From Wikipedia, the free encyclopedia
Aleksander VII, ladinapäraselt Alexander VII (Fabio Chigi, 13. veebruar 1599 – 22. mai 1667) oli paavst aastatel 1655–1667. Ta oli 237. paavst.
| Aleksander VII | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Fabio Chigi |
| Valitsemisaja algus | 7. aprill 1655 |
| Valitsemisaja lõpp | 22. mai 1667 |
| Eelkäija | Innocentius X |
| Järeltulija | Clemens IX |
| Sünnikuupäev | 13. veebruar 1599 |
| Sünnikoht | Siena |
| Surmakuupäev | 22. mai 1667 |
| Surmakoht | Rooma |
Fabio Chigi sündis Sienas Ardengesca krahvi Flavio Chigi ja Laura Marsigli 11-lapselises peres seitsmenda lapsena. Tema isa oli Paulus V õepoeg. Kuna Chigi oli viletsa tervisega ja saanud lapsepõlves ajurabanduse, ei saadetud teda gümnaasiumi, vaid ta omandas esimesed teadmised emalt ja mainekatelt koduõpetajatelt, nagu Andrea Cardilt, Giovanni Battista Borgheselt ja Celsio Cittadinilt. Ta õppis Siena ülikoolis filosoofiat, õigusteadust ja teoloogiat. 1626 omandas ta doktorikraadi. Detsembris 1626 saabus Chigi Rooma, kus määrati Püha Stefanuse rüütliordu kavaleriks. Ferrara aselegaadina teenis ta legaatide ja kardinalide Giulio Cesare Sacchetti ja Giovanni Battista Maria Pallotta alluvuses. Detsembris 1534 ordineeriti ta preestriks. Nuntsiusena Kölnis vahendas Chigi Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahu sõlmimist Münsteris. Tema luuletuste kogu "Philomati musae iuveniles" ilmus 1656 Pariisis. Kardinalina toetas ta sulpitsiaanide tegevust.
Aleksander VII valiti paavstiks 7. aprillil 1655 Vatikani paavstipalees ja krooniti 18. aprillil kardinal Giangiacomo Teodoro Trivulzio poolt. Ta võttis arvatavasti Francesco Barberini soovitusel oma nime paavst Aleksander III järgi.
18. jaanuarist 7. aprillini 1655 toimunud konklaavi viimases voorus osales 64 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1559 toimunud konklaavi, millel valiti Pius IV. Konklaavil moodustasid kardinalid 4 fraktsiooni. Francesco Barberini juhitav fraktsioon moodustus Urbanus VIII määratud kardinalidest, Hispaania fraktsiooni juhtis Carlo de' Medici ja prantslaste fraktsiooni Rinaldo d'Este. Sõltumatud kardinalid moodustasid kardinal Decio Azzolini soovitusel oma fraktsiooni Squadrone volante, millest 17. sajandi lõpus kujunes Zelanti fraktsioon. Chigi oli sellel konklaavil algusest saadik üks soosikuid, kuid teisi kardinale heidutas tema vastuseis Jules Mazarini plaanidele Münsteris, mistõttu kaaluti kardinal Giulio Cesare Sacchetti valimist. Sacchetti vastu esitas veto Hispaania, KUID Saccheti nõudel võttis Mazarin tagasi kavandatud veto Chigi vastu. 15. veebruaril suri kardinal Pier Luigi Carafa. 21. jaanuaril saabus konklaavile Ascanio Filomarino, 25. jaanuaril Stefano Durazzo, 27. jaanuaril Friedrich von Hessen-Darmstadt ja 7. veebruaril Ernst Adalbert von Harrach. Aleksander VII valiti paavstiks Squadrone volante mõjul.
Aleksander VII ajal jätkus vaidlus jansenismi üle.
