Kibuvits

Kibuvits (Rosa) on roosõieliste sugukonda kuuluvate põõsaste perekond. Kibuvitsast aretatud dekoratiivtaime nimetatakse roosiks. Taimel on ilusad ja meeldiva lõhnaga õied ning teravad okkad, mis sigitab rohkelt ambivalentset suhtumist. Rahvasuu nimetab kibuvitsa ka orjavitsaks.

Aga Aadamale ta ütles:
Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust,
millest mina olin sind keelanud, öeldes,
et sa ei tohi sellest süüa,
siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast!
Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!
18 Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid,
ja põllutaimed olgu sulle toiduks!

Esimene Moosese raamat 3:17-18

Mooses karjatas oma äia, Midjani preestri Jitro lambaid ja kitsi. Kord ajas ta karja kõrbe taha ja jõudis Jumala mäe Hoorebi juurde.

2 Seal ilmutas ennast temale Issanda ingel tuleleegis keset kibuvitsapõõsast, ja ta vaatas, ja ennäe, kibuvitsapõõsas põles tules, aga kibuvitsapõõsas ei põlenud ära.

3 Ja Mooses mõtles: "Ma põikan kõrvale ja vaatan seda imet, miks kibuvitsapõõsas ära ei põle."

4 Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: "Mooses, Mooses!" Ja tema vastas: "Siin ma olen!"

5 Siis ta ütles: "Ära tule siia, võta jalatsid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!"

Teine Moosese raamat 3:1-5

Nõnda ma hävitan ta.
Teda ei kärbita ega rohita,
ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid
ja ma keelan pilvi
temale vihma andmast.

Jesaja raamat 5:6

Sel päeval jääb iga paik,
kus oli tuhat viinapuud,
tuhat hõbeseeklit väärt,
kibuvitstele ja ohakaile.
24 Sinna minnakse noolte ja ambudega,
sest kogu maa on täis kibuvitsu ja ohakaid.
25 Ja mitte ühelegi mäele,
mida nüüd kõplaga rohitakse,
ei minda enam kibuvitste ja ohakate kartuse pärast:
need jäävad härgade uitepaigaks
ja lammaste tallermaaks.

Jesaja raamat 7:23-25

Sest ülekohus põleb otsekui tuli,
mis põletab kibuvitsu ja ohakaid
ning süütab metsarägastikud
kerkiva suitsuna haihtuma.

Jesaja raamat 9:17

Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt?

17 Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja.

Matteuse evangeelium 7:16-17

Ja pununud kibuvitstest pärja, panid selle talle pähe ja pilliroo ta paremasse kätte ja tema ette põlvili heites teotasid teda: "Tervist, juutide kuningas!"
- Matteuse evangeelium 27:29

Vanal rannavallil lõhnas roosas õielumes ilutsev kibuvits. Virgad mesilased tunglesid sumisedes tema pudevate õiekroonide kohal. Nägime, kuidas mesilane õiele laskudes sealt õrnu kroonlehti lahti poetas. Roosade laikudena lebas põõsa all äsjapudenenud õielehti. Siis tuli valjem tuuleiil, raputas ägedalt õitsva põõsa okkalisi oksakahle, kiskus lahti uusi õilmeid, haaras maast pudenenud õielemmi ja kandis neid armutult kodupõõsast kaugele.
- Johannes Piiper, "Harilaid", [juuli 1922], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest" (1975), lk 69

Rändaja, kes mõnesugustel põhjustel Napolist Foggiasse viivalt suurelt teelt kõrvale kallab, võib Benevento linna lähedal leida enda üleni metsroosidesse uppuva künka ees, mis kannabki nime Rocca delle Rose — Rooside kalju.
- Karl Ristikivi, "Põlev lipp, Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 7

