Heiti Talvik (9. november 1904, Tartu – 18. juuli 1947, Urmanovo, Tjumeni oblast, NSV Liit) oli eesti luuletaja. Ta kuulus rühmitusse Arbujad. Talviku eluajal ilmus temalt kaks luulekogu – "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937).
- "Ristimine"
- Ministriga joob sinasõprust lurjus
- ning õigust ratsapiits
- taas mõõdab turul, vereaurust purjus,
- kus poodi viimane patriits.
- "Järel revolutsiooni"
- Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,
- vennad roimarid, siis peame meie matust.
- Don Ramoni mäletame, juhti julma,
- tema matust pühitseme koos kui pulma.
- ...
- Kui tal' timuk nööri viskas kaela,
- kraaksus ta veel, takerdudes paela:
- "Vennad hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu.
- Põmmdi veel üks peer – ja viuhti alla põrgu!"
- ...
- Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,
- kordap meilgi jagada su saatust julma.
- Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.
- Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.
- "Don Ramon"
- "Üle haudade"
- Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
- saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
- Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
- ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.
- Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
- teel nälginud libudel näpistad palgeid
- ja hõiskad kui poisike silmates suli,
- kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.
- Sa viipad ta pimeda värava taha
- ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, –
- siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
- kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.
- "Kui mustavad udud"
- Ah, ma teadsin juba noorelt:
- raheroosk mu rapsab toorelt
- ja ma kukun valmimata
- kõrgelt elupuust.
- Kukun viljaks valmimata
- ja mu laul jääb salmimata,
- igavesti salmimata
- laul mu lõikuskuust.
- "Pohmeluslikke mõlgutusi"
- Meile üksikuile surm on sõber,
- surm on sõber, hämarik on kodu.
- Möödub võõrana meist päevi rodu,
- meie juukseid ehib ööde hõbe.
- "Meile üksikuile"
- Ja madu, laskuv tarkuspuust,
- su näkku sülgab kahtlushapet...
- Oo, lõõskav tõde Looja suust,
- mis koltub meis kui vana tapet!
- "Tõde"
- Kas tunned raba silmi rohelisi
- ja teisi punakaid kui rauamuld?
- Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
- ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
- "Rabas"
- Lõid vetesse jumala vitsad
- ja rihvale lendas mu vrakk.
- Mu südamelt murti pitsat
- ja huulilt – punane lakk.
- Nii lihast said valla mu meeled
- ja Kiusaja lahkus mu leest.
- Said ribidest kandlekeeled,
- mis ootamas Mängumeest.
- "Vabanemine"
- Ma iial polnud eht,
- ei elus ega luules.
- Kui oksalt langend leht
- ma triivin igas tuules.
- ...
- Kuid maa pääl silmapilk
- läks luhta nõiavägi
- ning ainult lapse pilk
- mus kullatükki nägi.
- "Poeet"
- Sul laual paberossikarp ja tikud,
- klaas musta teed ja mõned raamatud.
- Kuid asjata sa paberit sääl rikud, –
- su värsid ju kui lapsel saamatud.
- Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
- näe, kevadpäike helgib katusel.
- On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
- kui oleks lood nad kuski matusel.
- "Pihtimuskilde"
- Sääl äkki – välk ja pasunate kaja...
- Kuid juba paiskus püsti kogu maja:
- "Ta sureb! Vett.." Siis arst ja kanged rohud...
- Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab kohut!
- "Haige"
- 1
- Jälle vaarun koju
- pisarais ja purjus.
- Ah, kui naeruväärselt
- eluõnn mul nurjus!
- Jälle kord su hellus
- äratas mus looma.
- Ime veel, et rentslis
- maoli ma ei rooma!
- Udus talihommik
- virgub sularõske.
- Äkki tabas laksuv
- lumipall mu põske.
- Noor ja kiljuv kari
- rõõmsaid piimakärsse
- rühkis koolimajja
- veerima mu värsse.
- 2
- Üks hambutu vanapiiga
- mind unes tallas ja rõhus.
- Kas olen ehk suitsetand liiga,
- või on mul ussid kõhus?
- On's tükike jahukäkki,
- mis magada mind ei lase?
- Või äkki
- ma salmikuist jälle rase?
- "Lauliku hommik"
- Võib-olla, peitub mus päike.
- Võib-olla ka kaks või kolm.
- Kuid suhu mul kasvab sammal
- ja juukseisse kuhjub tolm.
- ...
- Ei riiva mind kõduingel
- ka sügava liiva all.
