Rooma Peetri kirik
Vatikanis asuv kirik From Wikipedia, the free encyclopedia
"Peetri kirik" suunab siia. Tartu Peetri kiriku kohta vaata artiklit Tartu Peetri kirik; teiste samanimeliste kirikute kohta vaata artiklit Peetri kirik (täpsustus).
Rooma Peetri kirik ehk Püha Peetruse basiilika (itaalia keeles Basilica di San Pietro in Vaticano) on Vatikanis asuv hilisrenessansi stiilis katoliiklik kirikuhoone.
| Püha Peetruse basiilika | |
|---|---|
| Basilica Papale di San Pietro in Vaticano | |
 | |
| Riik |
 Vatikan |
| Asukoht | 41°54′08″N 12°27′12″E |
| Sissepühitsemine | 1626 |
| Koordinaadid | 41° 54′ 8″ N, 12° 27′ 12,3″ E |
Tegemist on maailma suurima kristliku basiilikaga – selle pindala on 15 160 m2.[1]
Hoone ajaloos eristatakse kahte arhitektuurilist etappi: vana basiilikat, mida hakati ehitama Vana-Rooma keisri Constantinus Suure valitsusajal, ning uut basiilikat, mille peaarhitektiks on eri aegadel olnud Donato Bramante, Michelangelo Buonarroti, Carlo Maderna ja Gian Lorenzo Bernini.
Varakristlik Püha Peetruse basiilika
Püha Peetruse hauamonument
Püha Peetruse basiilika on katoliikliku õpetuse kohaselt ehitatud apostli, Jeesus Kristuse surma järgse kristliku koguduse juhi ja katoliku kiriku esimese piiskopi[2], püha Peetruse hauale.[3] Peetrus (algselt Siimon) oli 1. sajandil Vana-Rooma impeeriumis tegutsedes tuntust kogunud kristliku evangeeliumi kuulutaja, misjonäri ja jutlustajana.[4] Vana-Rooma impeeriumis oli kristlaste tagakiusamine küll sagedane nähtus, kuid võimuloleva keisri Nero (37–68 pKr) vihavaenlaste hulka sattus Peetrus siis, kui tema jutluse tagajärjel kaks valitseja lähikondlast ristiusku pöörasid ja keisrit patuste eluviiside eest kritiseerima hakkasid.[5] 75-aastane Peetrus vangistati ja löödi 67. aastal pea alaspidi risti (Peetrus oli ise sellist hukkamisviisi soovinud, sest „ta ei pidanud end vääriliseks surema nii nagu Jeesus“[6]). Püha Peetrus hukati Nero tsirkuse areenil ning maeti lähedalasuvale Vatikani künkale[3].
Arvatavasti säilis teadmine haua asukohast tänu nii apostli kaasaegsete kui ka hilisemate kristlaste kombele tema haua juures austust avaldamas käia.[7] Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on selgunud, et Peetruse väidetava haua lähedusse rajati hiljem kristlaste nekropol[8], mis oli ilmselt ajendatud paljude usklike soovist saada apostli lähedusse maetud. Ajavahemikus 125–145 pKr hakati matmiskohale püstitama väiksemaid mausoleume, mille ehitamiseks oli tarvis künka moodustanud pinnast tasandada. Seetõttu ehitati Peetruse haua ning vahetult selle kõrvale rajatava mausoleumi vahele sein, et apostli puhkepaika ehitusega kaasnevast pinnasemuutusest säästa.[3] 150. aastal pKr lisati Peetruse hauaga külgnevale seinaosale kaks vertikaalselt reastatud süvendit, mida eraldas üksteisest kolonettidele toetuv horisontaalne travertiinplaat. Ühtekokku moodustasid need elemendid Peetruse hauamonumendi, mis mõjus võrdluses teiste nekropoli ehitistega küll tagasihoidlikult, kuid jäi siiski matmiskoha olulisimaks paigaks. Monument kaeti marmorkaunistustega ning hiljem lisati konstruktsiooni toetama kaks külgseina, millele asetati väike katus.[9] Sellisel kujul säilis Peetruse haud kuni 4. sajandini, mil Rooma 57. keiser Constantinus Suur võttis vastu otsuse ehitada samale kohale kristlik basiilika.[10]
Constantinus Suur
Legendi järgi sai Vana-Rooma keiser Constantinus Suur (ka Constantinus I) 312. aastal enne Mulviuse silla lahingut ettekuulutuse kristlikult Jumalalt ning ilmutuses kuuldud õpetussõnu järgides saatis teda lahingus edu. Sellest innustatuna sõlmisid Vana-Rooma kaasvalitsejad Licinius ja Constantinus Suur 313. aastal Milano ediktina tuntud proklamatsiooni, mis keelas kristlaste usulise tagakiusamise, andis kristluse järgijatele legaalse õiguse keisririigis tegutsemiseks ning sätestas, et kristlastelt konfiskeeritud vara tuleb neile tagastada.[11] Ajavahemikus 319–333 andis keiser Constantinus Suur käsu Vatikani künkal asuv kristlaste nekropol sulgeda, et hakata püha Peetruse oletatava haua kohale basiilikat ehitama.[12]
_(14760945204).jpg)
Basiilika vundamendi tarbeks tekitati Vatikani põhjapoolsele künkanõlvale lai astang ning teisele poole küngast püstitati hiiglaslikud tugiseinad. Läheduses asuvad hauamonumendid ehitati ümber madalamaks, püha Peetruse hauamonument säilitas aga oma algse kuju ning pidi planeeringute järgi hakkama asetsema basiilika apsiidi ees. Hiljem kaeti monumendi pind, nagu apsiidki, marmoriga, ülemisse nišši asetati kuldne ladina rist, millele olid graveeritud Constantinus Suure ja tema ema püha Helena (ka Helena Konstantinoopolist) nimed, alumine nišš aga suleti topeltuksega. Enne kuuenda sajandi lõppu lasi paavst Gregorius Suur püha Peetruse monumendi all olevat maapinda õõnestada ning ehitada tekitatud tühimikku Peetruse säilmete jaoks mõeldud hauakamber. Hauakambri kohale ehitati neljale keerdsambale toetuv baldahhiin, kaunistatud kahe ruudukujulise arhitraavi ja ristuvate võlvidega.[13]
