From Wikipedia, the free encyclopedia
Paul Georg Laamann VR I/3 (ka Paul Georg Laaman; 11. jaanuar 1893 Tartu – 25. jaanuar 1946 Tallinn) oli Venemaa keisririigi, Eesti ja Saksa sõjaväelane (kapten).
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2011) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Paul Laamann | |
|---|---|
 Paul Laamann 1917. aastal | |
| Sünniaeg |
11. jaanuar 1893 Tartu |
| Surmaaeg |
25. jaanuar 1946 Tallinn |
| Teenistus |
Venemaa keiserlik armee Eesti Vabariik |
| Auaste | kapten |
| Juhtinud | kitsarööpmelise soomusrongi nr. 2 ülem Vabadussõjas |
| Sõjad/lahingud |
Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda Teine maailmasõda |
Paul Laamann lõpetas aastal 1912 Tartu Aleksandri gümnaasiumi, seejärel astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, Korporatsioon Fraternitas Estica liige, visati 1935. aastal vapside riigipöördekatses osalemise tõttu välja[1].
Aastal 1915 mobiliseeriti ta Esimesse maailmasõtta. Selle käigus lõpetas ta Venemaa keisririigi Vladimiri sõjakooli Peterburis ja ülendati 1916. aastal nooremleitnandiks ning teenis Esimeses maailmasõjas 37. Siberi küti tagavarapolgus.
Eesti Vabadussõja alguses oli Paul Laamann 28. novembrist kuni 17. detsembrini 1918 1. jalaväepolgu 7. roodu ülem.
Seejärel 22. detsembrist 1918 Laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 ülema abi ja 25. detsembrist 1918 kuni 7. jaanuarini 1919 laiarööpmelise soomusrongi nr 3 ülem.
Formeeris seejärel Tallinnas Kitsarööpmelist soomusrongi nr. 2 ja oli 7. jaanuarist kuni 9. augustini 1919 selle komandör.
Kitsarööpmeliste soomusrongide ülema kapten Arved Engmaa haavatasaamise järel oli P. Laamann 23. märtsist kuni 22. maini 1919 ühtlasi ka kitsarööpmeliste soomusrongide ülema kohustetäitja.
Augustist 1919 oli ta Soomusrongide Divisjoni intendant. Ja seejärel Tartumaa Kaitseliidu ülem. 1920. aasta mais läks erru.
Sõjaliste teenete eest sai Laamann I liigi 3. järgu Vabadusristi.
Pärast Vabadussõda elas ta Võrus, oli ettevõtja ja Ford Motor Company esindaja. Aastatel 1924–1934 oli ta Kaitseliidu Võrumaa maleva liige, 1932. aastast Kaitseliidu Võru linna malevkonna pealik. Töötas Võrus Linatööstuse Ühisuse juhatajana, asutades samas autoäri.
Teda tunnustati Kaitseliidu aumärkidega (Valgeristi III klassi ja Kotkaristi V klassiga) ning Eesti Vabadussõja mälestusmedaliga.
1930. aastast tegutses Laamann Vabadussõjalaste Liidu poliitilistes tegevuses ning kuulus Võrus vabadussõjalaste ringi ja tegi agarat poliitilist kihutustööd. 8. oktoobril 1932 korraldas ta Võrus kakluse sotsialistidega[2]. 2. augustil 1933 palusid Võru Ühispanga esindajad Kohtu-ja siseministrilt kaitset Võru vabadussõjalaste liidu organiseeritud rünnaku vastu, mis pidi olema vapside jõu demonstratsiooniks kohapeal. Kohtu- ja siseminister väitis, et liidu tegevust ei saa takistada selle sulgemisega, sest selle asemele asutataks uus[3]. 11. augustil 1933 korraldas poliitiline politsei Paul Laamanni kui vabadussõjalaste liidu Võru osakonna esimehe korteris ja äris läbiotsimise[4]. 12. septembril 1933 määras Sisekaitseülem Paul Laamannile 200 krooni rahatrahvi või selle mittetasumisel kolmekuise vangistuse, kuna ta oli nimetanud seadusi ja määrusi koerte suukorvideks marutaudi ajal[5]. Pärast vapside kaotust Võru linnavolikogu valimistel ähvardas ta: "Kui me muidu võita ei saa, paneme kahurid hüüdma." Seejärel ta vabastati Võru malevkonna pealiku kohalt[6].
Paul Laamann arreteeriti 12. märtsil 1934 Võrus, viidi Tallinna keskvanglasse kus teda hoiti eeluurimisvangistuses 25. juunini 1935, mil sõjakohus otsuse langetas. Ta mõisteti üheks aastaks tingimisi vangi.
