Tallinna Niguliste kirik
kirik Tallinnas From Wikipedia, the free encyclopedia
Tallinna Niguliste kirik on basilikaalne gooti kirik Tallinnas, Niguliste tänav 3. Kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühak Nikolausele.
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2022) |
| Niguliste kirik | |
|---|---|
 | |
| Riik | Eesti |
| Asukoht | Tallinn, Harju maakond |
| Ehituse lõpp | 1230 |
| Koordinaadid | 59° 26′ 9,3″ N, 24° 44′ 33,9″ E |
 | |
Niguliste kirik oli keskajal linna uhkemaid pühakodasid. 16. sajandi alguses oli seal üle kahekümne kõrvalaltari. Osa museaalidena eksponeeritud kunagistest kultuslikest kunstiteostest on tellitud Euroopa suurtest kunstikeskustest. Omal ajal maksid need teosed suuri summasid. See annab kaudset tunnistust Tallinna Hansa-aegsete kaupmeeste jõukusest. Tuntumaid teoseid on Lübecki hiliskeskaegsete meistrite Bernt Notke "Surmatants" ja Hermen Rode töökojas valminud peaaltari retaabel, mida võib praeguseni kirikus näha. Eksponeeritud on ka 16. sajandi algul kirikule annetatud ligi nelja meetri kõrgune seitsmeharuline seisulühter.[1]
1984. aastast on kirik tegutsenud Eesti Kunstimuuseumi filiaali Niguliste muuseum-kontserdisaalina. Eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse korrapäraseid orelikontserte. Muuseumi kogus on Eesti kesk- ja varauusaegse kirikukunsti silmapaistvaim ja väärtuslikem osa.
Niguliste kirik oli keskajal üks Tallinna kahest kogudusekirikust ning linna tähtsamaid pühakodasid. Kaupmeeste ja meresõitjate kaitsepühakule Nikolausele pühitsetud kirik (saksa k. St. Nikolai-Kirche zu Reval) on rajatud arvatavasti 13. sajandi keskel.
On oletatud, et kirik rajati algkujul 1230. aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. See oletus on ümber lükatud.[viide?]
13. sajandil ei olnud Tallinn veel täies ulatuses kaitserajatistega ümbritsetud. Niguliste oli oma raskriivpalkidega sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega ühtlasi kaitsekirik. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist sai Nigulistest tavaline kogudusekirik.
Oletatavasti valmis esialgu neljatahuline väike ruudukujuline kooriruum, mille müürid asuvad praeguse kooriosa keskkoha all.
13. sajandi lõpuks lisandus kirikule kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone. See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika, mõõtmetega 26,4×31,7 meetrit, kuid selle võlvikute laius erines praegusest. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid.
13. sajandi lõpuks valmis ka käärkamber koori põhjaküljel.
Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis vimperg. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist.
Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15. sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960. aastatel.
14.–16. sajand
14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem[viide?] Püha Matteuse kabelööviga. Torni lõunaküljele püstitati Püha Matteuse kabel.[2], põhjaküljele aga (läänest ida poole liikudes) Püha Barbara kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on kahe kõrge kaarava abil põhjalööviga ühendatult[2] säilinud tänini.
Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405–1420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Koori lõunaküljele ehitati praeguseni säilinud käärkamber. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänini. Kiriku seinu ehitati nii kesk- kui ka külglöövides kõrgemaks.
1486–1493 ehitati täielikult ümber Matteuse kabel (alates 17. sajandist nimetatud Antoniuse kabeliks). Selle käigus suurendati kabelit kahe võlviku võrra, millega ta muutus avaraks neljavõlvikuliseks keskpiilariga ruumiks.[3] Püha Antoniuse kabeli fassaad on keskaegse Tallinna gootika iseloomulik näide: kõrge peaviil on varustatud arvukate petikniššide ning kaubaluugiavaga, neljaastmeline astmikportaal aga on ümbritsetud puhastest kividest ehisseinaga.