Põhiplaanilt oli basiilika orienteeritud läände ning koosnes sammaskäikudega ümbritsetud aatriumist, eeskojast (narteksist), viielöövilisest pikihoonest, transeptist ja apsiidist. Basiilika aatriumisse viis 35-astmeline trepp, siseõue pikkus oli 62 meetrit ja laius 46 meetrit. Basiilika sissekäigu moodustas 12-meetri sügavune portikus. Püha Peetruse hauakamber asus transepti – kiriku pikiteljega risti asetseva löövi – keskel, ning seal viidi läbi pühakuga seotud riitusi. Transepti põhiplaaniks oli 87 meetrit pikk ja 18 meetrit lai ristkülik, mida eraldas kesklöövist triumfikaar ja külglöövidest neli väikesemat võlvi. Basiilikas oli ka neli külglöövi, mida eraldasid üksteisest ja kesklöövist sada sammast, mis olid sinna toodud varasematest antiikehitistest. Lisaks varjasid sambad transepti sissekäiku toetavaid külgmisi võlve ja äärmisi osi.[14]
Edasised ümberehitused
Püha Peetruse basiilika oli ehitatud peamiselt kristlike matuseriituste läbiviimiseks, kuid apostli haud muutis ehitise ka populaarseks palverännaku sihtkohaks. Basiilikas tekkis palverändurite palvustele mahutamisel ruumipuudus, kuna püha Peetruse monument ja baldahhiin võtsid enda alla suurema osa transepti pindalast. Seetõttu lasi paavst Gregorius Suur (590–604) alustada basiilika interjööri ümberehitust. Apsiidi ette plaaniti ehitada kergesti ligipääsetav altar, kuid basiilika kõige olulisem rajatis – püha Peetruse monument – oleks seda oma asukoha tõttu palvuse kuulajate eest varjanud. Kuna monumenti ei saadud pühakoja sees kuhugi mujale paigutada, tõsteti seda ümbritsenud ala ja apsiidi katnud põrandat ligikaudu 1,5 meetri võrra kõrgemale ning monument ise muudeti altariks. Altari nurkadesse püstitati neli väiksemat sammast, millele toetus marmorist tsiboorium. Altari juurde viisid kaks treppi ning tõstetud põrandapinna alla rajati kahe meetri sügavune kamber, mis oli ühendatud Peetruse hauakambriga. Kambrisse pääses apsiidi seina äärt mööda kavandatud poolkaarekujulise koridori kaudu. Algse baldahhiini keerdsambad asetati Peetruse monumendi ette, eraldades selle nii löövist. Hiljem lasi paavst Gregorius II (731–741) valmistada veel kuus samasugust marmorist keerdsammast ning asetada need paralleelselt esimese sambareaga.[15]
Hiliskeskaja restaureerimistööd
15. sajandi keskpaigaks oli basiilika hakanud lagunema ja vajas kiiremas korras restaureerimist: kiriku lõunapoolne sein oli väljapoole ja põhjapoolne sein sissepoole kaldunud ning katust toetavat talastikku ähvardas kokkuvarisemine. Basiilikas oli ka juba varem väiksemaid parandustöid tehtud, kuid nüüd otsustas äsja ametisse nimetatud paavst Nicolaus V (1447–1455) basiilika suures osas ümber ehitada. Ühiskonnas levinud humanismiideid pooldav paavst usaldas selle töö antiigi arhitektuurivõtteid ja insenerikunsti õppinud Leon Battista Albertile (1404–1472),[16] kes sai hiljem tuntuks ka esimese itaalia renessansskunsti kirjeldava raamatu „De re aedificatoria“ kirjutamisega[17].
Paavst ja Alberti plaanisid teha Roomas ulatuslikke ümberehitusi, mis hõlmaksid suursuguste ja monumendisarnaste hoonete ehitamist, et kiriku autoriteeti arhitektuuri kaudu tugevdada. Püha Peetruse basiilikast pidi saama linna keskpunkt, kuhu palveränduritel oleks võimalik ka suurte hulkadena koguneda.[18] Constantinus Suure aegne lööv otsustati säilitada, kuid transepti ja apsiidi laiendati, nende ristumiskohale ehitati kuppel ning apsiidile lisati ka Bernardo Rossellino (1409–1464) varem kavandatud kooriosa.[16]
Ehituse alguses keskendusid Alberti ja Rossellino kaldu vajunud seinte stabiliseerimisele[19] ja löövi kohal oleva katuse parandamisele. Rossellino alustas ka basiilika läänepoolses osas kooriruumi ehitamist. Kuid töö jäi pooleli, sest 1455. aastal paavst Nicolaus V suri ning Rooma-Katoliku Kiriku järgmised juhid ei pidanud auväärse basiilika niivõrd ulatuslikku ümberehitamist põhjendatuks. Tööd lubati kooriruumis jätkata alles paavst Paulus II valitsusajal (1464–1471), kuid Rossellino surma tõttu jäid esialgsed plaanid siiski lõpetamata.[16]
Renessanssehitis
Donato Bramante
Püha Peetruse basiilika ümberehitusega otsustati edasi minna 16. sajandi alguses, kui Itaalias oli renessanss-stiil juba laialdasemalt juurduma hakanud ning paavstiks sai uuendusi soosiv Julius II (1503–1513). Kuna nii Rossellino kui ka Alberti olid selleks ajaks juba elavate seast lahkunud, pöördus paavst ehituse jätkamiseks Roomas kuulsust kogunud arhitekti Donato Bramante poole. Bramante oluliseks muudatuseks basiilika ehituses oli selle muutmine pikihoonest tsentraalse ehk Kreeka risti kujulise põhiplaaniga pühakojaks, mille keskpunktis kõrguks Rooma Panteonist inspireeritud poolkerakujuline kuppel.[16] Panteonist oleks aga Püha Peetruse basiilika kuppel erinenud selle poolest, et see oleks toetunud neljale suurele piilarile (Panteonis toetus kuppel hoone ringikujulisele välisseinale).[20] Bramante plaanis lisada hoone nurkadesse ka neli väiksemat kuplit. Paavst kinnitas Bramante projektid ning 1506. aasta 18. aprillil pandi piduliku tseremoonia käigus Püha Peetruse basiilika juurdeehituse nurgakivi.[16] Bramantega hakkasid Püha Peetruse basiilika juures töötama ka arhitektid Giuliano de Sangallo (1445–1516), Fra Giocondo (1433–1515) ja assisteeriv joonestaja Antonio de Pellegrino.[20]
