From Wikipedia, the free encyclopedia
Jakob Ludwig Felix Mendelssohn Bartholdy, sündinud ja enamjaolt tuntud kui Felix Mendelssohn, tuntud ka kui Felix Mendelssohn Bartholdy (3. veebruar 1809 Hamburg – 4. november 1847 Leipzig) oli romantismiajastu saksa helilooja, pianist, organist ja dirigent.
Tuntud filosoofi Moses Mendelssohni lapselapsena sündis ta lugupeetud juudi peres. Kuigi ta kasvas üles ilma religioonita, sai temast hiljem luterlane. Felix Mendelssohni muusikaannet märgati juba varakult, kuid vanemad olid ettevaatlikud ega soosinud ta oskuste arendamist.
Varajasele edule Saksamaal, kus ta taaselustas ka huvi Johann Sebastian Bachi muusika vastu, järgnesid reisid mööda Euroopat. Suur hulk Mendelssohni tähtsamatest teostest kanti esimest korda ette Suurbritannias, kuhu ta reisis kümme korda ning kus ta oli väga menukas nii helilooja, dirigendi kui ka interpreedina. Tema konservatiivne muusikaeelistus eristas teda sellistest kaasaegsetest, kuid uuenduslikest heliloojatest nagu Ferenc Liszt, Hector Berlioz ja Richard Wagner. Mendelssohni rajatud Leipzigi konservatooriumist sai konservatiivsete vaadete kants.
Mendelssohn kirjutas sümfooniaid, instrumentaalkontserte, oratoriaalseid teoseid, klaverimuusikat ja kammermuusikat. Tema kõige sagedamini esitatavad teosed on avamäng ja muusika näidendile "Suveöö unenägu", "Itaalia sümfoonia" ja "Šoti sümfoonia", viiulikontsert, keelpillioktett Es-duur ning oratoorium "Elias".
Pärast pikka, antisemitismist ja muutuvast muusikamaitsest tingitud mustamist 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses on tema muusika taasavastatud ning seda on hakatud uuesti kõrgelt hindama. Tänapäeval on ta populaarsemate romantismiajastu heliloojate hulgas.
Felix Mendelssohn sündis 3. veebruaril 1809 Hamburgis, mis oli tol ajal iseseisev linnriik. Samas majas sündis aasta hiljem ka viiuldaja Ferdinand David, kes oli Mendelssohni viiulikontserdi esmaesitaja ja kellele see teos oli pühendatud. Felix Mendelssohni isa oli pankur Abraham Mendelssohn, kelle isa oli tuntud juudi filosoof Moses Mendelssohn. Tema ema oli Lea Salomon, Preisi diplomaadi Jakob Salomon Bartholdy õde.[1] Mendelssohn oli pere neljast lapsest teine, ka tema vanem õde Fanny paistis noorpõlves muusikaandega silma.
Mendelssohnide pere kolis 1811. aastal Berliini. Mendelssohni pank oli kaasa aidanud Napoleoni süsteemi murdmisele ning perekond, kartes nüüd prantslaste kättemaksu, oli sunnitud Hamburgist lahkuma.[2] Abraham ja Lea Mendelssohn tahtsid, et nende lapsed – Fanny, Felix, Paul ja Rebecka – saaksid parima võimaliku hariduse. Fannyst sai tuntud pianist ja helilooja-asjaarmastaja, kusjuures algul pidas Abraham Fannyt musikaalselt lootustandvamaks kui Felixit ega soovinud, et viimasest saaks elukutseline muusik.[3]
Mendelssohn kasvas üles haritud keskkonnas. Nende Berliini kodu sagedasti külastanud inimeste seas oli kunstnikke, muusikuid ja teadlasi, sealhulgas Wilhelm ja Alexander von Humboldt ning Rebecka hilisem abikaasa, matemaatik Gustav Dirichlet.[4] Sarah Rothenburg on kirjutanud nende majapidamise kohta: "Euroopa tuli nende elutuppa."[5]
