Ristisõdijate riigid

Ristisõdijate riigid olid mitmed enamasti 12. ja 13. sajandi Lääne-Euroopa ristisõdijate loodud feodaalriigid Väike-Aasias, Kreekas ja pühal maal (iidne ja moodne Iisrael ja Palestiina). Nimi viitab ka teistele keskaegsete kristlaste vallutustele muslimite ja paganate territooriumidel (sageli väiksed ja lühiajalised).

Lähis-Ida aastal 1135, ristisõdijate riigid on märgitud punaste ristidega

Väike-Aasia ja ristisõdijate riigid u aastal 1140

Neid kristlaste vallutatud alasid tunti ka Outremeri^[1] nime all.

Taust

 Pikemalt artiklis Ristisõjad

7. sajandi algul alustasid muslimivalitsejad oma territooriumide laiendamist kristliku Bütsantsi maadele, vallutades Egiptuse ja Levanti ning võttes järk-järgult üle kogu Põhja-Aafrika, enamiku Edela-Aasiast ja ka Pürenee poolsaarest. Bütsantslased taastasid osaliselt kaotatud territooriume korduvalt, kuid aja jooksul kaotasid järk-järgult kõik peale Anatoolia ning osa Traakiast ja Balkanist. Läänes käivitasid Ibeeria põhjaosa katoliiklikud kuningriigid seeria kampaaniaid (mida tuntakse rekonkista nime all) poolsaare tagasivallutamiseks arabiseerunud berberitelt (mauridelt). Vallutatud Ibeeria vürstiriike ei kutsuta vaatamata sobivatele üldistele kriteeriumitele tavaliselt ristisõdijate riikideks, välja arvatud Valencia kuningriik.

Aastal 1071 kaotas Bütsantsi armee muslimitest seldžukkidele Manzikerti lahingu, mille tulemusel kaotas Bütsants enamiku Väike-Aasiast. Olukord kujutas kristlikule Bütsantsi keisririigile tõsist eksistentsiaalset ohtu. Keiser saatis Rooma paavstile palve anda sõjalist abi eesmärgiga taastada endised kristlikud alad kristliku võimu alla. Tulemuseks oli seeria Lääne-Euroopa sõjalisi kampaaniaid Vahemere idaosas, mida tuntakse ristisõdadena. Bütsantslaste kahjuks ei vandunud ristisõdijad Bütsantsi keisrile truudust ja asutasid vallutatud aladele oma riigid, sealhulgas Bütsantsi keisririigi südames.

Vahemeri

Levant

Esimesed neli ristisõdijate riiki loodi Levandis kohe pärast Esimest ristisõda:

• Esimene ristisõdijate riik Edessa krahvkond asutati aastal 1098 ja kestis aastani 1149.
• Antiookia vürstiriik asutati aastal 1098 ja kestis aastani 1268.
• Jeruusalemma kuningriik asutati aastal 1099 ja kestis aastani 1291, kui Akko linn langes. Jeruusalemma kuningriigil oli ka mitmeid vasalle, neli suuremat olid:
  • Galilea vürstkond
  • Jaffa ja Ascaloni krahvkond
  • Transjordaania senjööria
  • Sidoni senjööria
• Tripoli krahvkond asutati aastal 1104, Tripoli ise vallutati aastal 1109, kestis aastani 1289.

Kiliikia Armeenia kuningriik oli juba enne ristisõdu olemas, kuid kuningriigiks nimetas selle paavst Innocentius III ja hiljem muutus see (prantsuse) Lusignani dünastia all poolläänelikuks.

Küpros

Kolmanda ristisõja ajal asutasid ristisõdijad Küprose kuningriigi. Richard I Lõvisüda vallutas Küprose oma teel pühale maale. Seejärel müüs ta saare templirüütlitele, kes ei suutnud saart valitseda vahendite vähesuse ja kohalikku elanikkonda röövelliku suhtumise tõttu, mis viis ülestõusudeni. Templirüütlid tagastasid saare kohe Richardile, kes müüs selle aastal 1192 Jeruusalemma pagendatud kuningale Guy de Lusignanile. Guy asutas dünastia, mis kestis aastani 1489, kui kuningas Jacques III de Lusignani lesk, Veneetsiast pärit kuninganna Caterina Cornaro, loobus troonist Veneetsia vabariigi kasuks, kes saare annekteeris. Enamiku oma ajaloost Lusignani kuningate võimu all oli Küpros edukas keskaegne kuningriik, läänekristluse majanduskeskus Lähis-Idas. Kuningriigi langus algas, kui see segati Itaalia kaubandusvabariikide Genova ja Veneetsia vahelisse võitlusse. Tõepoolest on võimalik jälgida kuningriigi langust seoses katastroofilise sõjaga Genovaga aastatel 1373–1374, mis lõppes peamise sadama Famagusta okupeerimisega. Lõpuks sai kuningriik Veneetsia abiga Famagusta tagasi, kuid siis oli juba liiga hilja ja igal juhul oli veneetslastel saarega omad plaanid. Veneetsia võim Küprosel kestis veidi üle 80 aasta – kuni 1571. aastani, kui Osmanite riik sultan Selim II juhtimisel kogu saare vallutas.