Bramante lasi suurema osa basiilika läänepoolsest osast lammutada ning püstitada selle asemele kuplit toetavad piilarid ja võlvid. Töö jätkus ka Rossellino projekteeritud kooriruumiga.[16] Basiilikat ehitati etapiti, mistõttu oli ehitustööde käigus võimalik pühakoda liturgilistel eesmärkidel kasutada. Püha Peetruse basiilika ümberehitus kestis 1513. aastani, mil paavst Julius II suri: Bramante hakkas kupli ehitamise alustamise osas kõhklema ning hiljem ei olnud Rooma fiskaalpoliitika tõttu enam võimalik basiilika ehitustöid rahastada.[21]
Ehitustööd jätkusid paavst Leo X valitsusajal, kes hakkas jõuliselt toetama indulgentside müümisest saadava tulu kasutamist basiilika edasiehitamiseks. Bramante meeskonnaga liitusid Raffael (1483–1520) ja Giuliano da Sangallo (1445–1516), kuid Bramante surm 1514. aastal tekitas vajaduse leida uus töödejuhataja ja peaarhitekt.[22]
Vaidlused kiriku põhiplaani üle
Leo X määras peaarhitektiks Raffaeli, keda peetakse üheks kõrgrenessansi tippkunstnikuks. Koos Giuliano da Sangallo ja Fra Giocondoga otsustas ta Bramante välja pakutud Kreeka risti kujulise põhiplaani ladina risti vastu vahetada. Selle saavutamiseks lisas Raffael Bramante tsentraalsele põhiplaanile pikihoonele omase kesklöövi. Lisaks projekteeris ta sellesama kesklöövi mõlemale küljele ka vahekäigu ning kaks üksteise vastas asetsevat kabelit. Ehitamise muutsid keeruliseks Leo X pillava eluviisi ja riigikassa kergekäelise haldamise tagajärjel tekkinud rahastusprobleemid ning arhitektide omavahelised pinged ja vaidlused. Pärast Giocondo ja Sangallo surma vastavalt 1515. ja 1516. aastal võtsid nende ametid üle Baldassare Peruzzi (1481–1536) ja Sangallo onupoeg Antonio da Sangallo noorem (1483–1546). Raffaeli, Peruzzi ja Antonio da Sangallo noorema täiendatud Bramante basiilika projekt valmis alles 1519. aastaks, kuid Raffael ei saanudki selle rajamist alustada, kuna suri ootamatult 1520. aastal.[23]
Taas tekkisid tulised vaidlused: seekord Peruzzi ja Sangallo vahel. Peruzzi eelistas kõigele vaatamata Bramante sümmeetrilist Kreeka risti kujulist põhiplaani, millega Sangallo aga ei nõustunud. Vaidlused kestsid vahelduva eduga Peruzzi surmani 1536. aastal ning pärast seda jäi Sangallo üksi Püha Peetruse kiriku ehitustöid juhtima.[24] Sangallo lisas oma eelkäijate kavanditele ohtralt kabeleid, kooriümbriskäike, portikusi ja torne. Basiilika fassaadile kavandas ta mitmeid sambaordereid.[16] Sangallo lasi basiilika sees olevaid, Bramante ehitada lastud sambaid tugevdada, sest need olid hakanud raskuse all murenema. Lisaks pakkus Sangallo välja kavandi, mille järgi ehitada veelgi suurem kuppel, tänu millele oleks basiilikasse rohkem valgust pääsenud ja mis oleks ornamentikalt ja struktuurilt veelgi rikkalikum ja täiuslikum olnud.[25]
1593. aasta lõpuks oli ehitusega nii kaugele jõutud, et läänepoolne Constantinuse-aegne basiilika oli lammutatud ja uue apsiidi vundament valmis saanud. Teadmata põhjustel lasi Sangallo basiilika põrandapinda rohkem kui kolme meetri võrra tõsta. Seda muudatust kasutati ära 16. ja 17. sajandi vahetusel, kui püha Peetruse monumendi tõstetud aluspinna lähedusse loodi võlvitud vahekäikude võrgustik, mida tuntakse tänapäeval Vatikani grottidena.[26] Samal ajal, kui Sangallo oma kavandeid viimistles, saabus Rooma ka Michelangelo Buonarroti (1475–1564), kellele paavst Püha Peetruse basiilika peaarhitekti ametikohta pakkus. Michelangelo aga polnud projektist huvitatud ja keeldus korduvalt.[25]
Michelangelo ja basiilika kuppel
Vaatamata sellele, et Michelangelo oli varem tagasi lükanud kõik Püha Peetruse basiilika ehitustöödega seotud pakkumised, võttis ta paavst Paulus III tungival nõudmisel 1546. aastal basiilika peaarhitekti koha siiski vastu, kuna ühelgi teisel paavsti soosikul ei olnud võimalik Sangallo lõpetamata ehitustööd üle võtta. Rahulolematu ja juba vanemas eas Michelangelo rõhutas, et asub tööle ainult armastusest Jumala ja austusest püha Peetruse vastu, ning keeldus palgaks pakutavast rahast.[26] [27]
