From Wikipedia, the free encyclopedia
Alexander Nikolai von Glehn [nikol'ai fon gleen] (16. juuli 1841 Jälgimäe mõis[1] – 7. september 1923 Brasiilia) oli Jälgimäe mõisa omanik, Nõmme rajaja, Glehnide suguvõsast.
| Nikolai von Glehn | |
|---|---|
 Nikolai von Glehn | |
| Sünninimi | Alexander Nikolai von Glehn |
| Sünniaeg |
16. juuli 1841 Jälgimäe mõis |
| Surmaaeg |
7. september 1923 (82-aastaselt) Brasiilia |
Alexander Nicolai von Glehni lapsepõlv polnud kerge. Kaheaastaselt kaotas ta isa. Von Glehn õppis Tartu ülikoolis majandusteadust ja Saksamaal arstiteadust, filosoofiat ja arhitektuuri.
Enne suurema asustuse tekkimist olid Nõmme aladel vaid Nõmme kõrts, mis asus Pärnu maantee ääres, ja metsavahi majake. 1689. aasta Holmbergi kaardil oli see kõrts kirjas nimega Mägedevahe kõrts (meggedewahe Krog), Nõmme kõrtsi nime kasutati esimest korda 1784. aasta Schrammi kaardil (kujul Nömme). 1872. aastal loodi Nõmmele raudteepeatus, mille praegune jaamahoone valmis 1930. aastal. [2]
Suur osa Nõmme maadest kuulusid Jälgimäe mõisale. Nende maade omaniku Nikolai von Glehn soov rajada linn aitas Nõmme asumi arengule kaasa. 1873. aastal andis ta raudteepeatuse lähedal välja esimese suvilakrundi. Legendi järgi öelnud ta seejuures: "Seie saagu lenn". 1880. aastal sai Glehn ka loa hakata müüma mõisast eraldatud väiksemaid krunte eraomandiks, mis muidu oli Balti eriseaduse alusel keelatud.[2]
Nikolai von Glehn pidas kruntide väljaandmisel mõningal määral silmas ka rahvuslikke ja seisuslikke vahesid. Sakslased koondusid elama põhiliselt Uus-Nõmme piirkonda, rikkamad eestlased ja "kadakad" elasid Vana-Nõmmel. Töörahvas sai krunte peamiselt Harku ja Põhjakaare tänava ümbrusse. Kuna selles piirkonnas peeti palju koduloomi ja -linde, hakati seda ümbruskonda veidi pilkavalt kutsuma Kanakülaks (saksa k Hühnerseite).[2]
Praegusse Glehni parki laskis Nikolai von Glehn enda projekti järgi ehitada niinimetatud Glehni lossi. See valmis aastal 1886. Loss on varustatud keldrite, müürisiseste keerdtreppide, ärklite, tornikeste, sakilise rinnatisega jmt, mis pidid looma kujutluse keskaegsest rüütlilossist. Osa ruumide seinu katsid risti-rästi mitme värviga kirjutatud salmid, mõtteterad ja õpetussõnad. Teiste hulgas leidus ka eestikeelne salm, mis manitses: "See on üks harimata mees, kes sülitab veel maja sees!"
1902. aastal tekkis tal mõte püstitada parki purustatud raudkividest Kalevipoja kuju. Ta modelleeris ja ehitas kuju ise. See võttis aastaid aega ja valmis alles 1908. aastal. Kui kuju oli pooleldi valmis, kukkus see oma raskuse tõttu jalge pealt maha. Glehn andis kangelasele kätte tugeva malaka, mis teda edaspidi püsti hoidis. Kohalikele meenutas kuju aga rohkem kuradit.Eksitus tuli sellest, et vana Glehn ei tundnud küllalt hästi Eesti minevikku, selle-eest aga väga hästi Saksa minevikku: vanad germaanlased tõmbasid jahile minnes metsloomade petmiseks selga härjanaha, millel olid veel sarved küljes. Glehn, tahtes anda ka Kalevipojale jahimehe välimust, sest seegi käis jahil, pani Kalevipojale samuti härjanaha koos sarvedega selga ja eestlased, kes ei tundnud seda saksa joont, hakkasid Kalevipoega kuradiks pidama.[3]
Teise künka otsa laskis von Glehn püstitada samasugustest kividest lohe kuju, mida hakati rahvasuus kohe krokodilliks kutsuma. Skulptuur ehitati Kalevipojaga umbes samal ajal ühe vene inseneri poolt, kuid Glehni plaanide, jooniste ja õpetuste järgi. Glehn oli ise ametis Kalevipojaga. Ka krokodilliga juhtus ehitamise ajal umbes sama õnnetus, mis Kalevipojaga. Kas tehti krokodillile hirmus nõrk kael või hirmus raske pea, kuid peaaegu kohe pärast valmimist oli krokodillil pea otsast kukkunud. Von Glehn võtnud vana pea ja pistnud selle kaelapidi maa sisse ja nii jäänud mulje, nagu poeks teine krokodill maa seest välja.[3]
1910. aastal alustati pargis vaatetorni ehitamist. Lossi kõrvale ehitati kahe väikese basseiniga palmimaja.
Esimene maailmasõda ja sellega kaasnenud saksavaenulikkus viis selleni, et von Glehni kahtlustati spioneerimises. Teda süüdistati signaalide edastamises Saksa allveelaevadele oma kõrgetelt objektidelt (sel ajal oli ümbritsev mets tunduvalt madalam). 1915. aastal müüriti vaatetorni ukseavad kinni ja õhiti Kalevipoja kuju.[4]
1918. aastal kolis Glehn algul Saksamaale, hiljem aga poeg Manfred Nikolai von Glehni kehva tervise tõttu soojema kliimaga Brasiiliasse. Nikolai von Glehn suri Minas Geraisi osariigis Ouro Fino haiglas 7. septembril 1923. Samasse linna ka maetud.
Nikolai von Glehni vanem vend oli baltisaksa botaanik Peter von Glehn.
Nikolai von Glehn oli abielus Johann Heinrich Bergi (1812–1853) ja Sophie Riola tütre Karoline Henriette Mariega (1847–1896). Nende järeltulijad:
2011. aasta 12. novembril avati Mustamäe nõlval jalakäigusilla juures Nõmme linna asutaja Nikolai von Glehni mälestusmärk (autorid skulptorid Paul Mänd ja Seaküla Simson).
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
