Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida kirves ikka harvemaks teeb, ta kõrvu ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:
Inimene pole ju mingi kindel ega püsiv vorm /.../, pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskantne sildlooduse ja vaimu vahel. Vaimu poole, Jumala juurde kutsub teda seesmine ettemääratus - Looduse poole, ema juurde tagasi tõmbab teda tungivaim igatsus; nende kahe võimu vahel vangub hirmust värisedes tema elu.
On õhtu. Meri on kullakarva, täpitud heledate valguspunktidega; ta loksub kahvaturohelise taeva all mingi mehhaanilise rahuloluga. Kui tohutult suur ta on, kui tühi, see määratu avar ruum, mille järele ma olen kogu oma elu igatsenud!
Talv istutab inimese hinge igatsuse. Kevade järele, õitsemise järele, rohelise lible järele, valge pilve järele, kiivitaja kiljumise järele, teise inimese järele. Ja pole üldsegi oluline, kui vana või noor keegi on. Oluline on, et hing oleks ärkvel.
Nasta Pino, "Kopliperasoos on rahapada", 1989, lk 109
"Kas tunned neist puudust?"
"Mitte päriselt. Mitte nõnda, nagu tuntakse."
"Mismoodi siis?"
"Ma ei tea. Minevikuga võib olla midagi sellist. Et pole kedagi, kellega seda jagada." (lk 105)
"Igatsemises pole midagi paha."
"On küll. Kui see, kellest puudust tuntakse, käib lausa kõrval." (lk 139)
Helle Helle, "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000
Syed naaldus seljatoele. "Asjade praeguses seisus, Louisa, pean ma rõhutama, et terve ja töövõimelise inimesena pead sa edasiseks kvalifitseerumiseks..."
"... näitama, et ma tahan tööle saada. Ma tean."
Kuidas sellele mehele selgitada, kui väga ma tahan töötada? On tal üldse aimugi, kui väga ma oma vana töökohta taga igatsen? Töötus oli olnud lihtsalt üks mõiste, millest uudistes räägiti seoses laevaehitus- ja autotehastega. Ma polnud tulnud selle pealegi, et tööst võib tunda puudust nagu puuduvast liikmest - et see tunne on pidev ja refleksiivne. Ma polnud tulnud selle pealegi, et lisaks ilmselgele hirmule raha ja tuleviku pärast võib töötuks jäämine tekitada tunde, et sa oled vääritu ja väheke kasutu. Et hommikuti on raskem tõusta kui siis, kui äratuskell sind jõhkralt teadvusele ehmatas. Et võiks tunda puudust inimestest, kellega koos sa töötasid, ehkki sul oli nendega väga vähe ühist. Või et kesktänaval kõndides võid avastada end tuttavaid nägusid otsimas. Kui nägin esimest korda Võilillenaist, kes pealtnäha sama sihitult nagu mina mööda poode kondas, võitlesin kiusatusega minna ja teda kallistada. (lk 22)
Ma ei teadnudki enne, et võin oma vana töökohta nii hirmsasti taga igatseda. Igatsesin Franki ja seda, kuidas tal oli hommikuti hea meel mind näha. Ma igatsesin klientide ja nende seltskonna ning selle kerge jutuvada järele, mis minu ümber tõusis ja langes nagu heasoovlik meri. See maja oli küll ilus ja kallis, aga see oli vaikne nagu surnukuur. Kuus kuud, kordasin ma endamisi, kui talumatuks see kõik muutus. Kuus kuud. (lk 53)
"Mis suure võistluse?"
"Triatloni. Xtreme Viking. Kuuskümmend miili ratast, kolmkümmend miili jooksu ja kena pikk ujumine allanullises Põhjameres."
Vikingust räägiti alati austusega, selle lõpetanud kandsid oma vigastusi nagu mingi kauge ja eriti jõhkra sõja veteranid. Patrick limpsas igatsusest lausa keelt. Vaatasin oma poiss-sõpra ja mõtlesin, et äkki ta on tulnukas. Ta meeldis mulle rohkem, kui ta telefonimüügis töötas ega sõitnud ühestki bensiinijaamast mööda, ilma et Marsi šokolaadi oleks ostnud. (lk 64)
Olemuslik süü ja vajaduslunastuse järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune jalutuskäikTartus piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast baarist vaatab vastu igatsus lunastuse järele, mille siiruses ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda. Üliõpilased mõjuvad siin siiski värskendusena, sest õppimine on teadagi taevalik. Nemad tõmbavad inimesi jälle püsti.
Vastutusest soovitakse loobuda teinegi kord, eristades vabaduse vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen "mina", kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü.
Jäise vee kohal kisendab kajakas, lenneldes ärevalt.
Vahumütsid on voogude päis.
Kust sai siia see lind? Miks on kurvad ja kaeblevad kiljed tal
nõnda ääretut igatsust täis?
Konstantin Balmont, "Kajakas", tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 55
Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda
/---/
Kõike seda ihkasin ma
tusk lapsel ju täitis rinda,
saaks suure mere randa,
saaks randa ma!
Friedebert Tuglas, "Meri". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 427-431
Mu hingelilled valged keset igatsusi,
Kus surevad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduvuse rannal jäädavusi,
Ja pärliks saavad muretundmused.
Ma olin mets, jah männi kohav kroon,
ta tüvve tuksusid mu mõtteid ringe,
kuid sinust sai mu taeva verev ehajoon,
sa suureks igatsuseks põlesid mu hinge.
Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334