From Wikipedia, the free encyclopedia
Idagoodid (ka ostrogoodid, ladina keeles Ostrogothi või Austrogothi) olid gootide haru (teine haru oli läänegoodid), germaani hõim, kellel tekkis 3. sajandil pKr suur riik Mustast merest põhja pool ja kes 5. sajandi lõpul rajasid Theoderich Suure juhtimisel kuningriigi Itaalias.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
.jpg)
Tungides Läänemerest lõuna poole, rajasid idagoodid, siis tuntud kui greuthungid, suure riigi, mis ulatus Dnestrist Volgani ja Mustast merest Läänemereni. Idagoodid olid 3. sajandil arvatavasti kirjaoskajad ja nende kaubavahetus roomlastega oli kõrgelt arenenud. Nende Doonau kuningriik jõudis võimsuse tippu kuningas Ermanarichi ajal, kes öeldakse olla sooritanud vanas eas enesetapu, kui hunnid ründasid umbes aastal 370 tema rahvast ja alistasid selle.
Pärast nende alistamist hunnide poolt oli idagootidest umbes 80 aastat vähe kuulda, misjärel nad ilmusid uuesti Pannooniasse Doonau keskjooksul kui roomlaste föderaadid. Siiski jäi väike grupp neist maha Krimmi, kui suurem osa neist liikus Kesk-Euroopasse, ja need Krimmi goodid eksisteerisid kuni vähemalt 16. sajandini. Pärast hunnide riigi kokkukukkumist Nedao lahingu (453) järel liikusid idagoodid Theoderich Suure juhtimisel esiteks Möösiasse (u. 475–488) ja hiljem vallutasid germaani sõdalase Odoakeri Itaalia kuningriigi. Theoderichist sai aastal 493 Idagootide kuningriigi kuningas ja ta suri aastal 526. Järgnes ebastabiilsuse periood, mis ahvatles Ida-Rooma keisrit Justinianus I aastal 535 idagootidele sõda kuulutama kavatsusega taastada Rooma riigi endised lääneprovintsid. Alguses olid bütsantslased edukad, kuid Totila juhtimisel vallutasid goodid tagasi enamuse kaotatud territooriumist kuni Totila surmani Taginae lahingus. Sõda kestis peaaegu 20 aastat ning põhjustas Itaalias tohutut kahju ja tühjenemist. Järele jäänud idagoodid sulandusid langobardide hulka, kes rajasid oma Itaalia kuningriigi aastal 567 pKr.
Gootide jagunemist on esimest korda kinnitatud aastal 291. Tervingeid on esmamainitud umbes sel ajal, greuthungeid, läänegoote ja idagoote on kõiki mainitud mitte varem kui aastal 388. Greuthungeid on esimesena maininud Ammianus Marcellinus, kes kirjutas mitte varem kui aastal 392 ja võib-olla hiljem kui aastal 395, ja tema kirjutis põhineb tervingite pealiku sõnadel, kes on teada juba aastast 376. Idagoote on esmamainitud dokumendis, mis on dateeritud septembriga 392 Milanost. Claudius Claudianus märgib, et nemad koos gruthungidega asustavad Früügiat. Herwig Wolframi järgi kasutavad algallikad kas termineid tervingid/greuthungid või lääne/idagoodid ja ei sega neid paare kunagi. Kõiki nelja nimetust kasutati koos, kuid paarideks sidumist säilitati alati. Et tervingid olid läänegoodid ja greuthungid idagoodid, toetas ka Jordanes. Ta tuvastas läänegootide kuningad Alarich I-st kuni Alarich II-ni kui 4. sajandi tervingite kuninga Athanarichi pärijad ja idagootide kuningad Theoderich Suurest kuni Theodahadini kui greuthungide kuninga Ermanarichi pärijad. See tõlgendus, kuigi teadlaste seas väga levinud, pole siiski üldkehtiv. Jordanese Getica järgi valitses umbes aastal 400 idagoote Ostrogotha ja idagootide nimi tuleneb sellest, kuid tänapäeva ajaloolased eeldavad sageli vastupidist, et Ostrogotha sai nime rahva järgi.
