Rannu vasallilinnus
From Wikipedia, the free encyclopedia
Rannu vasallilinnus (saksa keeles Randen) oli Tartu piiskopkonnas asunud vasallilinnus, mis tänapäeval on hävinud. Tänapäevase haldusjaotuse järgi asuks linnus Tartu maakonnas Elva vallas[1] Rannu alevikus, endisest Rannu mõisa häärberist 200 m lõunas[2] Kantsimäel.
 |
See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Rannu mõis. |
Rannu (Ranno) kihelkonda kutsuti vähemalt kuni XVIII sajandini ka Võrtsjärve kihelkonnaks (Wortsjerwe, Würzjerwe)[3].
Linnus paiknes lauskjal, kuid mõningate madalate küngastega ümbritsetud maastikul kunagise Ugandi maakonna lääneosas 4,5 km Võrtsjärvest idas ning kasutas sealt läbivoolaval Konguta ojal oleva veskipaisu tiigi ja vallikraavide veekaitset. Ühes kunagises mõisakirjelduses on öeldud, et kunagi paiknes seal kolm tiiki[7]; tänapäeval piirab linnuseala põhjas ja idast üks pikk tiik, kus linnuseala jääb ligikaudu 4–5 m kõrgusele veepinnast. Veetõkete paiknemise järgi saab oletada, et linnuse küljed asetsesid põhiilmakaarte suundades. Linnuseala asetseb 54 m kõrgusel üle merepinna[8].
Rannu linnuse asukoht oli tõenäoliselt keskuseks ka kogu Rannu kihelkonnale, mis oli põhjast lõunasse pika ja kitsa kujuga ning oma algsuuruses võttis ligi 50 km pikkuselt enda alla kogu Võrtsjärve idakalda ja osa Väikese Emajõe idakaldast Soontagast kuni Emajõeni. Ilmselt kuulus sinna alla ka suurem osa hilisemast Rõngu kihelkonnast, mis eraldus iseseisvaks alles XIV sajandil ja läänistati siis Tödwenitele arvatavasti piiskop Engelbert von Doleni ametiajal. Üleaedsetele Tiesenhausenitele kuuluva naaberkihelkonna Kavilda võimukeskuseks kujunes Konguta vasallilinnus, mis jäi Rannust otsejoones kõigest 4,7 km kaugusele idakagusse. XV sajandi I poolel püstitatud kivist Rannu kirik asus 6,5 km (u. 1 saksa miil) põhja pool. Otsejoones lõunas asuva Rõngu vasallilinnuseni oli 9,1 km, kirdesse jääva Kavilda vasallilinnuseni aga juba 15 km.
Rannu linnus alates XIII sajandist Dolenite valdusena
1223[9], kui Tartu piiskop Hermann I oma kaaskonnaga Otepää muinaslinnuses viibis ja Tartusse edasi liikuda ei saanud, hakkas ta temale valitseda antud Ugandi maakonnast tähtsamatele abilistele maid välja jagama. 5 kihelkonda läksid tema õukonna suursugustele rüütlitele – vennale Theoderich de Ropale Otepää, õemehele Engelbert von Tiesenhausenile Puhja, Johann von Dolenile Rannu, Helmoldile Lüneburgist (arvatavasti hilisemad Rosenid) Sangaste ja Karula ning endale ja oma toompraostist vennale Rothmar von Buxhövdenile jättis ta Tarbatu[10]. Suured läänistused andsid võimaluse linnuste tekkeks. Esialgu elasid Dolenid tõenäoliselt Otepää piiskopilinnuse tugipunktis[11].
Ürikute järgi kuulus Rannu (küla või siis ka kihelkond) 1224. aastal Hans von Dolenile. Linnuselääni (Borchsokinge) moodustas kogu hilisem Rannu kihelkond, lisaks kuulus Rannu alla ka Soontaga mõis ja piirkond hilisemast Rõngu kihelkonnast[12]. Dolenitel oli juba XIII sajandi I poolel linnuseid Riia lähedal Väinal, Tartu stiftis ja Virumaal[13].
