Keila kirik

Keila Mihkli kirik on luterlik kirik Keilas.

Kirikus tegutseb EELK Keila Miikaeli kogudus. Kiriku aadress on alates 7. detsembrist 2017 Keskväljak 1^[1].

Keila kirik on Harju maakonna suurim keskaegne maakirik.

Kirikus on orelimeister August Terkmanni 1911. aastal valminud orel 2 manuaali ja 20 registriga.

Keila kiriku 13. sajandil püstitatud algkirikust on säilinud ainult ruudukujulise kooriruumi külgseinad. Teisest ehitusperioodist 14. sajandil pärineb teravkaarne lääneportaal, mis järgib Tallinna toomkiriku eeskuju: sirge talumiplaat, ümarmõika ja -turbaga servistatud kaar ja palendid. Palendeid seob lävepakuga väike kolmnurkne eendaste. Kiriku kahelööviline võlvitud pikihoone, kolmekülgne koorilõpmik ja lõunaportaal pärinevad kolmandast ehitusperioodist 15.–16. sajandil. Võlvimisel on kasutatud erandlikke ruumisiseseid tugipiilareid. Massiivsete vööndkaartega teravkaarseid servjoonvõlve toetab rida neljatahulisi piilareid kiriku keskel, konsoolid ja talumid on rustikaalselt lihtsustatud vormiga nagu see on iseloomulik Tallinna hilisgootikale.

Käärkamber kiriku põhjaküljel ehitati 18. sajandi lõpuveerandil. 19. sajandi lisandused on kirikutorni naivistlik-eklektiline uusgootiliku ambitsiooniga kujundus (lääneukse joonia sammastele toetuv ja leegimotiividega kaunistatud vimperg, torniakende raidkivist raamistused konsoolide, kaarfriisikatkenditega ja ristlillikutega, ümarplastilised evangelistide sümboleid kujutavad skulptuurid katusejalamil) ja roosaken lõunaportaali kohal, nende autor on Tallinna kiviraidur Johann Gottfried Exner.

Keila kirikuaias asub mitu hauakabelit, mis on rajatud pärast 1772. aastat, kui kirikutesse matmine keelati.^[4]

Vanim neist on Vääna mõisa von Stackelbergide klassitsistlik kabel, mis on kujundatud antiikse topeltanttempli eeskujul kahe joonia sambaga fassaadil. Ääsmäe mõisa von Glasenappide grottkabel valmis 19. sajandi teisel poolel ja selle järelklassitsistlikul sümmeetriliste krohviliigendustega fassaadil on 15. sajandi pärane uusgooti astmikportaal uusrenessanss-stiilis kassettuksega ja kõrge profileeritud portaalavaga fassaad.

Ohtu mõisa von Meyendorffide uusgooti stiilis grottkabel on ehitatud puhtalt tahutud dolomiit kvaadritest. Kabeli sokkel on maakividest, esiküljel on laia karniisiga astmikfrontoon ja Tallinna hilisgootika stiilis talumiplaadiga raidportaal, mida ehib perekonnavapp ja uusbarokse võremotiiviga malmuks. Meyendorffidele kuuluval teisel kabelil on lihtne ristkülikukujuline põhiplaan ja viilkatus, nagu ka kolmel talupoeglikul kabelil kirikuaia servas^[5].

Kirikuaias on mitu 17. sajandist pärit talupoegade rõngasristi, mis viitavad tolleaegsete talupoegade heale elujärjele^[4]. Kirikuaeda on ka maetud sh Straelbornide perekonna liikmed: Wilhelm Reinhold Otto von Straelborn (1848−1912), riiginõunik, Harjumaa kreisisaadik, Eestimaa rüütelkonna maanõunik, Tallinna linnavolinik, Saue, Vanamõisa, Perila, Rätla mõisnik ning Hermann von Straelborn (1871–1886), Klooga mõisnik Johann Moritz Pancratius (Pankratius) von Klugen (1791–1873) ja tema abikaasa Anna Emilie Charlotte von Klugen (sünd von Stackelberg) (1805–1874) ning nende tütar Katharine Wilhelmine Gustava Sophie von Klugen (1823–1890) ja Konstantin Alexander Kasimir von Klugen (1830–1916). Kirikuaias on Glehnide rahula, kuhu on maetud Peter von Glehn (1796–1843), Jälgimäe mõisa pärushärra ja Keila kiriku koguduse eestseisja.

