William Heinesen (15. jaanuar 1900 Tórshavn, Fääri saared – 12. märts 1991 Tórshavn, Fääri saared) oli fääri kirjanik ja maalikunstnik.[1]
| William Heinesen | |
|---|---|
 Lisa pildiallkiri. | |
| Sünniaeg |
15. jaanuar 1900 Tórshavn |
| Surmaaeg |
12. märts 1991 (91-aastaselt) Tórshavn |
| Rahvus | fäärlane |
| Elukutse | kirjanik, maalikunstnik |
Heinesen oli loomeinimesena harukordselt mitmekülgne ja tema looming aitas maailmas Fääri saari esile tuua. Ta kirjutas taanikeelset luulet ja ilukirjandust, ühtlasi illustreeris raamatuid ja maalis. Ta on tuntud Fääri maastike ja mütoloogiliste olendite kujutamise poolest. Lisaks tegeles ta heliloomingu ja lavastamisega.[2]
Elulugu
Heineseni isa oli fäärlasest kaupmees ja laevaomanik. Kuna tema ema oli taanlane, räägiti kodus taani keelt.[3] Lisaks oli taani keel kuni 1948. aastani Fääri saartel põhikeel. Heineseni ema oli kultuurielust väga huvitatud, ühtlasi oli ta ema musikaalne – ta mängis suurepäraselt klaverit. Heineseni isa kui kaupmees aga ei tundnud vaimuelu vastu huvi. Ta isa tegeles muu hulgas laevandusega, mis on Heineseni loomingus levinud motiiv.[4]
Lapsepõlves tundis Heinesen suurt huvi religiooni ja Fääri saartel viibiva Inglise misjonäri vastu. Kuid tema kristlasest ema ei sallinud sektante ja ka Heinesen pöördus varakult nende vastu. Heinesen austas religiooni, ent põlastas hukkamõistvat misjonäri.[4]
William Heinesen hakkas juba lapsena kirjutama, kuid ta oli pere vanim poeg, mistõttu saadeti ta 1916. aastal Kopenhaagenisse kaupmeeste kooli.[3] Ta aga ei olnud seal õppimisest huvitatud. Seega ei teinud ta muid kodutöid peale taani keele ülesannete, mistõttu ta paar kuud pärast kooli algust koolist välja heideti. Seejärel läks ta Taani linna Ringstedisse, et ajakirjanikuks saada. Esmalt kirjutas ta ajalehte Folketidende.[4] Hiljem töötas Heinesen Kopenhaagenis ajakirjanikuna ja seepärast liikus ta aastaid pidevalt Tórshavni ja Kopenhaageni vahel. 1932. aastal naasis ta Fääri saartele, et liituda pereettevõttega, kus ta töötas kuni selle sulgemiseni 1952. aastal.[5]
Heineseni eluvaateid mõjutas marksism, mille põhimõtete järgi tema lapsepõlvesõber, hilisem luuletaja Christian Matras juba noorena elama hakkas. Heineseni kirjandusele, iseäranis tema teisele romaanile "Noatun" avaldasid mõju Hans Kirk ja tema ideoloogilised tõekspidamised. Ühtlasi oli Heineseni elus märkimisväärne roll lapsepõlvesõbral Jørgen-Frantz Jacobsenil, 1920. aastate vasakpoolsete kunstnike ringkonnal ja kohtumisel Otto Gelstediga.[4][5]
1961. aastal sai William Heinesen Taani Akadeemia liikmeks. 1965. aastal pälvis Heinesen kirjandusliku loomingu eest Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna. 1980. aastal valiti ta Tórshavni aukodanikuks.[5] 1985. aastal järgnes Taani Sonningi auhind.[6] Heineseni sajandaks sünniaastapäevaks püstitati tema maja ette ausammas.[3]
Looming
William Heineseni pikka ja viljakat tööd kirjanikuna on mõjutanud õnnelik lapsepõlv, mida iseloomustavad eelkõige muusika, loodus ja õpingud.[5] Tema loomingus tuleb tihtipeale ette joodikuid, ekstsentrikuid ja religioosseid fanaatikuid. Heineseni lugusid on kirjeldatud värviliste, humoorikate, veidrate ja grotesksetena. Tema kirjandus vahendab lugejale ilmekat pilti Fääri saartest, mis on põimitud elu raskemate ja universaalsemate probleemidega.[4]
Nooruses kirjutas Heinesen eelkõige lüürilist luulet, ent hiljem jõudis ta realismini. Lõpuks kujunes välja talle omane realismi vorm, mida on sageli nimetatud müütiliseks realismiks.[4]
1921. aastal Kopenhaagenis õppides debüteeris ta luuletajana, avaldades luulekogu "Arktiske elegier".[1] Sellele järgnes iga kolme aasta järel uus luulekogu. Neist viimane on "Stjernerne vaagner" (1930). 1936. aastal ilmus luulekogu "Den dunkle sol", mis sisaldas muu hulgas ühiskonnakriitilisi tekste, mis arvustasid natsismi.[5]
Pere kaubandusettevõtte sulgemisel oli Heinesen juba teinud läbimurde romaanikirjanikuna teosega "Den sorte gryde" (1949). Romaan on inspireeritud sõjaaegsest Tórshavnist ja sealsest majanduslikust olukorrast.[5]
