From Wikipedia, the free encyclopedia
Paulus III (Alessandro Farnese, 29. veebruar 1468 – 10. november 1549), oli paavst aastatel 1534–1549. Ta oli 220. paavst.
| Paulus III | |
|---|---|
_001.jpg) | |
| Sünninimi | Alessandro Farnese |
| Valitsemisaja algus | 13. oktoober 1534 |
| Valitsemisaja lõpp | 10. november 1549 |
| Eelkäija | Clemens VII |
| Järeltulija | Julius III |
| Sünnikuupäev | 29. veebruar 1468 |
| Sünnikoht | Canino |
| Surmakuupäev | 10. november 1549 |
| Surmakoht | Rooma |
Alessandro Farnese sündis Caninos Pier Luigi Farnese ja Giovannella Caetani viielapselise pere kolmanda lapsena, sealhulgas vanima pojana. Ta elas mõnda aega Firenzes Lorenzo de' Medici õukonnas, kus ta tutvus Giovanni de' Medici ja Giulio de' Mediciga. Ta omandas esimesed haridusalased teadmised esmalt Roomas humanisti Pomponio Leto juures, õppis seejärel Firenzes ja siis Pisa ülikoolis. Farnese viibis perekondlike tülide tõttu mõnda aega vanglas. Ta asus Innocentius VIII teenistusse, kes määras ta oma protonotariks. Aleksander VI määras Farnese kardinaliks. Alessandro Farnese õde Giulia Farnese oli paavsti armuke. 27. maist 27. juunini 1495 viibis Farnese Viterbos. 1500 kuulas ta Roomas Mikołaj Koperniku astronoomialoenguid. 12. aprillil 1507 viibis ta Rooma Peetri kiriku uue hoone ehitusplatsil. Jaanuaris 1527 veenis ta poliitilise olukorra tõttu paavsti Roomast lahkuma ja pärast Sacco di Romat jäi ta paavsti juurde. Septembris 1527 sai Farnese loa minna Hispaaniasse, kuid ta siirdus Parmas viibivate kardinalide juurde. 1. juunil 1528 saabus ta koos paavstiga Viterbosse. 1529 tunnustasid Prantsusmaa kuningas François I ja Inglismaa kuningas Henry VIII teda võimaliku soosikuna järgmisel konklaavil. 13. detsembril 1532 saabus ta koos Saksa-Rooma keisri Karl V-ga Bolognasse.
Farnese ordineeriti preestriks 26. juunil 1519 ja pühitseti 2. juulil 1519 Leo X poolt piiskopiks. Ta pidas oma esimese missa 25. detsembril 1519. Ta osales 1512 paavsti esindajana Lateraani V kirikukogu avamisel. Parma piiskopina pidas ta sinodit ja asus teostama Lateraani oikumeenilisele kirikukogu otsuseid. 1525 osales Farnese juubeliaasta puhul peetud pidustustel. 1530 toimunud konsistooriumil tunnustas ta uue oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist.
Alessandro Farnese oli mõjukas kardinal ja osales 6 konklaavil 1503–1534. Ta kroonis paavstiks Leo X ja osales Karl V kroonimistseremoonial.
Jaanuaris 1514 korraldas kardinal Farnese jahi, kus osalesid paavst ja 18 kardinali. Clemens VII kinkis talle 24. mail 1530 Ronciglione lossi.
Alessandro Farnesel olid kooselust Silvia Ruffiniga pojad Pier Luigi Farnese (1503–1547), Paolo Farnese (1504–1513) ja Ranuccio Farnese (1509–1529) ning tütar Costanza Farnese. Julius II tunnistas 8. juulil 1505 vanimad lapsed Farnese seaduslikeks lasteks ja Leo X tunnistas 22. märtsil 1518 Ranuccio tema seaduslikuks lapseks.