Abraham Mendelssohn loobus juutlusest, tema lapsed kasvatati üles ilma religioonita, kuid 1816. aastal ristiti nad siiski luteri kirikus, mis andis Felixile lisanimed "Jakob" ja "Ludwig". Abraham ja tema naine Lea ristiti 1822. aastal, millega muutus nii nende kui ka laste perekonnanimi ametlikult Mendelssohnist Bartholdyks.[6] Abraham põhjendas hiljem oma nimevahetamise soovi kirjas Felixile: "Ei saa olla kristlasest Mendelssohni, nagu ei saa olla ka juudist Konfutsiust."[7] Kuigi ta isa Abraham seda soovitas, ei loobunud Felix täielikult Mendelssohni nimest, kuid austusest isa vastu allkirjastas ta oma kirjad ja kasutas visiitkaartidel nime "Mendelssohn Bartholdy".[8] Aastal 1829 kirjutas talle õde Fanny: "Bartholdy [...] see nimi, mis kellelegi meist ei meeldinud".[9]
Nagu Mozartit, peeti ka Felix Mendelssohni imelapseks. Kuueaastaselt hakkas ta emalt saama klaveritunde, seitsmeselt õpetas teda Pariisis Marie Bigot.[10] Kui pere kolis Berliini, hakkas kõigile neljale lapsele klaverit õpetama Muzio Clementi endine õpilane Ludwig Berger.[11] Carl Friedrich Zelter, kes Mendelssohni muusikat tulevikus väga tugevalt mõjutas, õpetas Berliinis nii Felixile kui ka Fannyle kontrapunkti ja kompositsiooni.[12] Zelterit oli õpetajana soovitanud nende tädi Sarah Levy, kes oli olnud Wilhelm Friedemann Bachi õpilane. Sarah Levy oli andekas pianist ning mängis tihti Zelteri orkestriga Berliini lauluakadeemias. Sarah oli endale kogunud tähtsa osa Bachi perekonna käsikirjadest, mille ta pärandas lauluakadeemiale. Zelter, kellel oli konservatiivne muusikaline maitse, imetles samuti Bachide muusikat.[13] Kahtlemata mängis see olulist rolli Felix Mendelssohni muusikamaitse kujunemisel. Tema tööd näitavad teadmisi barokkmuusikast. Eriti tema fuugades ja koraalides peegelduvad kõlaselgus ja kontrapunktikasutus, mis on omased Johann Sebastian Bachile, kelle muusikast oli Felix Mendelssohn tugevalt mõjutatud.[14]
Mendelssohn esines esimest korda avalikul kontserdil üheksa-aastaselt, kui mängis kammermuusikakontserdil metsasarveduos.[15] Juba noorelt oli ta ka viljakas helilooja. Tema varaseid teoseid kandis Mendelssohnide kodus ette eraorkester, kuulajaks Berliini jõukas eliit.[16] Vanuses 12–14 kirjutas Felix selliste kontsertide jaoks 12 sümfooniat keelpillidele. Enam kui sajandi jooksul ei mängitud neid teoseid üldse, kuid nüüdseks on need plaadistatud ja aeg-ajalt kantakse neid ette ka kontsertidel. Esimese kirjastatud töö, klaverikvartett nr 1 C-duur (op. 1; 1822), komponeeris ta vaid 13-aastaselt. 1824. aastal kirjutas ta kõigest 15-aastaselt esimese sümfoonia (op. 11, c-moll).
16-aastaselt kirjutatud keelpillioktett Es-duur (op. 20; 1825) oli esimene teos, mis näitas Mendelssohni tõelist geniaalsust.[17] Koos avamänguga näidendile "Suveöö unenägu", mille ta kirjutas aasta hiljem, on need tuntuimad teosed Mendelssohni varasest loomingust. Hiljem kirjutas ta saatemuusika tervele William Shakespeare’i samanimelisele näidendile, see sisaldab ka kuulsat "Pulmamarssi". Seda avamängu peetakse ka muusikaajaloo esimeseks kontsertavamängu näiteks,[18] kus avamäng pole seotud ühegi pikema teosega, mida see peaks sisse juhatama. Kontsertavamäng sai muusikalise žanrina populaarseks romantismiajastul.
1824. aastal õppis Mendelssohn helilooja ja klaverivirtuoosi Ignaz Moschelesi käe all, kes tunnistas oma päevikus, et tal oli Felixile väga vähe õpetada.[19] Moschelesist ja Mendelssohnist said lähedased kolleegid ja head sõbrad. 1827. aastal esietendus Mendelssohni ooper "Camacho pulm". Ebaõnnestunud lavastuse tõttu hoidus Mendelssohn pikka aega ooperite kirjutamisest.[20] Samuti ei etendatud seda ooperit Mendelssohni elu ajal enam kordagi.