William Heineseni romaanid sisaldavad tragöödia, komöödia, satiiri, allegooria ja sotsiaalkriitika elemente. Tema esimene romaan on "Blæsende gry" (1934), mis uurib looduse julmust ja üksikisiku õiguseid.[1] Romaan "Noatun" (1938) jutustab Fääri elanike karmist elust. Heineseni romaanid "Moder syvstjerne" (1952) ja "Tårnet ved verdens ende" (1976) kujutavad maailmast aru saamist lapse teadvuse kaudu. Ajalooline epistolaarne romaan "Det gode håb" (1964) käsitleb seda, kuidas 1670. aastatel kohtles Taani koloniaalrežiim Fääri saari karmilt.[5]
"Det fortryllede lys" (1957) on Heineseni esimene novellikogu. Kogumik keskendub Fääri saarte moderniseerimisele 20. sajandi alguses. Novellides kirjeldatakse pingelisi suhteid religiooni ja vanamoelise rahvaliku ebausu vahel.[7]
Novelliga "Tartaros" jäljendab Heinesen teisi autoreid, nagu Homeros, Vergilius ja Dante. Novelli tegevustik toimub allilmas. Novell "Det vingede mørke" on rännak läbi mahajäetud tänavate ja pimeduse, mille kaudu kirjeldab Heinesen lapse maailmataju, kujutlusvõimet ja tundlikkust.[7]
Novell "Grylen" on fantaasiarikas ja barokne käsitlus ebausust. See on lugu üleloomulikust olendist Grylenist, massiivsest ja karvasest saba ja sarvedega jubedast naisfiguurist. Ta ärkab igal aastal lihavõttepühadel ellu ja tuleb alla hüljatud taluniku Unge-Dunaldi pööningult. Grylen vastandub jumalale ja sarnaneb saatana, Paani ja Dionysosega, kes kehastavad liiderlikkust, seksuaalsust, joomist ja tantsimist. Grylen kehastab siiski elujõudu ja armastust, mida Heinesen kõrgelt hindas.[7]
Novellis "Sprøjteprøven" on Tórshavni iidsesse tuletõrjejaama paigaldatud uus tuletõrjepump, mille esimest katsetust on kogu linn vaatama kogunenud. Loo konflikt on tuletõrjeülem Umbertseni ja insener Blüthneri vahel. Tuletõrjeülemale on antud ülesanne pumpa käigus hoida ja insener vastutab pumba hankimise eest.[8]
William Heineseni loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse. Fääri keelde on tema teoseid tõlkinud Christian Matras ja Heðin Brú. Eesti keeles on ilmunud Henrik Sepamaa tõlkes novellikogu "Nõiutud valgus" (1959) ja Arvo Alase tõlkes "Kadunud moosekandid" (1984).[9] Romaan kujutab mänguliselt saarteühiskonda.[2]
Heineseni üks peateoseid on "Hea lootus" ("Det gode håb"), mille tõlkis eesti keelde Aet Püssim. Tegu on nii ajaloolise romaaniga kui ka teosega fääri inimestest. Romaan jutustab keskealisest pastorist Peder Borresenist, kes asub 1669. aastal Fääri saarte pealinna tööle ja kohtub seal igasuguste fäärlastega, kelle elulaad on talle võõrapärane.[10]
Valik Heineseni maalidest ja joonistustest on avaldatud raamatus "Fra billedmagerens værksted" (1980). Ühtlasi on mõned tema teosed välja pandud Tórshavni kunstimuuseumisse.[3]
Teosed
- "Arktiske elegier" (1921)
- "Høbjergningen ved havet" (1924)
- "Sange mod vaardybet" (1927)
- "Ranafelli" (1929)
- "Stjernerne vaagner" (1930)
- "Blæsende gry" (1934)
- "Den dunkle sol" (1936)
- "Noatun" (1938)
- "Den sorte gryde" (1949)[6]
- "De fortabte spillemænd", "Kadunud moosekandid" (1950)[1][9]
- "Moder syvstjerne" (1952)
- "Det fortryllede lys", "Nõiutud valgus" (1957)[7][9]
- "Gamaliels besættelse" (1960)
- "Hymne og harmsang" (1961)
- "Det gode håb", "Hea lootus" (1964)[6][10]
- "Kur mod onde ånder" (1967)
- "Don Juan fra Tranhuset" (1970)
- "Panorama med regnbue" (1972)
- "Fortællinger fra Thorshavn" (1973)
- "Tårnet ved verdens ende" (1976)
- "Grylen og andre noveller" (1978)
- "Fra billedmagerens værksted" (1980)
- "Her skal danses" (1980)
- "Vinterdrøm. Digte i udvalg 1920–30" (1983)
- "Færøysk kunst" (1983)
- "Samlede digte" (1984)
- "Laterna magica" (1985)
- "Historien om digteren Lin-Pe og hans tamme trane" (1986)
- "God aften måne, god aften min ven" (1989)
- "Ekskursion i underverdenen: fortællinger fra Færøerne, Fisker & Schou" (1998)[6]
Viited
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
