Felice Peretti sündis Grottammares aedniku või talutöölise Peretto Peretti ja Marianna da Frontillo kolmelapselises peres noorima pojana. Järgmine lihtrahva seast pärinev paavst oli Innocentius IX. Felice Peretti vanemad olid põgenikud Dalmaatsiast ja nooruses teenis ta leiba seakarjusena. Tema onu Salvatore oli munkMontalto lähedal asuvas frantsisklastekloostris, kus Felice Peretti hakkas käima üheksa-aastaselt. 12-aastaselt otsustas ta liituda frantsisklastega. Hiljem tunti teda ka Felice Peretti di Montalto nime all. Ta tegutses Montalto, 1536Fermo, 1538Pesaro, 1539Iesi ja 1540Arceviakonventides. 1540 asus ta õppima Fermo ülikooli ja jätkas õpinguid 1543–1544Bolognas. 1541 sai ta diakoniks.
Sixtus V valiti paavstiks 24. aprillil1585Vatikani paavstipalees ja krooniti 1. mail kardinal Ferdinando de' Medici poolt. Ta võttis nime frantsisklasest paavsti Sixtus IV järgi. Hiljem sai frantsisklastest paavstiks veel Clemens XIV. 21.–24. aprillini toimunud konklaavil osales 42 kardinali. Tema kroonimise auks kirjutas Palestrina heliteose sõnadele "Tu es pastor ovium".
Sixtus V avaldas 3. detsembril1586 apostelliku konstitutsiooni "Postquam verus", mille järgi:
ei tohtinud korraga ametis olla rohkem kui 70 kardinali: 6 kardinalpiiskoppi, 50 kardinalpreestrit ja 14 kardinaldiakonit. See otsus sätestas kardinalide maksimaalarvu, mis seni oli määratletud Konstanzi oikumeenilise kirikukogu poolt ja see jäi muutumatuks Johannes XXIII ajani;
abieluvälisest suhtest sündinud isikud ei tohi saada kardinalideks;
kardinalideks ei tohi saada isikud, kel on lapsi või lapselapsi;
kardinalideks pühitsetavad peavad omama 4 madalamat vaimulikupühitsust vähemalt aasta enne kardinaliks pühitsemist;
kui kardinalid ei viibi pühitsemiseks määratud ajal Roomas, peavad nad Rooma tulema aasta jooksul, et saada pühitsust, muidu ei käsitleta neid kardinalidena;
kardinaldiakonid peavad olema vähemalt 22-aastased ja ordineeritud aasta jooksul.
22. jaanuaril1588 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Immensa aeterni" reorganiseeris Sixtus V Püha Tooli riigisekretariaadi, moodustades selle koosseisus 6 sekulaaradministratsiooni ja 15 kardinalide kongregatsiooni:
Annona kongregatsioon
Avaliku Hoolekande kongregatsioon
Katoliku Hariduse kongregatsioon
Keelatud Raamatute Nimekirja Sätestamise kongregatsioon
Inkvisitsiooni kongregatsioon (Püha Inkvisitsioon, Püha Amet)
Katoliku Koguduste Rajamise kongregatsioon
Kiriku Ajalike Dominioonidega Peetavate Konsultatsioonide kongregatsioon
Paavstliku Laevastiku kongregatsioon
Piiskoppide kongregatsioon
Regulaarvaimulikkonna kongregatsioon
Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsioon
Signatura gratiae kongregatsioon
Teede, Sildade ja Veeteede Arendamise kongregatsioon
Trento Oikumeenilise Kirikukogu Otsuste Teostamise kongregatsioon
Ta lubas Hispaania kuningale saata raha, kui Hispaania sõjakäik Inglismaa vastu õnnestub. Pärast Võitmatu Armaada lüüasaamist ei saatnud paavst Felipe II nõudmistele vaatamata talle raha.
Sixtus V soovis türklaste vastu korraldada ristisõda.
Kaks esimest valitsemisaastat tegeles Sixtus V korra taastamisega Kirikuriigis. Segaduste mahasurumise käigus vahistati tuhanded röövlid ja sunniti aadlit tunnustama paavsti võimu. Sixtus V reformis oma valitsemisajal majandust ja rahandust, mille käigus reguleeriti toiduhindu, kuivendati soid, edendati põllumajandust, toetati villa- ja siidimanufaktuure ja kehtestati uued maksud. Leopold von Ranke andmetel toodi tema ajal Roomasse vilja Baltikumist.
