Sopot

Sopot on kuurortlinn Poola põhjarannikul Gdański ja Gdynia vahel. Ta moodustab koos viimastega ühise linnastu Trójmiasto.

See artikkel räägib Poola linnast; Bulgaaria linna kohta vaata artiklit Sopot (Bulgaaria)

Quick Facts

Sopot
poola Sopot kašuubi Sopòt saksa Zoppot
Sopoti lipp Sopoti vapp
Pindala: 17,3 km²
Elanikke: 32 962 (31.03.2021)[1]
Koordinaadid: 54° 27′ N, 18° 33′ E

Close

Linnal on Poola suvepealinna staatus. Viimase saja aasta jooksul on Sopot kujunenud suurimaks Läänemere-äärseks kuurordiks Poolas.

Sopoti nimi tähendab vanaslaavi keeles allikat.

Sopot asutati vana pomeraani kindlustusena 7. sajandil. Esialgu oli see Vislalt ja Läänemerelt tulijate kauplemise koht. Aja jooksul asula tähtsus kindlusena vähenes, kuni see mandus harilikuks kalurikülaks ja hüljati 10. sajandil.

Järgmisel sajandil asutati tänapäeva Sopoti maa-alale kaks uut küla: Stawowie and Gręzowo. Esimest korda on neid mainitud 1186, kui nad annetati Oliwa tsistertslaste kloostrile. Kolmas Sopotis asunud küla Świemirowo annetati 1212 Żukowo lähedasele kloostrile. Sopoti küla, mis hiljem hakkas tähendama laiemat piirkonda, on mainitud 1283 (Sopoth) tsistertslastele kuuluvana ja 1291 (Sopot). 1316 ostis klooster ära kogu ranniku ja sai terve tänapäeva Sopoti ala omanikuks.

Toruń rahulepinguga 1466 läks piirkond Poola koosseisu.

Spaa teenindas Gdański elanikke juba 16. sajandil. Siis oli Sopot Gdański kõige jõukamate inimeste elurajoon. Seal oli 11 lossi. Sopotis sõlmiti ka Oliwa rahu Poola ja Rootsi vahel, keda esindasid vastavalt kuningas Jan II ja Magnus Gabriel De la Gardie. Maja, kus viimane elas, on säilinud ja seda hüütakse Rootsi majaks. Poola pärilussõja ajal 1733 vallutasid Vene väed Gdański ning järgmisel aastal riisusid Sopoti tühjaks ja põletasid maha. Küla seisis tühjana veel sajandi keskel.

1757 ja 1758 ostis pomeraani päritolu Poola kindral Józef Przebendowski 9 mõisa varemed ja tema lesk Bernardyna Przebendowska (neiupõlves Kleist) ostis 1786 ülejäänud 2. Vahepeal oli Sopoti ümbrus 1772 läinud Esimese Poola jagamise käigus Preisimaale, mille kuningas Friedrich II konfiskeeris kiriku kõik maavaldused. Linna hakati nimetama saksakeelselt Zoppotiks.

Küla ehitati ümber ja müüdi 1806. aastal saksa kaupmehele Carl Christoph Wengerile, kes avas 1819 jällegi supelmaja ja katsus seda Danzigis reklaamida, ent läks pankrotti. Seevastu asutas Napoleoni armee endine arst Jean Georg Haffner 1823 teise supelmaja, mis sai väga populaarseks ja 1824 avati see kõigile, nagu ka 63 meetri pikkune muul, riietusruumid ja park. Haffner suri 1830, ent supelmaja juhtimist jätkas tema kasupoeg Ernst Adolf Böttcher. Viimane laiendas asutust veelgi, avades 1842 sanatooriumi ja teatri. Seepeale tõusis turistide hulk Sopotis peaaegu 1200-ni aastas.

