Sulev Vahtre

Sulev Vahtre (1937. aastani Sulev Vinkmann; 7. juuli 1926 Laiuse vald – 31. august 2007 Tartu) oli eesti ajaloolane.

Vahtre uuris Eesti ajalugu, keskendudes muinas- ja keskajale. Vahtre huvitus eelkõige agraar- ja kultuuriajaloost, sealhulgas keskaegsetest kroonikatest.

Elukäik

Vahtre sündis põlise talupoja peres Põhja-Tartumaal Laiuse vallas. Tema isa oli seltsi- ja kultuurielu tegelane Heinrich Vahtre (1937. aastani Vinkmann). Ema oli Elise Vahtre (neiupõlve nimega Möllerson), kellelt Sulev Vahtre päris kristliku ja kultuurilembese vaimsuse. Vahtre käis Kivijärve algkoolis ja astus seejärel 1939.–1940. aastal Paldiskis kaubandusõpilaseks. 1940.–1943. aastal õppis ta Tartu Kommertsgümnaasiumis. 1942. aastal ilmus Postimehes tema esimene kirjatöö "Sõjasuvi Laiusel", mida ta ise pidas nii poliitika kui ka ajaloo valdkonda kuuluvaks. 1943. aastal katkestas Vahtre ajutiselt kooliõpingud ning viibis 1945. aastani põhiliselt isatalus, kus ta aitas teha talutöid, sest tema kaks vanemat venda olid sõjas langenud. 1944. aasta sügisel osales ta Pitka-poisina Tallinna kaitsmise katses, kuid kui Punaarmee tankid saabusid, otsustas ta relvastatud vastupanust siiski loobuda. Seejärel naasis ta koju, asudes järgmisel aastal uuesti koolis õppima.

1947. aastal lõpetas Vahtre Tartu Arve- ja Plaanindustehnikum (varem Tartu Ühiskommertsgümnaasium) ning astus samal aastal Tartu Riiklikku Ülikooli ajalugu õppima. Tema peamised juhendajad olid Arno Rafael Cederbergi õpilased Rudolf Kenkmaa ja Julius Madisson, kes jätkasid Eesti Vabariigi ajale iseloomuliku allikakriitilise ajaloouurimise õpetamist. Vahtret paelus kõige enam agraarajalugu, mis oli toona ka üks parimatest võimalustest pääseda ajaloo uurimisel tugevast ideoloogilisest sunnist ning sellega kaasnevatest moonutustest. Samas oli see ka teema, millega oli võimalik karjääri teha. 1952. aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga Prantsuse revolutsiooni agraarsuhetest. Töö juhendaja oli, sarnaselt Kenkmaa ja Madissoniga, Cederbergi õpilane Jaan Konks. Pärast lõpetamist asus Vahtre edasi õppima aspirantuuri. Sama aasta suvel töötas Vahtre ajutiselt Tartu Õpetajate Seminaris õppejõuna. 1955. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorem riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul 1960. aastal). Töö ametlik juhendaja oli Hilda Moosberg, kuid tegelikult aitas Vahtrel seda koostada ennekõike Julius Madisson. Oma kaaluka uurimusega tõmbas ta endale ühe Eesti keskaja prominentsema uurija, Paul Johanseni tähelepanu, kellega Vahtrel jäi siiski isiklik kontakt saavutamata.

1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. 1962. aastal sai temast dotsent. Ta pidas allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. Kuna Vahtre väärtustas eriti ajaloo allikaõpetuslikku külge, siis otsustas ta oma doktoritöö kirjutada ajaloolise demograafia teemal. 1971. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal (mõnevõrra täiendatud raamat ilmus 1973. aastal). 1974. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor.

Agraarajaloo kõrval polnud Vahtre huvi kaotanud keskaegsete kroonikate ja üldisemalt Eesti keskaja vastu. 1980. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks jäänud uurimus Jüriöö ülestõusust, mille eest ta sai 1990. aastal doktor Arthur Puksovi fondi preemia. 1980. aastatel uuris ta ka vaimuelu ja kirikuajalugu, kuid järgmine oluline teos käsitles taas eesti varasemat poliitika- ja sõjaajalugu: 1990. aastal ilmus raamat "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227".