Sixtus V sätestas 20. detsembril 1585 avaldatud konstitutsioonis "Romanus pontifex", et piiskopid peavad regulaarselt külastama Roomat ja tegema paavstile oma piiskopkondade kohta vastava ettekande (ad limina visiit).
29. aprillil1587 avaldatud motu proprio's "Provida" sätestas ta kiriku varade inventeerimise korra.
Sixtus V andis foillantide käsutusse Roomas Santa Pudenziana kiriku.
1589 moodustas ta ambrosiaanide kloostritest moodustatud kongregatsiooni ja saatis laiali Gaudenti rüütliordu.
Tema ajal soovisid frantsiskaani konventuaalid saada endile kogu ordu vikaari tiitlit, kuid tulemusteta.
Sixtus V määras paavsti protonotarite arvuks 12.
Ta saatis 1589 laiali gaudenti ordu.
Sixtus V määras ametisse "Vulgata" revideerimise komisjoni, kuid ta leidis, et see tegutseb liiga aeglaselt, mille tõttu otsustas ta ise "Vulgatat" revideerida ja kinnitas 2. mail 1590 oma variandi katoliku kiriku ametlikuks tõlkeks. Pärast tema surma see variant kõrvaldati ja Clemens VIII ajal ilmus revideeritud "Vulgata".
1587 lubas ta karmeliitidel tähistada 16. juulitneitsi Maarjale pühendatud kirikupühana ja kinnitas taas 26. novembril tähistatavat neitsi Maarja templisesitlemise kirikupüha, mille Pius V oli kirikukalendrist kõrvaldanud.
26. november 1586 Itaalias San Severino piiskopkond
10. detsembril 1586 liideti Itaalias Macerata ja Tolentino piiskopkonnad Macerata-Tolentino piiskopkonnaks
24. mail 1589 muutis ta Itaalias Fermo piiskopkonna peapiiskopkonnaks
Sixtus V rajas ka uusi titulaarkirikuid:
1587 Santi Bonifacio ed Alessi
13. aprillil 1587 San Agostino, Santa Maria della Pace, Santa Maria del Popolo, Santa Maria in Traspontina, San Pietro in Montorio, Santi Quirico e Giulitta, San Salvatore in Lauro ja Santi Trinita al Monte Pincio.
22. oktoobril 1586 avaldas Sixtus V bulla "Christiana pietas", milles kinnitas privileegid juutidele ja kutsus nad tagasi Kirikuriiki.
Sixtus V õde Camilla abiellus Giambattista Mignucciga ja sai 1588 Venafro markiisiks. Nende tütar Maria Felice Mignucci Peretti abiellus 1570 Fabio Damasceniga ja tema poeg Alessandro Damasceni Peretti sai kardinaliks.
Sixtus V pühitses oma ametiajal 33 kardinali 8 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 1 hispaanlane, 1 inglane ja 1 ungarlane. Tema ajal sai kardinaliks tulevane paavst Clemens VIII.
Sixtus V lasi renoveerida Lateraani palee. Tema ajal laiendati Rooma tänavaid ja ehitati uusi akvedukte, mida hiljem tunti Aqua Felice nime all. 1587 asutati Vatikani trükikoda. Ta lasi laiendada Palazzo del Quirinalet. Tema ajal renoveeriti San Girolamo dei Schiavoni hospiits ja kirik. Ta rajas Ponte Sisto lähedale hospiitsi. Tema ajal konstrueeriti Vatikani raamatukogu ruumikamaks ja täiustati Rooma Peetri kiriku kuplit. Ta lasi taastada Traianuse ja Antoninus Piuse ausambad. Tema ajal ehitati Vatikani paavstipalee see osa, kus praegu resideerib paavst. Ta lasi Nicolaus IV mälestuseks püstitada Roomas Santa Maria Maggiore kirikus monumendi.
5. jaanuaril 1586 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni "Coeli et terrae", milles ta mõistis hukka astroloogia.
1586 rajas ta EcuadorisQuito ülikooli ja toetas Juan de Atienza rajatud kooli Limas. Ta rajas Collegio Montalto Bolognas ja toetas Rooma kolleegiumi tegevust.
David Milleri1941 esilinastunud filmis "More About Nostradamus" oli Peretti osas Hans Conried.
1992 tegi Daniel Marušić filmi "Papa Sixto V".
