Põõsasmaran

Põõsasmaran (Potentilla fruticosa) on roosõieliste sugukonda marana perekonda kuuluv mitmeaastane heitlehine põõsas.

Põõsasmaran
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Roosilaadsed Rosales
Sugukond	Roosõielised Rosaceae
Perekond	Maran Potentilla
Liik	Põõsasmaran
Binaarne nimetus
Potentilla fruticosa L.
Sünonüümid
Dasiphora fruticosa (L.) Rydb.

Põõsasmaran Vääna maastikukaitsealal.

Teaduslikult kirjeldas põõsasmaranat esimesena Linnaeus.

Põõsasmaranal eristatakse kaht alamliiki. Alamliik P. f. fruticosa kasvab Briti saartel, Lõuna-Rootsis, Eestis ja Lätis ning Põhja- ja Kesk-Aasias. Alamliik P. f. floribunda kasvab Lõuna-Euroopas Hispaaniast kuni Bulgaariani, Kanadas ning USA-s, näiteks New Yorgi ja New Jersey osariigis.

Eestis on põõsasmaran pärismaine. Ta kasvab peamiselt ajutiselt niisketel loopealsetel.

Põõsasmaran ei hooli eriti pinnase viljakusest ega happelisusest, aga paremini kasvab ta toitaineterikastel mõõdukalt niisketel muldadel. Ta eelistab valgusrikkaid paiku. Põõsasmaran on külmakindel ja teda saab kasvatada kuni põhjapolaarjooneni välja, sealhulgas igikeltsal. Ta kasvab ka kõrgel mägedes. Taim talvitub lume all ja teda ei ole vaja katta. Noored taimed kasvavad kiiresti, aga aastatega kasv aeglustub.

Põõsasmaran ei ole väga konkurentsivõimeline. Teised taimed tõrjuvad ta välja. Ta suudab kasvada üksnes pinnasel, kus eelnev taimestik puudub või on hävinud. Seetõttu on põõsasmaran mingil määral inimkaasleja liik.

Põõsasmaran kasvab 0,1–1 m, eriti soodsates oludes kuni 1½ m kõrguseks. Taime vars võib olla püstine, kuid ka tõusev või lamav. Eriti sageli on vars tõusev nendel taimedel, mille tüvi on paljude pikkade harudega. Vanade taimede koorel on pikad kitsad narmaribad. Taim on tihedalt lehtedega kaetud. Lehed jagunevad 5 või 7, harvem 3 või 9 osaleheks. Viimased on süstjad või piklikud, 3–20 mm pikad, terve serva ja terava tipuga. Taime puitumata osad, niihästi lehed kui noored võrsed on karvased, kaetud peente siidiste hõbedaste umbes 1 mm pikkuste udemetega.

Õied kasvavad varre tippu. Nad on 2–3, harva kuni 4 cm läbimõõduga. Õied meenutavad tulika omi, on 5 kroonlehe ja 15–25 tolmukaga, mis asuvad kõik õie keskel ja muudavad õie keskosa karvaseks. Metsikute, kultiveerimata põõsasmaranate õied on kahvatu- või erekollased, Lääne-Hiinas võivad olla ka oranžid või punakad. Eri sordid võivad olla nii ühe- kui kahekojalised.

Vili on pikkade karvadega kaetud seemniste kobar ja valmib augustis-septembris. Seemnis on väga väike, 1½–2 mm pikk ja 0,7–1 mm lai, kõvera otsaga, harvem üleni sirbikujuliselt kõver. Varem puhkenud õite viljad hakkavad valmima juba siis, kui hilisemad õied veel õitsevad. Levila põhjaosas ei jõua hilisemate õite viljad sageli valmida. Seal õitseb ta kuni vegetatsiooniperioodi lõpuni.

Põõsasmaranal on Lääne-Sajaanides 56 kromosoomi, aga oma levila muus osas Venemaa Aasia-osas kui Taimõrini 42 kromosoomi.

Kasvatamine

Kõikjal oma levilas kasvatatakse põõsasmaranat ilutaimena. Temast on aretatud üle 130 sordi. Põhiliselt kasvatatakse neid õite pärast. Õied on alati väikesed, tasapinnalised ja ümarad, kuid see-eest on neid igal põõsal kuni mitu tosinat. Õite värv ulatub valgest kollase, oranži ja roosani. Nad on vastupidavad taimed, mis õitsevad peaaegu suvi läbi. Hooldamist nad õieti ei vaja ning sellepärast kasutatakse neid sageli maastikukujunduses. Esimesed sordid aretati juba 18. sajandil. Paljud sordid, eriti oranžide ja punaste õitega, on aretatud Lääne-Hiinas.

Põõsasmaranal on väikesed lehed, õrnad õied ja oranž kuni pruun koor, mis muudab ta sobivaks bonsaitaimeks. See muutis põõsasmarana populaarseks ka Jaapanis.

Kui põõsasmaranaid istutatakse tiheda rühmana, siis tuleb istikud paigutada üksteisest 6–8 dm kaugusele 5–6 dm sügavusse auku. Drenaažiks võib teha 1½–2 dm paksuse tellisepuru- või veerisekihi. Mullale võib lisada huumust ja liiva. Kui pinnas on toitainetevaene, siis võib igasse istutusauku lisada 100 g kompleksväetist mineraalainete andmiseks taimele. Enne õitsemist võib taime väetada ning väetiseks lahustatakse 30 g superfosfaati ja 10 g potast 10 l soojas vees.

Põõsasmaranaid pügatakse kord kolme aasta tagant. Pügamist talub ta hästi ja säilitab õige pügamise korral kaua ilusa kompaktse välimuse. Kui teda pügada septembris, siis tuleb taime puitumata osi lõigata keskmiselt kolm korda lühemaks. Kui teda pügada aprillis, siis tuleb võrsed lõigata umbes 1–2 dm pikkuseks, sest kevadel kutsub see esile taime aktiivse kasvu ja harunemise.

Välislingid

• Põõsasmaran andmebaasis eElurikkus