mäetipp, mille kõrgus on üle 8000 m From Wikipedia, the free encyclopedia
Kaheksatuhandeline mäetipp ehk kaheksatuhandeline (inglise keeles eight-thousander) on alpinismi kontekstis üle 8000 m kõrgune mäetipp.
18. sajandil peeti maailma kõrgeimaks mäeks Andides asuvat Chimborazo kustunud vulkaani (6310 m). Alles 1818. aastal mõõdistati esimene üle 8000 meetri kõrgune mäetipp – Himaalajas asuv Dhaulagiri (8172 m). 1848. aastal avastati Dhaulagirist ida pool veel kõrgema tipuga mägi – Kanchenjunga (8585 m).[2]
1852. aastal arvutas Great Trigonometrical Survey of India töötaja Radhanath Sikhdar välitööde andmete põhjal välja, et Peak XV (Džomolungma) on kõrgeim mäetipp maailmas.[3] Alles 1856. aastal avalikustas Great Trigonometrical Survey of India, et aastatel 1849–1850 tehtud teodoliitmõõdistuste andmete läbitöötamisel saadi Peak XV kõrguseks 8840 m[2][4].
6. märtsil 1987 teatasid uudisteagentuurid, et satelliidi abil tehtud mäetipu K2 mõõdistused näitasid, et K2 kõrgus jääb vahemikku 8858–8908 m. Viis kuud hiljem lükkasid Hiina topograafid need mõõdistustulemused ümber. Nad said kordusmõõtmisel Džomolungma kõrguseks 8848 ja K2 kõrguseks 8611 m.[1][5]
Kokku on Maal 14 üle 8000 meetri kõrgust mäge: 4 neist asuvad Karakorami ja 10 Himaalaja mäestikus.
Esimese teadaoleva tõusukatse kaheksatuhandelise mäe tippu tegid Albert F. Mummery ja John Norman Collie, kes üritasid 1895. aastal ronida Himaalajas Nanga Parbati (8125 m) tippu. Tipputõus nurjus, kui Mummery ja kaks gurkhat hukkusid lumelaviinis.[7]
Kõrgeima mäe Džomolungma vallutuskatsed algasid 1921. aastal. 17 aasta jooksul (1921–1938) üritasid kaheksa Suurbritannia ekspeditsiooni tagajärjetult rünnata mäetippu.[2] Alles 1950. aastal saatis katsetajaid edu, kui Prantsuse mägiekspeditsiooni liikmed Maurice Herzog ja Louis Lachenal jõudsid Himaalajas Annapurna (8091 m) tippu.
Esimeseks mägironijaks, kes on tõusnud kõigi 14 üle 8000 m kõrguse mäe tippu, sai tiroollane Reinhold Messner. Kõigi 14 peatipu vallutamiseks kulus tal 16 aastat (1970–1986). Viimasena alistus talle 16. oktoobril 1986 Lhotse mäetipp (8516 m). 11 kuud hiljem kordas Messneri saavutust poolakas Jerzy Kukuczka. Tal piisas 14 kaheksatuhandelise tipu vallutamiseks kaheksast aastast.
Allikas: Veebisaidil 8000ers.com Eberhard Jurgalski esitatud järjestustabel[8]
.jpg)
| Jrk nr |
Lisa- hapni- kuta |
Nimi | Periood | Sünniaasta | Vanus | Kodakondsus |
|---|---|---|---|---|---|---|
| 1. | 1. | Reinhold Messner | 1970–1986 | 1944 | 42 |  Itaalia |
| 2. | Jerzy Kukuczka | 1979–1987 (hukkunud) | 1948 | 39 |  Poola | |
| 3. | 2. | Erhard Loretan | 1982–1995 (hukkunud) | 1959 | 36 |  Šveits |
| 4. | [9] | Carlos Carsolio | 1985–1996 | 1962 | 33 |  Mehhiko |
| 5. | Krzysztof Wielicki | 1980–1996 | 1950 | 46 | Poola | |
| 6. | 3. | Juanito Oiarzabal | 1985–1999 | 1956 | 43 |  Hispaania |
| 7. | Sergio Martini | 1983–2000 | 1949 | 51 | Itaalia | |
| 8. | Park Young-seok | 1993–2001 (hukkunud) [10] | 1963 | 38 |  Korea Vabariik | |
| 9. | 4. | Alberto Iñurrategi | 1991–2002 | 1968 | 33 | Hispaania |
| 10. | Wang-Yong Han | 1994–2003 | 1966 | 37 | Korea Vabariik | |
| 11. | 5[11] | Ed Viesturs | 1989–2005 | 1959 | 46 |  USA |
