Nelitis

Nelitis on kirikuarhitektuuris ristikujulise kiriku pikihoone ja transepti kesklöövide ristumiskohas moodustuv ruudukujuline ala. Nelitist võib katta lame lagi, võlv või kuppel, nelitise kohale võib olla ehitatud nelitistorn, mida neljast nurgast toetavad nelitise piilarid. Nelitistorn võib olla kasutusel kellatornina^[1].

Nelitise asukoht kiriku põhiplaanil

Toulouse'i Saint-Sernini basiilika plaanil on näha nelitist ümbritsevad jämedamad sambad kandmaks nelitistorni raskust

Nelitiseks nimetatakse mõnikord ka ristkuppelkiriku või muu nelinurkse tsentraalehitise keskset võlvikut^[2][3].

Traditsiooniliselt ilmakaarte suunas orienteeritud kiriku puhul jääb kooriruum nelitisest ida poole, pikihoone läände. Transepti harud on suunatud vastavalt põhja ja lõunasse.

Lagi

Romaani kirikutes kattis nelitist lame puitlagi, hulknurkne kloostervõlv, ümmargune kuppellagi, vahel tambuuriga, või akendega varustatud nelinurkne latern. Gooti arhitektuuris oli nelitis enamasti võlvitud, sageli rikkalikuma roidestikuga kui löövid. Kupliga kaetud nelitise puhul kaasnesid taas nelitist valgustavad aknad ja kuppellagi oli kaetud illusionistlike maalingutega.

Näiteid

• 
  Comburgi Aegidiuse kiriku nelitis on lameda puitlaega
• 
  Caeni kloostrikiriku romaani latern
• 
  Hilisromaani Zamora katedraali nelitise tambuur ja kuppel
• 
  Amiensi katedraali nelitise võlv
• 
  Roueni katedraal 16. sajandist pärit nelinurkse laternaga nelitise kohal
• 
  Firenze toomkiriku kupliga kaetud nelitis

Tornid

Eelromaani ja romaani arhitektuuris

Nelitist tähistas hoone välisarhitektuuris eriti eelromaani ja romaani kirikutel selle kohal kõrguv nelitistorn või kuppel. Hispaanias ja Itaalias oli kuppel romaanikas enam levinud, mujal Euroopas oli tavaline mitmekorruseline nelinurkse või hulknurkse põhiplaaniga torn. Et nelitist ümbritsevad sambad või piilarid pidid kandma ka torni raskust, tehti need sageli muudest jämedamad. Ottode stiilis kahe põikhoonega kirikutel Saksamaal, nagu Hildesheimi Miikaeli kirikul, on kaks nelitist, idapoolne ja läänepoolne, ja kaks nelitistorni. Auvergne'i romaanikas esineb nelitise erikuju massif barlong, mis kõrgendab transepti nelitise poolsed võlvikud nelitise kõrguseks.

Gooti arhitektuuris

Inglismaa ja Normandia gooti kirikutel säilib massiivne nelitistorn ka gooti arhitektuuris, Prantsusmaa gootikas ja mujal Euroopas nelitise kohale torni ei ehitata, nagu Chartresi katedraalil, või püstitatakse nelitise keskkohta väike elegantne haritorn, nagu on Amiensi katedraalil või La Flèche Pariisi Jumalaema kirikul.

Renessansis ja hilisematel perioodidel

Alates renessansist eelistatakse nelitist kroonida, kui üldse, kergema ja elegantsema kupliga. Esimesed nelitiskuplid kerkivad Itaalias 16. sajandi algul, mujal alates 17. sajandist. Näiteid: renessansiaegsed Peetri kirik Roomas ja Firenze toomkirik (Firenzes katab küll kuppel kogu hoone laiuse, mitte vaid ristuvad kesklöövid), barokne St-Paul-St-Louis Pariisis, klassitsistlikud Urbino toomkirik ja St. Paul Londonis.

Näiteid

• 
  Kahe nelitistorniga Hildesheimi Miikaeli kirik
• 
  Romaani Toulouse'i Saint-Sernini basiilika kaheksanurkne nelitistorn
• 
  St. Albansi katedraali romaani nelitistorn
• 
  Kõrggooti Lincolni katedraali nelitistorn
• 
  Pariisi Jumalaema kiriku nelitise keskkohal on väike haritorn
• 
  Vaade ida poolt Braunschweigi toomkiriku nelitise katusele
• 
  Pariisi St-Paul-St-Louis' kiriku madal kupliga kaetud nelitistorn
• 
  Urbino toomkiriku laterna ja tambuuriga nelitiskuppel

Viited

1. Kunstileksikon. Eesti Klassikakirjastus, 2001
2. http://www.eoc.ee/kogudus/sindi-jumalailmumise-kogudus/
3. "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. juuli 2019. Vaadatud 24. juulil 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)