Vennad Parikased
From Wikipedia, the free encyclopedia
Vennad Georg Johannes Parikas (30. oktoober 1880 – 22. oktoober 1958 Eesti) ja Peeter Parikas (10. aprill 1889 – 8. juuli 1972 Rootsi) olid 20. sajandi algupoole Eesti fotograafid.
Georg Johannes Parikas sündis 30. oktoobril 1880 Järvamaal Türi-Alliku mõisa (Allenküll) veskirentniku Peeter Parikase ja tema naise Mari pojana. Parika perekonnanimi saadi 1779 samanimelise järve, küla, raba ja talu nime järgi. Johannes astus 1883. aastal Laeva külakooli, seejärel õppis Pilistvere kihelkonnakoolis, Viljandi linnakoolis ja Borman-Heine eragümnaasiumis, mille lõpetas 1899. Kooli lõpetamise järel töötas ta vanemate soovil rentniku-praktikandina Lustiveres, Vastseliinas ja Sõmerpalu mõisas. 20-aastaselt hakkas Johannes huvituma fotograafiast, mis lühikese ajaga tema hobiks sai. Peale fotograafia meeldis talle ka jalgrattasõit, mille eest ta võitis ka medaleid.[1]
Peeter Parikas sündis 16. aprillil 1889 Pilistvere kihelkonnas Kahala külas. Õppis algul Põltsamaal Pucki erakoolis, hiljem Eesti Aleksandrikoolis (ei lõpetanud).
1904. aasta oli Parikaste jaoks sündmusterikas. Kuna pereisa suri, jäi Johannese hooleks noorema venna ja ema eest hoolitsemine. Samal aastal haigestus vend Peeter kopsutõppe, pidi õpingud pooleli jätma ja talle tehti operatsioon. 1904. aastal ilmus saksakeelses aastaraamatus "Heimatstimme" esimene Johannese tehtud foto "Vastseliina lossi varemed". Edaspidi hakkasid tema tehtud fotod ilmuma ka muudes väljaannetes, näiteks Postimehes, Päevalehes, Tallinna Teatajas.[1]
1906–1910 elasid Parikased Põltsamaal. Johannes töötas Põltsamaal veskirentnikuna ja tegeles töö kõrvalt ka fotograafiaga. Peeter veetis aastad 1905–1909 Tallinnas, kus ta täiendas oma fotograafiaoskusi tol ajal kuulsa fotomeistri Alex Jurichi ateljees. Peetrit sidus Jurichiga veel tolle loodud esimene kutseliste fotograafide ühing "Päevapildikunsti Ettevõtjate Ühisus Eestis", mille etteotsa Peeter asus, kui organisatsioon oli hääbumisohus.[1] 1909. aastal oli perel kogutud piisavalt raha, et Peeter sai minna Saksamaale, kus ta õppis Berliini linna fotograafia kutsekoolis (Stadtische Fachschule für Photographen), seejärel Lette ühingu fotograafia õppeasutuses (Photographe Lehranstaltdes Lette Bereins).[2] Ta töötas ka keisrikoja fotograafi Erwin Rauppi (1863–1931) ateljees assistendina. Pärast Berliini läks Peeter Münchenisse, kus osales meistrikursusel (Lehr- und Versuchenanstalt für Photographie, Chemigraphie, Lichtdruck und Gravüre zu München), mille läbimise järel reisis Peeter ringi ja tutvus Saksa ja Austria fotograafide töömeetoditega. Ta täiendas oma teadmisi selliste meeste ateljeedes nagu Rudolf Dührkoop ja Nicola Perscheid Berliinist, Hermann Clemens Kosel Viinist, Erfurt Dresdenist.[1]
1910 tuli Peeter koju ja nad kolisid vennaga Tallinna, kus avasid fotoäri.
1919 asutasid vennad Parikased koos Theodor ja Konstantin Märskaga filmiühingu Estonia-Film, mis oli 1920. aastatel Eesti tähtsamaid filmitootjaid, kinopidajaid ja filmilevitajaid. 1924. aastal oli Estonia-Film valmistanud üle 40 filmi, nende hulgas "Filmkaameraga läbi Eesti", mida demonstreeriti välismaalgi. Filmidest on säilinud vaid fragmendid. Ettevõte andis 1926–1931 välja oma aja tähtsamat filmiajakirja Filmileht. 1932 läks Estonia-Film pankrotti.[3]
1920 abiellus Johannes jõukast perest pärit Lilli Kõrviga. Perekond Kõrv-Parikas korraldas enda juures palju seltskondlikke koosviibimisi, millest on säilinud ka pilte.
1930 abiellus Peeter Estonia teatri näitleja Marje Niilusega. Kolm aastat hiljem sündis neil tütar.