1225. aasta sügisel korraldasid Otepää sakslased eesotsas Doleniga sõjakäigu Virumaale ja lõid taanlased sealsetest muinaslinnustest välja. See aktsioon käis risti vastu Liivimaale saabunud paavsti saadiku rahupüüdlustele ja läbirääkimispoliitikale. Kirikliku karistuse ähvardusel anti kogu Põhja-Eesti paavsti legaadi Modena Wilhelmi otsevalitsemise ja kaitse alla.[14] Sellal haldasid rüütlid oma lääne veel Otepäält.
1226. aasta 15. (23.) mail Daugavgriva (Dünamünde, Väinasuu) kloostris koostatud dokumendis võttis Rooma paavsti legaat Modena Wilhelm "kahekordselt neetud rüütlil" Johannes Dolenil (Iohann de Dolen) läänivalduse käest ära, kuna viimane korraldas sama aasta mai algul (lähtebaasiks oli siis ilmselt kas Otepää, Rannu või Tartu) teist korda röövretke Põhja-Eestisse Viru maakonda ja vallutas seal ühe linnuse.[15] Põhja-Eesti oli juba allutatud Rooma paavsti misjonile. Johannese Vana-Dole vasallilinnus (Dole piiskopilinnus) Riia lähedal anti 1. juunil üle Riia linnale[16]. Varjatum põhjus karistamiseks oli ilmselt ka rüütli hõivatud suured maavaldused. Siiski säilitas Dolen Tartu piiskopi vasallina oma Rannu läänistuse.
Baltisaksa ajaloolased paigutavad linnuse ehitusdaatumi 1288. aastasse[17], kuid täpne ehitusperiood pole dokumenteeritud. Selge on see, et juba üsna kiiresti pärast läänistuse saamist XIII sajandi I poolel läks vasalliperekonnal seal kindlustatud eluaset tarvis[18], kuna ka Ugandi maakonna kohalikud olid sarnaselt teiste eestlastega ristiusu kuulutajate vastu üsna sõjakalt meelestatud. On ka võimalus, et algul elasid ja kindlustasid rüütlipered oma kaaskonda mõnes kohalike muinaslinnuses või maalinnas. Arvestades linnuse üpriski laia paiknemisulatust ja suurust, ehitati, täiustati ja laiendati seda arvatavasti kogu keskaja vältel. Mõned baltisakslased on ilmselt vääralt kirjutanud linnuserajamise Tiesenhausenite arvele[19], kuid pole samas välistatud, et Tiesenhausenid ja Dolenid (Dahlen) tegid sealkandis nende ehitamisel mingis ulatuses koostööd. Siiski paistab, et suurem piirkonna kivilinnuste – Rõngu, Rannu, Konguta ja Kavilda väljaehitamine või tugevdamine algas kindlasti vähemalt juba XIV sajandil. Need linnused moodustasid ühise grupi[20] Tartu piiskopkonna läänepiiri kaitseks Võrtsjärve suunal vastu Liivi ordu maavaldusi[21]. Ka suurem maismaakaubatee, mis tuli Pihkva suunast üle Kirumpää ja Otepää Tartusse, möödus selle piirkonna lähedalt.
1323. aasta lõpus sai Riia peapiiskopkonnas ja Tartu piiskopkonnas maid ja linnuseid omavast Dolenite suguvõsa liikmest Engelbert II von Dahlenist Tartu piiskop, kes valitses seda piiskopkonda 1341. aastani. Seejärel sai ta pärast Riia peapiiskopi Friedrich von Pernsteini surma ise peapiiskopiks ja valitses 1347. aastani. Kuid ta ei saabunudki enam Avignonist, kus sellal paavstid resideerisid, Liivimaale, vaid jätkas seal võitlust Liivi ordu mõjuvõimu vastu. Võimalik, et tegu oli sama isikuga, kes 1304 astus Engelbertus de Estonia nime all õppima Bologna ülikooli. Tegemist oli mõjuka mehega, 1336. aasta 21. juulil kroonis ta Magnus II Erikssoni Stockholmis Rootsi kuningaks ning samal aastal oli ta ka paavsti volitatud isik, kes võttis Liivi ordult vastu peapiiskopkonnale tagastatavad maad ja linnused[22].
1347 on esimest korda mainitud Rannu kirikukihelkonda[23]. Ühtlasi peab see tähendama ka kiriku olemasolu[24]. Siinkohal tuleb märkida, et nagu Konguta ja Kavilda omanike Tiesenhausenite Puhja kirik, nii oli ka Dolenite Rannu kolmelööviline kahe traveega kodakirik.