Sixtus V suri 27. augusti õhtul 1590 Roomas Gregorius XIII rajatud suvepalees Quirinali künkal malaariasse ja maeti Santa Maria Maggiore kirikusse. Pärast paavsti surma puhkesid Roomas rahutused, mille käigus tõmmati tema monument aluselt maha.
"Catholic Encyclopedia" kajastab legendi, et kui algas 1585 konklaav, saabus kardinal Peretti konklaavile karkudega, teeseldes põdurust, ja kui ta oli osutunud valituks, viskas kargud minema, et kardinalid mõistaksid, kui autoritaarse juhi on nad endale saanud.
1553 reisis grupp frantsiskaani munki ühel vihmasel ja porisel päeval Ancona lähedal, kui nägid nende suunas jalutamas Nostradamust. Nostradamus astus teelt kõrvale, et munki mööda lasta, kuid langes siis ühe munga ette põlvili. Mungad pidasid teda hulluks, sest vend Felice oli madalat päritolu, kuid Nostradamus väitis: "Ma pean laskuma ja põlvitama Tema Pühaduse ees".
Luigi Nanni, Tomislav Mrkonjić. Epistolae ad Principes, III, Sixtus V – Clemens VIII (1585–1605). Città del Vaticano, 1997: 1–78.
IV centenario di Sisto V (1585–1590). Le diocesi delle Marche in età sistina. Atti del convegno di studi. Ancona – Loreto 16–18 ottobre 1986. Fano, 1988.
Fridolin Amann. Die Bibel Sixtus' V. Ein Überblick über ihre Geschichte mit neuem Quellenmaterial aus dem venezianischen Staatsarchiv. Freiburg, 1912.
Paul Maria Baumgarten. Eine Benediktion Papst Sixtus' V. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 23, 2 (1909): 119–128.
Paul Maria Baumgarten. Einige Tatsachen über die Bibelbulle Sixtus' V. und ihre kanzleimäßige Behandlung. "Bulletin d'ancienne littérature chrétienne latine" 1 (1921/28): 147–149, "Theologie und Glaube" 14, 1922: 298–305.
Giovanni Benadduci. Dodici lettere inedite di Sisto V. 1888.
Giovanni Benadduci. Sisto documento inedito per la storia di Sisto V. Venezia, 1896.
Giovanni Francesco Bordini. De rebus praeclare gestis a Sixto V. Roma, 1588.
Stefano Borsi. Roma di Sisto V. La pianta di Antonio Tempesta, 1593. Roma, 1986.
Michel de Boüard. Sixte-Quint, Henri IV et la Ligue. La légation du cardinal Caetani en France (1589–1590). "Revue des Questions Historiques", 60, 1932: 59–140.
Almut Bues. Die päpstliche Politik gegenüber Polen-Litauen zur Zeit der ersten Interregna. A. Koller, "Kurie und Politik. Stand und Perspektiven der Nuntiaturberichtsforschung". Tübingen 1998: 133–135.
Bettina Burkart. Der Lateran Sixtus' V. und sein Architekt Domenico Fontana. Berlin, 1987.
Renato Canestrari. Sisto V. Torino, 1954.
Luigi Capranica. Papa Sisto, storia del secolo XVI. Milano, 1884.
Pio Cartechini. La Marca e le sue istituzioni al tempo di Sisto V. Roma, 1991.
Celebrazioni IV centenario del pontificato di Sisto V. Atti del convegno di studi 'Montalto e il Piceno in età sistina'. Montalto Marche 17–18 ottobre 1992. Ascoli Piceno, 1994.
Cesare. Vita di Sisto V. Napoli, 1755.
M. Croci. Sisto V e lo Studio generale di Fermo. "Quaderni dell'Archivio Storico Arcivescovile di Fermo", 3, 1987: 54–87.
Giuseppe Cugnoni. Documenti chigiani concernenti Felice Peretti, Sisto V, come privato e come pontefice. "Archivio della Società Romana di Storia patria. 5, 1882: 1–32, 210–304, 542–589.
Giuseppe Cugnoni. Memorie autografe di Papa Sisto V. "Archivio della Società Romana di storia patria". 1882.
Simonetta Curcio, Mariella Piacentini. Sisto V a Montalto e Grottammare. Urbanistica, architettura, istituzioni, nuovi documenti e libri contabili delle fabbriche. Roma, 1989.
Jules Dumesnil. Histoire de Sixte-Quint. Paris, 1869.
Alphonse Dupront. Art et Contre-Réforme. Les fresques de la Bibliothèque de Sixte-Quint. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire. École Française de Rome", 48, 1931: 282–307.
