Arst ehk tohter on inimene, kes ravib teisi inimesi. Tänapäeval teevad arstid seda üldjuhul, parandades organismishaiguste või vigastuste tõttu tekkinud talitlushäireid või aidates neid ennetada teaduslike meetodite ehk meditsiini abil. Teisi loomi ravib tavaliselt loomaarst ehk tõpratohter.
Tuleviku arstid ei anna ravimit, vaid õpetavad patsienti kandma hoolt inimkeha eest toitumise ning haiguste põhjuste ja ärahoidmise teel.
Võib-olla leitakse isegi vanadusepisik. Ma ei ennusta seda, kuid võib-olla saab pikendada inimelu loomade elu arvelt.
Kirurgia, toitumine, antiseptikud - need kolm on tulevikus inimkonnatervisele eluliselt tähtsad. Haiguste probleemide kallal pole kunagi juurelnud nii palju võimekaid aktiivseid mõistusi kui praegu ning kõik nende avastused kalduvad ühe lihtsa tõe suunas - et loodust ei saa parandada.
Thomas Alva Edison; cit. via "Wizard Edison", The Newark Advocate (2. jaanuar 1903), lk 1
Kukulinn ja ta elanikud olid nalja märklauad, ükstükk juba sellepärast, et tal nii tore nimi oli. Räägiti linna lossidest, uulitsatest, "vurledest", alevi ja südalinna rahvast. Linnas oligi ka midagi, mida terves vallas mitte: käekatsujad, roosi ehk elitingi sõnade mõistjad, kupulaskjad, nikastuse-arstijad ja jala lahasse panijad. Linna arstid olid otsitud, aga muidugi ainult üksi sel korral, kui häda majas oli.
Saturnin tahtis teada, kas härra doktor tuleks vaatama, mis lahti on, kui keegi hakkaks vastuvõturuumis revolvrit paugutama. See küsimus viis õe mõnevõrra segadusse, kuid ta arvas, et niisugusel juhul doktor kindlasti tuleks. Saturnin küsis, kas annaks seda asja ka teisiti seada, ilma tulistamiseta. Õde teatas, et tema võiks doktori lihtsalt siia kutsuda. Saturnin tähendas, et see oleks tõesti kõige parem, kui õde doktori lihtsalt siia kutsuks.
On niisiis mõistetav, et mida kaugemale ma õpingutega jõudsin, seda sügavamalt tundsin, kui vähe ma tean. Nii küllap ongi, et arst on valmis alles siis, kui ta alandlikult enda ees tunnistab, et ta tegelikult mitte midagi ei tea. Seda ei maksa asjasse pühendamatule siiski öelda, sest on kõige tähtsam, et haige usub arsti ja usaldab tema oskusi. See on kogu ravimiskunsti alus, millele toetuda. Seetõttu ei tohi arst iial vigu teha, sest vigu tegev arst kaotab oma maine ja kahjustab ka teiste arstide mainet. Seetõttu ka rikaste majades, kuhu kutsutakse keerulist juhtumit uurima pärast esimest veel kaks või kolm arsti, vaikivad ametivennad esimese arsti eksituse meelsamini maha, selle asemel et eksitus kogu arstkonna häbiks avalikuks teha. Nii öeldaksegi, et arstid matavad oma ravialuse üheskoos.
"Arvan, et ma kuulsin kedagi mainivat sellist sõna nagu "arst"," ütles koer. "Ma ei tea, mis see arst on."
"See on keegi, kes teeb teiste inimeste kehad terveks," seletas Joy. "Parker sai vigastada."
"Ah soo," vastas koer, "või selles on asi. Niisugune mõiste on meil ka olemas, aga meil käib kõik kahtlemata teistmoodi. See on lausa hämmastav, kui palju ühesuguseid tulemusi on võimalik saavutada sootuks erinevate meetoditega."