Ülikooli õppejõuna osales Vahtre Tartu Riikliku Ülikooli ajalooringi tegevuses, olles selle üks pikaajalisemaid juhendajaid. Koos kolleeg Helmut Piirimäe ja mõne teisega muutis ta selle üheks rahvusvaimsuse hoidjaks toonases Tartu Riiklikus Ülikoolis. Samuti tegeles Vahtre spordiga, algatades 1979. aastal iga-aastased õppejõudude ja lõpetajate jalgpallivõistlused, mis kestavad tänapäevani. Vahtre oli ise õppejõudude meeskonna 13-kordne kapten.^[1]

Kuna Vahtre jäi Nõukogude ajal oma rahvuslikele ja demokraatlikele põhimõtetele kindlaks ega astunud kommunistlikku parteisse, jäid tema karjäärivõimalused küllaltki piiratuks (parteisse mitte kuuluv inimene ei võinud saada NSV Liidu ajaloo kateedri juhatajaks). Samuti ei saanud ta midagi teha, kui ta poeg Lauri Vahtre 1983. aastal nõukogudevastase meelsuse pärast ülikoolist välja heideti. Teda ennast ähvardati hiljemalt 1988. aastaks professori kohalt kõrvaldada.

Ent ajad muutusid enne seda. Vahtre oli laulva revolutsiooni ajal innukas ühiskonnategelane. Temast sai üks Eesti Muinsuskaitse Seltsi aktiivsemaid liikmeid. 1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevadel nõudis ta Eesti iseseisvuse taastamist. Samal aastal võttis Vahtre osa ka Õpetatud Eesti Seltsi taastamisest. 1989. aastal toimetas ta Lauri Vahtre, Mart Laari ja Heiki Valgu raamatut "Kodu lugu", ms oli juba mitu aastat varem valmis saanud. Raamatust sai kaasaegsetele eestlastele rahvusliku ajalookäsitlusena oluline teos. Samal aastal loodi tema initsiatiivil ^[2] Tartu Riiklikus Ülikoolis ka Eesti ajaloo õppetool, mille juhatajaks oli ta 1993. aastani, mille järel sai ta emeriitprofessoriks. 1989. aastal valiti ta Eesti Kodanike Komitee juhatuse hulka. Hiljem oli ta ka Eesti Kongressi liige. 1991–1992 oli Vahtre Eesti Põhiseaduse Assamblee liige.^[2]

Vahtre viljakas ajaloolasetöö jätkus. Peamiselt toimetas ta ajalooteemalisi teoseid. Kõige olulisematena tõusid neist esile Eesti ajaloo kronoloogia (1994, täiendatud trükk 2007. aastal), Eesti ajalugu elulugudes (1997), samuti mitmed artiklid Eesti vanemast historiograafiast (kroonikatest) ja seni käsikirjas olev uurimus Eesti vanema ajaloo kohta tervikuna. Ent tema viimaste eluaastate silmapaistvaimaks panuseks võib ilmselt pidada 1940. aastal pooleli jäänud Eesti ajaloo üldkäsitluse jätkamist (ta oli koguteose "Eesti ajalugu" IV, V ja VI köite peatoimetaja; neist V ilmus alles kolm aastat pärast Vahtre surma, aastal 2010).

Sulev Vahtre õpilaste seas on Heldur Palli, Mati Laur, Margus Laidre, Mart Laar, Lauri Vahtre, Tõnis Lukas, Aivar Põldvee, Katri Raik ja Andres Andresen, kellest enamik on saanud ajaloodoktori kraadi. 2006. aastani juhendas Vahtre ka magistritöid.

Sulev Vahtre suri 2007. aastal Tartus.

Tunnustus

• 1990 Arthur Puksovi auhind^[2]
• 1990 Suur Ignatsi Jaagu medal
• 1997 Riigivapi III klassi teenetemärk^[3]
• 1999 Avatud Eesti Fondi iseseisvuspäevapreemia
• 2000 Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
• 2001 Tartu Ülikooli suur medal^[4]
• 2001 Õpetatud Eesti Seltsi auliige
• 2004 Eesti Vabariigi elutöö teaduspreemia

Isiklikku

1951. aastal abiellus Sulev Vahtre Idi-Alice Rammiga (1926–2018). Nende pojad on kunstnik Silver Vahtre ning ajaloolane ja poliitik Lauri Vahtre.

Sulev Vahtre oli 1992. aastast erakonna Isamaa, hiljem Isamaaliidu liige.