Nii Herwig Wolfram kui ka Thomas Burns järeldavad, et mõisted tervingid ja greuthungid olid geograafilised tähised, mida iga hõim kasutas teise kirjeldamiseks. Need mõisted langesid seepärast seoses gootide minemaajamisega hunnide sissetungides kasutusest välja. Selle toetuseks tsiteerib Wolfram Zosimost viitega grupile "sküütidele" põhja pool Doonaud, keda kutsuvad greuthungideks barbarid Isterist põhja pool. Wolfram järeldab, et see rahvas oli tervingid, kes jäid maha pärast hunnide vallutust. Ta usub veel, et mõisteid "lääne-" ja "idagoodid" kasutasid rahvad teineteise hooplevalt kirjeldamiseks. Selle mõistmisel on greuthungid ja idagoodid enam-vähem sama rahvas.
Greuthungide ja tervingite mõisted langesid kasutusest välja varsti pärast 400. Üldiselt kadusid mõisted jagatud gooti rahvast järk-järgult pärast nende sisenemist Rooma riiki. Mõiste "läänegoot" oli siiski kuuenda sajandi leiutis. Cassiodorus, roomlane Theoderich Suure teenistuses, leiutas mõisted "Visigothi" ja "Ostrogothi", mis tähendavad vastavalt "läänegoote" ja "idagoote". Lääne-ida jaotus oli 6. sajandi ajaloolaste lihtsustus ja kirjanduslik väljendus, kuna poliitiline reaalsus oli palju keerukam. Veelgi enam, Cassiodorus kasutas mõistet "goodid" ainult idagootide puhul, keda ta teenis, ja jättis geograafilise mõiste "läänegoodid" Gallia-Hispaania gootidele. Selline kasutus võeti siiski omaks läänegootide endi poolt nende sidemetes Bütsantsiga ja oli kasutusel 7. sajandil.
Gootidel oli ka palju muid nimesid. "Germaani" Bütsantsi või Itaalia autor on viidanud ühte kahest rahvast kui Valagothi. Aastal 484 kutsuti idagoote Valameriaci (Valamiri mehed), kuna nad järgnesid Theoderichile, Valamiri järglasele. See mõiste kestis Bütsantsi idas kuni Athalarichi valitsemiseni, keda Johannes Malalasi järgi kutsuti του Ουαλεμεριακου (tou Oualemeriakou).
"Greuthungi" võib tähendada "stepielanikud" või "kivise ranniku rahvas". Tüvi greut- on võib-olla seotud vanainglise sõnaga greot, mis tähendab "lauge". Seda toetavad tõendid, et üldiselt kasutati geograafilisi kirjeldusi rahva eristamiseks, kes elasid Mustast merest põhja pool nii enne kui ka pärast gootide asumist siin, ja tõendite puudumine nimepaarile tervingi-greuthungi varasemast ajast kui kolmanda sajandi lõpp.
Siiski toetatakse tänapäeval seda, et nimetus "greuthungi" on mustamere-eelne, arvatavasti Skandinaavia päritolu. See võib tähendada "kaljurahvas" (vanapõhja keeles grjut huningi), et eristada idagoote göötidest (Skandinaavia goodid) Götalandil Lõuna-Rootsis. Rooma ajaloolane Jordanes viitab Evagreotingile (Greuthungi saar) Scandzas, osana oma Gothiscandza kirjeldusest. On ka vihjatud, et greuthungi võib olla seotud mõne kohanimega Poolas, kuid sellele on vähe toetust.
"Ostrogothi" tähendab "tõusva päikese goodid". Seda tõlgendati kui "säravad goodid" või "idagoodid".
Pikemalt artiklis Tšernjahovi kultuur Pikemalt artiklis Oium Pikemalt artiklis Gooti ruunikiri
Nimetatuna mitmes allikas kuni kolmanda sajandini, kui nad nähtavasti jagunesid vähemalt kaheks grupiks, greuthungid idas ja tervingid läänes, omasid kaks gooti hõimu palju ühiseid aspekte, eriti jumaluse austamine, keda roomlased nimetasid Marsiks. See niinimetatud "jagunemine" või palju selgemalt öeldes läänehõimude ümberasumine Rooma provintsi Daakiasse oli loomulik tulemus rahvaarvu kasvule aladel Mustast merest põhja pool. Goodid rajasid kolmandal ja neljandal sajandil Daakias suure ja võimsa kuningriigi, mis ulatus Doonaust Dneprini, mis nüüd on Rumeenia, Moldova ja Lääne-Ukraina. See oli mitmehõimuline riik, mida valitses gooti eliit, kuid siin elas palju muid omavahel seotud, kuid mitmekeelseid hõime, sealhulgas iraanikeelsed sarmaadid, germaanikeelsed gepiidid, traakiakeelsed daaklased, mõned väiksed keltide ja traaklaste hõimud ja võib-olla varajased slaavlased.