Tema vangistuse ajal, 12. aprillil 1934, mõistis Võru 2. jaoskonna rahukohtunik Jaan Tootsi 2 nädalaks aresti, kuna ta oli väitnud, et Paul Laamann olevat pankrotti ajanud Võru linatööstuse ühingu ja saadud raha eest endale auto ostnud[7].
Pärast vanglast vabanemist saadeti Paul Laamannn Kuressaarde asumisele, kust tal lubati sügisel 1935 asuda elama Tartusse, kus lapsed koolis käisid. Võrumaale ei tohtinud ta ka külalisena minna.
8. detsembril 1935 oli ta vapslike mässajate Pärnu maantee rajooni juht[8], kuid ta ei saanud sellisena tegutseda, kuna ta arreteeriti.
26. märtsil 1936 mõistis Sõjaringkonnakohus ta vaps-terroristide varjamise eest üheks aastaks vangimajja, koos varasema tingimisi vangistusega kaheks aastaks[9], hiljem ta mõisteti kohtus 20 aastaks sunnitööle kõigi õiguste kaotamisega. Suurema osa vanglaajast viibis ta üksikkongis Tallinna keskvanglas. 1936. aastal alanud[10] Vapside riigipöördekatse kohtuistungil süüdistati[11]: Andres Larkat, Johannes Woldemar Hollandit, Aleksander Seimani, Paul Georg Laamanni, August-Julius Klasmani, kapten Ants Pedakut, Leonhard-Herman Pallonit, Karl Podrätsikut, Aleksander Wilti, Nikolai Tuimanit, Arnold Liivakut, Anton Allikut, Mihail Kalmi, Viktor Puskarit, Hjalmar Mäed, Eduard-Alfred Kubbot, Alfred Sampkat, Hans-Walter Parist ja Bernhard Välit, sellet et nemad 1935. a. Tallinnas ja Tartus kaitseseisukorra maksvuse ajal ja maksvuse piirkonnas kokkuleppel teiste, isikutega valistasid ette Eesti vabariigis põhiseadusega maksmapandud riigikorra vägivaldset muutmist. Selleks organiseerisid nad lööksalku kallaletungimiseks riigivanemale, kaitsevägede ülemjuhatajale, vabariigi valitsuse liikmetele ja Valitsusasutustele. Nende sihiks oli vägivaldselt Eesti vabariigi etteotsa seada teisi isikuid, kes selleks seaduslikus korras ei ole volitatud, ja riigi üldjuhtimine panna oma meestest koosneva asutuse, „rahvuskongressi" peale, milline põhiseaduses pole ette nähtud, ühtlasi muretsesid nad kallaletungimise teostamiseks 10 kilo dünamiiti, 77 käsigranaati, püstolkuulipilduja ja käsirelvi ning jaotasid omavahel osad ja ülesanded kallaletungimise teostamisel, määrates kallaletungi aja 8. detsembriks 1935. a., kui vabariigi valitsus pidi minema „Estonia" teatrihoonesse Isamaaliidu kongressile. Selle raske kuritöö ettevalmistamine katkes mässumeestest enestest mitteolenevail põhjustel, sest et nemad tabati politseivõimude poolt ja wahistati ööl vastu 8. detsembrit.
6. mail 1938 väljakuulutatud Amnestiaseaduse alusel vabastati vanglast 73 vabadussõjalast ja 106 kommunisti[12][13].
Pärast 1940. aasta juunipööret põgenes ta mitmel korral OGPU eest ning oma elu päästmiseks õnnestus tal 1941. aasta algul järelümberasumise korras asuda koos perega ümber Saksamaale [14].
Tema tütar oli Evy Laamann Kalbus (1922–2021), kes alates aastast 1948 elas USA-s.
Astus pärast Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja puhkemist vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, kus määrati Politseipataljoni "Ostland" 2. kompanii ülemaks ja saadeti 1941. aasta sügisel Kiievisse väegrupi Süd tagala kaitsesse.
1942. aasta märtsis tuli Laamann koos perega Saksamaalt tagasi Eestisse, kus asus elama Tallinna. Tööle suunati ta Eesti Omavalitsuse haridusdirektooriumi rahvakasvatuse osakonna propagandaülemaks. 1943. aastal määrati ta eriülesannetega sideohvitseriks Eesti Leegioni juures.
21. augustil 1944 määras kontradmiral Johan Pitka kapten Paul Laamanni omanimelise löögiüksuse staabiülemaks.
Nõukogude julgeolekuorganid vahistasid Paul Laamanni 22. oktoobril 1944. Ta mõisteti 15. novembril 1945 nõukogude erikohtus surma süüdistatuna Vene SFNV §58-1a, 58-11 alusel ning lasti 25. jaanuaril 1946 Tallinnas maha.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