Paavsti suhted Prantsusmaa mõjuvõimsa kardinali Jules Mazariniga olid keerulised, kuna sel ajal, kui Chigi teenis veel Kölnis, oli ta vastu Mazarini plaanidele rahulepingute sobitamisel. Mazarin toetas seetõttu Farnese ja Este suguvõsade territoriaalseid pretensioone Kirikuriigi vastu. 7. novembril 1659 Hispaania ja Prantsusmaa vahel sõlmitud Püreneede rahulepingus ei arvestatud paavsti nõudmistega. Samuti halvendas paavsti suhteid Prantsusmaaga Mazariniga tülli läinud ja 15. veebruaril 1662 Pariisi peapiiskopi ametist loobunud kardinali Jean-François-Paul de Gondi de Retzi viibimine Roomas paguluses. 1655. aasta konklaavil oli Retz Chigi innukamaid toetajaid, kuid pärast konklaavi süüdistati teda vandenõu kavandamises.
9. märtsil 1661 suri Mazarin ja Louis XIV sai Prantsusmaa ainuvalitsejaks. Ta määras 1662 suursaadikuks Rooma hertsog Charles III de Créquy. Kui Rooma miilits kavatses arreteerida Prantsusmaa-meelse kardinali Rinaldo D'Este palees elava käsitöölise, keda kardinaliteenrite sekkumise tõttu kätte ei saadud, käskis Mario Chigi paavsti teenistuses oleval Korsika väeosal miilitsaga liituda ja vahistada lisaks tagaotsitavale veel kardinali teenrid. Kardinali palee juures läks lööminguks ja Roomas puhkes mäss.
Vaevalt oli mäss vaibunud, kui 12. augustil 1662 puhkes Korsika väeosa sõdurite ja Créquy meeste vahel sõnelus, mis laienes kakluseks. Mehi rahustama tulnud hertsogi suunas tulistati lask, mis hertsogit ei tabanud, kuid sellega oli rikutud tema saadikupuutumatust. Ööl vastu 22. augusti rünnati suursaadiku abikaasa tõlda ja tapeti tema paaž. Pärast neid vahejuhtumeid kutsuti saadik tagasi Pariisi ja nuntsius Celio Piccolomini aeti Pariisist välja. Prantsusmaa väed okupeerisid kardinal Retzi soovitusel Avignoni ja Venaissini. Louis XIV nõudis süüdi olevate Korsika sõdurite karistamist ja pidas juhtunus vastutavaks Rooma kuberneri Lorenzo Imperialit, kuid Créquy hertsog teatas isiklikult, et Imperiali polnud juhtunus süüdi. Paavst saatis Prantsusmaale saadikuks Cesare Maria Antonio Rasponi, kuid teda ei võetud seal vastu. 12. veebruaril 1664 sõlmiti Pisa rahuleping, mille järgi pidi Aleksander VII laskma Korsika sõdurite kasarmu ette püstitada tänupüramiidi. Paavsti vabandust käisid Prantsusmaale edasi andmas Flavio I Chigi ja kuberner Imperiali. Vahepealsel ajal ei kinnitanud paavst Prantsusmaal ametisse määratud piiskoppe nende ametipostidele, kuningas omakorda ei toetanud paavsti võitlust türklastega.
Ferdinand III surma järel toetas Aleksander VII Leopold I Habsburgi valimist Saksa-Rooma keisriks.
Hispaania keeldus tunnustamast paavsti nuntsiusena Camillo Massimot, kes pidi asendama senist nuntsiust Francesco Caetanit. Massimo võeti Hispaanias pidulikult vastu, kuid teda koheldi külalisena.
Aleksander VII keeldus tunnustamast João IV-t Portugali kuningana. Samuti ei määranud paavst ametisse kuninga nimetatud piiskoppe, mistõttu kavatseti Portugalis moodustada rahvuskirik.
Aleksander VII vahendas Poola kuninga Jan II ja ülestõusnute vahelisi läbirääkimisi.
6. juunil 1654 troonist loobunud kuninganna Kristiina sai 24. detsembril 1654 ametlikult katoliku kiriku liikmeks. Kristiina saabus 1655 Rooma, kus paavst võttis ta suurejooneliselt vastu, andis talle elukoha ja määras Kristiinale kulutuste tarbeks kindla sissetuleku. 25. detsembril 1655 konfirmeeris paavst Kristiina ja tema ristinimeks sai Alexandra. Järgmisel päeval andis paavst selle sündmuse auks dinee.