1396, kui Tartu piiskop Dietrich III Damerow oli oma orduvastase võitlusega jõudnud nii kaugele, et sõlmis Liivi ordu vastu liidu mitmete suuremate Euroopa valitsejatega ja kutsus oma piiskopkonda kaitsma ka vitaalivennad (lindpriid mereröövlid), ründas ordu Tartu piiskopkonda ja vallutas kõik selle linnused peale Tartu. Ei ole teada, kui palju ordu puutus vasallilinnuseid, sealhulgas Rannut; võimalik, et hõivati vaid piiskopilinnused, nagu näiteks Otepää piiskopilinnus.
Ehitusliku-stiilikriitilise analüüsi järgi (paekivist võlvikonsoolide põhjal) püstitati kivist Rannu Püha Martini kihelkonnakirik umbkaudu 1400. aastate II veerandil[25]. Kindlasti pidi piirkonnas olema juba ka vähemalt XIII sajandil mõni puidust pühakoda, kuna Rannu on olnud vana muinasaegne kihelkond ja saksa ristisõdijad ehitasid vallutatud aladel kirikuid igasse kihelkonda. Tavapäraselt algatas kihelkonnakiriku rajamise või aitas piiskopil seda ehitada piirkonda suurima lääni saanud vasallisuguvõsa, kellest sai n-ö kiriku patroon. Rannu puhul siis Dolenid. Rannu vasallilinnusest mitte väga kaugele – 10,5 km lõunasse – jääb küll XIV sajandi lõppu dateeritud Rõngu Püha Miikaeli kihelkonnakirik ja sajandi alguses mainitud Rõngu vasallilinnus, kuid ei ole teada, kuidas XIII sajandil vanade kihelkondade piirid täpselt jooksid ning kas Rõngu kirik siis ka Rannu kandi rahvast teenindas. Mõned baltisaksa ja ka tänapäeva ajaloolased on pakkunud, et Rannu linnus ja kirik on püstitatud ühel ajal. Võimalik, et siis lõppes Rannu linnuses hoopis mingi ehitus- või ümberehitusperiood. Võimaliku pealinnuse ehk elutorni kohalt leitud profileeritud võlvitellised ja müüriladumistehnika sarnanesid oletatavalt tollal valminud Rannu kiriku omadega[26], ehkki Eesti arhitektuuriajaloolased on arvanud ka, et need ehitusdetailid pärinevad linnusejärgsel ajal samas kohas olnud mõisa peahoonest. Linnusekompleksides olid tavaliselt kõige paksemate seintega ja kõige hoolikamalt ehitatud kesksed elutornid või elumajad, mis pidasid sõjategevusele kõige paremini vastu ja mis nn Rootsi ajal kohandati mõisate peahooneteks, kuna pärast kurnavat sõjategevust ei jätkunud enamikul mõisnikel uute häärberite ehituseks lihtsalt vahendeid.
1438 kuulus Rannu Hans von Dolenile[27], kes oli selle pärinud oma isalt Johann von Dolenilt[4]
Vanim teade Soontaga mõisast pärineb 1439. aastast, kui Tartu stiftifoogt Klaus Holstver müüs mõisa koos veski ja 16 adramaaga Ludeke Zögele (Soye). Zoeged, kellele kuulus ka lähedalasuv Puka mõis, pidasid mõisat kuni Liivi sõjani, kuid jäid siis oma rootsimeelsuse tõttu sellest ilma[28]. Kuna varem oli Soontaga allunud Rannu linnusele[29], siis järelikult kuulus ta ka enne Dolenitele. Ülejäänud hilisemad teadaolevad suuremad mõisad Rannu kihelkonna territooriumil – Tamme kroonumõis (Tammenhof) ja Valguta rüütlimõis (Walguta) – rajati teadaolevalt Rannust eraldamise teel alles XVII sajandil[30].
1466. aastal ostis linnuse Otto Dolenilt tema väimees Bertram von Tiesenhausen, Ergli vasallilinnusest pärit rüütel Engelbrecht von Tiesenhauseni poeg[31] Pärast oma isa Engelbrechti surma 1438 päris Bertram algul Krievciemsi vasallilinnuse (Ruschendorf) või mõisa ning Odensee ja Lehmeneni mõisa, kuid müüs need siis oma vennale, rüütel Hansule ja sai niimoodi hiljem Dolenile maksta.[32]
Rannu Tiesenhausenite omandusena alates XV sajandi II poolest
1470. aasta augustis suri Otto pärijateta ja Tiesenhausenid said Rannu täielikult üle võtta[4]. Dolenite suguvõsa suri välja[33].