Francesco Ercole. Il "Pugnorum Privilegium" di Chieti e Sisto V. "Rivista abruzzese di scienze lettere e arti" 16, 1901: 57–69.
Marcello Fagiolo, Maria Luisa Madonna: Sisto V, I, Roma e il Lazio. Roma, 1992.
Marcello Fagiolo. Da Sisto V a Paolo V: i piani paralleli per l'Esquilino e il Gianicolo. R. Cassetti, G. Spagnesi, "Il centro storico di Roma: storia e progetto". Roma, 2004: 91–105.
Italo de Feo. Sisto V. Un grande papa tra Rinascimento e Barocco. Milano, 1987.
Teobaldo Filesi. Duarte López ambasciatore del re del Congo presso Sisto V nel 1588. "Africa", 23, 1968: 44–83.
Massimo Firpo. Per un'iconografia dell'Inquisizione. Un inedito dipinto di Federico Zuccari per l'elezione di Sisto V. Adriano Prosperi, "Chiesa cattolica e mondo moderno". Bologna, 2007: 123–158.
Lorenzo di Fonzo. I Pontefici Sisto IV (1471–84) e Sisto V (1585–90). Roma, 1987.
Domenico Fontana. Della trasportatione dell'obelisco vaticano, I, Del modo tenuto in trasferire l'obelisco vaticano et delle fabbriche fatte da papa Sisto V. 1590.
Helge Gamrath. Roma sancta renovata. Studi sull'urbanistica di Roma nella seconda metà del secolo XVI con particolare riferimento al pontificato di Sisto V (1585–1590). Roma, 1987.
Enrique García Hernán. La Curia romana, Felipe II y Sixto V. "Hispania Sacra", 46, 1994: 631–649.
Andrea Gardi. Lo Stato in provincia. L'amministrazione della Legazione di Bologna durante il regno di Sisto V (1585–1590). Bologna, 1994.
Erwin Gatz. Papst Sixtus V. und die Vatikanische Bibliothek. W. Aymans, K.-T. Geringer, "Iuri canonico promovendo: Festschrift für Heribert Schmitz zum 65. Geburtstagv. Regensburg, 1994: 769–784.
Isidoro Liberale Gatti. Il più antico avo "Piceno" (ca. 1290) di Sisto V finora appurato. "Miscellanea francescana" 90, 1990: 299–311.
Ignazio Giorgi. Una lettera di Sisto V a Filippo II. "Archivio della Società Romana di storia patria" 14 , 1891: 171–174.
Giovanni Gozzadini. Giovanni Pepoli e Sisto V. Bologna, 1879.
P. Graziani. Sisto V e la riorganizzazione della Santa Sede. Roma, 1910.
Timo Grünbacher. Sixtus V. und seine städtebauliche Tätigkeit. München, 2007.
Germano Gualdo. Documenti dell'Archivio Vaticano per la storia delle Marche nell'età di Sisto V (1585–1590). "Studia Picena", 50, 1985: 27–51.
Germano Gualdo. Sisto V e le diocesi marchigiane. Nota in margine agli Atti di un convegno di studi. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 46, 1992: 538–546.
Marco Guardo. II latino del Baronio: la prima dedicatoria a Sisto V negli Annales Ecclesiastici. L. Gulia, "Baronio e le sue fonti". Sora, 2009: 265–288.
Hildebrand Höpfl. Beiträge zur Geschichte der Sixto-Klementinischen Vulgata. Nach gedruckten und ungedruckten Quellen. Freiburg, 1913.
Alexander von Hübner. Sixte-Quint. D'après des correspondances diplomatiques inédites tirées des archives d'état du Vatican. Paris, 1870.
Alexander von Hübner:. Der eiserne Papst. Berlin, 1932.
Luigi Iammarrone. Il mistero dell'Incarnazione in una omelia di fra Felice Peretti (Sisto V) c. 1565. "Miscellanea Francescana", 84, 1984: 644–670.
Marco Jacov. Le emigrazioni dalla Dalmazia nelle Marche nei sec. XV-XVI, e l'origine del Papa Sisto V. "La rivista dalmatica" 60, 1989: 43–50.
Karl Alois Kneller. Zur Vulgata Sixtus V. "Zeitschrift für katholische Theologie" (ZKT) 46, 1922: 313–325, 468–479; ZKT 47, 1923:154–159, 601–611; ZKT 48, 1924: 133–151.