| 12. | 6[12][13][14] | Silvio Mondinelli | 1993–2007 | 1958 | 49 | Itaalia |
| 13. | 7[14] | Iván Vallejo | 1997–2008 | 1959 | 49 |  Ecuador |
| 14. | 8[15] | Deniss Urubko | 2000–2009 | 1973 | 35 |  Kasahstan |
| 15. | Ralf Dujmovits | 1990–2009 | 1961[16] | 47 |  Saksamaa | |
| 16. | 9. | Veikka Gustafsson | 1993–2009 | 1968 | 41 |  Soome |
| 17.[17] | Andrew Lock | 1993–2009 | 1961[18] | 48 |  Austraalia | |
| 18. | 10. | João Garcia | 1993–2010 | 1967 | 43 |  Portugal |
| 19.[19] | Edurne Pasaban | 2001–2010 | 1973 | 36 | Hispaania | |
| 20.[20] | Abele Blanc | 1992–2011[21][22] | 1954 | 56 | Itaalia | |
| 21. | Mingma Sherpa | 2000–2011[21] | 1978 | 33 |  Nepal | |
| 22. | 11. | Gerlinde Kaltenbrunner | 1998–2011[21] | 1970 | 40 |  Austria |
| 23. | Vassili Pivtsov | 2001–2011[21] | 1975 | 36 | Kasahstan | |
| 24. | 12. | Maksut Žumajev | 2001–2011[21] | 1977 | 34 | Kasahstan |
| 25. | Kim Jae-soo | 1990–2011[21] | 1961 | 50 | Korea Vabariik | |
| 26.[23] | 13 | Mario Panzeri | 1988–2012 | 1964 | 48 | Itaalia |
| 27.[24] | Hirotaka Takeuchi | 1995–2012[24] | 1971 | 41 |  Jaapan | |
| 28. | Chhang Dawa Sherpa | 2001–2013[21] | 1982 | 30 | Nepal | |
| 29. | 14. | Kim Chang-ho | 2005–2013 (hukkunud) | 1970 | 43 | Korea Vabariik |
| 30. | 15. | Radek Jaroš | 1998–2014[21] | 1964 | 50 |  Tšehhi |
| 31. | 16. | Nives Meroi | 1998–2017 | 1961 | 55 | Itaalia |
| 32. | 17. | Romano Benet | 1998–2017 | 1962 | 55 | Itaalia |
| 33. | Peter Hámor | 1998–2017 | 1964 | 52 |  Slovakkia | |
| 34. | Ferran Latorre | 1999–2017 | 1970 | 46 | Hispaania | |
Märkus 1. Tabeli esimeses veerus on alpinistide järjestus (mitmendana maailmas)[25]
Märkus 2. Tabeli teises veerus on märge nende kohta, kes on tõusnud kõigi 14 kaheksatuhandelise mäe tippu ilma lisahapnikuta
Märkus 3. Naisalpinistide nimelahtrid on rohelise taustavärviga[25]
Veebisaidi 8000ers.com haldaja Eberhard Jurgalski, tuntud kaheksatuhandeliste mägede tipputõusude kohta teabe kogujana, avastas 2012. aastal, et mõned mägironijad lõpetavad tipputõusmise Annapurna üsna lamedal tipuharjal päristipust tükk maad eemal.[26]
Mõne aja pärast lõi Jurgalski töörühma, kuhu kaasas Himaalaja Andmebaasist Rodolphe Popier' ja Tobias Panteli. Aastaid analüüsiti mägironijate tipputõusudes tehtud fotosid maailma kõrgeimatest tippudest, eriti Dhaulagiri (8167 m), Manaslu (8163 m) ja Annapurna (8091 m) kohta.[26]
Uurimisrühm oli töötanud tuhandete juhtumitega, kuid Jackson Grovesi droonifotod Manaslust (vaata lähemalt artiklist Manaslu) ajendasid Jurgalskit lõpuks kogutud teavet jagama.[27]
Juulis 2022 veebisaidi 8000ers.com Jurgalski raportis väideti, et nad suutsid leida tõendeid, mis kinnitasid tõsiasja, et 53 mägironija[28] hulgas, kes olid varem loetletud 14 kaheksatuhandelise tippu jõudnutena, on vaid kolm mägironijat, kes on tõusnud tegelikult kõigi (14) üle 8000 meetri kõrguste mägede geograafilistesse tippudesse (Ed Viesturs, Veikka Gustafsson ja Nirmal Purja).[26]
Viesturs jõudis oma 14. tippu 2005. ja Gustafsson 2009. aastal, seevastu Purja, kes oli teadlik oma kahest probleemsest tipputõusust, sai korrektse 14. tipu tehtud alles 2021. sügisel, kui ta kahel kaheksatuhandelisel mäel sooritas kordustipputõusu.