1870 ühendati Sopot Danzigi–Kolbergi raudteega, mida hiljem pikendati Berliinini. Hea ligipääs suurendas turistide arvu 1900. aastaks juba 12 500-ni aastas. 1873 liideti asulaga naabruses olevad külad ja 1874. aasta seisuga elas asulas juba üle 2800 inimese. 1877 ostis kohalik omavalitsus sanatooriumi doktor Haffneri pärijatelt ära ja jätkas kuurordi arendamisega. 1881 pikendati muuli 85 meetrini ja rajati teine sanatoorium, 1885 gaasitrassid, 1887 tenniseväljakud ja 1888 ratsutamisväljak. 1901. aasta lõpus avati kaks kirikut: üks protestantidele ja teine katoliiklastele. Taas kujunes Sopot rikaste puhkusepaigaks, kuid enam mitte pelgalt Danzigi, vaid ka Berliini ja Königsbergi aristokraatia jaoks. Muuhulgas oli Sopot Wilhelm II lemmikkuurort. 8. oktoobril 1901 andis Wilhelm II Sopotile linnaõigused.

1904 avati uus balneoloogiasanatoorium, 1907 avati uued viikingi stiilis vannid. 1909 rajati teine teater Opera Lesna linna piiresse, ent metsa sisse. Seal peetakse tänapäeval iga-aastast Sopoti festivali. 1912 avati kolmas sanatooriumide, hotellide, restoranide ja ujulate kompleks. Vahetult enne Esimest maailmasõda elas Sopotis 17 400 püsielanikku ja igal aastal käis seal üle 20 000 turisti.

Pärast Esimest maailmasõda läks Sopot Versailles' rahulepingu kohaselt Danzigi vabalinnale. Enamuse oma tuludest sai Danzigi vabalinn kasiinodest. 1927 rajati Kasino-Hotel, mis pärast Teist maailmasõda nimetati ümber Grand Hoteliks. See on tänapäevani üks Poola kõige luksuslikumaid hotelle. 1928 pikendati muuli praeguse pikkuse, 512 meetrini. Sestpeale on see pikim puitmuul Euroopas. 1930. aastate algul oli Sopotis turismi tippaeg: linna külastas üle 30 000 välisturisti aastas. Hiljem vähenes see arv pisut, sest Poola karmistas piiri ületamise korda. Samuti mõjus natsismi populaarasus. 1938 põletati Sopoti sünagoog.

1922. aastal korraldati Opera Lesnas Richard Wagneri festival. Festival korraldati väga kõrgel tasemel ja Sopotit on seetõttu isegi kutsutud Baieriks põhjas. Viimane Wagneri festival peeti 1942.

Teise maailmasõja teisel päeval, 2. septembril 1939 hõivasid Danzigi vabalinna Saksamaa väed ja annekteerisid ta. Enamik poolakaid, kašuube ja juute vahistati või aeti välja. Sõja ajal kaotas Sopot tähtsuse turismikeskusena.

23. märtsil 1945 jõudsid Sopotisse Nõukogude väed. Potsdami konverentsi otsusega läks linn Poola koosseisu. Kõik sakslased, kes polnud sealt juba varem lahkunud, aeti välja ja asemele tulid elanikud nendest Poola piirkondadest, mis läksid Nõukogude Liidu koosseisu. Ajutiselt, 1946. aastani, asusid Sopotis Gdański vojevoodkonna juhtorganid.

Pärast sõda avati Sopoti ja Gdański vahel trammiliin, mis 1952 asendati metrooliiniga.

Pärast sõda on Sopotist saanud kultuurikeskus. Vahetult pärast sõda avati seal kõrgem muusikakool, raamatukogu ja kunstigalerii. Alates 1956. aastast peetakse Sopotis džässifestivali ja alates 1961 rahvusvahelist lauluvõistlust "Opera Lesnas", mille 1984 võitis Anne Veski.

Üks Sopoti vaatamisväärsusi on kõver maja, Krzywy Domek.