Sest tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku sinepiivakese võrra ja te ütleksite sellele mäele: „Siirdu siit sinna!”, siis ta siirduks, ja miski ei oleks teile võimatu.
Matteuse evangeelium, 17:20
Rahvaliku traditsiooni kohaselt on vahemaa Marionist White Topi tipuni kakskümmend kaheksa miili ja isegi kõige karmim mägironija nimetab seda osariigi halvimaks teeks ning peab sellesse mäkke ronimist elu tippsaavutuseks. Enamik Marioni elanikest pidas seda, mida nad hüüdsid "too kamp sääl", täiemõõduliste hullude seltskonnaks niipea, kui nad kuulsid, et me plaanisime ronida selle otsa teist korda, olles juba kord veetnud mäetipus kolm ööd.
Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389
"Seal ta ongi, see Vargamäe," lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. "Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrgel mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba."
Oma võimsate müüridega, vägevate lossidega ja kuldselt hiilgavate kirikutornidega oli see nagu särav ja purustamatu kilp, mille meie Issand ise oli püstitanud selle maa väravasse, mille tagasivõitmine uskmatute käest meie hooleks oli usaldatud. Sellest lõuna pool tõstis oma auväärset halli pead kuulus Karmeli mägi, mille harjal Tema ise oma prohvetitega oli rääkinud.
Silmade harjudes nägi tondinahkade ninamees kiviruumi sügavuses käigu suuet. Põlved lonksus ja keha küürakil, mahtus sellest sisse. Kivivõlvi külmad nukid puutusid aeg-ajalt vastu selga, mägi justkui tõrjus Hallsilma tagasi. Mäed ei alistu niisama lihtsalt ega reeda naljalt oma saladusi. (lk 36)
Mäe sisemusest hakkas tondinahku pudenema: üks hüppas, teine komberdas, kolmas veeres, neljas vankus teise najal — igaüks tuli, kuidas suutis, aga välja pääsesid nad kõik. Oleksid mäed naerda osanud, võinuksid nad ettepoole kummarduda ja vatsadel vappuda lasta, sest niisuguseid kriimusid, tokerdanud ja silmi kissitavaid tondinahku ei näe mitte iga päev. Üldse oli see pilt üsna haruldane. Kivide murdumine, jääliustike libisemine, allikate nirisemine ja jõgede voolamine on mägedes tavaline, aga et kaljuseina peaaegu märkamatust avast salkkond tondinahku välja ilmuks — seda juhtub heal juhul üks kord tuhande aasta jooksul. (lk 57)
Vaid mäed olid veel kõrgemad kui Kriidimaa. Nad kõrgusid teravate, lillakate ja hallidena ning nende tippudelt sirutusid isegi suvel alla pikad lumetriibud. Vanaema Aching kutsus neid kord "Taeva pruutneitsiteks" ja kuna ta ütles midagi vaid väga harva, eriti veel midagi, mis polnud seotud lammastega, siis oli see Tiffanyle meelde jäänud. Pealegi oli see õige. Just sellised olidki mäed talvel, kui nad olid üleni valged ja lumeiilid lehvlesid nagu loorid.
Minge üles mägedele, tuule õrna õhule!
Vaatke alla oru põhja
üle lille hiilguse!
Mihkel Veske, "Ilus oled, isamaa" (1873), lauluna Karl August Hermanni viisil
Tööarmastus siin maal ei puhka,
on põhja kerkind vastsed mäed,
neid loonud inimeste käed
päev päeva kõrval kandes tuhka.
Just nagu nende kaitse all
on šahtihooned ligistikku, —
maa varjas kaua oma rikkust,
nüüd kõigile see saadaval.
...
On kadund šaht ja suits ja vaev, mets silub mägede kontuure
ja Marsilt lendab nende juurde turistidegafootonlaev,
sest meie tuha-püramiidid
on kuulsamad vaaraode soost
ja nende sündimise loost legendi jutustavad giidid:
"Siin elas ammu, aastal tuhat... hiidrahvas, kellel kuldsed käed
ja kelle sepikoja tuhast
on tekkinud need kaunid mäed."
Iiri vanasõna, Vanasõnu mitmelt mandrilt (David Macfarlane: The Little Giant Encyclopedia of Proverbs, 2001). ERSEN, ISBN 9949-12-059-4. Inglise keelest tõlkinud Ilme Rääk
Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", 1995