Balkan

 Pikemalt artiklis Frankokraatia

Ladina keisririik ja tema vasallid ning Kreeka järglasriigid u aastal 1204

Pärast Neljandat ristisõda jaotati Bütsantsi keisririigi territoorium mitmeks riigiks, algas nn frankokraatia (Mall:Keel-el) periood:

• Ladina keisririik pealinnaga Konstantinoopolis (1204–1261)
• Thessaloniki kuningriik (1205–1224)
• Ahhaia vürstkond (1205–1432)
  • Argos ja Nauplia (1205–1388)
• Ateena hertsogkond (1205–1458)
  • Bodonitsa markkrahvkond (1204–1414)
• Naxose hertsogkond (1207–1579)
• Philippopolise hertsogkond (1204–1205)

Mitmed saared, tuntumatest Kreeta (1204–1669), Euboia (Negroponte aastani 1470) ja Joonia saared (aastani 1797) läksid Veneetsia võimu alla.

Need riigid olid Bütsantsi Kreeka järglasriikide Nikaia ja Epeirose, samuti Bulgaaria rünnakute all. Thessaloniki ja Ladina keisririigi vallutasid Bütsantsi kreeklased aastaks 1261 tagasi. Ristisõdijate järeltulijad jätkasid Ateena ja Peloponnesose (Morea) valitsemist kuni 15. sajandini, kui ala Osmanite riigi poolt vallutati.

• Püha Johannese sõjaline hospitaliitide ordu asutas end aastal 1310 Rhodosel (ja mitmel muul Egeuse mere saarel; vaata allpool), uute liikmete pideva sissevooluga, kuni Osmanid nad aastal 1522 lõpuks välja ajasid (Maltale).
  • Kastellorizo saare (Rhodose kõrval Egeuse mere Dodekaneeside saarerühma osa) hõivasid Jeruusalemma Püha Johannese hospitaliitide rüütlid aastal 1309; egiptlased okupeerisid seda aastatel 1440–1450; siis valitses seal Napoli kuningriik; Veneetsia võim alustas aastal 1635 (Castellorosso); kõik need riigid, väljaarvatud egiptlased, olid katoliiklikud; Osmanite võim kehtestati aastal 1686, kuigi kreeklased kontrollisid saart Kreeka iseseisvussõja ajal aastatel 1821–1833.
  • muud naaberalad, mis olid ajutiselt ordu võimu all: Smyrna (nüüd Izmir; 1344–1402), Attalia (nüüd Antalya; 1361–1373 ja Halikarnassos (nüüd Bodrum; 1412–14..), kõik kolm Anatoolias; Korintos (1397–1404)), Salona (iidne Amphissa; 1407–1410) ning Ikaría (1424–1521) ja Kosi (1215–1522) saared, nüüd kõik Kreekas.

Läänemere idakallas

Põhjala ristisõdijate riigid u aastal 1410

Läänemere maades tõrjusid põlishõimud algul vankumatult kristlust. Aastal 1193 kutsus paavst Coelestinus III ristisõjale paganate vastu, kes olid preislased, leedulased ja teised hõimud, kes asustasid Eestit, Lätit ja Ida-Preisimaad. Seda sõjategevuse perioodi kutsutakse Põhjala ristisõdadeks.

Põhjala ristisõdade järel lahendas Wilhelm Modenast legaadina vaidlusi Liivimaa ja Preisimaa ristisõdijatega.

• Maarjamaa maade jagamisel Mõõgavendade ordu ja kiriku vahel loodi viis vürstkonda:

1. Riia peapiiskopkond,
2. Kuramaa piiskopkond,
3. Tartu piiskopkond,
4. Saare-Lääne piiskopkond,
5. Mõõgavendade ordu maad.

• Taani ristisõdijate vallutatud Eestimaa annekteeriti Taani poolt kui

1. Eestimaa hertsogkond, kuni loovutamiseni Liivi ordule aastal 1346.

• Preisimaal jagas Wilhelm Modenast maad Saksa ordu ja kiriku vahel, luues 4 vürstkonda Riia peapiiskopkonna alluvuses:

1. Kulmi piiskopkond,
2. Pomesaania piiskopkond,
3. Ermlandi piiskopkond,
4. Samlandi piiskopkond.

Viited

1. Fry, Plantagenet Somerset Maailma ajalugu, lk 138 Tallinn Varrak 1998 ISBN 998530005X