Veneetsia lubas 23. detsembril 1656 jesuiitidel pöörduda tagasi linnriiki. Vastukaaluks said veneetslased paavstilt rahalist toetust võitluseks türklastega.
Aleksander VII vahendas Bologna ja Ferrara vahel Reno ja Po jõel laevatamisõiguse pärast puhkenud tüli. Bologna saatis paavsti juurde läbirääkimistele Giovanni Domenico Cassini.
| Kuuria | ||||||||||
|
Üldkiriklikud otsused
Aleksander VII reguleeris 1659 abtide pontifikaalide privileegi.
11. juunil 1659 avaldatud apostellikus konstitutsioonis sätestas ta prelatuuride tingimused.
1662. aastal sätestas ta, et vikaarideks määratavatel tuleb eelnevalt läbida vastav teadmiste kontroll kolme eksamineerija juuresolekul.
Kuuria
1655. aastal määras ta Rota Romana audiitorid Magister Sacri Palatii ametisse.
Ta tühistas 26. oktoobril 1655 akolüütide kogu ja andis nende volitused üle Signatura gratiae 12 prelaadile.
Barnabiidid
Ta käskis barnabiitide kapiitlil koguneda Roomas, mitte Milanos.
Bona Morsi vennaskond
Ta kinnitas Vincenzo Caraffa soovitusel rajatud Bona Mors'i vennaskonna privileegid.
Jesuiidid
Ta tühistas 1. jaanuaril 1658 Innocentius X otsuse, mille alusel tohtisid jesuiidid pidada ameteid ainult 3 aastat.
Karmeliidid
Ta saatis 1656 karmeliidid Süüriasse misjoneerima.
Lazaristid
22. septembril 1655 avaldatud bullas "Ex commissa" määras Aleksander VII Vincent de Pauli rajatud lazaristidele kongregatsiooni staatuse.
Piaristid
1656 tühistas ta Gregorius XV poolt piaristidele (Sch.P.) annetatud privileegi vandeandmiseks perseverantsil.
Muud otsused
1656 saatis ta laiali ristivendade ordu (fratres cruciferi).
Ta kinnitas 1665 Aleksander VI poolt Püha Haua rüütliordule sätestatud privileegi, mille alusel võis ordu määrata rüütliseisusse väärikaid isikuid.
1665 tunnustas ta Raymond Bonali rajatud kongregatsiooni (bonaliste).
1666 tunnustas ta Marie de la Ferre rajatud Püha Joosepi hospitaliite (Religieuses Hospitalières de Saint-Joseph).
2. jaanuaril 1666 tunnustas ta Jean Eudes' rajatud kongregatsiooni (Congregatio Iesu et Mariae, CIM).
Aleksander VII avaldas 23. märtsil 1656 dekreedi, milles tunnustas Matteo Ricci arvamust vaidluses hiina riituse kasutamise üle. 17. augustil 1658 määras ta Hiina misjonärideks François Pallu ja Pierre de la Motte Lamberti. 9. septembril 1659 kohustas ta hiinlastest vaimulikke pidama missat ladina keeles.
Ta tunnustas tsistertslaste riitust. Tsistertslaste ordus abstinentsi pärast tekkinud vaidluses kinnitas Aleksander VII novembris 1657 Prièresi tsistertslaste kloostri abtile Sixtus IV otsuse toore liha kasutamise kohta. Vaidluse jätkudes kutsus paavst 26. jaanuaril 1662 tsistertslasi probleemi arutamiseks Rooma. Ühisobservandid saatsid Rooma Claude Vaussini, ranged observandid Val-Richeri abti ja La Trappe'i klooster Armand Jean de Rancé. 19. aprillil 1666 avaldatud bullas "In suprema" lõpetas Aleksander VII vaidluse ja moodustas mõnest tsistertslaste kloostrist ühisobservandid, kuid ranged observandid jäid Cîteaux' abti jurisdiktsiooni alla. Paavst sätestas, et visitatsioonid peavad olema regulaarsed, tsistertslased peavad elama kloostrites, kloostrites tuleb kinni pidada öörahust ja ta kohustas tsistertslasi kasutama tonsuuri.
