Sipelgas

Proosa

• Kui palju on neid, kes seetõttu, et nad plaani ei näe, lausa eitavad, et mingi plaan üldse olemaski on, või neid, kes mõtlevad sellele argusest värisedes ja usuvad kaheldes ning kahtlevad uskudes. Nad tõrguvad kõigest jõust vaatlemast inimsugu sipelgapesana, kus kellegi tugevama jalg, kes mitteformaalselt on ise sipelgas, lömastab tuhandeid, hävitab tuhandeid nende väikestes-suurtes ettevõtmistes, kus Maa kaks kõige hullemat türanni — juhus ja aeg — kogu pesakuhila jälgi jätmata minema toimetavad, jättes maha tühja koha mõnele teisele usinale killale, mis samuti niimoodi minema pühitakse, et sellest jälgegi järele ei jää.
  • Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tlk Krista Räni, Tartu: Ilmamaa, 2019, eessõna, lk 16

• Sipelgatel on kiire, justkui pandaks nende eest pood kinni. (lk 38)
• Mis siis, kui sipelgad äkki ongi Maale saabunud Marsi-elanikud? (lk 42)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. Loomingu Raamatukogu, nr 2, 1974

• Tööstuse ülesanne on ilmne. See on varustada inimest asjadega, mis on vajalikud, kasulikud või ilusad, ning seega anda elu kehale või vaimule. Niikaua, kui see eesmärk teda valitseb, on ta üks kõige tähtsamaist inimtegevustest. Kui ta sellest kõrvale kaldub, võib tööstus olla kahjutu, lõbustav või isegi koomiline neile, kes sellega tegelevad, kuid sel pole suuremat ühiskondlikku tähtsust kui sipelgate ja mesilaste tavapärasel asjatamisel, paabulindude uhkeldamisel või lihatoiduliste loomade kisklemisel raipe pärast.
  • R. H. Tawney, "The Acquisitive Society", New York: Harcourt, Brace and Co., 1920, lk 8 (vikitõlge)

• Ta tee viis suure sipelgapesa juurde. Sipelgad olid parajasti ametis oma pesa uste sulgemisega, sest hakkas hämarduma.

"Armsad sipelgad, kas te teate, kus asub Pühapäevamaa?" küsis Jussike.

"Me oleme siin metsa all küll palju teid läbi käinud ja hoolega tööd teinud, aga sellist maad me näinud ei ole," vastasid sipelgad. "Mine tihase juurde, võib-olla teab tema sind juhatada."

• • Silvi Väljal, "Jussikese seitse sõpra", Tallinn: Avita, 1999, lk 4

• Sipelgapesas kihavas askeldamises on kohutav ilu. Steriilsete tööliste isetu ohverdus kuninganna viljakuse ja pesa nimel paistab olevat ülima altruismi akt. See ühtaegu kiiduväärt ja häiriv. Kui sipelgad suudaksid kasvada rotisuurusteks, oleks nende ühiskondlik kord tõenäoliselt võimsaim, põhinedes mitte üksikisiku vabal tahtel, vaid nende geneetilise koodi pimedal kuulekusel.
• Lojaalsus kuningannale on sipelgaühiskonnas keskne, ulatudes isegi iga steriilse emase töölise paljunemisvõime ohverdamiseni. Tõepoolest, see töölissipelgate pealesurutud paljunemisvõimetus on võlunud teadlasi, kes püüavad mõista, kuidas arenes tõeline eusotsiaalne käitumine — ühiselu hüpersotsialistlik versioon.

See termin kirjeldab ühiskonnakorralduse kõrgeimat vormi loomariigis. See hõlmab liigid, kel esineb ühine hoolitsus järelkasvu eest, eri põlvkondade ühine elu samas pesas või koloonias, ning tööjaotus paljunevaks ja mittepaljunevaks rühmaks, mis ühiselt kaitsevad kodu, kus kasvatatakse noori.

Eusotsiaalne käitumine on evolutsioonilise leiutisena suhteliselt uus ning paistab olevat üsna haruldane. Miljonitest loomaliikidest, mis on Maal oleva elu 3,7-miljardi aastase ajaloo käigus siin elanud, teame ainult 20 põlvnemisliini, kus on tõelised "eusotsialistid". Neliteist neist on putukad (sipelgad, mesilased, herilased ja termiidid), kolm on krevetiliigid ja kolm imetajad — kaks paljastuhnurite liiki ja väidetavalt ka inimesed.