Linnust ja mõisat on esimest korda kirjalikult mainitud 1471[34], kui Tartu piiskop Andreas Peper kinnitas Rannule Tiesenhausenite omandiõiguse[4]. Siinkohal arvavad Eesti ajaloolased, et piiskop oli sellele tehingule tegelikult vastu, kuna niigi tugevad ja mõjukad Tiesenhausenid muutusid uue linnuse omandamisel veelgi võimsamaks. See muutis võimutasakaalu, raskendas piiskopkonna valitsemist ning vähendas ka paavsti võimalusi piiskopkonna etteotsa väljastpoolt oma soosikut valida. Linnus ise on esmamainimisaastaga võrreldes tõenäoliselt siiski palju varem rajatud[35]. Bertramilt päris linnuse tema poeg Bartholomäus von Tiesenhausen ja viimaselt omakorda pojapoeg Reinhold[33].
1528. aastal on ühes ürikus üles loetud rida tähtsamaid Tiesenhausenite suguvõsa liikmeid. Rannus elavatena on mainitud Reinolth ja Johann von Tiesenhausenit[36].
1529. aastal oli Reinhold von Tiesenhausen veel elavate kirjas, hiljem päris temalt linnuse poeg Jürgen[37]. Reinholdi abikaasa oli Anna Sawijerwe, samast suguvõsast XV sajandi keskel Tartu piiskopiks olnud Bartholomäus Sawijerwega. Reinholdi ajal oli tähtsal positsioonil ka üks teine Tiesenhausenite suguvõsa liige, Berzaunest pärit Georg von Tiesenhausen, kes 1525–1530 oli Tallinna piiskop ja samaaegselt 1527–1530 ka Saare-Lääne piiskop.
1538. aasta paiku suri Rannus selle valitseja Bartholomäusi poeg Reinhold von Tiesenhausen[38]. 1541. aastal suri Rannu linnuses ka teine Reinhold – Berzaune Fromholdi poeg Reinhold von Tiesenhausen ja ta maeti Tartu toomkirikusse oma vanemate kõrvale. Reinholdil oli oma naise Anna von Tiesenhauseniga 14 last, kellest enamik suri noorelt. Täiskasvanuks sai kolm poega ja kolm tütart[39]. Tiesenhausenitel olid suured suguvõsaharud ja sageli tuli ette ka lähisugulaste abielusid. Paljud linnused ja mõisad olid jaotatud kinnispäranditeks või rahalisteks kohustusteks, mida omavahel vahetati, panditi ja kus ka koos elati. Seetõttu võis ühel linnusel või mõisal olla korraga mitu omanikku ja elanikku ning nii, nagu Kongutas, elati ka Rannus perekonniti koos.
1546. aasta 7. augustil väljastas sama Jürgen üriku, millega andis Rannu linnuse all oleva Nõmmeveski veskikoha eluaegseks kasutamiseks Ciriacus Konngile ja tema naisele.[40] Linnuseala loodenurgas asetsev veski paisutas üles Konguta oja, mille tiigid andsid linnusele veekaitse põhjast ja idast ning lisaks täitsid vallikraavid linnuse lõuna- ja lääneküljel. Arvatavasti pidi veskitamm ette ulatuma ka läänepoolse vallikraavi põhjaotsale.
Tiesenhauseni aadlisuguvõsa oli suur, uhke ja kõrk. 1553. aasta paiku olevat juhtunud traagiline lugu, mis andis kirjanduslikku ainest baltisakslastele veel järgnevatekski aastasadadeks. Nimelt olevat üks Tiesenhausenite tütardest – Barbara – kihlunud seisusevastaselt aadlike hulka mittekuuluva Rõngu linnuse kirjutaja ja kaupmehe Franz Bonniusega, mis vihastas iseteadlikke Tiesenhausenite vendi sedavõrd, et nad oma õe selle eest Võrtsjärvel jääauku uputasid. Loo tagamaad on segased. Nagu perekonnakroonikast välja tuleb, abiellus üks 1520 aasta paiku sündinud Barbara von Tiesenhausen Berzaunest[41] tollal Reinholdi poja Reinholdiga Rannust, kuid pärast viimase surma Liivi sõja algul abiellus uuesti teise suguvõsasse[42].
