Herakleitos (6.–5. sajand eKr) oli vanakreeka filosoof, kes tegutses Väike-Aasias Ephesose linnas.
Herakleitos esitas fragmentidena säilinud oraakellikus ja aforistlikus stiilis teoses "Loodusest" omapärase, mitmeti tõlgendatava õpetuse, mille tuntumad punktid on maailma asjade alaline voolamine, vastandite ühtsus ja see, et tuli on maailma ürgalge. Igavese Logose järgi on kõik asjad üks. Vastandid on eluks vajalikud, kuid tasakaal ühendab neid. Tuli on elementide seaduspärase vaheldumise sümbol. Seesama seadus ilmneb inimeste moraaliseadusena.[1] [2]
Herakleitose isik
Allikad
Herakleitose elust on vähe teateid; suurem osa teadetest on tõenäoliselt väljamõeldis, mis lähtub tema kirjutistest.[1] "Ainuke antiikaegne elulugu Diogenes Laertiose IX raamatus on hellenismiaegsete anekdootide segu, legend Herakleitose haigusest ja surmast meenutab sürrealistlikku novelli." Samas on ära toodud kirjavahetus Dareios I-ga ja kuus kirja sõpradele on küünikute retoorikaharjutused 1. sajandist. Tänu Herakleitose autobiograafilistele fragmentidele, Straboni teadetele Herakleitose sugupuust ja mõnedele usaldatavamatele teadetele on ajaloolist tausta ja Herakleitose isiksust võimalik üldjoontes ette kujutada.[3]
Diogenes Laertiose jutustus
Diogenes Laertios (IX, 1) kirjutab nii:
"Herakleitos, Blosoni (või teiste arvates Herakontose) poeg, Ephesosest. Tema õitseng oli 69. olümpiaadil.
Ta oli kõigist targem ja suurelisem, nagu on näha tema teosest: "Paljuteadmine aru ei õpeta, muidu ta oleks õpetanud ka Hesiodost Pythagorasega ja Xenophanest Hekataiosega." Sest on "üks tarkus – taibata Teadmist, mis valitseb kõike kõige läbi". Ta ütles, et ka Homerosele oleks paras, kui ta võistlustelt ära aetaks ja läbi pekstaks, ja Archilochosele samuti. Veel ütles ta: "Upsakust kustutada on vajalikum kui tulekahju" ja "Seaduse eest peab rahvas võitlema nagu linnamüüri eest."
Efeslasi noomib ta nõnda selle eest, et nad pagendasid tema sõbra Hermodorose: "Efeslastele oleks paras, kui täiskasvanud neil kõik kõngeksid ja linn jäetaks alaealistele, sest pagendasid Hermodorose, parima nende seast, niisuguste sõnadega: "Meie seas ärgu keegi olgu parim, ja kui niisugune on, siis olgu ta võõrsil ja võõrastega.""
2.
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Nimi
Herakleitose täielik nimi oli Herakleitos, Blosoni poeg, efeslane (Ἡράκλειτος Βλόσωνος Ἐφέσιος; Diogenes Laertios 9.1.).[3]
Eluaeg
Apollodoros dateeris "Kroonikas" tema õitsengu 69. olümpiaadi (504–501 eKr). Teise teate (Diogenes Laertios 8.52 ja Apollodor. Chronica 244 F 32 Jacoby) järgi surid Empedokles ja Herakleitos 60-aastaselt. Neid andmeid kokku pannes saama eluaastad umbes 540 – umbes 480 eKr, kusjuures viga on kuni viis aastat. Apollodorose dateeringuid on küll sageli kahtluse alla pandud, sest ta kasutas õpetaja ja õpilase tinglikku vanusevahet 40 aastat, kuid Herakleitosel traditsiooni järgi õpetajaid ei olnud, nii et sel juhtumil pole umbusuks alust. Apollodorose dateering, mis toetub ka Eratosthenese kronoloogiauurimustele, on kooskõlas ka traditsiooniga, mille järgi Herakleitos oli Dareios I kaasaegne.[4]