Muusika kõrvalt sai Mendelssohn haridust veel kunsti, kirjanduse, keelte ja filosoofia vallas. Tal oli eriline huvi kirjandusklassika vastu.[21] Näiteks tõlkis ta 1825. aastal Terentiuse komöödia "Andria" saksa keelde. Tema õpetaja Heyse oli sellest vaimustuses ja saatis tõlke kirjastusele.[22] Osalt tänu tõlkele sai Mendelssohn õppima Berliini Humboldti ülikooli, kus ta sai aastatel 1826–1829 kuulata Georg Wilhelm Friedrich Hegeli esteetika-, Eduard Gansi ajaloo- ja Carl Ritteri geograafialoenguid.[23]
1821. aastal tutvustas Zelter Mendelssohni oma sõbrale, eakale Johann Wolfgang von Goethele, kes oli heliloojast suures vaimustuses. Goethe oli teadaolevalt esimene, kes võrdles Mendelssohni Mozartiga:
| „ | Muusikalised imelapsed ... pole ilmselt enam nii haruldased, aga mida suudab see väike mees improviseerides ja noodist mängides, on imeline, ja ma poleks uskunud, et see on võimalik nii noores eas." – "Ja ometi kuulsid sa Mozarti tema seitsmendal eluaastal Frankfurdis?" ütles Zelter. "Jah", vastas Goethe, "… aga tase, mis sinu õpilane on saavutanud, on võrreldes Mozarti oma aja saavutustega sama, kui võrrelda täiskasvanu haritud kõneviisi lapse lalinaga."[24] | “ | |||
Hiljem kutsuti Mendelssohni veel korduvalt Goethega kohtuma, mistõttu viisistas ta mitmeid Goethe poeeme. Osa tema teistest teostest on samuti inspireeritud Goethest, sealhulgas avamäng "Meeresstille und glückliche Fahrt" ("Merevaikus ja õnnelik sõit"; op. 27; 1828) ja kantaat "Die erste Walpurgisnacht" ("Esimene volbriöö"; op. 60; 1832).
Zelteri toetusel ja näitleja Eduard Devrienti abiga arranžeeris ja juhatas Mendelssohn 1829. aastal Berliinis Johann Sebastian Bachi "Matteuse passiooni". Neli aastat varem oli Felixile tolleks ajaks unustatud teose käsikirja koopia andnud tema vanaema Bella Itzig.[25] Orkestri ja koori organiseeris Berliini lauluakadeemia. Kontsert, mil "Matteuse passioon" tuli ettekandele esimest korda pärast Bachi surma 1750. aastal, oli edukas ja väga oluline hetk helilooja muusika taaselustamisel kogu Euroopas.[26] Kontserdiga teenis laialdase tunnustuse ka 20-aastane Mendelssohn. Pärast kontserti leidis aset üks harvadest hetkedest, mil Mendelssohn viitas oma päritolule: "Mõelda, et selleks läks vaja ühte näitlejat ja juudi poega, et taaselustada maailma suurepäraseimat kristlikku muusikat!"[27][28]
Mõne järgmise aasta jooksul reisis Mendelssohn palju, külastades Viini, Firenzet, Milanot, Roomat, Napolit ja 1829. aastal esimest korda Inglismaad. Kõikjal kohtus ta kohalike elanikega ning külastas muusikuid ja kunstnikke. Nendest reisidest inspireerituna kirjutas ta mitu oma kuulsamat teost, sealhulgas "Itaalia sümfoonia" ja "Šoti sümfoonia" ning avamängu "Hebriidid".[29]
Kui Zelter 1832. aastal suri, lootis Mendelssohn saada tema asemel Berliini lauluakadeemia dirigendiks. Valituks osutus aga vähem tuntud Carl Friedrich Rungenhagen. Arvatakse, et Mendelssohni peeti selle ametikoha jaoks liiga nooreks ja kardeti tema võimalikke uuendusi, kuid saatuslikuks võis saada ka tema juudi päritolu.[30] Pärast seda liikus ta põhiliselt Inglismaa ja Düsseldorfi vahet, kus ta määrati 1833. aastal linna muusikadirektoriks. Sellest sai tema esimene muusikaline palgatöö.