Rodolphe Popier' selgituste kohaselt otsustasid nad asjade lihtsamaks muutmiseks jaotada uuritavad probleemsed tipputõusud kahte kategooriasse: 1) "pole tippu" (no summit) on nende tipputõusude tulemus, mille kohta saadud aruanded ja/või tipupildid viisid lõpuks negatiivsete vihjete/tõestusteni; 2) "tõendus puudub" (no evidence) on tulemus tipputõusudel, kus uurijad kas pole saanud ligi mäetipust tehtud fotodele või kui fotosid on võimatu analüüsida (öise kellaaja, halva ilma vms tõttu). "Kuid tõendite puudumine ei tähenda tipputõusu puudumist" lisas Popier.[26]
Uurimisrühm leidis, et enamikul juhtudel, kui leidsid aset päristippu mittejõudmised, olid need tingitud pigem ausatest vigadest või põhjendatud teadmatusest, mitte tahtlikust ebaaususest.[26]
Eesti alpinismitegelastest on Jurgalski töörühma uurimistöö tulemusi kommenteerinud Kristjan-Erik Suurväli. Muuhulgas nentis ta, et 8000-meetrised mäed on muutunud trofeetippudeks. Väga vähe tõuse tehakse uutel marsruutidel või isegi vähem käidavamatel teekondadel. Ja lisas, et "seetõttu tuleb iga trofeeronimist ja rekordit ka sellisena kajastada – kas jõuti tippu, jõuti eeltippu, lisahapnikuga või ilma, milles rekord seisneb ja kuidas on seda võimalik mõõta ehk tõendada".[29]
Jurgalski seisukoht on, et igal juhul ei muuda "uus nimistu" mägironimislegendide teedrajavat rolli ja nende suurt tähtsust alpinismile. Ta märkis ajakirjanikule, et Messner avas kaheksatuhandelistel seitse uut marsruuti, Jerzy Kukuczka üheksa. Loretan ronis ka kõige raskematel marsruutidel, näiteks Dhaulagiri mäel, kus ta kõige kõrgeimasse punkti ei jõudnud, tegi ta seda talvel. Jurgalski sõnul on Messneri ja Kukuczka 13 korrektset kaheksatuhandelist tegelikult rohkem väärt kui Ed Viestursi ja Veikka Gustafssoni 14, kes ronisid alati tavalistel marsruutidel.[30]
Veebisait 8000ers.com otsustas oma saidil avaldada kaks järjestustabelit ja ühe üleminekutabeli:
Allikas: Veebisaidil 8000ers.com Eberhard Jurgalski esitatud järjestustabel[33]
.jpg)
2023. aastal täienes nimistu seitsme uue mägironijaga (Dong Hong Juan, Kristin Harila, Sophie Lavaud, Tenjen Sherpa, Viridiana Álvarez, Mingma Sherpa ja Chris Warner).
Allikas: Veebisaidil 8000ers.com Eberhard Jurgalski esitatud järjestustabel[34]
Kõigi 14 üle 8000 meetri kõrguste mägede tippu on jõudnud 17 riigi mägironijad (seisuga jaanuar 2024):
Baltimaadest jäävad Leedu kuue ning Läti ja Eesti viie vallutatud kaheksatuhandelise mäetipuga riikide arvestuses kuuendasse kümnesse. Eesti mägironijad on jõudnud Cho Oyu (1996), Lhotse (2002), Džomolungma (2003 m), K2 (2018) ja Gasherbrum II (2021) tippu.
Allikas: Veebisaidil 8000ers.com Eberhard Jurgalski esitatud järjestustabel[35]
Kõigi 14 üle 8000 meetri kõrguste mägede tippu on jõudnud kuue riigi naismägironijad (seisuga detsember 2023):
Baltimaadest on Eesti naised tõusnud nelja (üks neist tipputõusudest on vaidlustatud), Leedu ja Läti naised kahe kaheksatuhandelise mäe tippu. Eesti naismägironijad on jõudnud Cho Oyu (2013, vaidlustatud), Džomolungma (2021 m), Gasherbrum II (2021) ja K2 (2022) tippu. Manaslu tipuvallutuse kohta on tabelis ära toodud märkus, et "päristippu pole jõutud".
Esimese Eesti mägironijana tõusis kaheksatuhandelise mäe tippu tallinlane Aleksei Kovaltšuk, kes 26. oktoobril 1996 jõudis Cho Oyu tippu.[36] Esimese Eesti alpinistina jõudis kaks kaheksatuhandelist vallutada samuti Kovaltšuk, kes 2002. aastal jõudis Lhotse tippu.
Esimese Eesti naisalpinistina tõusis kaheksatuhandelise mäe tippu Krisli Melesk (2021. aastal Džomolungma). Enne teda on roninud üle 8000 meetri Anu Nõulik (Cho Oyu, 2013) ja Katrin Merisalu (Manaslu, 2019), kuid kumbagi neist tipputõusudest ei tunnistata peatippu jõudmisena.
Ainuke Eesti mägironija, kes on tõusnud ühel hooajal kahe kaheksatuhandelise mäe tippu, on Ott Tinn.
Kokku on kaheksatuhandeliste tipus käinud 21 Eesti mägironijat.
7. juunil 2015 hukkusid Peruus Andides Tocllaraju mäel (6034 m) lumesilla varisemise tõttu Jane Riga, Allan Valge ja toonane parim[37] Eesti alpinist Tarmo Riga.[38]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