Hunnide esiletõus umbes aastal 370 hävitas gootide kuningriigid. Paljud goodid rändasid Rooma territooriumile Balkanil, samas teised jäid Doonaust põhja poole hunnide valitsemise alla. Nendest said ühed paljudest hunnide vasallidest, kes võitlesid Euroopas, nagu Katalaunia lahingus aastal 451. Mitmed ülestõusud hunnide vastu suruti maha. Hunnide võimu kokkukukkumine umbes aastal 450 viis kasvavale vägivallale maadel Doonaust põhja pool, mille ajal enamus gootidest piirkonnas rändas Balkanile. See oli see grupp, mis sai tuntuks kui idagoodid.
Gooti keelt räägiti Krimmis kohati veel 16. sajandil: Krimmi gooti keel.
Nende kirjutatud ajalugu algas nende iseseisvumisega Hunnide riigi jäänukist pärast Attila surma aastal 453. Liidus endise vasalli ja rivaaliga, murdsid Thiudimiri juhitud gepiidid ja idagoodid hunnide võimu Nedao lahingus aastal 454.
Idagoodid sõlmisid nüüd suhted keisririigiga ja asusid Pannooniasse. Suurema osa 5. sajandi teisest poolest mängisid idagoodid Kagu-Euroopas peaaegu sama rolli, mida läänegoodid mängisid sajand varem. Nad olid igas mõeldavas sõpruse ja vaenu suhtes Ida-Rooma võimuga, kuni, just nagu läänegoodid olid teinud enne neid, läksid nad idast läände.
Pikemalt artiklis Idagootide kuningriik
Suurim kõigist idagootide valitsejatest, tulevase Idagootide kuningriigi Theoderich Suur (kelle nimi tähendab "rahva juht"), sündis Thiudimirile umbes aastal 454, varsti pärast Nedao lahingut. Oma lapsepõlve veetis ta diplomaatilise pantvangina Konstantinoopolis, kus ta sai hea hariduse. Tema noorus koosnes vaidlustest, intriigidest ja sõdadest Bütsantsi keisririigis, milles tema rivaaliks oli Theoderich Strabo, Theoderich Suure kauge sugulane. See vanem, kuid väiksem Theoderich näis olevat olnud pealik, mitte kuningas, sellele idagootide harule, mis asus keisririiki varem. Theoderich Suur oli mõnikord keisririigi sõber, mõnikord vaenlane. Esimesel juhul oli ta pärjatud paljude Rooma tiitlite ja ametitega, nagu patriits ja konsul; kuid igal juhul jäi ta idagootide kuningaks. Theoderich on tuntud ka toetuse saavutamise pärast katoliku kirikult, mille ta sai paavstiga leppimise eest aastal 520. Oma valitsemise ajal lubas Theoderich, kes oli ariaan, "usuvabadust", mida varem ei olnud juhtunud. Siiski püüdis ta leppida paavstiga ja hoida liitu kirikuga tugevana. Ta nägi paavsti võimu mitte ainult kiriku vaid ka Rooma üle.