• • E. O. Wilson, Why Richard Dawkins 'is not a scientist', the survival of the least selfish, and what ants tell us about humans — EO Wilson on his new book Independent, 10. november 2014

• Suurepärane teooria, vale liik.
  • E. O. Wilson marksismi kohta, mida Wilson peab kohasemaks sipelgatele kui inimestele. Cit. via "The Oxford Dictionary of Modern Quotations", 2007 (vikitõlge)

• Wilson oli sipelgate käitumise spetsialist ja tema seletused sotsiaalse käitumise päritolust loodusliku valiku kaudu – mida hakati kiiresti ka inimühiskonnale rakendama – ajasid paljudel pea sassi.
  • Kalevi Kull, "Koos Konrad Lorenziga käitumist vaadeldes". Järelsõna Konrad Lorenzi raamatule "Niinimetatud kurjus. Agressiooni looduslugu". TLÜ Kirjastus 2018

• "Mina ei ole sipelgas," lausus mister Costello. "Kuni mul on ükskõik, mida nad söövad, võin ma neid panna tegema kõike, mis ma iganes tahan."

"Ma tulen kunagi veel," ütlesin ma.

Minust jäi ta vaikselt omaette rääkima. Ta vaatles sipelgaid, tegi oma plaane ja ei pööranud mulle enam mingit tähelepanu.

Ma läksin tagasi Barney juurde. Küsisin talt ängistusega: "Mida ta seal teeb, Barney?"

"Ta teeb seda, mida tegema peab," ütles Barney.

Me läksime tagasi auto juurde, mäest jälle üles ja läbi survetara. Natukese aja pärast ma küsisin: "Kui kauaks ta siia jääb?"

"Nii kauaks, kui ta jääda tahab." Barney oli kuidagi napisõnaline.

"Keegi ei taha kinni peetud olla."

Jälle tuli ta näole see imelik ilme. "Nightingale ei ole vangla."

"Ta ei saa ju välja."

"Vaadake, sõber, me võiksime ta ümber lülitada. Me võiksime tast isegi laekuri teha. Kuid me ei tee juba ammu enam midagi sellist. Me laseme inimesel teha, mida ta tahab."

"Ta ei ole kunagi tahtnud valitseda sipelgapesa üle."

"Kas tõesti?"

Mul oli vist niisugune ilme, nagu ei saaks ma aru, ja ta lisas: "Kogu elu on ta kujutlenud, et tema on inimene ning kõik teised on sipelgad. Nüüd on see tema jaoks tõeks saanud. Inimsipelgaid ei juhi ta enam iial, sest ta ei pääse neile enam ligi." (lk 418)

• • Theodore Sturgeon, "Mister Costello — kangelane" (Mr Costello, Hero, 1953), tlk K. Mits, rmt: Lilled Algernonile, sari: Ajast aega, Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 391–419

• Sel mälestusväärsel hommikul ajas laisalt mustikavartel külitanud pikkade koibadega Ralf pooleldi joodud pudeli ümber. [---] Kahetsevalt vaatasid sõbrad kaotsiläinud kraamile järele ja märkasid siis äkki, et loiguke sillerdas otse keset sipelgate teerada. [---] Siis tegidki igavesed suvitajad teadusliku avastuse, et mõningatel kuklastel on kalduvusi alkoholismiks. [---] Seejärel tegid sõbrad umbes kahe tunni jooksul tõsist uurimistööd elavas looduses.

Selle aja jooksul peatus rajale valgunud veiniloigukese juures 119 sipelgat. Kõik ülejäänud, s. t. tohutu enamik tõttasid imalalt lõhnavast takistusest kiiresti mööda, mõned koguni suure kaarega. 119-st kuklasest jõi üks (1) ennast surnuks, kaheksa (8) jäid meelemärkusetult lombi kõrvale magama, kaksteist (12) muutusid agressiivseks, kolmkümmend neli (34) jäid keskmiselt purju ja hakkasid tobetsema, kuus (6) lahkusid tuikudes teadmata suunas, neli (4), ise kõva auru all, püüdsid üsna kesiste tagajärgedega uusi kundesid juurde värvata, üks (1) suurekasvuline ja juhmi käitumisega isend, katsus õõnsa rohukõrrega endale isiklikku tagavara kaasa võtta, viiskümmmend kolm (53) napsitajat tuigerdasid hädiselt kodu poole, kus nad vastavalt joobeastmele kas pesasse toimetati või veidi eemale ennast välja põõnama heideti. Mõni pisem sai ka kere peale. (lk 199)