Rekonstrueeritud kiriku uus torn valmis 1515. Selle kiviosa oli praegusest ühe korruse võrra madalam ning ta oli varustatud gooti telkkiivriga, mis sisaldas veel nelja väikest nurgatorni ja sarnanes Oleviste kiriku praeguse tornikiivriga.
15.–16. sajand
1520. aastate alguses jõudsid Tallinnasse esimesed evangeelsed jutlustajad. Martin Lutheri algatatud reformatsiooniliikumine sai varakult siinsete linnavõimude toetuse ning alustati kirikuelu ümberkorraldamist.
Niguliste oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata 1523. aastal luterliku reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest. Koguduse kaval eestseisja lasi kiriku lukud sulatina täis valada ning märatsev rahvas ei pääsenud sisse.
Niguliste kirikust sai luterlik kogudusekirik. 16. sajandi keskel sai Niguliste luterliku pildiprogrammiga renessanss-stiilis kogudusepingid, millel kujutati Vana ja Uue Testamendi tegelasi. 17. sajandi keskpaigas telliti kirikule koguduserõdud. 1624. aastal annetas Bogislaus von Rosen Kristuse elu kujutavate stseenidega kantsli.[4] Kirikusse maetud jõukate linnakodanike, aadlike ja pastorite auks püstitati seintele epitaafe ja vappepitaafe.
17.–19. sajand
17. ja 18. sajandi ümberehitused puudutasid eelkõige kiriku põhjapoolseid juurdeehitisi ja torni. Kiriku põhjaküljele ehitati hauakabelid, nende seas Bogislaus von Roseni (1651), Gustav Adolf Clodti (1673) ja Peter August von Holstein-Becki kabel (1773). Aastal 1673 ehitati ümber keskaegne Püha Jüri kabel. Selle lääneosa kohale rajati barokne von Clodti hauakabel, mille katusel on latern. Kabeli idaosa rekonstrueeriti eeskojaks. Sinna ehitati sammastega kaunistatud portaal ning voluutviil, mida kroonivad arvukad skulptuurid. 1773 ehitati läänetorni põhjaküljele keskaegse Püha Barbara kabeli asemele barokne Peter August Friedrich von Holstein-Becki hauakabel. Kiriku läänetorni rekonstrueeriti 1682–1696. Avariiolukorras olnud torni kiviosa parandati ja ehitati ühe korruse võrra kõrgemaks ning rajati uus barokne tornikiiver. Selles on kaks laternat ja kellakappidega alumine osa.
1846–1850 toimusid tööd kiriku varisemisohtu sattunud kooris, mis lammutati ning taastati uutel vundamentidel endisel kujul. Vahetati ka enamiku akende ehisraamistik.
20. sajand
1926. aastal eemaldati kirikust keskkütte ehitamisel 30 tünnitäit luukeresid.[5]
Märtsipommitamine 1944
_juuni_1948.jpg)
1943. aastal alustati kiriku kunstivarade evakueerimist. Sõjapakku jõuti viia vaid osa teostest. 1944. aasta märtsipommitamise ajal sai kirik pommitabamuse. Hävisid katused ja tornikiiver, ning peaaegu kõik kirikusse jäänud esemed, hävisid ka kantsel ning mitmed uhked epitaafid[6], orel, 17. sajandist pärinevad nikerdatud väärid ja pingistikud, nikerdseinad ning 1556–1558 rae liikmetele ehitatud renessanss-stiilis nikerdpingistik.
Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega. Hävines ka kirikust lõunasuunas asunud Niguliste kiriku pastoraat.