25. oktoobril 1660 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni "Inter Cetera".
Ta keelas 1661 missaali tõlkimise prantsuse keelde.
Ta käskis 1662 Lucas Holsteniuse koostatud "Liber diurnuse" kasutusest kõrvaldada.
1664 keelas ta litaaniate tekstidesse lisada juurdekirjutusi.
24. septembril 1665 sätestas ta, et surmapatuna käsitletakse paastu rikkumist vaid siis, kui seda tehakse mittekuuletumisest ja põlgusest kanoonilise õiguse vastu. Seoses vaidlusega paastumise üle avaldas ta 18. märtsil 1666 ka teise bulla.
Pikemalt artiklis JansenismInnocentius X hukkamõistva otsuse järel 1653 väitsid jansenistid, et vaidlusalused 5 lauset ei sisaldu Cornelius Janseniuse "Augustinuses", mille tõttu kinnitas Aleksander VII 16. oktoobril 1656 avaldatud bullas "Ad sanctam", et need laused selles teoses ikkagi sisalduvad. 15. veebruaril 1665 avaldas Aleksander VII apostelliku konstitutsiooni "Regiminis apostolici", milles ta kohustas Prantsusmaa vaimulikkonda tunnustama 5 lause hukkamõistmist erilise vormeliga. 18. jaanuaril 1667 mõistis ta hukka 4 prantsuse piiskoppi, kes ei tunnustanud tema otsust 5 lause suhtes.
Pikemalt artiklis Probabilism Pikemalt artiklis LaksismAleksander VII ajal teravnesid vaidlused probabilismi ja laksismi üle. 1657 mõistis ta hukka Blaise Pascali "Provintsiaalkirjad", kuid nende mõjul mõistis ta 24. septembril 1665 pärast Willem Herincxi tööde avaldamist ekskommunitseerimise ähvardusel hukka 28 situatsiooni. 18. märtsil 1666 lisas ta veel 17 situatsiooni, mis on ekskommunitseeritavad.
Aleksander VII saatis 1656 tunnustava kirja Pierre de Marcale, kes ei soovinud avaldada teost paavsti ilmeksimatuse vastu. 1665 ja 1666 Sorbonne'is ägenenud vaidlustes ilmeksimatuse üle sattus Aleksander VII vastuollu kardinal Retzi ideedega.
8. detsembril 1661 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Sollicitudo omnium" kaitses ta vaidluses neitsi Maarja pärispatuta saamisest Gregorius XV sätestatud conceptio kasutamist dominiiklaste eelistatud sanctificatio asemel ja rõhutas, et neitsi Maarja pärispatuta saamine on kogu kristlaskonna vana usk. Tema palvel kirjutas Giovanni Battista Marini traktaadi "Tractatus de Conceptione B. M. Virginis".
Aleksander VII saatis 1656 karmeliidid Süüriasse misjoneerima.
Ta tunnustas Pariisi rajatud välismisjoni seminari.
Ta rõhutas kirjas Pärsia valitsejale, et Kaldea patriarh Simeon peab jääma ametisse; patriarh saatis talle oma usutunnistuse, millega ta tunnustas paavsti ülemkarjasena.
Aleksander VII avaldas 1. detsembril 1657 bulla "Verbi aeterni", milles nõudis juudi rahvusest neofüütidele ius gasaga õigust. Seda nõuet kordas ta ka 15. novembril 1658 avaldatud bullas "Ad ea per quae". 23. mail 1662 avaldatud bullas "Ad apostolicae dignitatis" kinnitas ta konkordaadi juudi rahvusest neofüütide kolleegiumi ja germaani kolleegiumi vahel. 6. märtsil 1663 sätestas ta privileegid juudi rahvusest neofüütide vanematele.