1555. aastal on linnust kirjalikult mainitud ka Tartu piiskopkonna aadlike linnuste nimekirjas Tiesenhausenitele kuuluvana (Nobilium Episcopatus Dorpatens arces: Rannen, Congtal, Kawelecht, Ultzen Thiesenhausiorum)[43]
1556. aasta kohta on Tiesenhausenite suguvõsaajaloo üles märkinud Berzaunest pärit Heinrich von Tiesenhausen kirjeldanud oma suguvõsa suurust ja varandust, mainides, et Tiesenhauseneid on 96 meessoost isikut, kes haldavad Berzaune, Ergli, Konguta, Rannu, Kavilda ja Vaabina vasallilinnuseid (Bersohn, Erla, Kongota, Randen, Kawelecht, Ülzen) ning lisaks kuuluvad neile üle terve Liivimaa 40 mõisat. Ka on nende valduste kasutada ja samuti sõjaks välja panna 206 hobust[44]. Orduriigi lõpuks kuulus Tartu piiskopkonnas Tiesenhausenitele 7 suuremast vasallilinnusest 4.
1558. aastal kuulus Rannu vasallilinnus vendadele Jürgen (Georg) ja Reinhold von Tiesenhausenile[45]. Algas Liivi sõda. Juba 31. jaanuaril tungisid Vene väed Tartu piiskopkonda, põletasid ja rüüstasid seda, kuid ilmselt jäid siis linnused puutumata, sest sõjakäik oligi planeeritud laastamisretkena[46]. Samuti oli Vene vägede võime vähegi tõsisema vastupanu korral linnuseid käigult vallutada vägagi madal. 1558. aasta 18. juulil rüüstas vaenlane aga omaniku põgenedes tühjaks jäänud linnuse koos lähikonna Konguta, Kavilda ja Rõngu vasallilinnustega. Sama aasta septembris vallutas ordumeistri koadjuutor Gotthard Kettler Rannu venelastelt tagasi. Linnusest eest leitud venelastele alistunud sakslasi ja eesti talupoegi käsitleti reeturitena ja nad surmati. Oktoobris tulid Tartu stiftis olevad venelased uuesti Randu ning põletasid linnuse maha. Sealjuures kaotasid orduväed tekkinud lahingus 3 roodu sõjasulaseid. Linnuseomanikuna on siis juba märgitud Johann von Tiesenhausenit[47].
1559. aastaks hävitati linnus täielikult. Tartu piiskopkond jäi moskvalaste võimu alla. Venelased ei asunud põlenud Rannu linnust taastama, ilmselt polnud sel nende jaoks suuremat sõjalist tähtsust. 1571 langes Järvamaal Koigi lähedal rootslaste vastu võideldes ka Rannu viimane omanik Jürgen von Tiesenhausen[48] Teistel andmetel langes ta mõisameeste pealikuna Tartu tagasivallutamisel rootslastelt[49].
1582 paavsti legaadi Antonio Possevino vahendusel sõlmitud Jam Zapolski vaherahuga said Rzeczpospolita poolakad Moskva Suurvürstiriigilt endise Tartu piiskopkonna alad endale. Omandatud varade üle korraldati otsekohe revisjone. Rannu kohta on öeldud, et see "olevat olnud kunagi ühele Thyzenhauzenile kuulunud väike kivist aadliloss, mis nüüdseks on kuni põhjani purustatud ja kokku varisenud". Märgitakse, et Rannus tegutsevat praegu 2 veskit[50]. Ilmselt on üks olnud kunagine vallikraavidesse vett paisutanud linnuse veski.
1585 muutis Poola kuningas Stephan Bathory Rannu krooni majandusmõisaks (folvark).