Pärast Peetri naasmist Euroopast oli vendade vahel palju lahkhelisid. Fotograafidena töötasid vennad koos 1944. aastani, siis emigreerus Peeter Johannesele midagi ütlemata perega Rootsi.[1] Georg Johannes Parikas suri 30. oktoobril 1958 ja maeti Rahumäe kalmistule, kuhu 1962 maeti ka tema abikaasa Lilli. Peeter Parikas suri 6. juulil 1972 Rootsis Saltsjöbadenis.[4]
12. augustil 1910 andis Eestimaa kuberner välja loa avada Rüütli tänav 13 majas fotoäri. Samal aastal kolisid vennad oma ateljee ümber Kuninga 1 asuvasse majja. Koos ruumidega pärisid vennad ka autoriõiguse eelmise omaniku fotograaf Spiendleri foto- ja negatiivikogule, mille hulgas leidis Peeter näiteks Heinrich Tiidermanni fotoplaadid peamiselt aastatel 1890–1910 tehtud ülesvõtetega. Spiendler oli varem olnud "kojafotograaf", kelle juures käis end pildistamas kohalik valitsev ladvik. Ateljee avati maja teisel korrusel. Ruumi mõõtmed olid 5 x 6 m ja sinna mahtus kuni 40 inimest. Valgustuseks kasutati kahte kaarlampi ja pildistamiseks oli plaatkaamera, millega tehti 24 x 36 cm klaasnegatiividele ülesvõtteid. Peale vendade töötas seal veel 2–3 inimest: abifotograaf, abilaborant, retušeerija-vastuvõtja. 1918 oli palgal kuus inimest ja keskmine kuupalk oli 300 marka. Päevas tehti umbes 7 portreed. Esimeste portreteeritavate seas olid Aino Tamm, Paul Raud, Jaan Lintrop. 1920. aastatel hakati tellima rohkem klassipilte, klasside lennupilte, seltside pilte, aga ka perekonnapildid tulid moodi. Pildistati ka palju näitlejaid, lavastajaid, sportlasi. Piltide negatiivid hoiti alles. Ateljees oli eraldi ruum, kus säilitati kõiki fotosid ja negatiive, mis olid nummerdatud ja katalogiseeritud. Lisaks enda tehtud piltidele käisid Parikased mööda Eestit ringi laatadel ja turgudel, et täiendada oma fotoarhiivi. Neid fotosid, mida nad kokku ostsid, avaldasid vennad vahel ka oma nime all.[1]
Kuigi piltidel oli ühine nimi, jaotasid vennad töö omavahel ära. Johannes tegi loomulikke elulähedasi pilte, ta ei soovinud lavastada. Peeter oli maailma näinud ja puutunud kokku ka kõrgseltskonnaeluga, talle meeldis rohkem teha glamuurseid fotosid. Johannes pildistas maastikke, kohalikku eluolu ja tundis erilist huvi arhitektuuri vastu. Portreesid ta eriti ei teinud, sest talle tundusid, et need jätavad inimesest võltsi mulje. Peeter tegeles portreefotodega. Ta oli harjunud seltskonnas suhtlema ja ta oli osav inimestega kontakti saamises. Peetrit huvitasid kõige rohkem teatrifotod. 1912 said vennad loa Eesti teatris ülesvõtete tegemiseks ja seal väljapanekute ainuõiguse. Peeter käis pildistamas ja Johannes tegi laboritööd. Mõlemad vennad võtsid sõna ka ajalehe veergudel. Johannes oli kodu-uurija. Ta koostas oma sugupuu, mille avaldas 1929. aastal Päevalehes, kirjutas pildistamise kõrvalt märkmeid erinevate Eestimaa paikade kohta. Samuti oli ta novellikirjanik. Peeter kirjutas fotograafiaalaseid artikleid ja arutles selle üle, kas fotograafia on kunst või ei ole.[1]
1911 andsid vennad Parikased välja oma esimese teose "Fotograafia õpperaamat". 204-leheküljelise õpiku peamine põhiskeemi ja sisu autor oli vanem vend Johannes, kes lisaks oma teadmistele fotograafiast uuris varem nii eesti, vene kui saksa keeles välja antud õpikuid. Peeter lisas sellele Euroopas õpitud teadmisi. Õpik oli väga menukas, sai Tallinnas toimunud fotonäitusel hõbeauraha ja sellest anti välja neli trükki, millest viimane ilmus 1936 juba 320-leheküljelisena.
Õpikus on juttu fotograafia ajaloost ja arengust, fotoaparaatide ja abivahendite ehitusest ja pildistamistingimustest. Pakutakse hulgaliselt lahuste retsepte ja tutvustatakse foto restaureerimist. Eraldi räägitakse tol ajal uuest võttest, värvifotost, ja antakse ülevaade portree-, arhitektuuri- ja looduspiltide kompositsioonidest. Lisas on reklaamid ja teksti illustreerimiseks kasutati umbes 100 fotot.
Parikased andsid 1924 välja ka uue teose "Väike fotoamatöör", millest ilmus kolm trükki, neist viimane 1937. aastal. 1929. aastal koostasid nad ka mahukama raamatu "Fotoamatöör", millest omakorda ilmus kolm trükki, viimane 1937. Nendele teostele lisaks ilmus 1931. aastal raamat "1-he tunniga fotograaf", mille teine trükk ilmus 1937.[1]
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