Kõige väärtuslikumad kunstivarad on alles tänu nende kiirele evakueerimisele. Muuhulgas päästeti
- barokiaegsed epitaafid (17.–18. sajand);
- renessanss- ja barokklühtrite kogu (16.–18. sajand);
- Püha Matteuse (hiljem Püha Antoniuse) kabeli põrandat katvad hauaplaadid (14.–17. sajand);
- Püha Antoniuse altar;
- Lübecki meistri Hermen Rode valmistatud suur peaaltar (1481);
- Bernt Notke "Surmatantsu" algusosa (15. sajandi lõpp);
- Von Roseni kabeli ehisseina mõned detailid (1655);
- seitsmeharuline kandelaaber (1519).
Kõik need esemed on leidnud koha restaureeritud hoones. Peale nende on säilinud veel 13. sajandi lõpust pärinev tammepuust krutsifiks, mis paikneb ajaloomuuseumis, ning 1477 Tallinna kullassepa Hans Ryssenbergi valmistatud tornmonstrants, mis kingiti 1710. aastal enne Tallinna privileegide kinnitamist diplomaatilistel kaalutlustel vürst Menšikovile ja paikneb praegu Peterburis Ermitaažis.
Restaureerimine
.jpg)
1940. aastate lõpus oleks kirik äärepealt lammutatud, aga otsustati siiski restaureerida.
Restaureerimistööd kestsid 1953–1984. Siis tehti ka olulisi uuringuid, mis võimaldasid hoone taastada võimaluste piires algsel kujul.
1950. aastatel ehitati uuesti üles varisenud keskpiilarid koos kõrgseintega ning hoone kaeti uute võlvide ja katustega.
1960. aastatel avati ning restaureeriti 15. sajandil suletud lõunaportaal ja Püha Antoniuse kabeli perspektiivportaal, samuti kabelit pikihoonega ühendanud kaarava.
Vastrenoveeritud kirik langes tulekahju ohvriks 1982. aasta oktoobris, kuid on restaureeritud.
1983. aastal taastati barokne tornikiiver. See järgib 1695 rajatud ja 1898 parandatud kiivri vorme ning on 105 m kõrgune.
Taasavamine
1984. aastal, avati muuseum-kontserdisaaliks kohandatud hoone Eesti Kunstimuuseumi filiaalina. See on üks väheseid Põhja-Euroopa muuseume, mis paikneb endises sakraalhoones, võimaldades keskaegset ja varauusaegset kirikukunsti esitleda ajaloolises keskkonnas. Muuseumis on hoiul Eesti kõige väärtuslikum ja suurem kirikukunstikogu.
Pikemalt artiklis Niguliste kiriku peaaltar
Niguliste kiriku kahe tiivapaariga peaaltari retaabel valmistati aastatel 1478–1481 Lübecki meistri ja maalija Hermen Rode töökojas. Altar on mõõtmetelt üks suuremaid – laius avatud tiibadega 6,3 m, kõrgus 3,5 m. See on üks uhkemaid ja paremini säilinud hiliskeskaegseid Põhja-Saksa altariretaableid ja üks 15. sajandi hansalinnade suurimaid. Teosel on kujutatud rohkem kui neljakümmet pühakut ja piiblitegelast. Altari suletud tiibadel on kujutatud 16 stseeni püha Nikolause ja püha Viktori elust. Altar valmis Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna tellimusel – mõlema gildi vapid on kujutatud kaupmeeste ja meremeeste kaitsepühaku püha Nikolause poolt päästetud laeval. Tüübilt on tegemist predellale toetuva kahe tiivapaariga kappaltariga. Kappaltari põhirahastajateks peetakse Niguliste koguduse kõrval Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonda, sest nende embleeme on kujutatud retaabli suletud ja poolavatud asendis.[7]
- Barbara kabel
- Väike kabel
- Antoniuse kabel, ehitatud 1493. aastal (algselt Püha Matteuse kabel u 1350);
- Niguliste kiriku Bogislaus von Roseni hauakabel, ehitatud 1651. aastal;
- Niguliste kiriku Püha Jüri kabel, peaportaali ees 14. sajandist;
- maanõunik Gustav Adolf von Clodti hauakabel, ehitatud 1678. aastal;
- Peter August von Holstein-Becki kabel kiriku põhjaküljel, ehitatud 1773. aastal.
