Ameerika aktivist ja filantroop From Wikipedia, the free encyclopedia
Margaret Brown (neiupõlvenimega Tobin; 18. juuli 1867 Hannibal, Missouri osariik – 26. oktoober 1932 New York, New Yorgi osariik) oli üks tuntumaid Ameerika Ühendriikide inimõiguslasi, seltskonnadaame, uusrikkaid ja filantroope. Ta oli ka üks 1912. aasta Titanicu katastroofist pääsenuid.
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2024) |
| Margaret Brown | |
|---|---|
 Margaret Brown aastal 1909 | |
| Sünniaeg |
18. juuli 1867 Hannibal (Ameerika Ühendriigid) |
| Surmaaeg |
26. oktoober 1932 (65-aastaselt) New York (Ameerika Ühendriigid) |
| Abikaasa(d) | James J. Brown |
Ennekõike astus ta välja naiste, laste ja tööliste õiguste kaitseks. Nooruses kutsuti teda hüüdnimega Maggie, hiljem postuumselt Molly[1].
„Raha ei tee mehest meest ega naisest naist ... Ei loe mitte see, kes sa oled, ega see, mis sul on, vaid see, mis sa oled.“
– Margaret Tobin Brown[2]
Ta pärines Metsiku Lääne vaesest iiri katoliiklastest immigrantide perest ning õppis lapsena oma tädi asutatud algkoolis.
13-aastaselt hakkas ta tööl käima Garth's Tobacco Company tehases, kus aitas eemaldada tubakalehti.[3] Kuus aastat hiljem järgnes ta oma õdedele-vendadele Leadville'i[1], kus leidis tööd poes õmblejana.
Kullatud ajastu kaevandusärimehe J. J. Browniga, kelle vanemad olid samuti iiri päritolu, 1886. aastal abielludes sai ta kiiresti rikkaks ja omandas mõjuka ühiskondliku positsiooni. Siiski aitas ta luua kaevandustööliste supikööke[1].
Üsna pea kolis perekond 125 kilomeetri kaugusele Colorado osariigi pealinna Denverisse, kus Brownist sai kohaliku naisteklubi eriõigustega liige, samuti töötas ta noortekohtutes[1]. 1901. aastal astus ta Carnegie' Instituuti[1], lisaks õppis ta prantsuse, itaalia, saksa ja vene keelt, eriti tekkis tal sümpaatia prantsuse kultuuri vastu.
Pärast lahutust 1909. aastal oli tal võimalus reisida nii Euroopasse kui ka Osmanite riigi khedivaati Egiptuses, tegeleda naisaktivistina ühiskondlikult kasuliku töö ja filantroopiaga, korraldada heategevuslikke korjandusi ja hilisemas eas ka näidelda.
Lahutuse aastal kandideeris ta esimese naisena senaatoriks, kuid edutult, sest naistel ei olnud Ameerika Ühendriikides tol ajal isegi veel valimisõigust.
1912. aasta 15. aprilli öösel pääses ta ookeaniliiniauriku Titanic laevahukust. Atlandi-ülesele merereisile Suurbritannia sadamalinnast Southamptonist Ameerika Ühendriikidesse New Yorki läks ta Prantsusmaa vahepeatusest Cherbourgi sadamas. Kodumaale soovis ta naasta plaanitust varem, sest oli telegrammiga saanud teate, et tema pojapoeg oli haigestunud. Samas jäi ta tütar edasi Euroopasse, kust naasis alles suvel. Pariisist jõudis ta koos vastabiellunud Madeleine ja John Jacob Astoriga ning Emma Eliza Bucknelliga erirongil sadamakohta 10. aprillil. Pärast päikeseloojangut astus ta koos Arthur Jackson Brewe'iga Titanicu pardale tenderaurikult Nomadic. Kohvrid, riidekomplektid, kingakarbid ja kolme kasti pakitud Rooma varemenäidised (mis olid mõeldud Denveri kunstimuuseumile) aidati hiljaks jäänud laevale tenderaurikult Traffic.
Ta oli üks viimaseid laevasõidule pileti ostnud inimesi, tema esimese klassi pilet PC 17610 oli soetatud 9. aprillil ning maksis tol ajal 27 naela, 14 šillingit ja 5 penni.[4] Kapten Edward Smithiga, kes teda laeval tervitas, oli ta varem kaks korda reisinud, viimati Olympicu pardal, kus istusid ühes söögilauas. Kuna ta oli new money, siis kõigile kõrgklassi reisijatele laeva I klassis tema kohalolu head muljet ei jätnud. Margaret Brown oli üks neist, kes veenis ja aitas inimesi päästepaatidesse, jõudes ise päästepaati nr 6. Ta oli abiks aerutamisel ning olevat paadi varustusülemalt Robert Hichensilt nõudnud õnnetuspaigale naasmist ja uppujatele appiminemist (viimase kohta küll täpsemad andmed puuduvad).[3]
Pärast hukku oli ta Titanic Survivors' Committee (Titanicu Ellujääjate Komitee) juht, mis toetas sisserändajaid, kes kaotasid katastroofis kõik. Komitee aitas ka püstitada ellujäänute mälestusmärgi pealinna Washingtoni. Sellest hoolimata ei lubatud tal anda tunnistusi Kongressi ees, kuna ta oli naine. Vastuseks sellele avaldas ta enda lugusid ajalehtedes.[1]
1914. aastal proovis ta teist korda Ameerika Ühendriikide Senatisse kandideerida, kuid katkestas oma kampaania sõja tõttu. Esimese maailmasõja ajal juhatas ta Prantsusmaal ühingut American Committee for Devastated France (Ameerika Komitee Laastatud Prantsusmaa Heaks), mis aitas taastada rindejoonetaguseid alasid ning kandis hoolt haavata saanud Prantsuse ja Ameerika sõdurite eest. Heategevuse eest sai ta kohalikult valitsuselt kõrgeima teenetemärgi – Auleegioni ordeni (Légion d'Honneur).
Hilisemas elus õppis ta näitlemist Pariisis ja New Yorgis ning töötas noorte näitlejannadega.[1][3]
Tema lahutatud abikaasa suri 1922. aastal, mis tõi kaasa tema ja ta laste vaidluse testamendi üle.[1]
Margaret Brown suri une pealt ülemaailmse majanduskriisi ajal ainult naistele mõeldud Manhattani hotellis Barbizon, kus oli aastaid elanud. Surres oli ta 65-aastane. Ta on maetud oma eksabikaasa kõrvale Long Islandi saarel asuval Holy Roodi kalmistul Westbury külas Nassau maakonnas.
Nii tema lapsepõlvekodus Hannibalis kui ka Denveri linnas asuvad tema majamuuseumid.[5]
Tema eluloost valmis 1964. aastal muusikalfilm "Uppumatu Molly Brown" ("The Unsinkable Molly Brown"), mis põhineb neli aastat varem etendunud samanimelisel Broadway lavastusel.[6]
Tema isa oli John Tobin, ema Laura Collins, lapsed Lawrence Palmer Brown[3] ja Catherine Ellen Benzinger[3]. Ta kasvatas ka lähisugulaste lapsi Grace, Florence ja Helen Tobinat.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
