okaspuuliik männiliste sugukonnast From Wikipedia, the free encyclopedia
Must mänd (Pinus nigra) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond Pinus).
| Must mänd | |
|---|---|
 Austria mänd | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Mänd Pinus |
| Liik |
Must mänd |
| Binaarne nimetus | |
|
Pinus nigra J.F. Arnold (1785) | |
 1: Pinus nigra nigra (1a – P. n. n. nigra, 1b – P. n. n. pallasiana, 1c – P. n. n. caramanica) 2: Pinus nigra salzmannii (2a – P. n. s. salzmannii, 2b – P. n. s. corsicana, 2c – P. n. s. mauretanica) | |
| Sünonüümid | |
| |
Must mänd on levinud ulatuslikul maa-alal, kus mitmekesine kliima ja mullastik on esile kutsunud liigi suure varieeruvuse. See on tinginud musta männi jagamise mitmeks alamliigiks.[3]
Must mänd on üldjuhul sihvakas puu, kõrgus on tavaliselt 20–30, harva kuni 45 m. Tüve läbimõõt on 1–1,8 m. Võra on laiuv juba noorel puul, vanemas eas vihmavarju meenutav. Tüve koor on noorel puul pruunikas, hiljem hallikasmust, pikisuunas lõhenenud korbaga.[3]
Must mänd kasvab mõõdukalt kiiresti, 30–70 cm aastas. Noorelt on võra korrapärasem, ümarkoonusjas, vanemas eas ebakorrapärasem. Ta on üsna pika eaga: leidub üle 500 aasta vanuseid puid.[5]
Oksad on korrapärastes männastes, ülespoole suunduvate tippudega. Pungad on üsna pikad (kuni 2,5 cm), punakaspruunid, terava tipuga, vaigused. Noored võrsed on läikivad, rohelised, siledad, vanemad kollakaspruunid. Okkad on kahekaupa kimbus, tumerohelised, 8–15 (18) cm pikkused, enamasti sirged (mõnikord kõverad), harva veidi keerdunud, tipuosa veidi heledam, püsivad võrsetel 4–7 aastat.[3]
Isasõisikud on kollakasrohelised kuni kollased, pikkus 10–15 mm. Käbid on üksikult või 2–4 kaupa, 6–10 cm pikad, läikivad, noorena rohekad või kollakaspunakad, valminult helepruunid. Seemne mass sõltub täisteralisusest ja on keskmiselt 9–15 (24) mg.[3] Seemned on punakaspruunid, tihti kirjud, nende kest on 5–6 mm pikk, tiivake 15–22 mm pikk.[6]
Must männi levila suurus on rohkem kui 35 tuhat km². Ta kasvab peamiselt Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedes: Alpides, Karpaatides, Püreneedes, Lõuna-Prantsusmaa ja Lõuna-Itaalia mägedes, Balkani poolsaarel, Väike-Aasias, Krimmis ja Kaukaasias.[4]
Kasvukoha optimaalne kõrgus merepinnast on 800–1500 m. Samas erinevad kasvupiirkondade kõrgused üsna suures ulatuses: 350–1000 m Itaalias (austria mänd) ja Horvaatia rannikupiirkonnas (dalmaatsia mänd), 500–900 m Prantsuse Püreneedes ja 1600–2000 m Hispaania Püreneedes (pürenee mänd), 1000–1600 m Korsikal (korsika mänd), 1000–2200 m Tauruse mäestikus ja 1400–1800 m Küprosel (krimmi mänd) ning 1600–1800 m Põhja-Aafrikas.[4] Levila põhjaosas kasvab lõunasuunalistel ja lõunaosas põhjasuunalistel mäenõlvadel.[7]
Peaaegu kõik musta männi alamliigid kasvavad vahemerelise kliimaga piirkondades, Austria mänd aga rohkem parasvöötme kliimas. Sademeid esineb Anatoolias 400–600, Küprosel 600–800 ja Maroko põhjaosas 800–1000 mm.[4] Levila põhjaosas võivad talvel õhu miinimumtemperatuurid langeda kuni −30 °C, lõunaosas vaid kuni −7 °C.[8] Levila aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus 6...13 °C, juulis on keskmised õhutemperatuurid 16...23 °C ja jaanuaris −4...2 °C.[7]
Austria mänd kasvab muldadel, mille lähtekivimiks on lubjakivi, dolomiit, mergel ja serpentiin (viimane esineb laialdaselt Albaanias ja Kreekas). Samuti kasvab pürenee mänd peamiselt karbonaatsetest mineraalidest moodustunud muldadel. Korskia mänd kasvab saartel peamiselt graniidist, liivakivist või vulkaanilistest kivimitest (Sitsiilias) moodustunud muldadel ja Lõuna-Itaalias lubjakivist moodustunud muldadel. Krimmi must mänd kasvab magneesiumirikastel muldadel ning dolomiidist ja serpentiinist moodustunud muldadel. See alamliik vajab kultiveerimisel viljakamat mulda, sest ta kasvab väljaspool oma looduslikku levilat üsna kehvasti.[7]
Must mänd kasvab tihti puhaspuistus, segametsades aga segunenult järgmiste puuliikidega: harilik mänd (Pinus sylvestris), kreeta mänd (Pinus brutia), merimänd (Pinus pinaster), mägimänd (Pinus mugo), piinia (Pinus pinea), pitsunda mänd (Pinus brutia var. pityusa), rumeelia mänd (Pinus peuce), soomusmänd (Pinus heldreichii), süüria mänd (Pinus halepensis).[8]
Must mänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Puud hakkavad viljuma valgusküllases kasvukohas 15–20 aasta vanuselt, puistus 30–35 aasta vanuselt.[8]
Tolmlemine toimub kolme päeva jooksul mais-juunis. Teise kasvuperioodi alguses on käbid vaid ligi 2 cm pikkused. Viljastumine toimub kevade lõpus või suve alguses, umbes 13 kuud pärast tolmlemist. Käbid arenevad seejärel kiiresti kuni nende valmimiseni sügisel, mis toimub ilmastikutingimustest sõltuvalt septembrist novembrini. Head seemneaastad esinevad 2–5 aasta järel. Ühes käbis on 30–40 täisteralist seemet, mille idanevus on keskmiselt 50%. Alamliikidest on raskeimad seemned on krimmi mustal männil ja kergeimad korsika mustal männil.[8]
Käbid avanevad talvel, detsembrist aprillini, ja seemned levivad tuule abil.
