldab ainult neid omadusi, millest on teaduslik kirjeldus või seletus ja kõik objektid omavad kindlat lainepikkust ning mikroskoopilist pinnastruktuuri.^[8]

Otsene realism ei väida, et reaalsus on ainult see, mida me näeme, kuuleme, tunneme, maitseme – nii ka kaudne realism ei väida, et reaalsus on ainult see, mida saab kirjeldada teaduse, keemia või füüsika kaudu.

Otsene realism väidab, et päikseloojangu vaatamine on reaalne päikeseloojang, mida me otseselt kogeme. Kaudne realism väidab aga seda, et meie otsene side reaalsusega on kaudne, seega päikeseloojangu kogemine on subjektiivne koopia sellest, mis tegelikult on füüsika poolt kirjeldatud radiatsioon. Aga otsene realist ei eita ka seda, et päikeseloojang on vaid kiirgus, sellel kogemusel on lihtsalt hierarhiline struktuur ja radiatsioon on osa koguväärtusest otsesel kogemisel.^[9]

Üks näide kaudsetest realistidest on John Locke, kes väitis, et maailm koosneb ainult peamistest omadustest, mille määrab osakeste teadus ja teised omadused on täielikult subjektiivsed. Eksistents sõltub vaatlejast, kes teadvustab objekte.^[1]

Vaata ka

• Kaudne realism
• Realism
• Teaduslik realism
• Vaimufilosoofia

Viited

1. Naïve Realism, Theory of Knowledge.com.
2. Naïve Realism, University of Reading.
3. John R. Searle, 'Seeing Things as They Are; A Theory of Perception', Oxford University Press. 2015.
4. John McDowell. 'Mind and World'. Harvard University Press, Cambridge, Mass. 1994.
5. Hilary Putnam, 'How to Be a Sophisticated "Naive Realist"'. In 'Philosophy in an Age of Science'. Harvard University Press, Cambridge, Mass. 2012.
6. Galen Strawson, On “Real Direct Realism”, a lecture recorded 2014 at Marc Sanders Foundation, Vimeo https://vimeo.com/91346935
7. Austin, J. L. "Sense and Sensibilia", Oxford: Clarendon. 1962.
8. Michaels, Claire & Carello, Claudia. (1981). Direct Perception. Prentice-Hall.
9. John R. Searle, 'Seeing Things as They Are; A Theory of Perception', Oxford University Press. 2015. p.111-114