Teoseid

• "Ajalooalaseid töid. ÜTÜ ajalooringi kogumik 1". Tartu, 1962. Vastutav toimetaja.
• "Ajalooalaseid töid. ÜTÜ ajalooringi kogumik 3". Tartu, 1967. Vastutav toimetaja.
• "Balti kroonikad ja nende osa eesti rahva mineviku valgustamisel". Teoses: "Eesti kirjanduse ajalugu". I köide. Tallinn, 1965. Lk 91–104. Autor.
• "Eesti ajalugu IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni". Tartu: Ilmamaa, 2003. ISBN 9985-77-062-5 (köites). Peatoimetaja.
• "Eesti ajalugu V, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani". Tartu: Ilmamaa, 2010. ISBN 9789985771419 (köites). Peatoimetaja.
• "Eesti ajalugu VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni". Tartu: Ilmamaa, 2005. ISBN 9985-77-142-7 (köites). Peatoimetaja.
• "Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast". Tallinn: Olion, 1997. ISBN 9985-66-081-1. Koostaja.
• "Eesti ajalugu: kronoloogia". Tallinn: Olion, 1994. ISBN 5-460-00228-1. Koostaja.
• "Eesti ajalugu: kronoloogia, 13 000 [eKr.]–2006". Tallinn: Olion, 2007. ISBN 978-9985-66-508-4 (köites). Koostaja.
• "Eesti ala mõisate nimestik". Koostaja: Vello Naber. Tallinn: Eesti Raamat, 1981. Toimetaja.
• "Eesti ala mõisate nimestik". 2. täiendatud ja parandatud trükk. Koostaja Vello Naber. Tallinn: Eesti Raamat, 1984. Toimetaja.
• "Eesti talurahva ajalugu I". Toimetaja: Juhan Kahk. Tallinn: Olion, 1992. Kaasautor.
• "Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil (1782–1858): ajaloolis-demograafiline uurimus". Tallinn: Eesti Raamat, 1973. Autor.
• "Eesti NSV ajaloo küsimusi 7". Tartu, 1972. Vastutav toimetaja.
• "Hingeloendused Eestimaa kubermangus (1782–1858) ja nende andmed talurahva ajaloo allikana". 2 köidet. Tartu, 1970. Dissertatsioon ajaloodoktori kraadi taotlemiseks.
• "Ilmastikuoludest Eestis XVIII ja XIX sajandil (kuni 1870. a) ja nende mõjust põllumajandusele ning talurahva olukorrale". Tartu, 1970.
• "Jüriöö:1343. a ülestõus". Tallinn: Eesti Raamat, 1980. Autor.
• "Kodu lugu I–II". Mart Laar, Lauri Vahtre ja Heiki Valk. Loomingu Raamatukogu 40/41, 1989. Toimetaja.
• "Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348)". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960. Tõlkija ja kommenteerija.
• "Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348) ajalooallikana". Dissertatsioon. Tartu, 1955. Juhendaja: Hilda Moosberg. Autor.
• "Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227". Tallinn: Olion, 1990. ISBN 5-450-01313-2. Autor.
• "Rahvastiku liikumisest Eestimaa kubermangus XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel poolel". Teoses: "Ajaloo järskudel radadel: pühendusteos Hans Kruusi 75. sünnipäevaks". Tallinn, 1966. Lk 56–83. Autor.
• "Talurahva sooline koostis Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel poolel: 1782–1858".Tartu, 1970. Autor.
• "Talurahva sotsiaalsest struktuurist Eestimaa kubermangus feodalismi lõpuperioodil hingeloenduste andmetel". Tartu, 1970. Autor.
• "Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982". Toimetaja: Karl Siilivask. Tallinn: Perioodika, 1985. Kaasautor koos Helmut Piirimäe, Karl Siilivase ja teistega

Viited

1. "Ajaloolased jalgpallimurul". Sulev Vahtre. Kleio 1996 nr 2. Lk 53.
2. "Kes? Mis? Kus?". 2008. Lk 188
3. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
4. "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 4.12.2022.

Kirjandus

• Tiit Rosenberg. "Ajaloolane ja aeg. Sulev Vahtre 75. Muinasaja loojangust omariikluse läveni: pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks". Koostanud Andres Andresen. Tartu, 2001. Lk 13–36. ISBN 998591788X (köites)
• "Koolis, elukoolis ja ülikoolis. Sulev Vahtre memuaarid". Toimetanud Lauri Vahtre. Järelsõna Silver ja Lauri Vahtre. Kujundanud Mall Vahtre. Laiuse: Laiuse Raamatukogu, 2008. ISBN 9789949156450

Välislingid

• Sulev Vahtre saates "Kukul külas", 15. august 2004, 1. osa, WMA fail, 2. osa, WMA fail
• Tõnis Lukas Päevaleht: Professor Sulev Vahtre - Eesti tuntuim ajaloolane
• Alo Lõhmus Postimees: In memoriam –Sulev Vahtre
• Mart Laar Päevaleht: Ajaloolane Sulev Vahtre võitles vaba mehena vabaduse eest
• UT: In memoriam: prof emer Sulev Vahtre