- Mu hingetõmbed on pikad,
- ma magan kui metall.
- "Magaja"
- Kes nüüd veel jätkama jäi päevareisi,
- peab kaua käima, kohtamata teisi.
- Ja kes kord öösse otsima jäi venda,
- see kergelt kaotab käest veel iseenda.
- Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
- nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
- Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
- see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
- Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
- Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
- Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
- neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
- Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
- Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
- ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
- siis nende mälestust ei leina keegi.
- "Öö"
- Enam päikse kuldsest lõõsast
- punut pärg mu pääd ei ehi.
- Igast puust ja igast põõsast
- hiilib mustas mantlis mehi.
- Võikaid varje kerkib hulgi
- kohe taeva tahmjat seina.
- Kes küll poetas kaarnasulgi
- ruugesse mu ristikheina?
- Kes küll pühkis kullapuru
- punetavalt pilvepangalt,
- nühkis õiemustrid muru
- hõberoheliselt kangalt?
- Ära küsi. Pimedas ju
- helkimas näed aknaruutu.
- Koju nüüd! Sest öös on asju,
- mille külge tark ei puutu.
- "Õhtulaul"
- Rooste sööb väljale unustet sahka.
- Keldreist õuele valguvad rotid.
- Tänavail õgivad üksteist nahka
- tuldsülitavad robotid.
- Kõikjal pragiseb süütenööre.
- Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
- Ajaloo pööre
- nõuab ohvreid.
- Aknaist alla loobitakse toole,
- kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid
- Rippudes võllas taeva poole
- silmi pööritavad papid.
- Purjus prohvet ent rabamas polkat
- punasel pulbritünnil,
- et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad
- uute maailmade sünnil.
- "Surmatants"
- Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
- Vea silmile kaabu
- ja taandu eksiili.
- Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,
- on jätnud meid häppi
- ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.
- Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu
- on pehk vaid ja kõdu
- tõest irdunud ajus.
- Me läksime välja, et võita maailma,
- kuid enesest ilma
- me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.
- Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
- Ta külluses määndus
- me olemisalus.
- Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
- et leida taas ennast
- ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.
- "Eleegia"
- Miski külm ja miski puhas
- hingas hetkeks läbi hiite.
- Varavalgel nähti luhas
- härma hõbedasi niite.
- Ammu juba viimse vase
- vahtraladvad poetand rohtu.
- Üksik uib, mis viljast rase,
- trotsimas veel hallaohtu.
- Üksik uib täis ruskeid vilju –
- olgu see ka minu vastus
- Hallataadile, kes hilju
- ahtasse mu aeda astus.
- "Sügiselaul"
- 1
- Imeväärne veel tuikab sus aimus:
- puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.
- Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,
- elu müsteerium labastund farsiks.
- Keegi miskit enam ei usu,
- komistab Hoor üle templi rusu.
- Isand on läinud. Koitub ta mööbel.
- Unustet aujärje vallutand pööbel.
- Kogu võim on sääl praalival puupääl.
- Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.
- ...
- 4
- Võõrjumalate võõbatud perega
- jäi päästmata kodunev Room.
- Kulla ja verega
- tuhatpäine uimastati Loom.
- Siis tuli Naatsaretist katk
- ja levis üle riigi...
- Barbaaride pime matk
- pühkis Antiigi.
- 5
- Võib-olla, pilvede taga kuski
- säramas ühisaadete vapid.
- Markus Aureliuski
- laskis risti puua kõik papid.
- Keiser ja kristlane
- uut Euroopat kord asusid looma.
- Kuid preisluse pühkmeist haakristlane
- iial vastset ei raja Rooma.
- ...
- 8
- "Vaevata milleks ajusid,
- kui maailma juhivad "olud"?" –
- Oma "kutsumust" nõnda tajusid
- rahva poolt kroonit kolud.
- ...
- 9
- Kas minna gangsteriks või vapsiks
- või seada kaela ümber nöör?
- On ammu vahetatud napsiks
- mu saapad, kuub ja padjapöör.
- Mus hingeõilsusega tülli
- on sööstnud nälg ja maokatarr.
- Kes luua nüüd veel võib idülli,
- naiivne pühak on või narr.
- 10
- Pilvi all iga vares
- ju kraaksub aegade lõppu,
- kuid Eesti luuletares
- pole kuulda ei kippu-kõppu.
- Unerohtu vist keegi sääl jagab,
- mis leevendab iga krambi,
- sest kogu poeetkond magab
- ümber kustunud lambi.