Kiriku kõrval oli ka oma kalmistu (Niguliste kalmistu), mida kasutati 1772. aastani. Pärast seda keelati kiriku kõrvale inimeste matmine ning uus kiriku kalmistu rajati 1773 Koplisse (Kopli kalmistu).
- Pikemalt artiklis Tallinna Niguliste kogudus, Tallinna Niguliste koguduse vaimulikud
Tallinna Niguliste kiriku kogudus oli eelkõige saksakeelne. Pärast Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) asutamist 1917. aastal rajati mõned aastad hiljem üks rootsi ja üks Saksa praostkond. Tallinnas kuulusid Saksa praostkonda 1939. aastal teiste hulgas ka Oleviste, Niguliste ja Toomkogudus.
Tallinna Niguliste kirikuut kasutas ka jumalateenistuseks 1934. aastal moodustatud Tallinna Emmause kogudus[8], mille õpetaja oli Tallinna praostkonna vikaarõpetaja ja mitme kooli usuõpetaja Paul Kuusik. Baltisakslaste lahkumise järel Eestist, moodustati Tallinnas uus Niguliste kogudus. Selleks ühinesid Tallinna Jaani koguduse III pihtkond ja õhtukogudus Emmaus (1. märtsil 1941). Esimene jumalateenistus peeti Niguliste kirikus 1. septembril 1940. Pärast Niguliste kiriku põlemist 1944. aastal liideti uus Niguliste kogudus Tallinna toomkogudusega.
Niguliste koguduse õpetajaid
- Konrad von zur Mühlen, 1909–1939, Tallinna Niguliste koguduse õpetaja ja 1921–1939 Saksa praostkonna praost,
- Adolf Oskar Undritz, 1896–1932, Tallinna Niguliste koguduse II pihtkonna pastor.
- Pikemalt artiklis Niguliste muuseum
Hoone on ehitatud ümber muuseum-kontserdisaaliks. Selleks vajalikud abiruumid on rajatud hoone põhjatiiva ette maa alla.
Niguliste muuseum-kontserdisaalis on eksponeeritud kolm Eesti neljast olulisemast keskaegsest kunstiteosest.
Antoniuse kabel
Antoniuse kabelis asub säilinud osa Lübeckist pärit meistri Bernt Notke unikaalsest maalist "Surmatants" (15. sajandi lõpp) ning püha Antoniuse altar (16. sajand). Antoniuse kabelis paiknevad Harju-Risti koguduse võidukaaregrupp, puitskulptuurid, mis viidi 1959. aastal Eesti NSV Kultuuriministeeriumi poolt kirikust kunstimuuseumi ajutisele restaureerimisele. Vaatamata riigikorra vahetumisele pole kogudusel õnnestunud kujusid tagasi saada ning need asuvad siiani Niguliste kiriku Antoniuse kabelis.
Hõbedakamber
Hõbedakambris on eksponeeritud gildide, tsunftide, Mustpeade vennaskonna ja kiriku hõbevara. Suurepärase akustikaga saal on armastatud kontserdipaik.