Sama aasta kevadel juhtis Mendelssohn Düsseldorfis toimunud Alam-Reini muusikafestivali, mille avateos oli Georg Friedrich Händeli oratoorium "Iisrael Egiptuses". Teose originaalpartituuri oli Mendelssohn leidnud Londonist. Sellega taasavastati Saksamaal Händeli muusika, nagu juhtus Bachi muusikaga pärast "Matteuse passiooni" ettekandmist.[31] Mendelssohn töötas koos näitekirjanik Karl Immermanniga, et arendada kohalikku teatrit, ja tegi debüüdi ooperidirigendina 1833. aasta lõpus, kui ettekandele tuli Immermanni lavastatud Mozarti "Don Giovanni". Etendus kukkus läbi, kuna liiga kallite piletite tõttu oli kohale tulnud väga vähe publikut.[32] 1834. aastal lahkus Mendelssohn ametist, kuna talle ei meeldinud ei oma töökohustused ega linna provintslikkus.
1829. aastal külastas Mendelssohn esimest korda Suurbritanniat, kus tema endine õpetaja Ignaz Moscheles, kes oli vahepeal Londonisse kolinud, teda mõjuvõimsatele muusikaringkondadele tutvustas. Suvel reisis ta Edinburghi, kus kohtus teiste seas helilooja John Thomsoniga.[33] Kaheksa külastuse jooksul juhatas ta Londonis viit kontserti ja kirjutas:
| „ | Kunagi varem pole miski olnud nii nagu sel aastaajal – me ei läinud kunagi magama enne poolt kahte öösel, kolm nädalat järjest oli iga päeva iga tund täidetud kohustustega ja ma kogesin kahe kuu jooksul rohkem muusikat kui terve ülejäänud aasta jooksul kokku.[34] | “ | |||
Järgmiste külastuste jooksul kohtus ta kuninganna Victoria ja tema abikaasa, muusikaliselt haritud prints Albertiga. Mõlemad imetlesid väga Mendelssohni muusikat.[35][36]
Mendelssohn käis Suurbritannias kümme korda, olles seal kokku umbes 20 kuud. Teda austati väga ning Briti muusikaelu avaldas talle sügavat muljet.[37] Ta komponeeris, tõi ettekandele muusikat ning andis välja noote, sealhulgas esimest korda Händeli oratooriume ja Bachi orelimuusikat. Šotimaa andis talle inspiratsiooni kahe väga tuntud teose – uvertüüri "Hebriidid" ja "Šoti sümfoonia" – kirjutamiseks. Mendelssohni oratoorium "Elias" kanti esimest korda ette Birminghamis muusikatriennaalil, kusjuures 26. augustil 1846 toimunud kontserdil kasutati William Bartholomew' ingliskeelset tõlget.[38] Viimasel külaskäigul Inglismaale (1847) oli ta solist, kui esitati Beethoveni klaverikontserti nr 4, ja dirigeeris oma "Šoti sümfooniat". Publiku seas olid ka kuninganna ja prints Albert.[39]
1835. aastal nimetati Mendelssohn Gewandhausi orkestri dirigendiks.[40] Ta valis selle koha, kuigi talle pakuti ka Müncheni ooperimaja direktori ja prestiižse muusikaajalehe Allgemeine musikalische Zeitung toimetaja kohta.[41] Mendelssohn keskendus kohaliku muusikaelu arendamisele, tehes tööd orkestri, ooperimaja, Püha Tooma kiriku koori ja teiste muusikaasutustega. Mendelssohni korraldatud kontsertidel kanti ette nii tema enda, kaasaegsete kui ka varasemate heliloojate teoseid. Noored heliloojad pakkusid talle väga palju muusikat kontserdil esitamiseks, et endale tuntust koguda. Nende seas oli ka 19-aastane Richard Wagner, kes andis talle oma C-duur-sümfoonia partituuri, mille Mendelssohn aga ära kaotas.[42] Mendelssohn taaselustas ka huvi Franz Schuberti vastu. Robert Schumann leidis Schuberti 9. sümfoonia käsikirja ja saatis selle Mendelssohnile, kes omakorda tõi selle Leipzigis esiettekandena lavale. Kontsert toimus 21. märtsil 1839 ehk 11 aastat pärast Schuberti surma.[43]