David nägi naist esimest korda kirikus. [---] See oli üllatus, kui naine pead pööras ja David nägi, et selle nägu oli veel üsna noor ja ilus. Veidi kahvatu ja kurb, aga see kõik võis nii paista pikkade mustade ripsmete tõttu, mis näisid varju heitvat kogu näole. Ta vaatas sellest mööda, sest ta pilk jäi kinni naise huultele, mis olid roosad nagu kibuvitsaõied. (lk 164)
Seda igatsust oli ta katsunud lauluks luua. See polnud laul roosist lossiaias, mida noor rüütel püüdis, vaid kibuvitsaõiest metsaserval, mis oli äratanud lihtsa karjuse armastuse. Öelgu Touraine'i hertsog mistahes, aga uhke roos oli vaevalt ilusam äsjapuhkenud, kastevärskest õiest, mille ilu ei varjanud kadedad müürid. (lk 169-170)
- Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966

[Eeva:] "Ma olen mõtelnud: võib-olla tohin siis ka mina – tahta, et ma oleksin – kas te teate, kuidas seda põõsast eesti keeli kutsutakse? See on orjavits – Sklavenrute – jaa – et ma oleksin orjavits impeeriumi põues – nii kaua kui ma elan…"
- Jaan Kross, "Keisri hull", 2010, lk 306

Nägin rannas ka Tuglast. Ta oli juba paadis, kui talle korraga nagu midagi meelde tuli.

"Ma pean Eestimaaga jumalaga jätma!" hüüdis ta ja tormas tagasi kaldale. "Head aega, muld! Head aega, muru! Oo, kivid! Ma emban teid!" Siis jooksis ta kibuvitsapõõsa juurde. "Oo, põõsas!" hüüdis ta. "Jää jumalaga!"

Ta kallistas põõsast ning jäi okstesse kinni. "Mis see küll on?" porises ta. "Ei saa enam lahti. Vaata kuradit!"

Sel ajal, kui ta seal sahmerdas, sõitsid viimasedki paadid minema ja Tuglas jäi Eestisse. Olime vaid kahekesi siinpoolsel kaldal.

"Minu tee viib metsa," ütlesin ma. "Võtan püssi kätte ja võitlen, kuni jõudu jätkub."

"Mina hakkan Loomingut toimetama," ohkas Tuglas.

Andsime teineteisele kätt ja läksime lahku.

Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", 2008, lk 78

Taipasin, et me läheneme Kibuvitsaorule. Ometigi suutsin vaevalt oma silmi uskuda, kui nägin äkitselt orgu otse enda ees — see oli niisama kaunis kui Kirsiorg, kui ta seal hommikupäikeses laius oma majakeste ja talude, oma haljendavate nõlvade ning õitsvate kibuvitsavõsadega. Kibuvitsaõied moodustasid lausa tohutuid hangi. Ülevalt nägi see hirmus vahva välja peaaegu nagu meri roosa vahuga laineharjadel, jah Kibuvitsaorule oli tema nimi päris õigesti pandud.
- Astrid Lindgren, "Vennad Lõvisüdamed". Tõlkinud Vladimir Beekman, rmt: A. Lindgren, "Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja", 1986, lk 78

Algul läks see [teerada] ümber kartuliroosipõõsa, mis oli suur ja kuulus ning kandis nime Rosa rugosa. Kui see kattus hiiglasuurte lihtsate roosidega, mis pidasid tormile vastu, kuid kukkusid maha siis, kui heaks arvasid, tuli külarahvas teda vaatama. Roosipõõsal olid pikad ja lainete poolt puhtaks uhutud juured ning tema varte küljes oli adrut. Iga seitsme aasta tagant suri Rosa rugosa soola ja toidupuuduse kätte, kuid siis kerkis läheduses tema laps liiva seest välja ja kõik oli nagu ennegi.
- Tove Jansson, "Suveraamat". Tõlkinud Tõnis Arnover. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 79

Katai, kibuvits nink kivi
kõmiseval kamaral,
mõni kakut kuusetüvi
lõpmatumal lausikmaal.

Artur Adson, "Katai, kibuvits nink kivi". Rmt: Artur Adson, "Varjuliste puie all". Koostanud Õnne Kepp. EKSA 2014, lk 207

Kahlasin kaelani ohakais,
orjavits veristas käed,
paremal ahistas laini pais,
vasemal surusid mäed.