Michelangelo loobus Sangallo kavanditest, mõistes hukka viimase otsust Bramante tsentraalset põhiplaani mitte kasutada. Seega naasti jälle Bramante jooniste juurde, kuid Michelangelo tegi neis siiski muudatusi: ta lihtsustas Bramante kavandeid, lühendas põhiplaaniks oleva Kreeka risti harusid[26], suurendas kuplit kandvate sammaste läbimõõtu ning kavandas ka hoone idafassaadi.[28] Michelangelo kindlaks sooviks oli ehitusega võimalikult kiiresti piisavalt kaugele jõuda, et hiljem ükski teine arhitekt tema visiooni enam muuta ei saaks. Selleks lammutati basiilikas suur osa Sangallo kavandatud juurde- või ümberehitustest[26] ning Michelangelo kaasas töösse oma õpilased Giacomo Barozzi (1507–1573) ja Giacomo della Porta (1537–1602).[28] Esimesena valmis Kreeka risti lõunapoolne haru, sellele järgnes sammastele toetuv ning basiilika kuplit kandma hakkava tambuur alustugi. 1558. aastaks valmisid ka teised basiilika osad ning Michelangelo sai hakata keskenduma kupli ehitamisele. Tambuuri ehitamise ajaks oli aga peaarhitektist Michelangelo tervis niivõrd halvenenud, et ehitustööde jälgimiseks pidi ta laskma ennast basiilika juurde kanda. Michelangelo suri veidi vähem kui neli kuud enne tambuuri valmimist. Püha Peetruse basiilika kuppel lõpetati aga alles rohkem kui kahekümne aasta pärast.[26]
_MET_DT203424.jpg)
Michelangelo tööd määrati lõpetama arhitektid Pirro Ligorio (u 1510–1583) ja Giacomo Barozzi (tuntud ka kui Giacomo Vignola). Nad viisid lõpule kooriruumi ja transepti dekoreerimise ning kavandasid basiilikale veel ühe väiksema kupli. Olgugi et mõlemad arhitektid olid andnud lubaduse Michelangelo kavandid muudatusteta ellu viia, otsustas Giacomo della Porta, kes oli Michelangelot kupli kavandamisel aidanud, poolkerakujuliseks planeeritud kupli munakujuliseks ümber teha. Della Porta lasi basiilika kirdepoolsesse nurka ehitada kabeli (Capella Gregoriana), mille kohale kavandas ta väikese kupli. Kabelit kaunistasid Romuluse templist toodud antiiksambad. Kabel õnnistati sisse 1578. aasta veebruaris.[29]
Kupli ehitusega saadi jätkata alles 1588. aastal, mil paavst Sixtus V oli suutnud koguda riigikassasse piisavalt raha, et ehitustöid toetada. Paavst määras Püha Peetruse basiilika ehituse töödejuhatajaks lisaks della Portale ka oma lemmikarhitekti Domenico Fontana (1543–1607). Eri andmetel määrati kuplit ehitama 600–800 töölist lootuses, et lõpptulemina valmib ehitis, mis oleks Fontana sõnade järgi saanud üheks arhitektuuri maailmaimedest. 16 ribiga kuppel valmis 1590. aasta 21. maiks – seega 22 kuuga. Samal aastal lisati kuplile ka katuselatern ja 1592. aastal paigaldati selle tippu kullatud ladina rist. Basiilika interjööris lisati kupli tambuuri alla neli 8,5-meetrise läbimõõduga ringikujulist mosaiiki, mis kujutasid igaüks ühte evangelisti. Ringikujuliste mosaiikide autorid olid Giovanni de Vecchi ja Cesare Nebbia. Evangeliste ümbritsevad inglid ja keerubid valmistasid Cristoforo Roncalli (tuntud ka kui Pomarancio) ja Giuseppe Cesari (tuntud ka kui Cavaliere d’Arpino). Kupli ribide vahele kavandasid Giovanni Guerra, Nebbia, Pomarancio ja Cavaliere d’Arpino kujusid, mis kujutasid Jeesus Kristust, Neitsi Maarjat, apostleid, ingleid, pühakuid ja paavste.[30]
Carlo Maderna
1605. aastal teatas paavst Paulus V (1605–1621), et Michelangelo kavanditest välja jäetud Constantinuse-aegne lööv tuleb kuulsa arhitekti ja skulptori keelule vaatamata ümber ehitada. Ta andis käsu löövi antiiksed varemed hävitada, põhjendades seda protesteerivatele roomlastele varemete ohtliku olukorra ja suure varisemisohuga. Uut löövi hakati aga ehitama eelkõige tagamõttega tekitada basiilika juurde ruum, kuhu oleks võimalik mahutada paavsti jutlust kuulama või tema juhitud riitustest osa võtma tulnud suurt hulka inimesi. Michelangelo kavandatud basiilika seda ümberehitusteta võimaldanud ei oleks: basiilikale polnud lisatud kooriruumi, baptisteeriumi, käärkambrit ega ka lahtist sammasrõdu (lodžat).[31]
1603. aastal kaasati ehitustöödesse Itaalia arhitekt ja varabaroki peaesindaja[32] Carlo Maderna. Ta lisas Michelangelo tsentraalse basiilika idapoolsele osale kolm traveed, muutes sellega pühakoja üldpilti suurel määral.[33] Maderno kavandas lööviosa võimalikult lühikeseks, et see Michelangelo loominguga paremini kokku sobituks. Lisaks kavandas ta löövi Michelangelo kujundusega sobivad tugipiilarid, entablatuurid ja arhivoldid ning kaunistas altarinišid Michelangelo kasutatud motiividega. Sellegipoolest on Maderno loodud lööv basiilika põhiplaani idapoolsest harust laiem, võlvid kõrgemal ning tänu kuuele suurele külgmisele aknale ka ülejäänud basiilikaga võrreldes paremini valgustatud.[31]
1609. aastal alustati uue fassaadi ja selle ees asuva portikuse ehitamist. 1612. aastal tahuti äsjavalminud kahekorruselisele ja lisatud mansardkorrusega fassaadile võimuloleva paavsti nimi: PAVLVS V BVRGHESIVS ROMANVS.[31] Fassaadi liigendasid Korintose stiilis pilastrid ning basiilika peasissepääsu ja aknaid raamisid samas stiilis üle kahe korruse ulatuvad sambad. Peasissekäigu kohale kavandas Maderno lahtise rõdu, mida paavst basiilika ette kogunenud rahva õnnistamisel kasutama hakkas.[34]