- Bernt Notke "Surmatants". 15. sajandi lõpp
- Kolgata grupp. Umbes 1360–1380
- Johannes Ballivi hauaplaat. 1520
- Arent Passer. Antonius von der Buschi perekonna epitaaf. Umbes 1608
- Dietrich Mölleri epitaaf. 1614
- Gotthard Wilhelm von Esseni vappepitaaf. 1693–1694 (vt. ka Eesti vappepitaafide loend)
- Wolter von Delwigi vappepitaaf. 1698
- Gustav Bergi vappepitaaf. 1697
- Püha Lucia legendi meister. Maarja altar (nn Mustpeade altar). Umbes 1495
- Christian ja David Lilienringi vappepitaaf. 1697–1698
- Tuw von Saltza vappepitaaf. 1702–1703
- Hermen Rode ja Johannes Stenrat. Niguliste kiriku peaaltar. 1478–1481
- Adriaen Isenbrandt, Michel Sittow. Passiooni altar (nn Antoniuse altar). 1510. aastad
- Alexander Gustav von Esseni (surnud 1689) vappepitaaf. 17. sajandi lõpp, 18. sajandi algus
- Liechtensteini lossi meister. Kristuse esitamine templis. 1430. aastad
- Henning van der Heide. Püha Nikolaus, neitsi Maarja, evangelist Johannes. 1510. aastad
- Michel Sittow. Püha Jüri lohega. Umbes 1520
- Andreas Bornemann. Püha Kanut. Umbes 1540
- Clawes van der Sittow. Püha Anna altar. Umbes 1460
- Püha Dorothea. Umbes 1510; Neitsi Maarja, apostlid Peetrus ja Paulus. Umbes 1500
- Tundmatu Brüsseli meister. Püha hõimkonna altar. Umbes 1490
- Tobias Heintze. Püha Kristoforus. 1624
- Püha Birgitta või Püha Anna. Umbes 1500
- Friedrich Wartmanni vappepitaaf. 1679
- Gottfried Wilhelm Helffreichi vappepitaaf. Umbes 1771
- Magnus Reinhold von Nasackini vappepitaaf. Umbes 1775
- Eva Louisa von Schulmanni vappepitaaf. Umbes 1775
- Christian Ackermann. Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku ristimiskamber. Umbes 1680
- Üxkülli perekonnaliikme vappepitaaf. Umbes 1700
- Anton Philipp von Saltza vappepitaaf. 1686–1687
- Heinrich von Knorringi vappepitaaf. 1679
- Adolf Eberschildti vappepitaaf. 1670. aastate algus
- Maarja lühter, nn seitsmeharuline põrandalühter. Umbes 1519
- Hermann von Nierothi (surnud 1641) ja tema abikaasa Gertrudi hauaplaat. Umbes 1642
- Berend Reinhold von Delwigi hauaplaat. 1677
- Hans von Paykülli hauaplaat. 1679
- Adam Schrapferi ja tema abikaasa Anna hauaplaat. 1630. aastad
- Alexander von Esseni ja tema abikaasa hauaplaat. 1653
- Heinrich von Tiesenhauseni ja tema abikaasa Anna hauaplaat. 1654
- Jost Dunte hauaplaat. 1624
- Pikemalt artiklis Eesti vappepitaafide loend
Vaade Niguliste kirikule Harju tänavalt
Niguliste kiriku vaade. Paremal all paistab Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku katus
Maarja lühter
Adam Johann von Schrapferi hauaplaat
Alexander von Esseni hauaplaat
Hermann von Nierothi hauaplaat
Berend Reinhold von Delwigi hauaplaat
Hans von Paykülli hauaplaat
Johannes Ballivi hauaplaat
Johann Hobbingi epitaaf
Dietrich Mölleri epitaaf
Isaac Svenonis Hasselblatti epitaaf
Antonius von der Buschi epitaaf
Anton Philipp von Saltza vappepitaaf
Heinrich von Knorringi vappepitaaf
Alexander von Esseni vappepitaaf
Adolf Eberschildti epitaaf
Tuw von Saltzai epitaaf
Magnus Reinhold von Nasackini epitaaf
Eva Louisa von Schulmanni epitaaf
Uexkülli suguvõsa liikme epitaaf
Gustav von Bergi epitaaf
Gotthard Wilhelm von Helffreichi epitaaf
Jürgen von Esseni epitaaf
Gotthard Reinhold von Esseni epitaaf
Friedrich von Wartmanni epitaaf
Wolter von Delwigi epitaaf
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
