Metaeetika on eetika haru, mis uurib eetikaterminite tähendust, eetiliste väärtusotsustuste loomust ning eetikateooriate ja otsustuste õigustatust.[1] Metaeetika tegeleb moraali kui niisuguse filosoofiliste küsimustega, andmata otseselt juhiseid õigeks või heaks eluks.
Sõna metaeetika tuleneb sõnadest meta (kreeka keeles μετά), mis tähendab 'pärast' või 'peale' ja ethos (kreeka keeles ήθος), mis tähendab 'kommet' või 'tava'. Neist sõnadest tulenev tähendus annab hästi edasi metaeetika olemuse, milleks on vaadata distantsilt normatiivsele eetikale ja selle teooriatele.[2]
Eri allikad asetavad eetikasuundi hierarhiliselt erinevalt, kuid üldjuhul võib eetika kui filosoofilise distsipliini jagada kaheks: normatiivseks eetikaks ja metaeetikaks. Kui normatiivne eetika tegeleb küsimustega, kas miski on õige või vale, hea või halb (ehk hinnanguliste küsimustega moraali seisukohast), siis metaeetika tegeleb küsimustega, mis lähevad kaugemale pelgalt õige ja vale või hea ja halva määratlemisest.[3] Näiteks kui normatiivne eetika väidab, et miski on vale või õige, hea või halb, siis metaeetika küsib vastu: "mis on vale või õige?", "mis on hea või halb?" või "kas me oleme taolises situatsioonis suutelised hindama olukorra väärust/õigsust, halbust/headust?". Ehk teisisõnu, kui normatiivne eetika tegeleb küsimusega "mis on moraalne?", siis metaeetika küsib vastu "mis moraal üldse on?".[4] Niisiis on metaeetika eesmärk vaadata normatiivse eetika väidetele ja teooriatele distantsilt (seetõttu nimetatakse metaeetika küsimusi ka "teise astme küsimusteks") ja esitada küsimusi normatiivse eetika enese ja moraali staatuse kohta.[2][3]
Kuigi termin metaeetika ja metaeetika eraldiseisva eetika haruna pärinevad 20. sajandist, võib öelda, et metaeetiline mõtteviis on käinud kõrvuti normatiivse eetikaga sellest ajast, kui filosoofiast kui teadusest võib rääkida. Näiteks avaldub taoline mõtlemine juba antiikfilosoofide Platoni ja Aristotelese teostes. Samuti võib mitmele keskaegsele filosoofile omistada metaeetilist mõtteviisi. Seoses ühiskondliku ebastabiilsusega oli metaeetiline lähenemine populaarne ka 17.–18. sajandi Lääne-Euroopa mõtlejate seas. 18. sajandist võib välja tuua näiteks Šoti filosoofi David Hume'i, keda võib pidada tänapäevase metaeetika eelkäijaks, kui ta uuris, mil määral on moraalsed otsused mõjutatud isiku mõistusest või emotsioonidest ja kas voorused on universaalsed objektid või inimeste loodud mõisted.[4]
Tänapäevases mõistes võib metaeetika kui teadusharu alguseks pidada aastat 1903, kui Inglise filosoof George Edward Moore avaldas oma raamatu "Principia Ethica", millest sai analüütilise filosoofia nurgakivi. Oma raamatus keskendus Moore eetikaterminite tähenduse uurimisele ja võttis oma eesmärgiks selguse loomise eetikas kui teaduses. Moore leidis, et enne, kui saab otsustada õige ja vale üle, tuleks selgeks teha nende sõnade tähendus ja üheseltmõistetavus. Oma teoses "Principia Ethica" sõnastab ta peamise eetikaga seotud probleemina selle, et eetikaga tegelevad filosoofid pole määratlenud piisavalt, mis küsimustega eetika üldse tegelema peaks ja seetõttu ei saa sellelt pinnalt teha ka objektiivseid järeldusi.[1]
"Principia Ethicat" võib ilma kahtlusteta pidada üheks kõige mõjukamaks teoseks eetika ajaloos. Selle tähtsus on uue suuna avamises eetika uurimisel. Varasemad diskussioonid hea ja halva, õige ja vale üle asendusid küsimustega nende sõnade tähenduse ja põhjendatuse kohta.[1]
Küsimused, mida metaeetika normatiivsele eetikale esitab, võib jaotada kuueks[3]:
Metafüüsilised küsimused
Siin on küsimuse all see, kas moraal eksisteerib iseseisva, universaalse ja inimestest eraldiseisvana või on tegu inimeste loodud nähtusega.
Moraalipsühholoogilised küsimused
Küsitakse, kas ja milleks on moraal üldse vajalik ja milline on moraali seos otsustuste ja käitumisega.
Semantilised küsimused
Milline on normatiivse eetika terminite tähendus ja kas nende kantav sõnum on faktiväärtusega.
Epistemoloogilised küsimused
Kas on olemas moraaliteadmine ja kuidas saame teada, kas moraaliväited on tõesed või väärad.
Fenomenoloogilised küsimused
Millisel kujul avaldub moraal inimesele, kes teeb konkreetse moraaliotsustuse.
Objektiivsuse küsimus
Küsitakse, kuivõrd objektiivsed või subjektiivsed on moraalikaalutlustest lähtuvad otsused ja kas on võimalik teha objektiivset moraalset otsustust.
Filosoofid on üldiselt üksmeelel, et just kaks esimest küsimust (metafüüsilised ja moraalipsühholoogilised) on kõige fundamentaalsemad ja olulisemad. Metafüüsilised küsimused arutlevad, kas moraal on ja moraalitõed on universaalsed nähtused ja eksisteerivad inimestest sõltumatult (objektivism) või on moraal sõltuv isiku kultuurilistest, kasvatuslikest jm mõjutustest (relativism). Moraalipsühholoogilised küsimused tegelevad inimeste moraalsete otsuste ja käitumise uurimisega ja nende põhiküsimuseks on "miks olla moraalne?". Niisiis loob nendele küsimustele vastamine pinnase, kust esitada juba spetsiifilisemaid küsimusi moraali kohta.[2]
Eesti filosoof Indrek Reiland on oma artiklis "Metaeetika põhiküsimus(ed)" metaeetika kõige olulisema küsimuse sõnastanud järgmiselt:
"Metaeetika põhiküsimus:
Kas maailmas on midagi, mis määrab kõikide inimtoimijate jaoks, kes asuvad teatud samades tingimustes C:
- millised teod on õiged ja/või valed; ja/või
- mis on absoluutselt hea ja/või absoluutselt halb; ja/või
- millised iseloomuomadused on absoluutselt vooruslikul ja/või absoluutselt mittevooruslikul; ja/või
- absoluutsed õigused ja/või kohustused;
Sõltumata nende endi sattumuslikust tahtest ja soovidest? [3]"
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