Maderno kavandatud portikus erines oluliselt Michelangelo nägemusest. Michelangelo arvates oleks portikus pidanud olema hoonest eraldiseisev arhitektuurielement ja sarnanema Rooma Panteoni portikusega: kuue samba ja kolmnurkse frontooniga. Maderno otsustas aga võlvitud portikuse fassaadi taha paigutada. Portikus on 71 meetrit pikk, 13,5 meetrit sügav ja 20 meetrit kõrge. Stukkreljeefidega kaunistatud võlvid kujutavad apostlite imetegusid, mis valmistati Martino Ferabosco kavandite järgi. Basiilikasse viivad viis portikusse ehitatud ust.[34]
1612.–1613. aastal pikendati basiilika fassaadi mõlemast otsast, et sellele kaks kellatorni lisada. Tööde käigus tuli aga välja, et fassaadi juurdeehitus ei peaks kellatornide raskusele siiski vastu ning ideest loobuti. Ilma planeeritud tornideta mõjub basiilika fassaad aga monotoonselt ja põhjendamatult pikana. Vaatamata paavsti nõuetele ja Maderno püüdlustele varjab uus fassaad ka Michelangelo kuplit.[35]
Kupliehitusest tingitud probleemid
Püha Peetruse basiilika kupli konstruktsiooni murenemist hakati kahtlustama juba 17. sajandil.[36] Kupli vastupidavuse ja konstruktsiooni kandevõime üle oldi diskuteeritud ka varem, kuid sajandi lõpus tellis paavst Innocentius XI murelike linnakodanike rahustamiseks Carlo Fontanalt kupli seisukorda hindava analüüsi. Paavsti ootuste kohaselt oleks Fontana ülevaade pidanud kinnitama, et kuplit ei ähvarda mittemingisugune oht, kuid selle asemel avastas ta, et üks kupli ribidest oli tõepoolest kahjustatud. Sellele ei pööratud aga suurt tähelepanu, sest Fontana kinnitas, et tegemist on suures plaanis ebaolulise anomaaliaga ning ülejäänud kuplit see ei mõjuta.[37]
Mõni sajand hiljem tekkisid aga kupli tegeliku seisukorra osas uued kahtlused. Võimulolev paavst Benedictus XIV määras asja uurima matemaatikutest koosneva komisjoni, kuhu kuulusid Tommaso Le Seur, Francesco Jacquier ja Ruggiero G. Boscovich. Nende koostatud analüüsis on välja toodud 32 kahjustust või ohukohta, mis kupli stabiilsust ähvardasid. Näiteks mainisid nad kahjustusi tambuuril, piilareid toetavate seinte ohtlikku seisukorda, kupli ribide vahelisi vertikaalseid pragusid, horisontaalselt laotud telliste vahelisi vagusid, akende murdunud arhitraave ja kupli juurde viivaid ebastabiilseid keerdtreppe. Analüüsis väideti, et tegemist pole niivõrd ehitusmaterjalide valimisel, vaid kupli kavandites tehtud valearvestustest põhjustatud kahjustustega.[38] On ka arvatud, et need tahtmatud valearvestused sattusid kuplikavanditesse della Porta kaudu, kui ta Michelangelo kavandatud poolkerakujulist kuplit munakujuliseks ümber joonestas. Probleem seisnes ilmselt selles, et della Porta jättis uue kujuga kuplit toetama Michelangelo kupli piilarisüsteemi, mis aga ei olnud nii intensiivselt kõrgustesse pürgivat kuplit toetama mõeldud.[39] Vaidlused kahjustuste ulatuse ja kõige efektiivsema restaureerimisplaani üle kestsid matemaatikute ja arhitektide vahel 18. sajandi keskpaigani.[40] Selle aja vältel püüti kuplit toetada raudkettidega, mis aga tihti pinge all purunesid. 1743. aastal määrati restaureerimistööde juhatajaks Nicola Zabaglia (1664–1750), kes lasi kupli sisemisele seinale kinnitada kuus raudrõngast. Parandused said valmis 1748. aastaks.[41]
Baroksed juurdeehitised
Gian Lorenzo Bernini ja Püha Peetruse väljak
Alates varajasest keskajast laius Püha Peetruse basiilika ees mõõtmetelt ebasümmeetriline ja lage väljak. 15. sajandil olid paavst Nicolaus V ja arhitekt Alberti plaaninud väljakut laiade tänavate võrgustiku abil Rooma kesklinnaga ühendada, kuid seda ideed ei realiseeritud. Paavst Sixtus V lasi väljakule tuua basiilika löövist lõuna pool seisud Vatikani obeliski, kuid selle tagajärjel mõjus selge struktuurita väljak veelgi rohmakamalt.[42] 1656. aastal tellis arhitektuuripatroonist[43] paavst Alexander VII (1655–1667) silmapaistvalt skulptorilt ja arhitektilt Gian Lorenzo Berninilt (1598–1680) uued Püha Peetruse väljaku kavandid, kuid tellimusega kaasnesid kindlad nõudmised: väljakule pidi korraga mahtuma suurel hulgal inimesi ning ükski väljaku arhitektuuriline element ei tohtinud varjata paavsti rõdu, basiilika fassaadi ega ka suurt akent, millele paavst sageli rahva tervitamiseks ilmus. Samas pidi Püha Peetruse väljak rõhutama Rooma-Katoliku Kiriku suursugusust, elujõulisust ja autoriteeti. Võimsa ideoloogilise efekti saavutamiseks kavandas Bernini väljaku kahele küljele poolringikujulised Dooria stiilis sammaskäigud, kujutades nendega antropomorfse Rooma-Katoliku Kiriku väljasirutatud käsi, mis kaitsevad usklikke vaenuliku maailma eest.[44]
Bernini katsetas väljaku kavandamisel mitme planimeetrilise kujundiga: trapetsi, ristküliku, ovaali ja ellipsiga.[45]Bernini kavatses trapetsikujulise väljaku ümbritseda kahe madala sammaskäiguga, et basiilika fassaad nende taustal kõrgem tunduks.[46] Kuid peagi selgus, et basiilika ees kõrguv egiptuse obelisk ei asuks sellisel juhul väljaku keskpunktis. Seega otsustas Bernini jagada väljaku kaheks osaks: vahetult basiilika ees olevaks trapetsiks ja obeliski ümbritsevaks ellipsiks.[45]