1588 läänistati Rannu kihelkonna mõisad (Rannu vasallilinnuse piirkond) koos Kavilda, Konguta ja Vaabina linnustega (mõisad-majandusüksused) kuningas Zygmunt III Waza poolt tänapäeval Lätis asuva Berzaune vasallilinnuse omanikule Heinrich von Tiesenhausen zu Behrsohnile[51]. Tiesenhausenitel olid ulatuslikud maavaldused ka kunagise Riia peapiiskopkonna ida- ja keskosas. Heinrichil oli Poola krooni ees suuri teeneid – ta oli orduajal olnud piiskop Wilhelmi nõunik ja orduriigi sekulariseerimise ning tugeva Poola-orientatsiooni pooldaja. 1577 põletasid venelased maha Heinrichile kuuluvad Riia peapiiskopkonna mõisad ja linnused ning ilmselt andsid poolakad talle kompensatsiooniks kunagised Tiesenhausenite Tartu piiskopkonna valdused. Heinrich suri aastal 1600.
Rannu linnuseala XVII sajandist tänapäevani
1613 asus Rannu linnusevaremete ees veel väike alevik. 1839. aastaks oli see hävinud.
Kuna see Tiesenhausenite suguvõsaharu hoidis poolakate poole, siis rootslaste saabudes põgenesid nad maalt ja jäid oma valdustest ilma. Seetõttu annetas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Rannu 1626. aasta 23. veebruaril oma sekretärile Andreas Buraeusele[51] (Bure).
1627 oli Rannu kihelkonnakirik, mis paikneb 6,5 km linnusest põhjaloodes, täielikult varemetes, nii et sellest olid järel ainult neli seina.
1628 tegid rootslased Rannu mõisas revisjoni. Mõis koosnes häärberist, milles oli kolm kambrit esikuga. Lisaks kõrvalhoonetena ait, saun, 2 rehte ja 4 talli. Mõisale kuulus ka kolm veskikohta[52]. Üks mainitud veskitest oli ilmselt jälle sama vallikraavi otsas asuv tammiga vesiveski. Linnusevaremetest pole revisjonis juttu[53]. Juhul, kui mõis asetses linnusealal, võidi häärberina ära kasutada vana pealinnuse müüriosi[54]. Teisel juhul, kui mõisa peahoone oli väike puidust kelpkatusega ühekorruseline uuem hoone nagu paljud tolleaegsed mõisad Eesti alal, võis see asuda juba hilisema mõisahäärberi asukohal põhja pool linnusetiiki.
1681 kuulus Rannu linnus-mõis ülemjäägermeister Erich Burele, kes kaotas selle aga mõisate reduktsiooni käigus. Pärimisõiguse järgi kuulusid need mõisad küll toona Reinhold Johann ja Carl Gustav von Tiesenhausenile, kes olid Berzaune Heinrichi järeltulijad, kuid viibisid sellal Poolas Walulischkys maapaos.
1743 annetas Vene keisrinna Jelizaveta Rannu ja Valguta mõisa kindralleitnant Johann Balthasar von Campenhausenile[51].
1770. aastate paiku oli linnus veel säilinud ulatuslike varemetena, nagu kirjeldab tollane muinsusteuurija Eduard Philipp Körber[55]
1775 oli Rannu mõisa omanik major Alexius Gottfried von Böttiger, kes vahetas selle sama aasta 30. detsembril põhiseaduskohtunik Gottlieb Fabian von Gavelile (Cawel) Võnnu kihelkonnas Tartu kreisis kuuluva Brinkenhofi mõisa (Kriimani) vastu, saades kohtunikult veel raha lisaks[56]. Ühisomanduses olev Valguta oli koos kammerjunkur Leopold August von Bruiningkiga juba 24. septembril müüdud maanõunik Franz Wilhelm von Rennenkampfile.
XIX sajandi alguseks oli varemetest järele jäänud võimas rusukuhi, milles oli veel märgata siia-sinna jooksvaid müürivundamente. Niisama seisnud linnusemüürid olid härra Caweli (Gavel) käsul lammutatud ehitusmaterjaliks, millest püstitati mõisa majandushooneid ja laoti kiviaedu. Ilmselt läänepoolne vallikraav on olnud veel üsna laialt veega täidetud. Lossimäel asetsevat elamu ja sepikoda[55]. XVIII–XIX sajandil, põhiliselt Gavelite ajal, ehitati mitmes järgus välja ka uut mõisa peahoonet[57]. 1867 omandas Gaveli pärijate panditud mõisa lõplikult August von Sivers. Selle peaaegu saja aasta jooksul, mis Rannu von Gavelitele kuulus, linnusevaremed suuremas mahus lammutatigi.