Leipzigis oldud aja haripunktiks oli tema oratooriumi "Paulus" esiettekanne 1836. aasta Alam-Reini muusikafestivalil Düsseldorfis, lühikest aega pärast helilooja isa surma. "Paulus" oli paljude tema kaasaegsete arvates Mendelssohni parim töö ja kasvatas tema head mainet Euroopas veelgi.[44]
Kui Friedrich Wilhelm IV sai 1840. aastal Preisimaa troonile, tahtis ta arendada Berliini kultuurikeskusena. Näiteks tahtis ta rajada muusikakoole ja reformida kirikumuusikat. Nende reformide elluviimiseks lootis ta just Mendelssohnile. Mendelssohn ei tahtnud küll võtta endale neid kohustusi, kuna tal oli hea töökoht Leipzigis olemas,[45] kuid viibis siiski mõnda aega Berliinis, kirjutades veidi kirikumuusikat ja kuninga soovil ka muusikat näidenditele "Antigone" (1841), "Oidipus Kolonoses" (mõlema autor on Sophokles; 1845), "Suveöö unenägu" (Shakespeare; 1843) ja "Athalie" (Racine; 1845). Kuninga ambitsioonikad plaanide elluviimine muutus aga finantsprobleemide tõttu võimatuks: lubatud raha koolide rajamiseks ja kontsertide korraldamiseks ei saadud ning seetõttu läks Mendelssohn tagasi Leipzigisse.
1843. aastal rajas Mendelssohn Leipzigi konservatooriumi, praeguse nimega Felix Mendelssohni nimeline kõrgem muusika- ja teatrikool (Hochschule für Musik und Theater "Felix Mendelssohn Bartholdy"), kuhu ta kutsus õppejõududeks teiste hulgas Robert Schumanni ja Ignaz Moschelesi. Konservatooriumis asus tööle veel mitu prominentset muusikut, näiteks viiuldajad Ferdinand David ja Joseph Joachim ning muusikateoreetik Moritz Hauptmann.[46] Nagu Mendelssohngi, oli ka Leipzigi konservatoorium suur konservatiivsete traditsioonide austaja. Sama liini jätkas õppeasutus ka pärast Mendelssohni surma 1847. aastal, mil kooli juhtimise võttis üle Moscheles.
Elu viimastel aastatel oli Mendelssohni tervis halb, probleeme süvendasid närvilisus ja ületöötamine. Väga vapustas teda õe Fanny surm 14. mail 1847. Vähem kui kuus kuud hiljem, 4. novembril 1847, suri pärast mitut järjestikust insulti ka Felix Mendelssohn. Ta oli siis kõigest 38-aastane. Tema vanaisa Moses, õde Fanny ja mõlemad vanemad olid surnud sarnasel põhjusel.[47] Surmahetke detailid on küllaltki luulelised: kui ta lamas teadvusetult voodis, ümbritsetuna sõpradest ja arstidest, marssis tema kodust mööda puhkpilliorkester. Mendelssohni teenija tegi maja esiukse lahti ja kogu puhkpillimuusika kostis Mendelssohnini. Helilooja tõusis istukile, käed valmis dirigeerimiseks, kui ta järsku kokku kukkus ja hinge heitis. Mendelssohni leinatalitus peeti Leipzigi Püha Pauli kirikus ja ta on maetud Berliini Püha Kolmainsuse kiriku 1. kalmistule. Tema kirstu kandsid näiteks Moscheles, Schumann ja Niels Gade.[48] Ühes kirjas kirjeldas Mendelssohn surma kui kohta, "kus loodetavasti on olemas muusika, kuid mitte enam kurbust ega lahkuminekut."[49]
Mendelssohn oli lapsepõlves tugevalt mõjutatud Bachi, Beethoveni ja Mozarti muusikast, kuid ka Itaalia hilisbarokist. Seda on tunda kõigis tema kaheteistkümnes varajases sümfoonias keelpillidele, mis on loodud esitamiseks Mendelssohnide kodus ning mis avaldati ja mida esitati esimest korda aastaid pärast helilooja surma. Ta kirjutas need aastatel 1821–1823, kui ta oli 12–14-aastane.
