Plahvatus

Plahvatus on energia kiire vabanemise protsess, millega kaasneb ruumala ja/või temperatuuri ülikiire kasv ja aine või tema oleku ülimalt kiire muutumine ning mille käigus tekib tavaliselt lööklaine.

Plahvatuslik vulkaanipurse on füüsikalise plahvatuse näide

Tugev eksotermiline reaktsioon võib esile kutsuda keemilise plahvatuse

Tulenevalt vabaneva energia liigist võib eristada füüsikalisi (kus aine muutub ainult füüsiliselt), keemilisi (kus ülikiires keemilises reaktsioonis eralduvad gaasid ja soojusenergia) ning tuuma- ja termotuumaplahvatusi (kus esimesel juhul eraldub energia raskete aatomituumade lagunemisel kergemateks ja teisel juhul kergemate aatomituumade ühinemisel raskemateks).

Füüsikalise plahvatuse näitena võib tuua asteroidi langemise Maale ning vulkaanipursked. Sellised plahvatused tekivad looduslikult. Näiteks plahvatusliku vulkaanipurske võib põhjustada see, kui magmas lahustunud gaasid rõhu langedes sealt vabaneda püüavad. Plahvatuslikkus tekib sellest, et maakera sügavusest ülespoole kerkivas magmas väheneb rõhk oluliselt ja see halvendab gaaside lahustuvust. Eraldunud gaasid hakkavad oma suure mahu tõttu vulkaanilõõris pingeid tekitama. Asi laheneks, kui gaasid saaksid magmast välja murda, kuid suure viskoossuse tõttu on see raskendatud. Seetõttu kaasnevad plahvatuslike vulkaanipursetega eelkõige püroklastiliste kivimite ja vulkaanilise tuha väljapaiskumine. Tegemist ei ole millegi muuga kui magma või kividega, mis on gaaside poolt pihustatud või purustatud ja vulkaanist jõuga välja lennutatud.

Üldiselt seostatakse plahvatusi aga hoopis ülikiirete keemiliste reaktsioonidega, mis toimuvad näiteks lõhkeainetes. Sellised plahvatused on tavaliselt tekitanud ülikiire põlemine (oksüdeerumine), millega kaasneb sageli valgussähvatus ja/või pauk. Samas võivad keemilised plahvatused toimuda ka looduslikult. Näiteks eukalüptimetsade metsatulekahjude ajal esineb samuti plahvatusi, kui puude kohal olevad eeterlike õlide pilved süttivad.

Kuni universumi arvatav algusesündmus Suur Pauk kõrvale jätta, siis kõige suuremad teadaolevad plahvatused universumis on supernoovad, mis on tähtede plahvatused, ja gammakiirguse pursked, mille olemus on siiani täpselt teadmata. Protuberantsid on Päikesel toimuvad plahvatused ja arvatavasti toimub protuberantse teistelgi tähtedel. Need tekivad Päikese magnetvälja jõujoonte moondumisel, mida põhjustab Päikese plasma kiire pöörlemine.

Suurim inimtekkeline plahvatus on seni olnud Tsaar-pommi plahvatus Novaja Zemljal 30. oktoobril 1961. Selle võimsus vastas 100 megatonnile trinitrotolueenile. Plahvatus tekitas 3,5 km läbimõõduga tulekera, mis oli nähtav tuhande kilomeetri kaugusel. Tekkinud seenekujuline pilv kerkis mesosfääri, 64 km kõrgusele, ja plahvatus võinuks inimesel tekitada kolmanda astme põletusi 100 km kaugusel epitsentrist.

Kontrollitud plahvatused viiakse läbi lõhketöödel.

Vaata ka

• Keemiline plahvatus
• Suurimate plahvatuste loend
• Plahvatuspõlemine