Enne esimest maailmasõda kuulus Rannu Felix von Bergile, kes oli ostnud selle 1903 Ernst Fromhold von Siversilt. Bergi ajal oli veel maapinnal üksikuid müürilõike näha. Ühte müüri on kasutatud ka põllumajandusrajatise seina või keldrina[4]. Bergilt mõis maareformiga ka võõrandati.
Hilisemal ajal, kui linnusekünkale rajati taluelamu vundamenti, satuti kaevamisel vanadele seinte alusmüüridele ja sillutisele. Linnuseala põhjaosas, tiigikalda ääres olevat olnud ka jääkelder, milleks kasutati ära oletatava nelinurkse torni alust[54].
1930. aasta algul uuris Rannu linnuseala kunstiajaloolane Armin Tuulse, kes üritas kindlaks teha linnuse põhiplaani ja kaevas lahti ka ühe võlviava[58].
Pärast teist maailmasõda, Nõukogude okupatsiooni ajal, kui kohalikku majandit juhtis üks Venemaalt tulnud võõras, lükati osa lääne-edelapoolset linnuseala buldooseritega siledaks ning üritati linnuse vallikraavide rekonstrueerimise ettekäändel koppadega ka kraave kaevata.
1973. aasta märtsis koostas Vabariiklik Restaureerimisvalitsus Uno Hermanni isikus Rannu vasallilinnuse kui ehitismälestise kohta ajaloolise õiendi, milles anti linnusest tolle aja kohta teadaolev ajalooline ja ehituslik ülevaade[59]
Kahjuks pole säilinud ühtki joonist linnusest ja seetõttu võib ainult oletada, milline see välja nägi. Ajaloolaste arvates oli see asukohatüübi järgi vesilinnus ja ehitusstiililt vabakujuline laagerkastell[60], mis oli piiratud põllu- ja telliskividest ringmüüriga ning mille linnuseala ulatus oli 65*86 meetrit ehk ligi 5590 m2. Linnuse hoovil oli oletatavasti üks massiivne kiviehitis-elutorn nagu väga paljudel teistelgi tolleaegsetel Vana-Liivimaa vasalli- või väiksematel senjöörilinnustel. Majandushooned toetusid tõenäoliselt ringkaitsemüüri külgedele ja võisid olla vahvärkehitised. Juurdepääsutee on tänapäeval kunagise linnuseala lõunaküljel, selle kagunurga lähedal ja võis ka tollal seal paikneda.
1970. aastate väliuuringute ülevaatest saab järeldada, et linnuseala on lõuna- ja lääneküljes piiranud vähemalt 10 m laiune vallikraav, mis tolleks ajaks oli täidetud rusudega. Taluelamu ja kõrvalhoone paiknevad linnuseala kagunurgas, linnuseala põhjaküljel on asetsenud mõisaajal piklik hoone (oletatavasti laut). Linnuseala loodenurgas asetses veel 1960. aastatel 1,5 m paksuste müüridega neljakandiline torn (kunagine "jääkelder") mõõtmetega 8,4*7,9 meetrit[61], mis oli lõunaseinast ühendatud vahemüüri abil laudavundamendiga. Ka see rajatis lükati majandi ajal buldooseriga maatasa. Rusukuhja põhjaküljelt on leitud hulk keskaegseid telliseid mõõtmetega 32*15*9 cm[62]. Linnusealal on varem olnud märke võlvitud ruumidest ja gooti kaartest[58] (ilmselt seinanišid).
2019. aasta seisuga on linnusealal, mis paikneb Konguta oja (Konguta magistraalkraav) kirdepoolses kaldanurgas, põhja- ja idaküljel säilinud madal rusuküngas, mis võib sisaldada linnuse vundamendi- või keldrimüüre. Maapealseid müüriosi ei ole säilinud. Vanas Nurmeveski (Heidemühle) veskikohas linnuseala loodenurgas paikneb praeguseni tamm ja üle oja ka vesiveskihoone. Tammi poolt on üles paisutatud Rannu paisjärv (Utu-Kolga paisjärv)[63], mis ümbritseb linnuseala põhjast ja idast. Lõuna- ja kohati ka lääneküljel on märgata kunagise vallikraavi asupaiga jälgi[64]. Linnusealal asuvad Tiigi talu hooned, ala põhjaservas kasvab väike kuusetukk.
- Barbara von Tiesenhausen (surnud 1553)[65]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