Aleksander VII kanoniseeris 5 isikut:
Ta kuulutas õndsaks 2 isikut:
Ta sätestas 27. mail 1659 õndsakskuulutatute austamise reeglid ja kinnitas, et õndsakskuulutatute pilte ei tohiks kirikus eksponeerida ilma paavsti nõusolekuta. Ta lubas 22. mail 1662 Aloysius Gonzaga austamist Castiglione linnas tähistada terve aasta jooksul ja laiendas selle privileegi mõne aja pärast jesuiitidele. 4. augustil 1657 kinnitas ta Raymond Nonnatuse austamise (venerabilis).
Aleksander VII keeldus paavstiks saades oma sugulasi Rooma lubamast ja oma teenistusse võtmast, kuid 24. aprillil 1656 tühistas ta varasema otsuse ja lubas neil tulla Rooma.
Aleksander VII vend Mario Chigi sai paavsti vägede kindraliks ja 1663 Magliano Pecoreccio markiiks. Tema poeg Flavio I Chigi sai 1657 kardinaliks.
Aleksander VII venna Augusto Chigi teine abikaasa oli Francesca Piccolomini, kelle suguvõsast pärinesid paavstid Pius II ja Pius III. Nende poeg Agostino Chigi oli diplomaat, kes sai riigivürstiks, 1661 Formello hertsogiks, 1662 Campagnano vürstiks, 1665 Magliano Pecoreccio markiiks ja Sant'Angelo kindluse kastellaaniks.
Aleksander VII pühitses 38 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens IX. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast, 1 sakslane, 1 austerlane ja 1 prantslane. Aleksander VII kaotas 8. jaanuaril 1661 Santa Maria Nuova kardinaldiakoni tiitli. Ta rajas 26. juunil 1662 Santa Maria in Portico Octaviae kardinaldiakoni tiitli asemele Santa Maria in Portico Campitelli kardinaldiakoni tiitli. 14. jaanuaril 1664 rajas ta Santa Maria della Scala kardinaldiakoni tiitli.
Tema ajal ehitas Gian Lorenzo Bernini Vatikanis asuvat Püha Peetruse väljakut ümbritseva kolonnaadi. Tema ajal lõpetati Rooma ülikooli hoonete ehitus ja rajati raamatukogu, renoveeriti Santa Maria del Popolo kirik ja Scala Regia. Roomas rajati Strada del Corso ja laiendati Castel Gandolfot. Ta lasi 1665 Püha Peetruse basiilika võlvkaarele kinnitada Rooma keisrimündi kujutise. Aleksander VII oli Pietro Berrettini, Claude de Lorraini, Christian Lupuse, Carlo Maratta, Giovanni Francesco Grimaldi, Pierre Mignardi ja Ferdinando Ughelli patroon. Bartolomeo Mastrio pühendas talle oma teose.
Ta sätestas Capranica kolleegiumi rektori määramise protektorite poolt.
Ta kohustas Urbanuse kolleegiumi (Collegio Urbano) üliõpilasi jääma Usupropaganda kongregatsiooni alluvusse.
18. jaanuaril 1666 esitleti avalikult traditsiooni järgi Peetrusele kuulunud tooli, mida keskajal kasutati paavstide kroonimistseremoonial. Aleksander VII ettepanekul ümbritseti tool pronksist kaitsekihiga ja asetati Püha Peetruse basiilikasse.
Ta saatis laiali Innocentius X poolt Ravennasse rajatud maroniidi kolleegiumi.
Domenico Guidi tegi temast büsti ja Gian Battista Gaulli il Baciccio on temast teinud portree.
Aleksander VII-l oli alates märtsist 1667 tõsiseid terviseprobleeme ja ta suri 22. mail 1667 Roomas neerukivide tagajärjel tekkinud tüsistustesse. Ta maeti Vatikani basiilikasse.
| Eelnev Innocentius X |
Paavst 1655–1667 |
Järgnev Clemens IX |
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