Theoderich püüdis taaselustada Rooma kultuuri ja valitsust ning seda tehes Itaalia rahvale kasu tuua. Ta asus aastal 488 Bütsantsi keisri Zeno ülesandel Itaaliat Odoakerilt tagasi võtma. Aastal 493 võeti Ravenna, kuhu Theoderich rajas oma pealinna. Samal ajal tappis Theoderich Odoakeri oma kätega. Idagootide võim kehtestati täielikult Itaalia, Sitsiilia, Dalmaatsia ja Itaaliast põhja poole jäävate maade üle. Selles sõjas alustasid idagoodid ja läänegoodid taasühinemist, kui nõustuda ühe kirjaniku tunnistusega, et Theoderich sai läänegootidelt sõjalist abi. Ühe rahva kaks haru olid varsti palju rohkem seotud; pärast tema saamist läänegootide kuningriigi regendiks Toulouse'is ulatus Theoderichi võim praktiliselt üle suure osa Gallia ja üle peaaegu kogu Pürenee poolsaare. Theoderich püüdis ka luua liitu frankide ja burgundide kuningriikidega mitmete diplomaatiliste abieludega. Selline võimu kasvamine hirmutas lõpuks Bütsantsi keisrit, et Theoderich saab liiga tugevaks, ja motiveeris teda sõlmima liitu frankide kuninga Chlodowech I-ga võitlema ja lõpuks võitma idagoote.
Theoderichi väimehe Alarich II surmale Vouillé lahingus järgnes segaduste aeg. Idagootide kuningas astus sisse kui oma tütrepoja Amalarichi eestkostja, ja säilitas talle kõik tema Ibeeria ja osa tema Gallia valdustest. Toulouse läks frankidele, kuid goodid säilitasid Narbonne koos ümbruskonnaga ja Septimania, mis oli viimane Gallia osa, mida goodid hoidsid, ja kandis mõnda aega nime Gothia. Kui Theoderich elas, oli läänegootide kuningriik praktiliselt ühendatud tema enda valdustega. Ta nägi endas mingit liiki protektorit germaani valitsejate üle üldiselt, ja tõepoolest praktiseeris seda, väljaarvatud frankide peal.
Idagootide võim oli nüüd jälle sama suur nagu kunagi varem Ermanarichi ajal; siiski oli see nüüd täiesti erinev. Theoderichi võim ei olnud barbaarne vaid täiesti tsiviliseeritud. Tema kahene seisund läbis kõike. Ta oli korraga nii gootide rahvuslik kuningas kui ka Lääne-Rooma keisrite järglane, kuigi ilma keisritiitlita. Kaks rahvast, erinevad kommetelt, keelelt ja usult, elasid Itaalias külg külje kõrval; kumbagi valitseti vastavalt nende oma seadustele vürsti poolt, kes oli mõlema ühine valitseja, oma kahel erineval moel.
Pildi Theoderichi valitsemisest on meile joonistanud riigipabereid koostades, tema nimel ja tema järeltulijate nimel, tema roomlasest minister Cassiodorus. Goodid paiknesid peamiselt Põhja-Itaalias; lõunas oli neid vaevalt garnisoni jagu. Theoderichi teooria järgi olid goodid rahumeelsete roomlaste relvastatud kaitsjad; gooti kuningal oli valitsemise töö, samas Rooma konsulil oli au. Rooma administratsiooni kõik vormid jätkusid, ning Rooma poliitikal ja kultuuril oli suur mõju ka gootidele. Vürsti valitsemine eri rahvuste üle samal maal oli tingimata despootlik; vana germaanlaste vabadus pidi kaduma. Selline süsteem oli Theoderichile vajalik. See murenes pärast tema surma.
Pikemalt artiklis Gooti sõda
Theoderichi surmaga aastal 526 eraldusid idagoodid ja läänegoodid taas. Vähesed juhtumid, milles nad pärast seda veel koos tegutsesid, olid hajutatud ja juhuslikud. Amalarich jätkas läänegootide kuningriigiga Ibeerias ja Septimanias. Provence liideti uue idagootide kuninga, Theoderichi tütre Amalasuntha poja Athalarichi valdustega. Mõlemad olid võimetud lahendama vaidlusi gooti eliidi seas. Amalasuntha nõbu Theodahad võttis võimu üle ja tappis nad; siiski juhatas usurpeerimine sisse suurema verevalamise. Järgneva viie aasta jooksul vaheldus veel kolm valitsejat.