- ...
- 12
- ...
- Trotsides katastroofi
- tormipuskarit rüüpab laev.
- Meie kohus on sundida saledasse stroofi
- elementide pime raev.
- "Dies irae"
- 2
- Ajudes mustad kaanid,
- silmis neuralgia rusikad.
- Hüvasti, õilsad plaanid –
- naine, kiiktool ja hõbelusikad!
- Hüvasti, magus tõde,
- mis tõotas professuuri!
- Vanemad, vend ja õde
- mind sooviksid surnukuuri.
- Et naeru taas taluks mu kõrvad,
- kõik aated ma maha müüks
- ja kogu maailma mõrvad
- võtaksin oma süüks.
- ...
- 5
- Me taevaid enam ei vaja,
- me jumalaid enam ei tunne.
- Bardide kandlekaja
- meid vaibutab unne.
- Kandes risti eikellegi kasuks,
- viimne veri me soonist nõrgus.
- Kõigi me piinade tasuks
- on paigake põrgus.
- Meie saatus on püsida tüüril
- kõigi lootuste avariiski
- ja tõdede vankuval müüril
- meelt heita – ning elada siiski.
...
- 7
- Nii vähe me kokku kraapind
- kesk igitõdede hukku.
- Me jalge alt libisend maapind
- ja taevaski löödud lukku.
...
- Kes leida taas tahab Loojat,
- peab unustama palju, palju...
- Sest hullus, mis lõhkus me soojad
- sulgpesad, tõe vastse on kalju.
...
- 9
- Mõistuse iginõue:
- luua korda meeltega märgatus.
- Mu kirg lõi sinna kui kõue-
- kärgatus.
- Maise mu pagasi
- hele pilbastas välk.
- Tagasi
- on isegi vaadata jälk.
...
- 11
- Tuult jalge alla, taevatuult,
- ja mõtetele kotkatiibu!
- Maa poripritsmed pühi suult
- ja julgelt päikse külge liibu!
- Läind luhta maine teotsusosk
- ning Messias –
- ei see veel ilmu. Too taevast alla tulikosk,
- mis eostaks jahtuvaid maailmu!
- "Jumalate hämaras"
- 1
- Su koputusi kuulsin hingeuksel
- ja sööstsin avama. Oo mõrsjanõrkust!
- Kuid orjata Sind igal veretuksel –
- ei iialgi!
- Mul küllalt jätkus kõrkust
- Su pilgu särapaistel sigatseda,
- Su templiharjalt puruks kukkuda,
- Su järel hullupööra igatseda
- ja siiski hukkuda...
- "Luziferi laulud"
- Mis võikalt kriiskav lauluviis
- lõi kilama mu kõrvas?
- Mu meeles muistne ohvrihiis,
- kus veli velle mõrvas.
- Miks õitses ühe ohvriand
- ja suitsu sompus teine?
- Eks olnud Kainil valmis pand
- niisama magus eine?
- Kui kajas üle maa ja vee:
- "Õnn pole kink, vaid õigus,"
- siis leidis kuri meisse tee
- ka igas leivalõigus.
- "Aabel ja Kain"
- 1
- Suur prohvet, kunas küll viid
- Jehoova hingusest kant,
- meid eemale orjapiitsa
- ja orjaroogade mant?
- On kibedad kupjahoobid,
- veel kibedam kupjakiit
- ja paksu poriga loobit
- on iga me uksepiit.
- Las hälin jääb argade hooleks,
- meid aga kõrbe vii.
- Ja kui me ka nälga kooleks –
- pääasi on olla prii.
- Egiptuse leib ja humal –
- end puhtaks rookigem neist.
- On range juutide jumal,
- kuid meie ei taha teist.
- Ta Siinai harjale laskus,
- mis tuliallikais keeb,
- ja tema seaduste raskus
- meid vabaks ja võimsaks teeb.
- "Orjade koor"
- Koit mul' rinda raius
- õhetava haava.
- Üle laante laius
- vere aurav laava.
- Milleks nüüd veel toita
- hinges unejätteid,
- kui võiks meistki loita
- võimsaid valguslätteid?
- Ei meid enam püüa
- Käsk, mis kivis hangub
- Nüüd meil antud lüüa,
- nii et maailm vangub.
- Aeg nüüd kaljuvööle
- kannustada täkku,
- heita et säält ööle
- raudne kinnas näkku.
- "Hommik"
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
