Inimesi sunnitakse targad olema. Inimene on kohustatud ajama "tarka juttu". Mis on "tark jutt"? "Tark jutt" on see, kui sa räägid seda, mida kõik arvavad, lisad juurde mõne fakti, ütled mõne prantsuskeelse fraasi, täpsustava arvu. Kui hakkad rääkima sisuliselt, mis ei lähe kokku tavaarvamusega, siis öeldakse, et see on nii loll jutt, et tahaks vastu pead anda.
[...]teaduses on esimene asi, et inimene peab siiralt taipama, et ta loll on. Mitte poosetama, ütlema heebrea keeles, et ma olen loll, et las siis teised taipavad, kui tark ta on. Paari nädala eest läksin ka paari hea sõbra, eesti kirjanikuga vaidlema. Ja siis äkitselt taipasin, et nad siiralt usuvad, et nad ongi teistest targemad. See on lihtsalt õudne. Küsimus on selles, et kõik me oleme elamise puhul professionaalid. Kõik lihtsalt ei oska rääkida – üks oskab rauda taguda, teine oskab sõuda. Aga arvata, et mina olen teistest targem – kui inimene seda usub, siis ta paneb teiste inimeste mõistmise enda eest lukku.
Kõik see, mis aitab vähendada olendite kannatusi, on üks näide tarkusest. Neid on veel. Ma ütleks ikkagi, et igaühele jõudumööda. Mis tarkusest saab juttu olla, kui sa oled inimene? Kirkegaard on määratlenud nii, et sa vaevled, piinates ennast ja püüdes otsustada, mis on õige. Sa ei tea seda ja ei saagi otsustada, mis on õige, ning see vaev meeleheitlikult otsustada, mis on õigem, teebki inimesest inimese. Minu meelest on see väga ilusti öeldud. Me oleme kottlollid ja tahame otsustada, mis on õige, aga see pole võimalik – me ei tea. Muidugi, mõned on iseenda suurest tarkusest ilmutuse saanud. Ma ei tea, millised on targad, mul pole seda kogemust.
Kundera romaane lugedes olen tundnud, et saan targemaks, mida iseenesest pole ka ju nii vähe, aga paraku pole seda siiski piisavalt - targemaks saab igal pool, Kunderal aga jääb puudu sellest põhilisest, poeetilisusest, ta ei kraabi ennast su naha vahele. On öeldud, et muusikal olla Kundera loomingus tähtis roll, aga just seda muusikat tema lauses näiteks kuigivõrd ei kuule ja ilmselt ei saa selles süüdistada ka tõlkijaid.
Janar Ala, "Kundera - kas vaese mehe Proust?" Postimees, 21. august 2020, lk 16
See ongi see oht, et kui tarkust on vähe, siis rumalus ikkagi võidab. Nii et tarku ja haritud inimesi peab olema piisavalt palju, siis on lootust.
Valitsuse tarkust saab mõõta ainult selle järgi, kas otsused on mõistlikud või vähem mõistlikud. Ega siin muud võimalust ei ole. See, et püütakse rahvale meeldida, näitab teinekord ka mitte väga mõistlikku lähenemist.
Henry Kissinger arutleb oma viimases raamatus "World Order" (Maailmakord) ka interneti üle ja selle üle, kuidas meie käitumised on muutunud. Ta leiab, et tuleb selgelt eristada informatsiooni, teadmisi ja tarkust. Informatsiooni saame me internetist, aga teadmisi saab ainult raamatutest või õpetajatelt. Ja kui teadmisi on küllalt akumuleerunud, võime rääkida tarkusest.
ABRAHAM: Inimestel on väga imelik, väga ohtlik omadus: tahtmine targemaks saada. Teistel loomadel sihukest kihku ei ole. [---] Nende aju käsutab neid mõistlikumatele asjadele: süüa, sigida, mõni väike meelelahutus vahel sekka kah, seegi rohkem sarvede proovimiseks.