Mendelssohni esimesed avaldatud tööd olid tema klaverikvartetid (1822–1825; op. 1, c-moll; op. 2, f-moll ja op. 3, h-moll), kuid tema erakordsed komponeerimisvõimed avaldusid ta noorpõlveteostes:
Mendelssohni täiskasvanueas kirjutatud sümfooniate numbrid on järjestatud avaldamis-, mitte komponeerimisaja järgi. Tegelikult kirjutas Mendelssohn oma sümfooniad sellises järjekorras: 1., 5., 4., 2., 3. Kolmanda sümfoonia koht järjekorras on problemaatiline, kuna Mendelssohn kirjutas seda üle kümne aasta. Esimesed visandid sellest kirjutas ta varsti pärast viienda sümfoonia alustamist, kuid lõpetas selle kirjutamise pärast neljanda ja viienda sümfoonia valmimist.
Esimese sümfoonia (c-moll, op. 11) kirjutas Mendelssohn 1824. aastal, olles 15-aastane. Töö on eksperimentaalne ning näitab Beethoveni ja Carl Maria von Weberi mõjutusi.[51] Sümfoonia kandis ette ka Royal Philharmonic Society orkester Mendelssohni juhatamisel, kui helilooja 1829. aastal esimest korda Londonit külastas. Selleks kontserdiks asendas ta oma keelpilliokteti skertso osa orkestreeringuga. Teose ettekanne osutus edukaks ja pani aluse Mendelssohni tuntusele Suurbritannias.[52]
Aastatel 1829 ja 1830 kirjutas Mendelssohn oma sümfoonia nr 5, mis on tuntud ka kui "Reformatsioonisümfoonia". Mendelssohn komponeeris selle protestantliku reformatsiooni 300. aastapäevaks. Helilooja polnud aga oma teosest kuigivõrd vaimustunud ega lubanud seetõttu partituuri avaldamist.[53]
"Šoti sümfoonia" (sümfoonia nr 3, a-moll) on vaheaegadega kirjutatud ja redigeeritud aastatel 1829, mil Mendelssohn pani Holyrood Palace'it külastades kirja esimese osa peateema,[54] kuni 1842, mil teos kanti esimest korda Leipzigis ette. Teos kutsub romantismi vaimus esile Šoti õhkkonna, kuid ei sisalda äratuntavalt ühtegi šoti rahvaviisi.[55]
Mendelssohni reisid Itaaliasse inspireerisid teda kirjutama oma sümfooniat nr 4 A-duur, mis on tuntud ka kui "Itaalia sümfoonia". Mendelssohn juhatas seda teost esiettekandel, kuid keelas siis partituuri avaldamise, kuna lootis teost veel täiendada.[56]
Mendelssohni sümfoonia nr 2 on žanrilt kantaat-sümfoonia ja kannab pealkirja "Ülistuslaul" ("Lobgesang"). Helilooja kirjutas selle, tähistamaks trükipressi leiutamise 400. aastapäeva. Teose esiettekanne toimus Leipzigis 25. juunil 1840.[57]
1830. aastal kirjutas Mendelssohn avamängu "Hebriidid", olles saanud selleks inspiratsiooni reisil Šotimaale 1820. aastate lõpus. Ta külastas ka Fingali koobast Hebriidide saarestikus Staffa saarel, mis heliloojat sedavõrd rabas, et ta teose peateema seal kohemaid valmis kirjutas. Sama meloodia lisas ta õhtul ka koju saadetud kirjale.
Karjääri jooksul kirjutas ta veel mitu vähem tuntud avamängu. Orkestrite repertuaarides on neist sagedasemad avamäng Victor Hugo draamale "Ruy Blas" (op. 95; 1839), mida Mendelssohn vihkas, Goethe poeemidest inspireeritud "Merevaikus ja õnnelik sõit" (op. 27; 1828) ja "Imeilus Melusine" (op. 32; 1833).
Mendelssohni kuulsaim avamäng on kirjutatud Shakespeare’i näidendile "Suveöö unenägu" (op. 21; 1826), 17 aastat hiljem komponeeris ta muusika ka näidendile endale: teose, mis sisaldab kuulsat "Pulmamarssi".