Keila koguduse pastorid: isa Johann Middendorf ja poeg Stephan Middendorf, isa Otto Reinhold von Holtz vanem ja poeg Otto Reinhold von Holtz noorem ning isa Carl Georg Fick ja poeg Max Wilhelm Fick ning Ado Köögardal^[6]. Holtzidele on püstitatud ühine obeliski kiriku välisseina lähedale. Noorema Holtzi sõber, Saue ja Saku mõisa pärushärra Karl Friedrich von Rehbinder püstitas tema mälestuseks massiivse paeristi, mis on kirikuaia kõrgeim hauatähis. Fickide matmispaik asub kiriku lõunaküljel, Holtzide suguvõsa haudade läheduses. Ado Köögardal on maetud Keila kiriku välisseina lähedale.

Kirikuaeda matmine lõpetati 1960. aastate lõpus. Viimased kirstumatused on pärit aastatest 1966-1967.

Alates 1990. aastate keskpaigast on kirikuaed taas matusteks avatud ning sinna on maetud juba kümneid urne.

Pikemalt artiklis Keila kirikuaed^[7]

Taanlased valisid Keila mäe Vomentakae kihelkonna kiriku asukohaks.^[8] 13. sajandi esimesel poolel^[9] rajatud esialgne kirik ehitati puust ja pühendati peaingel Miikaelile.^[8] Sama sajandi lõpus valmis avar nelinurkne kabel, kuid pikihoone ehitati arvatavasti 14. sajandi esimesel poolel^[4]. 1452. aastal läks Keila kirik Tallinna Toomkiriku alluvuselt Tallinna Komtuurkonna alluvusse^[4].

Liivi ordu valduses toimusid 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses suured kiriku ümberehitused. 1489. aastast on kirik kahelööviline, mis on küllaltki harvaesinev ruumilahendus Eestis kirikutes. 15.–16. sajandist säilinud vöörmündrite arveraamatute järgi oli Keila kirik üsna jõukal järjel, seal oli neli altarit. Liivi sõja ajal 1558. aastal kirik rüüstati ja purustati^[4].

Aastaks 1596 kirik taastati.^[4] Kiriku sisemuse taastamisel jõudis 1632. aastal Keila kirikusse Tallinnas Tobias Heintze töökojas valminud suur renessanssaltar^[4]. Samast pärines ka kantsel^[4]. Rootsi ajast pärinevad tänapäeva kirikus altar, kantsel ja kaks kroonlühtrit.^[10]

1839. aastal telliti kirikule Saksamaalt uus orel, mis ehitati ümber 1914. aastal ja remonditi 1997. aastal. Tänapäevase välimuse sai kirik 1851. aastal (roosaken, torni kaarmotiivid, peaportaali raamistamine sammastega jm) ning kiriku sees lõppesid viimased suuremad ehitustööd 1939. Siis ehitati tänini töötav küttesüsteem, lammutati Eestis väga haruldane vahevõre ning ka üks mõisnike loož.^[4] Kellatorn on koos ristiga 50 meetrit kõrge. Kiivrit remonditi aastatel 2004–2005, kui selle sõrestikku tugevdati ja pandi peale uus plekk. Rist võeti tornist alla ning kullati. 2017. aastal sai kirik uue, kolmanda kella. 2020. sügisel algas pikihoone katuse remont, mis vältab ka aastal 2021.

1939. aastal eemaldati kirikust remondi tõttu altari kinkinud Saue ja Saku mõisniku Bernhard von Scharenbergi ja tema abikaasa Anna von Roseni pildid. Kuigi muinsuskaitseinspektor Eerik Laid tegi koguduse juhatusele korralduse maalid endisse kohta tagasi panna, ei tahtnud kogudus jumalat paludes enam põlvitada endiste orjaperemeeste piltide ees, pealegi ei olevat need algsed maalid, vaid Tallinna fotograafi Alexander Reisbergi tehtud koopiad.^[11]