Karl Alois Kneller. Sixtus V und die römische Septuaginta-Ausgabe. "Zeitschrift für katholische Theologie" 46, 1922: 325–330.
Karl Alois Kneller. Die Bibelbulle Sixtus' V. "Zeitschrift für Katholische Theologie" 52, 1928: 202–224.
Karl Alois Kneller. Neue Studien zur sixtinischen Vulgatabulle. "Zeitschrift für Katholische Theologie", 59, 1935: 81–107, 268–290.
Johann Laurentius. Sixtus V. und seine Zeit. 1852.
Gregorio Leti. Vita di Sisto V. Lausanne, 1669.
José María Llorens i Cisteró. Los maestros de la Capilla apostólica hasta el pontificado de Sixto V (1585–1590). "Anuario Musical", 43, 1988: 35–65.
Johannes Lorentz. Sixtus V und seine Zeit. Mainz, 1852.
Maria Luisa Madonna. Roma di Sisto V. Le arti e la cultura. 1993.
Barbara Mahlmann-Bauer. Die Bulle "contra astrologiam iudiciariam" von Sixtus V., das astrologische Schrifttum protestantischer Autoren und die Astrologiekritik der Jesuiten. K. Bergdolt, W. Ludwig, "Thesen über einen vermuteten Zusammenhang". Wiesbaden, 2005: 143–222.
Corinne Mandel. Sixtus V and the Lateran Palace. Roma, 1994.
Tod A. Marder. Sixtus V and the Quirinal. "Journal of the Society of Architectural Historians" 37, 1978: 283–294.
Angelo Mercati. I cattolici latini di Pera chiedono a Sisto V di potere "celebrare le feste ed i digiuni secondo l'ordine antico". "Orientalia christiana periodica" 18, 1952: 377–382.
August Merk. Bibel und Bulle Sixtus' V. "Scholastik" 2, 1927: 515–540.
Ernesto Mezzabotta. Papa Sisto. Roma, 1885.
Valérian Meysztowicz. Antonii Martinelli relatio de Hippolyti Aldobrandini legatione in Polonia (1588). "Antemurale", 12, 1968: 29–42.
Michele Miele. Sisto V e la riforma dei monasteri femminili di Napoli. "Campania Sacra", 21, 1990: 123–204.
B. Moreno. Querella de Sixto contra la Pragmática de títulos de Felipe II. "Naturaleza y Gracia", 16, 1969: 37–65.
Johannes Albertus Franciscus Orbaan. Sixtine Rome. London, 1911.
Johannes Albertus Franciscus Orbaan. La Roma di Sisto V negli Avvisi. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 33, 1913: 277–313.
Steven F. Ostrow. The Sixtine Chapel at S. Maria Maggiore: Sixtus V and the Art of the Counter-Reformation. Ann Arbor, Mi. 1987.
Paoli. Sisto V e i banditi. Sassari, 1902.
Giovanni Papa. Sisto V e la diocesi di Montalto. Erezione e consolidamento. Ripatransone, 1985.
Gustavo Parisciani. Sisto V e la sua Montalto. Padova, 1986.
Gustavo Parisciani. Fra Felice Peretti OFMConv (Sisto V) nei registri di introito ed esito di Montalto, 1565–1580. "Miscellanea Francescana", 91, 1991: 455–500.
Ludwig von Pastor. Geschichte der Päpste seit dem Ausgang des Mittelalters. X. Freiburg, 1926.
Stefano Patuzzi. Cantare la santità negli anni di Sisto V (1585–1590). "Sanctorum" 6, 2009: 47–65.
Carla Penuti. Aspetti della politica economica nello Stato pontificio sul finire del '500: le 'visite economiche' di Sisto V. "Annali dell'Istituto Storico Italo-Germanico in Trento", 2, 1976: 183–202.
Luigi M. Personè. Sisto Quinto. Firenze, 1935.
Giovanni Pesce. Papa Sisto V, benemerito della numismatica. G. Pesce, "Scritti di argomento numismatico, 1941–1991". Genova, 2005: 293–294.
Ćiril Petešić. Hrvatska bibliografija o porijeklu pape Siksta V. "Croatica Christiana Periodica", 14, 1990: 94–120.
Paolo dal Poggetto. Le arti nelle Marche al tempo di Sisto V. Cinisello Balsamo, 1992.
Leopold von Ranke. Die römischen Päpste in den letzten vier Jahrhunderten. Berlin, 1834–1836.
Vincenzo Robardi. Sixti V gesta quinquennalia. Roma, 1590.