Paulus III valiti paavstiks 66-aastaselt 13. oktoobril 1534 Vatikanis ja krooniti 3. novembril kardinal Innocenzo Cibo poolt. Ta oli oma valimise ajal vanim kardinal ja viimane Aleksander VI määratud kardinal. Paulus III võttis nime arvatavasti Paulus II järgi, kelle ajal ta sündis või apostel Pauluse järgi. 11.–13. oktoobril 1534 toimunud konklaavil osales 33 kardinali.
Pikemalt artiklis ReformatsioonPaulus III toetas Saksa-Rooma keisrit Schmalkaldeni sõjas ja julgustas Prantsusmaa kuningat hugenottide vastases võitluses. 1540 saatis ta nuntsiuseks Saksamaale kardinal Giovanni Morone ja 1541 kardinal Gasparo Contarini. 16. aprillil 1546 ekskommunitseeris ta Kölni peapiiskopi Hermann von Wiedi.
Paulus III ekskommunitseeris 17. detsembril 1538 Inglismaa kuninga Henry VIII ja asetas Inglismaa interdikti alla, lootes koos katoliiklike valitsejatega moodustada koalitsiooni sõjaks Inglismaaga, kuid keisri ja Prantsusmaa kuninga vaenu tõttu jäi see teostamata.
Pikemalt artiklis Trento kirikukogu
1534. aastaks Euroopat haaranud usurahutused nõudsid uuelt paavstilt otsustavat tegutsemist ja katoliku kirikus levinud reformiideede tõttu panid reformistid talle seetõttu suuri lootusi. Kuigi Paulus III määras oma esimesel konsistooriumil 1534 kardinalideks kaks alaealist lapselast, mis valmistas reformistidele tõsise pettumuse, pühitses ta 1535 kardinaliks katoliikliku reformiliikumise algatajad Gasparo Contarini, 1536 Gian Pietro Carafa, Reginald Pole'i ja 1539 Marcello Cervini.
Paavst soovis tagada neutraliteeti Saksa-Rooma keisri ja Prantsusmaa kuninga vahel. 1536 külastas Saksa-Rooma keiser Karl V Roomat, mille järel kavatses Paulus III 1537 kutsuda oikumeenilise kirikukogu kokku Mantovas, kuid Mantova hertsog teatas, et tal puuduvad võimalused osalejate ülalpidamiseks. Seejärel määras Paulus III kirikukogu uueks asupaigaks 1538 Vicenza, kuid François I ja Karl V vahelise sõja tõttu oli oikumeeniline kirikukogu võimalik kokku kutsuda alles pärast Crepy rahu sõlmimist.
1536 määras Paulus III ametisse erikomisjoni, mis pidi valmistama ette reformiprogrammi. Komisjoni 9. märtsil 1537 avaldatud aruanne sai hiljem kirikukogu töö aluseks.
15. märtsil 1545 avaldatud bullas "Laetare Hierusalem" kutsus Paulus III oikumeenilise kirikukogu kokku Trentosse. 13. detsembril 1545 avati oikumeeniline kirikukogu Trentos, kus paavsti esindasid kolm legaati: Giovanni Ciocchi del Monte, Marcello Cervini ja Reginald Pole. Süvenevate pingete tõttu keisri ja paavsti vahel (ametlikult tüüfuse või katku tõttu) viidi oikumeeniline kirikukogu 11. märtsil 1547 keisri vastuseisust hoolimata üle Bolognasse, mis asus paavsti mõjusfääris.
Paulus III saatis Luigi Lippomano nuntsiuseks Portugali.
1540 suurendas Paulus III Perugiale määratud soolamaksu, mille tagajärjel puhkes linnas ülestõus ja Pier Luigi Farnese vallutas linna.
Paulus III reformis oma valitsemisajal kuuria ametkondi. 21. juulil 1542 avaldatud konstitutsiooniga "Licet ab initio" asutas ta Rooma inkvisitsiooni.
1537 tegi Paulus III oma isikliku väliskorrespondentsi eest vastutavaks asekantsleri, oma pojapoja Alessandro Farnese.