Samal ajal pakkus basiilika kavanditega süvitsi tutvunud Carlo Fontana välja oma nägemuse Püha Peetruse väljakust. Ta soovis lisada trapetsikujulise väljakuosa ka teisele poole ellipsit ning püstitada selle lõppu kellatorni. See oleks aga rikkunud väljakuansambli ühtsuse, muutes ellipsikujulise osa eraldiseisvaks üksuseks.[47]
Bernini kavandatud väljakut ühendas basiilikaga lai astmestik. Ellipsikujulisele osale lisati kaks obeliski suhtes sümmeetriliselt paiknevat purskkaevu. Väljakut ümbritsevates katusega sammaskäikudesse on nelja ritta asetud 284 Dooria stiilis sammast. Sammaskäigu talastikule on asetatud 96 näoga väljaku poole pööratud pühakukuju.[46]
Sisetööde algus 17. sajandil: Bernini baldahhiin
Paavst Urbanus VIII (1623–1644) tegi oma esimestel valitsusaastatel Gian Lorenzo Berninile ettepaneku luua ümberehitatud mastaapse basiilika avarasse nelitisse „liturgiline rajatis, mis tõuseks teiste arhitektuurielementide taustal iseäranis esile.“[48] Kuna nelitise all asus hauakamber püha Peetruse arvatavate säilmetega ning kohal kõrgus Michelangelo kavandatud kuppel, otsis Bernini lahendust, kuidas selle paiga liturgilist ning ideoloogilist tähtsust suursuguselt rõhutada. Ta otsustas hauakambri kohale püstitada kristlikutel protsessioonidel kasutatava baldahhiini, kuid suurendas oluliselt selle mõõtmeid, kasutas valmistamisel pronksi ning lisas toretsevaid kaunistusi. Baldahhiiniga seotud ehitustööd algasid 1624. aastal. Bernini lasi nelitise keskele paigaldada neli marmorist postamenti, millele toetas omakorda neli pronksist keerdsammast. Väidetavalt oli Bernini saanud keerdsammaste kasutamiseks inspiratsiooni Constantinuse-aegses basiilikas asunud baldahhiinist, mis olevat sinna legendi järgi toodud Jeruusalemmas asunud Saalomoni templist ning mida toetasid samuti keerdmotiividega sambad.[48] Hiiglaslike sammaste valmistamiseks läks tarvis suures koguses pronksi ning seetõttu lasi Bernini eemaldada mõned Rooma Panteoni portikust toetanud pronksist talad, et need siis üles sulatada.[49] Keerdsammastele toetas Bernini rikkalikult kaunistatud tsibooriumi. Kõrgustesse pürgiva konstruktsiooni tippu asetas ta baldahhiini, millele lisas Bernini kaastööline Francesco Borromini (1599–1667) neli skulptuuridega kaunistatud voluuti[50], mis tipnevad – sarnaselt basiilika kupliga – (maa)kera ja risti kujuga,[49]sümboliseerides Kristuse ülemaailmset triumfi.[48] Ka teistel baldahhiinikaunistustel on sümboolne tähendus: inglid ja putod viitavad paavstivõimule, loorberilehed, päikesekujutised ja mesilased on aga paavst Urbanus VIII enda perekonna (Barberinide) sümboliteks. Veel enne, kui baldahhiin 1633. aastal valmis, andis paavst Berninile uue ülesande: lisada basiilika kahele üksteisega ristuvale tugipiilarile ka reliikvia-altari funktsioon.[49]
Reliikviate esiletõstmine
Püha Peetruse basiilikas hoiustatakse kolme Jeesus Kristusega seotud reliikviat: Longinuse oda, püha Veronika rätti ja püha Andrease pead. 1629. aastal lisandus sellesse nimekirja ka Jeesus Kristuse puidust risti kaks fragmenti. Paavst Urbanus VIII soovis reliikviaid ka basiilika sisekujundusse kaasata ning lasi valmistada neli vastavateemalist skulptuuri. Selleks kavandas Bernini basiilika altarit ümbritsevatesse tugipiilaritesse kõrged nišid, et sinna paigutatavad skulptuurid võiksid olla näoga baldahhiini suunas. Kõigil neljal skulptuuril oli aga oma skulptor: püha Veronika kuju valmistas Francesco Mocchi, püha Andrease kuju François Duquesnoy, püha Helena kuju Andrea Bolgi ja püha Longinuse kuju skulptoriks oli Bernini ise. Iga skulptuuri kohale asetati ka vastavat reliikviat hoiustav tabernaakel.[49] Skulptuuride kõrgus jääb nelja ja viie meetri vahele ning oma suuruse tõttu ei tahutud neid välja mitte üksikutest kiviplokkidest, vaid iga skulptuur koosneb mitmest eraldi valmistatud ja -seisvast osast. Skulptuuride valmistamisel lähtusid skulptorid ka basiilika arhitektuurilise ühtsuse säilitamisest ning kujude ansamblina mõjumisest. Selleks võeti eeskujuks Bernini püha Longinuse skulptuuri stiil, millest lähtuvalt said lõpliku viimistluse ka teised kujud.[51] Püha Andreas erineb seetõttu olulisel määral skulptor Duquesnoy muust loomingust ning sellest lähtuvalt on oletatud, et Bernini oli figuuri kujundamisega eriti lähedalt seotud.[52]
Hauamonumendid
Innocentius VIII
Basiilika vanim säilinud hauamonument on paavst Innocentius VIII (1484–1492) oma. Selle kavandas maalikunstnik ja skulptor Antonio Pollaiuolo ning monument valmis kuus aastat pärast paavsti surma, jäädes ka Pollaiuolo üheks viimaseks teoseks. Enne ümberehitusi seisis pronkskihiga kaetud hauamonument basiilika löövis, kuid 1621. aastal paigutati see lõunapoolsesse vahekäiku. Paavst Innocentius VIII on kujutatud istumas troonil, üks käsi õnnistavalt üles tõstetud ja teine hoidmas odaotsa. Viimane viitab 1492. aastal sultan Bayezid II käest saadud Longinusega seotud reliikviale. Paavstikuju ümbritsevad neli reljeefi, millest igaühel on kujutatud ühte kristluse kõlbelist peavoorust: tarkust, mõõdukust, õiglust ja meelekindlust. Kuju kohal kõrguval kolmel reljeefil on kujutatud personifitseeritud teoloogilisi voorusi: keskel asub Õiglus, temast vasakule jääb Usk (kujutatud ühes käes risti ja teises karikat hoidvana) ning paremale Lootus (kujutatud tiivulise naisena). Elujõulise ja teotahtelise Innocentius VIII kuju alla on paigutatud sarkofaag, millel on aga kujutatud paavsti surivoodil.[53]