Kolonel elas keset eriarstide pöörist, kelle erialaks oli endiselt kindlaks teha, mis teda vaevab. Talle lasti valgustsilma, et näha, kas ta näeb, talle suruti nõelunärvidesse, et kuulda, kas ta tunneb. Tema uriini jaoks oli olemas uroloog, tema lümfi jaoks lümfoloog, tema endokriinide jaoks endokrinoloog, tema psüühika jaoks psühholoog, tema derma jaoks dermatoloog; tema paatose jaoks oli patoloog, tema tsüstide jaoks tsüstoloog ning lisaks oli üks kiilakas ja pedantne vaalauurijaHarvardi zooloogiaosakonnast, kelle IBM-i masina vigane anood oli armutu ekslikkusega meditsiinikorpusesse määranud ja kes veetis oma seansid sureva koloneliga, püüdes rääkida temaga "Moby Dickist".
Kõnnin segaselt nagu unes mööda maja. Vajun aeglaselt läbi selle luksusliku maja põranda, abielunaine, kelle keha on muutunud kergeks nagu kest, tühjaks nagu kest. Minu kehas on ainult tema enda elu. Sina ei äratanud minus mitte elu, vaid meeleheidet. Mäletan, kunagi ammu oli mu kehas elu. See näis trikina, vägitükina, millel oli niisama vähe lootust õnnestumisele kui katsel hoida vedelikku pilliroos ka siis, kui see ümber pöörata. Arst ütles: "Lapsed pole probleem. Kõik on korras." Kuid vedelik voolas välja. Minust voolab kõik välja. (lk 34)
Käisin eile uue arsti, naisarsti juures. Mul oli kokkulepe meesarstiga, kuid lõin araks ja ei ilmunud kohale. Naine on parem. Ta vaatas mu läbi, silmitses hindavalt ja ütles: "Miks te ennast näljutate?" Selleks, et mitte tunda armastust, mitte tunda iha, mitte midagi tunda! Vastasin, et ma ei näljuta ennast. Mul pole isu. Toit ajab mind iiveldama... kuidas saan ma süüa? Arst tegi mulle vitamiinisüsti, mis põletas nagu tuli. Kasulikud asjad põletavad nagu sinusse paisatud tuli, mille eest pole pääsu. (lk 40)
"Kuule, Mati, mida su isa ja ema Tartus teevad?" küsis Une-Mati uudishimulikult.
"Minu isa ja ema käivad Tartus ülikoolis. Nad tahavad lastearstideks õppida ja kõik lapsed maailmas terveks teha." (lk 23)
Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979
Kohalike elanike meelest olid väikesel kõhnal, väga tõmmul, alatasa muigaval, morni väljanägemisega ja häirivate seisukohtadega mehel vaat et üleloomulikud ravijavõimed. Ta "tõi tagasi" metsatöölisi, kes olid endale koletu kirvegajalga löönud ning keda ähvardas veremürgituse oht. Ta lappis kokku poolakaid, kes olid nugadega mingit hämarat auküsimust klaarinud. Ta ravis inimesi kahepoolsest kopsupõletikust terveks hautistega, aurudega ja pelga ravitsejavõimega. Ta keelitas naisi vähem lapsi tegema ja ähvardas mehi kohutavate surveabinõudega, kui nood ei kuuletu. Ta pani ummistunud sooled liikuma ja võidis pahaloomulisi hemorroideoopiumisalvidega. Ta nägi ainsa pilguga, kellel on ussid, ja oskas jälkide jookidegapaelussi tolle urust välja ajada.
Kui ta ka päris ateist ei olnud, teati, et doktoril on usuasjus ähmased arusaamad, mida keegi välja uurida ei tihanud. Liikus kuulujutt, et tal on teoloogiast rohkem aimu kui isa Devlinil ja isa Beaudryl, kahe peale kokku. Ta luges raamatuid, mis olid keelatud kirjanduse nimekirjas, mõni neist saksakeelne.
Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 55
Dr. Feltham: Miks on nii, peainspektor, et kõige hullemad patsiendid on arstid?