Ta tunnustas 27. septembril 1540 avaldatud bullas "Regimini militantis ecclesiae" Jeesuse Seltsi. 14. märtsil 1543 avaldatud bullas "Injunctum nobis" tühistas ta varem jesuiitidele seatud piirangu liikmete arvu suhtes ja 1548 avaldatud kirjas "Pastoralis officii" lubas Ignatius Loyola teose "Vaimulikud harjutused" avaldamise. Tema ajal alustasid jesuiidid aktiivset misjonitööd. 1546 nimetas Paulus III oma teoloogilisteks nõustajateks oikumeenilisel kirikukogul jesuiidid Diego Laynezi, Alfonso Salmeroni, Charles Lefebvre'i, Peter Faberi, Peter Canisiuse, Claude Le Jay ja Nicolaus Bobadilla. Bobadilla oli paavsti käsul osalenud 1543 Nürnbergi ja Speyeri riigipäevadel.
Paulus III kinnitas 28. juulil 1535 avaldatud bullas "Dudum felicis recordationis" barnabiitide ordu konstitutsiooni, mida Clemens VII oli varem tunnustanud, ja 29. novembril 1543 avaldatud bullas "Pastoralis officii cura" laiendas nende jurisdiktsiooni piiskopkondades.
Ta kinnitas bartolomiitide privileegid.
Ta rajas 30. novembril 1539 Rooma Santa Maria sopra Minerva kiriku dominikaani vennaskonna ja rajas Püha Rochuse vennaskonna.
Paulus III tunnustas 1540 Somaschi ordut, 1542 alkantraiidide ordut ja 1544 lubas tegutseda ursuliinidel. Oma ametiajal soosis ta teatiine ja teisi reformiliikumisi.
1535 lubas Paulus III kardinal Francisco de los Ángeles Quiñonesil avaldada breviaariumi.
1536 avaldatud bullas "In Coena Domini" tõi ta välja 17 juhtumit, mis on karistatavad ekskommunikatsiooniga.
Kuna frantsisklased olid Mehhikos ristinud inimesi ilma kriisamita võidmiseta, avaldas Paulus III 1. juunil 1537 bulla "Altitudo divini consilii", milles ta manitses frantsisklasi ja kuulutas, et tulevikus võib sel viisil ristida ainult olukordades, mil tavapärane ristimine on mõeldamatu. Samas bullas asus ta indiaanlaste seas levinud mitmenaisepidamise vastu, rõhutades, et indiaanlased peaksid oma esimest naist kohtlema, nagu nad oleksid temaga kiriklikult laulatatud. Ta lubas frantsisklastel pidada Neitsi Maarja ja Püha Joosepi abiellumise püha.
1537 saatis ta Mantova hertsogile kuldroosi.
Ta pehmendas 1540 Calatrava rüütliordu liikmete tsölibaadivannet.
Paulus III avaldas 21. märtsil 1542 bulla "Cupientes Iudaeos", milles lubas neofüütidele privileege. 19. veebruaril 1543 avaldatud bullas "Illius, qui pro dominici" lubas ta katehhumeenidele ja neofüütidele rajada kloostri.
Paulus III avaldas 12. mail 1540 bulla "Licet iudaei" juutide kohta.
Pikemalt artiklis Kristlik eetika29. mail 1537 avaldatud bullas "Sublimus Dei" taunis Paulus III indiaanlaste orjastamist.
Paulus III kanoniseeris 1549 Smolenski Aabrahami. 1544 kuulutas ta õndsaks Corrado Confalonieri.
Paulus III soovis tüüpilise renessansiaja Itaalia valitsejana muuta oma suguvõsa teiste suguvõsade seas mõjukamaks.
Tema ema suguvõsast pärines paavst Bonifatius VIII ja 4 kardinali. Paulus III pühitses kardinaliks ema venna Camillo Caetani poja Niccolò Caetani.