Kardinal de Lagraulas
Kardinal Jean Bilhères de Lagraulase hauamonumendi kavandas Michelangelo Buonarroti kardinalilt 1497. aastal saadud tellimuse järgi. Monument kannab nime „Pietà“ ning kujutab surnud Jeesust süles hoidvat Maarjat, kelle ilme on leinav ja kurb. Tegemist on Michelangelo ainsa signeeritud tööga, see asus ehitustööde-eelses basiilikas Prantsuse kuningate kabelis. 1749. aastal paigutati see basiilika paremapoolse vahekäigu esimesse kabelisse. 1972. aastal püüdis üks basiilika külastajatest monumenti haamriga purustada, kuid Vatikani Muuseumi konservaatorid suutsid kuju täies ulatuses taastada.[53]
Paulus III
Esimene paavst, kelle hauamonument basiilikasse ehitati, oli Paulus III. Monument asub kooriruumi vasakpoolses nišis, selle autor on Guglielmo della Porta. Monument valmis vahemikus 1551–1575. Kuju kavandamisel loobus della Porta paavstide hauamonumentide kujunduse traditsioonilisest kaanonist, võttes eeskuju Michelangelo loodud Medicite hauamonumendist. Paulus III monumendil on kujutatud personifitseeritud allegooriaid Õiglus ja Mõõdukus. Legendi järgi oli Aafrika marmorist välja tahutud Õigluse modelliks Paulus III õde ning della Porta jättis marmorist naisekeha alasti, rõhutamaks, et Õiglus ei varja midagi. Alasti on kujutatud ka Mõõdukust, kes mõjub võrdluses Õiglusega vanema ja mõneti melanhoolsemana. 1595. aastal lasi Paulus III sugulane kardinal Odoardo Farnese katta Õigluse keha metallist riidekujutisega. Mõõdukuse keha on aga siiamaani alasti.[54]
Urbanus VIII
Urbanus VIII hauamonument valmis 1647. aastaks, st kolm aastat pärast tema surma. Paavsti soovil tegi monumendi Bernini, kes sai tellimuse juba 1627. aastal. Bernini kavandas monumendi Paulus III hauamonumendi jätkuks, paigutades Urbanus VIII pronksist kuju ühele poole Helduse ja teisele poole Õigluse valgest marmorist allegoorilised figuuri, mis toetuvad mõlemad graatsiliselt paavsti sarkofaagile. Sarkofaagile toetub ka Surma sümboliseeriv tiivuline pronksist luukere, kes kirjutab paavsti nime raamatusse, mille lehelt on loetav Urbanus VIII eelkäija, Gregorius XV (1621–1623) nimi. Hauamonument asub Paulus III monumendi vastas, seega kooriruumi parempoolses nišis.[55]
Krahvinna Matilde di Canossa
Kui Urbanus VIII lasi Itaalia poliitiliselt mõjuvõimsaima naisvalitseja krahvinna Matilde (1046–1115) säilmed Püha Peetruse basiilikasse tuua, oli tarvis ehitada lahkunud krahvinnale ka vääriline hauamonument. See ettevõtmine usaldati Berninile, kes pidi aga olude sunnil töö oma assistentidele delegeerima. Seetõttu erineb see Berninile omistatud töö tema teistest Püha Peetruse basiilikas olevatest kujudest suurel määral. Hauamonumendi alusel oleval reljeefil on kujutatud Saksamaa kuninga ja hilisema keisri Heinrich IV truudusevannet paavst Gregorius VII 1077. aastal, sümboliseerides nii paavstivõimu võidukäiku. Stseen on hauamonumendil seetõttu, et sündmus leidis aset krahvinna Matilde residentsis Canossa kindluses. Reljeefi tegi Stefano Speranza.[55]
Aleksander VII
Paavst Aleksander VII (1655–1667) hauamonumendi ehitamise ajaks oli Gian Lorenzo Bernini – Püha Peetruse basiilika üks viljakamatest skulptoritest – liginemas 80. eluaastale. Seega on monument küll Bernini kavandatud, kuid kuju valmistamine (1671–1978) jäi tema assistentide tööks. Palves põlvili laskunud paavsti ümbritsevad personifitseeritud Õiglus, Mõõdukus, Heldus ja Tõde. Bernini oli plaaninud jätta Tõe figuuri alasti, kuid kattis selle paavst Innocentius XI (1676–1689) käsul metallist drapeeringuga. Nagu Urbanus VIII hauamonumendil, on ka sellel kujutatud surma tiivulise skeletina, kuid raamatu asemel on viimase allegooriliseks sümboliks monumendiga ühendatud uks (üks basiilika sissepääsudest), mis sümboliseerib sisenemist teispoolsusesse. Skelett vaatab paavsti poole punakast jaspisest valmistatud drapeeringu alt, tõstes tema poole liivakella hoidva käe.[56]
Clemens XIII
Antonio Canova (1757–1822) kavandatud paavst Clemens XIII hauamonument on üks kahest Püha Peetruse basiilikas asuvast klassitsistlikus stiilis monumendist (mõlemad on omistatud Canovale). Hauamonument, mis valmis ajavahemikus 1788–1792, on tuntud eelkõige kahe lamava lõvi poolest. Üht lõvi on kujutatud magavana ja teist ärkvel olevana, valvates nii „kordamööda“ monumendiga ühendatud teispoolsuse sissekäiku sümboliseerivat ust. Lõvidest veidi kõrgemal asuvad kaks allegoorilist kuju: risti käes hoidev naisekuju sümboliseerib Religiooni ja tiivuline mehekuju Surma. Hauamonumendi kompositsioon taandub kolmnurgale ja seega asub kujudest kõige kõrgemal palves põlvitav paavst, kes on oma kolmekordse krooni enda ette asetanud.[57]