Idagootide seisundi nõrkus Itaalias paistis nüüd välja. Ida-Rooma keiser Justinianus I püüdis alati taastada nii palju Lääne-Rooma keisririigist kui võimalik ja ei lasknud tekkinud võimalust käest. Aastal 535 käskis ta Belisariosel idagoote rünnata. Belisarios vallutas kiiresti Sitsiilia ja siirdus siis Itaaliasse, kus ta vallutas aastal 536 Napoli ja Rooma ning marssis siis põhja, alistas aastal 540 Mediolanumi (Milano) ja idagootide pealinna Ravenna.
Nüüd tegi Justinianus gootidele helde pakkumise – Belisariose arvates liigagi helde – õiguse pidada sõltumatut kuningriiki Loode-Itaalias, ja nõudis, et nad annaks lihtsalt poole oma varandusest keisrile. Belisarios edastas teate gootidele, kuigi ta ise hoidus seda kinnitamast. Goodid jällegi tundsid, et siin peab mingi konks olema. Goodid ei usaldanud Justinianust, kuid kuna Belisarios käitus vallutuse ajal nii kombekalt, usaldasid nad teda veidi rohkem, ja nõustusid pakkumist vastu võtma ainult siis, kui Belisarios seda kinnitab. See tingimus viis ummikusse.
Grupp gooti aadlikke märkis, et nende kuningas Vitigis, kes oli äsja kaotanud, oli nõrguke ja et nad vajavad uut. Grupi juht Erarich kiitis heaks Belisariose kandidatuuri ja ülejäänud kuningriik nõustus, nii et nad pakkusid talle krooni. Belisarios oli sõdur, mitte riigimees, ja veel Justinianusele truu. Ta tegi, nagu nõustuks pakkumisega, läks Ravennasse kroonimisele ja võttis kohe gootide juhid kinni ning taastas terve kuningriigi – mitte poole – keisrile.
See ärritas Justinianust suuresti: pärslased olid rünnanud idast ja ta vajas stabiilset neutraalset riiki tema läänepiiri ja frankide vahele, kes ei olnud nii sõbralikud. Belisarios saadeti pärslaste vastu ja Itaaliat jäeti ajutiselt valitsema Bütsantsi ohvitser Johannes.
Aastal 545 tuli Belisarios Itaaliasse tagasi, kust ta leidis suuresti muutunud olukorra. Erarich oli tapetud ja Rooma-meelne gooti eliit kõrvaldatud. Aastal 541 valisid idagoodid uue juhi Totila; see gooti rahvuslane ja hiilgav väejuht taasvallutas kogu Põhja-Itaalia ja ajas bütsantslased isegi Roomast välja. Belisarios asus pealetungile, meelitas Totila Rooma, kuid kaotas siis Justinianuse kadeduse tõttu, kes kartis Belisariose võimu kasvu, jättes ta varustuseta nälgima. Belisarios sunniti kaitsele asuma ja aastal 548 asendas Justinianus ta Narsesega, keda ta rohkem usaldas.
Totila tapeti Taginae lahingus juulis 552 ja kõik tema järglased tapeti või alistusid Mons Lactariuse lahingus oktoobris 552 või 553. Viimane tõendatud gooti sõdalane Widin mässas 550. aastate lõpul vähese sõjalise abiga frankidelt. Tema ülestõus oli viljatu; mäss lõppes aastal 561 või 562 Widini kinnipüüdmise ja karistuse määramiseks Konstantinoopolisse viimisega.
Seoses lõpliku kaotusega läksid ülejäänud idagoodid tagasi põhja ja asusid Lõuna-Austriasse. Idagootide nimi kadus täielikult. Rahvas oli Theoderichi surmaga praktiliselt kadunud. Juhtiv roll Lääne-Euroopas hakkas minema vaikselt frankide kätte. Võimalus moodustada rahvusriik Itaalias roomlaste ja germaanlaste liiduna, nagu see juhtus Gallias, Ibeerias ja Itaalia osades langobardide võimu all, oli seega kadunud. Seetõttu jäid goodid Ibeeria mällu teisiti kui Itaalia mällu: Itaalias olid goodid vaid hetkelised sissetungijad ja valitsejad, samas said goodid Ibeerias tähtsaks elemendiks tänasele rahvale. See element ei ole unustatud ega ka põlatud. Osa vallutamata jäänud Põhja-Ibeeriast, Astuuria, säilitas mõnda aega nime Gothia, nagu ka gooti valdused Gallias.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