• Igaks juhuks märgistati kümme (10) sipelgat valge lateksvärvi tilgakesega ära. [---]

Kolmandal hommikul olid kümme valge tagumikuga sipelgat juba ammu enne meie sõpru kohal. Nende käitumine reetis meeleheidet ja sünget otsustavust ükskõik millise hinnaga veini saada. Vaevalt jõudsid eksperimendi vaimsed isad ja tegelikud teostajad rajale asetada isiklikult leiutatud sipelgabaari — värvilisest tinapaberist pudelikorgi, mis oli pilgeni magusat veini täis, kui peaparandajad lõugu laksutades selle juurde tormasid. Sellel päeval kulus katseteks tervenisti sada grammi liköörveini "Jubels", piduliste üldarv läks kuuesaja lähedal sassi, alkoholimürgitusse suri kõigest neli (4) isendit.

Neljandal päeval jõid sipelgad ära kakssada grammi veini. Need, kes veel tööl käisid ja muid sipelgatoimetusi toimetasid, ehitasid uue teelõigu, mis hoburauakujuliselt möödus vabaõhubaarist. Korgi ümber kihises tume mass, välkusid kaklejate lõuad ja lobamokkade tundlad. Tuli avada veel kolm kõrtsi, s. t. asetada maha veel kolm korki veiniga. Pesas valitses kaos. Joomarid terroriseerisid korralikke sipelgaid, sikutasid neid jalust ja lükkasid neid rohukõrtelt alla, mõnikord aga kogunesid kampadesse ja kolkisid mõne üksi uitava karsklase armetult läbi. (lk 199)

• Alles järgmise nädala keskel sattusid nad jälle Ainažisse ehk Heinastesse. Laisad ja järjekindlusetud nagu nad olid, polnud neil sipelga-eksperimenti enam meeleski. [---]

Ja äkki tundis Ralf oma pikal kondisel sääreputkel tulivalusat torget. Samal hetkel karjatas ka Rolf — keegi hammustas teda talla alt. Nad vaatasid maha — ja nägid otsatut hulka sipelgaid, kes poole meetri laiuse punakaspruuni lindina mööda maanteed nende kannul liikusid. Rongkäigu lõpp jäi nende hägustele silmadele püüdmatuks, küll aga nägid nad selle alguses kaheksat (8) valge tagumikuga isendit. Kaks (2) olid puudu, aga kohe andsid nad endast märku — mõlemad sõbrad said jälle julmalt pureda. Hiljem, kui nad selle loo mitmel korral — küll vastastikku teineteisele, küll oma sõpradele "Tervisest" — läbi jutustanud olid, võisid nad oma au juures vanduda, et kumbki kuulis sel hetkel, mil neid teistkordselt hammustati, käriseva häälega öeldud sõnu:

"Elu on nässus, raisk! Anna seitseteist kopikat, siis saan poti õlut. Veel parem aga, tee pool liitrit välja!"

Nii kiiresti, kui üldse jaksasid, põgenesid igavesed suvitajad moraalselt laostunud sipelgaarmaada eest üle piiri. Sel hooajal ei läinud nad enam kordagi Ainažisse. (lk 200–201)

• • Teet Kallas, "Heliseb-kõliseb …", Tallinn: Eesti Raamat, 1972

Luule

Oli suvi, oli soe,
metsa all sipelgaid siples.
Leidsin üles Emajõe,
selles jões minu ema suples.

• Ott Arder, "Emajõgi"

Kivi igatsusest sipelgate jumalast
ei tea ma midagi.
Su silmad minu kohal ma ei tea
nende jumalat, sinu suu
võibolla igatsusest väsind ja üle.
Võibolla kivi tahaks olla vares.
Ma tõesti midagi ei tea.
Ateistlik sipelgas ehk palvetab
kui ta häda on suur.
...
Tõesti tõesti kuidas võiks ma teada
sipelga imestust kui ilm on ilus?
Kas kivi kui ta valutab
tunneb ennast nagu süda?

• Ilona Laaman, "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7

ma olen automootor mis õgib sipelgaid
ma olen must lipp ahvi peos

• Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 326

Vanasõnad

• Haigus tuleb elevandi kiirusega ja lahkub sipelga kiirusega.
  • India vanasõnad

Kirjandus

• Ondřej Sekora, "Sipelgad ei alistu" tlk Julius Elango, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959
• Heino Väli, "Vapustav Tulikametsa lugu", Tallinn: Eesti Raamat, 1970