Marie Under, "Põgenik" (1954). Rmt: Marie Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 515

Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.

So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.

Gustav Suits, "Kerkokell". Rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 143-145

Mu veres rusked õitsvad kibuvitsad,
neis praksub leek, neis küpseb õel aroom.
On punalaike täis mu põsed kitsad
ja minu laules rõkkab hullund loom.

Nii mõnda lummutand mu õite rohkus,
neil okkais eksind sajad kinnaskäed.
Kuid iga käsi lõpuks eemal' kohkus:
julmtiirane kentaur sääl tõstis pääd.

Heiti Talvik, "Neli pilti" 3 luulekogust "Palavik" (1934)

Ma Sinus takerdun kui kibuvitsus
ja vermeisse mind rebivad Su okkad.
Kuid verest, mida kihk mu haavust litsus,
Sa üha kutsuvamas kumas lokkad.

Heiti Talvik, "Luziferi laulud" 2 kogust "Kohtupäev" (1937)

Kui põleb tyhjas kõrvehommikus kylmrõõsas
leeklakkamatult yksik kibuvitsapõõsas,
jääd seisma sambana, et endas hirmsat tõde tunda -
kas hetkegi ma suutnud loita samas lõõsas?

Märt Laarman, XIX "*** Kui põleb tyhjas kõrvehommikus kylmrõõsas" kogus "Kylmad rubaiid", Vagabund 1996

Aina kasvatab okaskrooni
me maast meile kibuvits,
valu peidetud
roosasse tooni,
okkaid varjamas lehepits.

Ellen Niit, "Kibuvits". Rmt: E. Niit, "Paekivi laul". 3. trükk. EKSA 2008, lk 325

Põldmarja tume pilk,
liivatee kume lõõm.
Orjavits, ergav tilk,
segi valu ja rõõm.

Ellen Niit, "Otsida iseend" kogust "Linnuvoolija", Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 17

Luhaserval teeveeres roosipõõsas õites.
Karikakrad, tulikad, tee pääl savised loigud.
Kust ma tulnud, isegi ei tea.
/---/
Juba läinud mesilased magama.
Liblikad ka. Nüüd on niidud omavahel.
Õitsemine, meelõhn, õõtsumine. Meeleheldus.
Roosipõõsas maailmas, loojangus, õites.
Ekslejast saanud korraks ekselnu.

Paul-Eerik Rummo, "Põõsas ning rändaja said kokku", luulekogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 186

Tarkust armastanud, aga liiga.
Läinud jalgsi
mitte Rooma, mitte Riiga.
Tundnud teid ja teede tuhat ohtu,
vareme- ja vereurmarohtu.
Ometi ka orjavitsa.

Mari Vallisoo, "Tarkust armastanud...", Juhan Liivi luuleauhind 1995

Orjavits südame ligi, Eestimaa,
taevasse tõusev kivi, meri ja mets ja maa,
maa milles kumiseb valu,
maa mille pärast Sa palud, Eestimaa,
Eestimaa, Eestimaa.

Doris Kareva, "Valgusemaastikud". Lauluna ansambli Ruja albumil "Kivi veereb", Jaanus Nõgisto muusikaga

kibuvitsa roosa õitekuhi
jõudis punasesse leekimisse
maasikate marjavärv on läinud
tema lehe roostepuna sisse

Viiu Härm, "*kibuvitsa roosa õitekuhi...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 35

Ma läksin kord armastusaeda,
kus ma sageli mängimas käinud;
oli kerkinud kabel sinna,
mida varem ei olnud ma näinud.
/---/
Nägin hauarive ja -kive
seal, kus aed oli varemalt õites.
Üll ronkmustad rüüd, papid käisid seal nüüd
kibuvitstesse rõõmsaid mu ihasid köites.

William Blake, "Armastuse aed" (The Garden of Love, 1794). Tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7/8 2004, lk 10-11

Orjavitsal on ka õis.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kibuvits

Wikiwand in your browser!

Kibuvits

Wikiwand in your browser!

Piibel

Eesti proosa

Maailma proosa

Eesti luule

Maailma luule

Vanasõnad

Välislingid