Viiulikontserdist (op. 64 e-moll), mis on kirjutatud Ferdinand Davidile, on saanud üks populaarsemaid Mendelssohni teoseid. David, kellega Mendelssohn kontserdi ettevalmistamisel koostööd tegi, mängis teost selle esiettekandel oma Guarneri viiuliga.[58]
Mendelssohn on kirjutanud veel kaks klaverikontserti, vähem tuntud varase viiulikontserdi (d-moll), kaks kontserti kahele klaverile ja orkestrile, mille ta kirjutas vanuses 15–17, ning kaksikkontserdi klaverile, viiulile ja orkestrile. Lisaks juba mainitutele on Mendelssohn kirjutanud mitu üheosalist teost, mis võiksid esitajate koosseisu poolest olla instrumentaalkontserdid. Nende hulgas on rondo brilliante (op. 29; 1834), capriccio brilliante (op. 22; 1832) ning serenaad ja allegro giocoso (op. 43; 1838) – kõik klaverile ja orkestrile. Lisaks veel kontsertiinod (Konzertstück) op. 113 ja 114 klarnetile, basset-sarvele ja klaverile, neist esimese on helilooja ise orkestreerinud.[59]
Mendelssohni täiskasvanuea looming sisaldab hulka kammermuusikat, paljud teosed paistavad silma suure emotsionaalsuse poolest, mida suuremates teostes napib. Näiteks tema viimane, keelpillikvartett nr 6, mille Mendelssohn kirjutas pärast õde Fanny surma, on korraga nii jõuline kui ka väljendusrikas. Tema täiskasvanueas kirjutatud teoste hulgas on veel kaks keelpillikvintetti, viiuli-, vioola-, tšello- ja klarnetisonaadid, sekstett klaverile, viiulile, kahele vioolale, tšellole ja kontrabassile, kaks klaveritriot ning kolm klaverikvartetti. Klaveritrios nr 1 d-moll võttis Mendelssohn enda kohta tavatult kuulda oma sõbra, helilooja Ferdinand Hilleri nõuannet ja kirjutas teose klaveripartii ümber, et see kõlaks romantilisemalt.[60]
Mendelssohni kaks suurt piibliteemalist oratooriumi, "Paulus" ja "Elias", on tugevalt mõjutatud Johann Sebastian Bachi passioonidest. Lõpetamata oratooriumist "Kristus" jõudis Mendelssohn valmis kirjutada vaid seitse koorinumbrit, ühe ansambli, ühe koraali ja retsitatiivid. Vaatamata sellele esitatakse teost nii tervikuna kui ka üksikute osadena.[61]
Hoopis teistsugune on Mendelssohni väga romantiline "Esimene volbriöö" ("Die erste Walpurgisnacht"). See on Goethe ballaadi seade koorile ja orkestrile, mis kirjeldab varakristliku aja paganlikke rituaale Harzi mäestikus. Muusikakriitiku Hainz-Klaus Metzgeri arvates on see teos "juutide protest kristluse ülemvõimu vastu".[62]
Mendelssohni "Sõnadeta laulud" ("Lieder ohne Worte") on saanud tema klaveriloomingu tuntuimaks osaks. Selle nime alla koondas ta kokku kaheksa tsüklit, millest igaüks sisaldab kuut lüürilist pala. Kaks tsüklit avaldati pärast helilooja surma. Tsüklid kogusid suurt populaarsust juba helilooja elu ajal,[63] mille tagajärjel hakkasid paljud kriitikud teoste muusikalises väärtuses hoopis kahtlema.[64] Sellegipoolest mõjutasid "Sõnadeta laulud" paljusid heliloojaid kirjutama ise sarnaseid teoseid, nende hulgas on nt Charles-Valentin Alkan, Anton Rubinstein, Ignaz Moscheles ja Edvard Grieg.
Mendelssohni tähtsamate klaveriteoste hulka kuuluvad veel "Variations sérieuses" (op. 54; 1841), rondo capriccioso (op. 14; 1824), kuus prelüüdi ja fuugat (op. 35; 1832–1837) ja "Seitse karakteerset pala" (op. 7; 1827).
Mendelssohn mängis orelit ja komponeeris sellele alates 11. eluaastast kuni surmani. Tema põhilised oreliteosed on "Kolm prelüüdi ja fuugat", op. 37 (1837) ja kuus orelisonaati (op. 65; 1845). Muusikateadlane Eric Werner on öelnud: "Bachi tööde kõrval peaksid Mendelssohni orelisonaadid olema kõikide organistide kohustuslikuks repertuaariks."[65]
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