Ramón Robres Lluch, Vicente Castell Maiques. La visita ad limina durante el pontificado de Sixto V (1585–1590). Datos para una estadística general. Su cumplimiento en Iberoamérica. "Anthologica Annua", 7, 1959: 147–213.
Rossi-Scotti. Pompilio Eusebi da Perugia e Sisto papa V. Perugia, 1893.
José Ruysschaert. Notes pour l'histoire de la Bibliothèque Vaticane de Sixte V. "Codices manuscripti" 11, 1985: 161–163.
José Ruysschaert. La Bibliothèque et la Typographie vaticanes de Sixte V. Projets, étapes, continuités. "Miscellanea Bibliothecae Apostolicae Vaticanae", IV, 1990: 343–363.
Cecilia Sansolini. La spiritualità di Sisto V nei suoi sermoni anteriori al pontificato. Roma, 1989.
Julio Antonio Santorio. Acta consistorialia Sixti V. "Analecta Iuris Pontificii", 11, 1872: 830–874.
Fabrizio Sarazani. Il papa tosto. Milano, 1970.
René Schiffmann. Roma felix. Aspekte der städtebaulichen Gestaltung Roms unter Papst Sixtus V. Bern, 1985.
Klaus Schwager. Zur Bautätigkeit Sixtus' V. an S. Maria Maggiore. "Miscellanea Bibliothecae Hertzianae" 1961: 324–354.
Esprit-Adolphe Segrétain. Sixte-Quint et Henri IV. Paris, 1861.
Maria Piera Sette. L'arte a Roma al tempo di Sisto V. Architetture per la città. Roma, 1992.
Giorgio Simoncini. Roma restaurata. Rinnovamento urbano al tempo di Sisto V. Firenze, 1990.
Franca Sinatti d'Amico. L'agricoltura nell'attenzione di un papa della Controriforma: Sisto V. "L'assolutismo. Protezione e strumentalizzazione della vita religiosa". Fonte Avellana, 1985: 201–225.
Justin M. Snell. Felix Roma: Rome of Sixtus V. Cambridge, 2004.
Domenico Sparacio. Il papa Sisto V. Profilo storico. Perugia, 1923.
Luigi Spezzaferro, Maria Elisa Tittoni. Il Campidoglio e Sisto V. Roma, 1991.
Peter Stephan. Der Griff nach den Sternen. Die gentilizische Kodierung des römischen Stadtraums durch Grabmäler unter Sixtus V. und Alexander VII. C. Behrmann, "Grab – Kult – Memoria. Studien zur gesellschaftlichen Funktion von Erinnerung". Köln/Weimar, 2007: 75–103.
Peter Stephan. Rom unter Sixtus V. Stadtplanung als Verräumlichung von Heilsgeschichte. "Zeitschrift für Kunstgeschichte" 72, 2009: 165–214.
Tarcisio Stramare. La Bibbia „Vulgata“ dalle origini ai nostri giorni. Città del Vaticano, 1987.
Alessandro Zuccari. Sisto V e l'eredità di Sisto IV papa francescano. C. Crescentini, F. Benzi, "Sisto IV. Le arti a Roma nel primo Rinascimento". Roma, 2000: 101–120.
Marijan Žugaj. Sisto V tra Oriente ed Occidente. Roma, 1987.
F. Tagliaventi. Sisto V papa e principe. Fermo, 1969.
Casimiro Tempesti. Storia della vita e geste di Sisto V. Roma, 1755.
Lucia Travaini. La bolla numismatica di Sisto V, i riti di fondazione e due monete reliquie a Milano. "Sanctorum" 4, 2007: 203–240.
Donato Verardi. Astrologia e Controriforma. A proposito della "Coeli et terrae" di Sisto V. "Sapienza" 62, 2009: 349–356.
Peter Wagner. Die römische Musikerzunft unter Gregor XIII. und Sixtus V. "Zeitschrift für Musikwissenschaft" 1 (1918–1919): 642–645.
Jack Wassermann. The Palazzo Sisto V in the Vatican. "Journal of the Society of Architectural Historians" 21, 1962: 26–35.
Friedrich von Weech. Papst Sixtus V. über die Conversion des Markgrafen Jakob III. von Baden und Hachberg. "Zeitschrift für die Geschichte des Oberrheins" 47, 1893: 710.
Christopher L. C. Ewart Witcombe. Sixtus V and the Scala Santa. "Journal of the Society of Architectural Historians" 44, 1985: 368–379.