Osoon

Osoon ehk trihapnik (O₃) on hapniku allotroopne vorm, mille molekul koosneb kolmest hapniku aatomist.

See artikkel on hapniku vormi kohta, telesaate kohta vaata artiklit Osoon (saade).

---

Osooni molekul

Normaaltingimustel on osoon sinakas gaas, mis neelab ultraviolettkiirgust. Ultraviolettkiirgus neeldub osoonis reaktsioonil O₃ + hγ = O₂ + O, mis on pöörduv, kuid O reageerides dihapnikuga eraldub energia soojusena, mitte valgusena.

Osoon on termodünaamiliselt ebastabiilne. Reaktsioonil 2O₃ = 3O₂ eraldub soojust, kuid madalal temperatuuril pole see reaktsioon kõrge energiabarjääri tõttu kiire. Vastupidine reaktsioon leiab aset kaudsel teel: kui dihapniku molekul lõhustatakse ultraviolettkiirguse, elektrilahenduse või muu mõjul, tekib osoon hapniku aatomite reageerides allesjäänud dihapniku molekulidega. Sel viisil tekib osoon nii stratosfääris, välgu mõjul kui ka tehislikes osoonigeneraatorites (mis põhinevad elektrivoolu toimel hapnikule või õhule). See reaktsioon ei saa minna lõpuni, sest nii ultraviolettkiirgus kui ka elekter lõhustavad tekkivat osooni, muutes seda tagasi dihapnikuks.

Osoon kondenseerub temperatuuril –112 °C siniseks vedelikuks. Et dihapnik kondenseerub alles temperatuuril –183 °C, saab vedeldamisega eraldada puhast osooni, mis külmub temperatuuril –192 °C. Ent see on ohtlik: et osooni lagunemine on eksotermiline, võib see kulgeda plahvatusega.

Osoon on keemiliselt aktiivne aine ja oksüdeerib paljusid aineid. Osoon kahjustab elusorganisme, mõjudes söövitavalt ja ärritavalt. Väikesed osoonikogused võivad inimestele soodsalt mõjuda, sest selle kahjulik mõju mikroorganismidele on tugevam kui kahjulik mõju inimestele.

Atmosfääri ülakihis stratosfääris (20–25 km kõrgusel) asuva osoonikihi võime neelata ultraviolettkiirgust kaitseb maapealset elu päikeselt lähtuva liigse UV-kiirguse eest.

Vaata ka

• Osooniauk
• Osoonikiht
• Osoonravi
• Osonaator

Välislingid