Paulus III õde Giulia Farnese abiellus Orsino Orsiniga.
Paulus III poeg Pier Luigi Farnese abiellus Geronima Orsiniga, kelle pojad Alessandro ja Ranuccio pühitses Paulus III kardinalideks. Pier Luigi poeg Ottavio Farnese abiellus Karl V abieluvälisest suhtest sündinud tütrega. Geronima Orsini õde abiellus Gian Giacomo de' Mediciga, kelle venna pühitses Paulus III 1549 kardinaliks ja kellest sai hiljem paavst Pius IV.
Paulus III tütar Constanza abiellus Bosio Sforza di Santa Fioraga. Nende poeg Guido Ascanio Sforza di Santa Fiora sai 1534 kardinaliks.
1545 läänistas Paulus III Kirikuriigi koosseisus olevad Parma ja Piacenza hertsogiriigid oma pojale Pier Luigile, kes oli Karl V-ga vaenulikes suhetes ja tapeti 1547. Tema poeg Ottavio oli Karl V väimees ja nõudis isa surma järel oma pärandit. Kui paavst ei soostunud hertsogkondi Ottaviole läänistama, vaid jättis need Kirikuriigi koosseisu, siis okupeeriti need alad keisri vägede poolt.
Paulus III pühitses oma ametiajal 71 kardinali 12 konsistooriumil, sealhulgas hilisemad paavstid Julius III, Marcellus II, Paulus IV ja Pius IV. Varem polnud ühegi paavsti poolt pühitsetud kardinalidest nii mitmed hiljem paavstiks saanud. Paulus III oli esimene paavst, kes hakkas kardinale pühitsema in pectore. Lisaks itaallastele said kardinalideks 10 prantslast, 9 hispaanlast, 2 sakslast, 2 inglast ja 1 Šveitsi vaimulik.
1542 kinnitas ta taas, et paavst valitakse kardinalide poolt konklaavil, mitte oikumeenilisel kirikukogul. 1544 rajas ta Santa Maria in Ara Coeli titulaarkiriku.
Paulus III oli tollal Roomas elavate kirjanike ja kunstnike patroon. Tema ajal ehitati Palazzo Farnese. Vatikanis rajati tema ajal Cappella Paolina ja alustati Sala Regia ehitust.
Tizian on temast teinud mitu portreed. Kunstnik Sebastiano Ricci on paavsti elust maalinud mitu maali.
Paulus III määras Alfonso Ferri õpetama Sapienzas anatoomiat.
Kuigi paavst oli eelkõige vaimulik, ei takistanud ta sündsuse piiridesse jäävate avalike lõbustuste pidamist Roomas ning isegi Vatikanis peeti mõnel korral maskiballe ja suurejoonelisi pidusid. 1536 tühistas ta karnevalide pidamise keelu.
27. oktoobril 1538 määras Paulus III Vatikani raamatukogu juhatajaks Kisamose piiskopi Agostino Steuco.
Mikołaj Kopernik kirjutas paavstile kalendrireformi asjus. Ta pühendas oma suurtöö "De revolutionibus orbium coelestium" paavstile.
Teleseriaalis "The Tudors" oli Paulus III osas näitleja Peter O’Toole.
28. oktoobril 1538 avaldatud bullaga "In apostolatus culmine" rajas Paulus III Santo Domingo ülikooli ja 5. jaanuaril 1548 avaldatud bullaga rajas ta Reimsi ülikooli. 1538 asutas ta Glasgow’s St. Mary kolleegiumi.
Ta taastas Sacco di Roma tõttu peatatud Rooma ülikooli tegevuse.
Paulus III suri 81-aastaselt 10. novembril 1549 Roomas Quirinali künkal asuvas villas ja maeti Vatikani basiilikasse. 15. jaanuaril 1629 maeti tema säilmed ümber.
| Eelnev Clemens VII |
Rooma paavst 1534–1549 |
Järgnev Julius III |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