Musta männi puit on umbes samasugune kui harilikul ja vaigumännil, aga kiirema kasvu tõttu on ta pisut pehmem. Kõige rohkem kasutatakse musta männi puitu üldehitustöödel, küttepuudena ja paberi toorainena.[9]
Majanduslikult on musta männi alamliikidest kõige tähtsam korsika must mänd, mille 100 aasta vanuse puistu tagavara on 450–900 (1000) tm/ha ja puude tihedus on seejuures 350–700 puud hektaril. Aastane juurdekasv on looduslikes puistutes tavaliselt 4–6, parimates puistutes 7–10 tm/ha, kultiveerituna viljakatel muldadel kuni 20 tm/ha. Seda alamliiki on kultiveeritud ka Uus-Meremaal, kus metsade majandamisel on saadud puistu tagavaraks kuni 600 tm/ha.[7]
Musta männi puit on keskmise kvaliteediga, kergesti töödeldav ja vaigurikas ning seda kasutatakse peamiselt puitkonstruktsioonides, küttepuuna, saematerjalina, immutatuna postide, mastide ja raudteeliiprite tootmiseks, tselluloosi, vineeri, saepuruplaatide, puitvilla jm valmistamisel. Ajaloo jooksul on kuni 300-aastaste mändide puitu kasutatud laevade valmistamisel, kuna vanem puu sisaldab rohkem vastupidavat lülipuitu. Mõnel pool (Balkani poolsaar, Venemaa lõunaosa, Itaalia lõunaosa ja Türgi) kasutati musta mändi vaigu saamiseks, millest toodeti (destilleerimisega) tärpentini ja kampolit. Tänapäeval sellist tootmist praktiliselt ei toimu. USA-s, Kreekas ja Saksamaal kasvatatakse musta mändi mõningal määral jõulupuudeks.[7]
| Omadus | Väärtus |
|---|---|
| Tihedus | 550 kg/m³ |
| Elastsusmoodul | 11 765 MPa |
| Paindetugevus | 103 MPa |
| Survetugevus, pikikiudu | 39 MPa |
19. ja 20. sajandil kasutati musta mändi laialdaselt Prantsuse Alpides pinnase erosiooni tõkestamiseks, Inglismaal metsade rekultiveerimiseks ning USA-s liivaluidete metsastamiseks ja looduslike tuuletõkete kasvatamiseks. Tänapäeval on must mänd Inglismaal ja Prantsusmaal oluline mõne piirkonna metsade rekultiveerimisel. Samuti kasvatatakse musta mändi ilupuuna parkides ja haljasaladel ning kasutatakse maastike ja saastunud õhuga piirkondade haljastamisel. Ta talub hästi osooni ja tänavate soolatamiseks tarvitatavat soola-liivasegu. Põuda talub ta mõõdukalt. USA-s on must mänd üks kõige levinumaid introdutseeritud ilupuid.[4]
Kuna puu kasvab meelsasti karbonaatsetest kivimitest moodustunud muldadel, siis kasutatakse musta mändi tihti karstialade metsastamisel.[3]
Uus-Meremaal loetakse must mänd koos hariliku ja keerdmänniga invasiivseks liigiks, sest tõrjub kõrvale kohalikke taimi, eelistades kasvada mättalistel aasadel.[11]
Eestis saab edukalt kasvatada austria mändi, mis talub talvel külmakraade kuni −29...−34 °C.[12] Must mänd eelistab sooja ja kuiva kasvukohta, kuna teda esineb kõige rohkem mägede lõunanõlvadel. Lääne-Eesti rannikul ja saartel on ta meil külmakindel, sisemaal on kõige karmimatel talvedel esinenud külmakahjustusi.[13] Ta kasvab hästi lubjarikastel ja liivakatel muldadel. Põuda ja kevadist hiliskülma talub ta hästi, samuti heitgaase ja tahma, mistõttu teda võib edukalt kasvatada tööstuspiirkondades ja maanteede ääres. Ta pole nii valgusenõudlik kui harilik mänd ja on väga hea pinnaseparandaja. Ta õitseb harilikust männist üks-kaks nädalat hiljem.[3] Siiski ohustab meie musta männi puistuid uus kiirelt leviv seenhaigus punavöötaud. Selle haiguse tõttu on Järvseljal ja veel mitmes metsataimlas musta männi puistud ja nakatunud istikud hävitatud.[14]
Kõige rohkem kasvab musti mände meil Muhu saarel Pädastes, kuhu rajati 1901–1902 0,7 ha suurune metsakultuur. Puud on seal madalad ja jämedad, kuna ei kasva tihedalt koos. Samuti kasvab mitu puud Hellamaa pargis (kõrgus kuni 18 m). Vanu musti mände võib leida veel Pärnus, Varblas, Tallinnas, Tartus jm.[15]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