Püha Peetruse basiilikas asuvad ka Carlo Fontana kavandatud Rootsi kuninganna Kristiina mälestusmonument, Ferdinando Fuga (1699–1781) kavandatud ja skulptor Filippo Valle valmistatud paavst Innocentius XII (1691–1700) hauamonument, Camillo Rusconi (1658–1728) kavandatud paavst Gregorius XIII marmorist hauamonument[58] ning Pietro Bracci (1700–1773) loodud Maria Clementina Sobieska hauamonument.[56]
Skulptuurid
Püha Peetrus
Basiilika peaaltari läheduses asuv istuva Peetruse kuju on kristlaste – ja eriti palverändurite – jaoks oluliseks sümboliks ja palvekohaks: pronksist Peetruse väljasirutatud jalalaba on austust avaldanud usklike suudluste ning puudutuste tõttu oma esialgse vormi kaotanud ja ühtlaselt siledaks kulunud. Algselt arvati kuju pärinevat neljandast või viiendast sajandist, kuid nüüdseks on see omistatud skulptor Arnolfo di Cambiole (ligikaudu 1215–1302). Peetruse kuju mängib keskset rolli ka 29. juunil peetaval pühale Peetrusele ja pühale Paulusele pühendatud pidusöögil.[59]
Constantinus Suur
Basiilika rajaja, Vana-Rooma keisri Constantinus Suure mälestuseks loodud skulptuur valmis aastaks 1670. Tegemist on Gian Lorenzo Bernini kavandatud ratsamonumendiga, mis asub Maderno kavandatud portikuse põhjapoolses osas. Bernini kujutas monumendil stseeni, mil Constantinus sai enne Mulviuse silla lahingut jumaliku ilmutuse. Marmorist keisri pilk on suunatud talle ilmunud Jeesus Kristusele. Bernini töötas skulptuuri kallal ligikaudu 16 aastat ning seda peetakse üheks tema parimaks teoseks.[60]
Basiilikas asuvad teiste hulgas ka Antonio Canova 1817.–1819. aastal valmistatud ja Stuartite suguvõsale pühendatud marmorist monument, René-Michel Slodtzi (1705–1764) „Püha Bruno“ marmorfiguur ja 1964. aastal Francesco Messina loodud paavst Pius XII (1939–1958) pronkskuju.[57] [61]
Märkimisväärsed kunstiteosed
Püha Peetruse troon
Ehitustööde-eelse basiilika üheks olulisemaks pühaks esemeks oli puidust troon, millel püha Peetrus olevat legendi järgi istunud, kui ta oma piiskopikohustusi täitis. Arvatakse, et troon kuulus esialgu Karolingide keisrile Karl II Paljaspeale, kes selle hiljem Peetrusele piiskopiametisse nimetamise puhul kinkis. Algne troon toetus neljale võrdse pikkusega vertikaalsele jalale, mida ühendasid omavahel kaheksa väiksemat tala. Trooni seljatugi koosneb ristkülikukujulisest ja kolmnurksest osast. Nelinurkne osa on kaunistatud sambamotiivide ja nendevaheliste võlvidega, kolmnurkses viilus on kolm ringikujulist ava, kuhu kinnitati ilmselt vääriskivid. Trooni on kaunistatud elevandiluust ornamentikaga ning selle alumisele osale on kinnitatud 18 elevandiluust kaunistatud plaati. Plaatidel on kujutatud Vana-Kreeka müütilise kangelase Heraklese 12 vägitegu ning kuut dekoratiivsete motiividega ümbritsetud koletist. Illustratsioonid olid plaatide sisse nikerdatud ning hiljem kulla ja muude väärismetallide või -kividega kaetud.[62] Sajandeid hiljem soovis paavst Aleksander VII Peetruse trooni ka uues basiilikas eksponeerida ning tegi 1657. aastal Gian Lorenzo Berninile ülesandeks see basiilika sisekujunduse ansambliga efektselt liita. Bernini ümbritses esialgse puidust tooli hiiglasliku kullatud trooniga ning jättis mulje, nagu hõljuks see õhus. Trooni ümbritsevad ülal inglid ja all nelja kirikuisa kujud (püha Ambrosius, püha Augustinus, Athanasios Suur ja püha Johannes Chrysostomus). Trooni kohal oleval klaasil on kujutatud Püha Vaimu sümboliseerivat tuvi ning klaasi ümbritsevad kullatud inglid, pilved ja kiired.[63]
Bernini tabernaakel
1629. aasta alguses plaanis paavst Urbanus VIII ehitada Maderno kavandatud löövi parempoolses vahekäigus asuvasse kabelisse pühale sakramendile pühitsetud altari, kaunistada seda ümbritsev ala mosaiikidega ning liita sellele ka suurejooneline tabernaakel. Aastaks 1631 valmis barokk-kunstnik Pietro da Cortona (1596–1669) kavandatud Püha Kolmainsust kujutav altar ning 37 aastat hiljem seda kaunistavad mosaiigid. Bernini, kelle käest oli tellitud kabelisse planeeritud tabernaakel, jõudis oma kavandite realiseerimiseni alles 1674. aastal, olles selleks ajaks ise juba kõrges eas. Lasuriitkivimist ja pronksist tehtud ringikujulise põhiplaaniga tabernaakli tipus asetses väike kuppel, mille ehitamiseks oli Bernini saanud inspiratsiooni Bramante kavandatud Tempiettost. Tabernaakli mõlemal küljel on üleelusuurune põlvitava ingli skulptuur.[64]
Veel Püha Peetruse basiilikas asuvaid kunstiteoseid
- Pietro Cavallini ristilöödud Jeesuse kuju (puit)
- Giotto (1267–1337) mosaiik „Navicella“
- Gian Lorenzo Bernini marmorreljeef „Pasce oves meas“
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