Kuigi Platoni arvates kirjutas Herakleitos pärast Parmenidest, on tõenäolisem, et ta kirjutas enne Parmenidest, sest kuigi ta kritiseerib olulisi autoreid, kellega ta ei nõustu, ei maini ta Parmenidest, Parmenidese poeemis aga nähakse Herakleitose sõnade kaja. Homeros, Hesiodos, Pythagoras, Xenophanes ja Hekataios, keda Herakleitos kritiseerib, õitsesid hiljemalt 6. sajandil eKr, nii et Herakleitos võis elada 6. sajandi lõpus eKr.[2]
Poliitiline taust
Tema kodulinn Ephesos oli tema eluajal Pärsia ülemvõimu all. Ühe teate järgi oli Herakleitos pärinud joonlaste kuninga tiitli ja ameti, kuid loovutas selle vennale. Fragmentide järgi peetakse teda aristokraatia pooldajaks ja demokraatia vastaseks. Kuigi tema poliitiliste vaadete üksikasjad fragmentidest ei ilmne, võib aristokraatlikku hoiakut välja lugeda näiteks fragmendist B121, kus ta soovitab kaaskodanikel end üles puua, sest nad pagendasid oma väljapaistvaima juhi[1]. Pole andmeid, et ta oleks õppinud Mileetose koolkonna filosoofide juures või neid üldse tundnud või isegi üldse Ephesosest väljas käinud.[1]
Ta hüüdnimeks oli "Tume", sest tema poolt kirjapandut oli raske mõista. Samuti kutsuti teda "Nutvaks", sest alati, kui Herakleitos väljus kodust ja nägi ümberringi nii palju rumalalt elavaid ja surevaid inimesi, olevat ta haletsusest nutnud. Juba lapsepõlves pani ta teisi imestama: algul väites, et ta midagi ei tea, hiljem aga – väites, et on kõiketeadja. Teised inimesed aga ei teadvat midagi. Ja kui teavadki, siis pole nende teadmised midagi väärt, sest "paljuteadmine ei tee targaks".
Kui Thales võttis maailma asjadest toimekalt osa, siis isepäine Herakleitos hindas oma sõltumatust. Teadete järgi eelistas ta vestelda lastega. Ta arvustas karmilt oma kaasaegseid ja üldse kogu inimkonda. Ta põlastas rahvahulki, "liiga paljusid", kes elavad unetaolist elu, ärkamata iialgi teadlikule mõtlemisele. Rahvuslikke suurkujusid, selliseid nagu Homeros, nimetas ta pilkavalt "pimedateks, kes talutavad pimedaid". Eriti põlglikult suhtus Herakleitos religiooni välistesse vormidesse.
Herakleitose filosoofia kõige iseloomulikumaks jooneks on tema arusaam maailmast kui pidevast muutumisest. Herakleitos ise väljendab seda aforismidega:
"Ühte ja samasse jõkke astume ja ei astu" "Eksisteerime ja ei eksisteeri" "Ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda"
Maailm on kui jõgi, milles voolavad järjest uued veed. Sellepärast võimegi teatud mõttes öelda, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil. Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Siit ka aforism: "Eksisteerime ja ei eksisteeri".
Sageli väljendatakse Herakleitose filosoofia põhiseisukohta lausega: Kõik voolab. Sellist ütlust pole Herakleitos ise kirja pole pannud – see on talle lihtsalt omistatud.
Teos
Herakleitos olevat kirjutanud üheainsa raamatu (papüüruserulli) ning andnud selle hoiule Artemise templisse (see võib tõsi olla, sest templitesse oli kombeks väärtasju hoiule anda ja pole teada, et tollal oleks raamatukogusid olnud).[1]
Raamat võis moodustada sidusa terviku, aga säilinud fragmente on raske omavahel seostada, kuigi tõenäoliselt on meil olemas küllaltki suur osa teosest. Sellepärast arvatakse ka, et see võis olla ütluste kogumik. Theophrastosele tundus, et teos on lõpetamata, ja pani selle autori melanhoolia arvele. Diogenes Laertiose (9.5–6) teatel jagunes teos kolmeks osaks: üks kosmoloogiast, teine poliitikast ja eetikast ning kolmas teoloogiast.[1]
Õpetus
Herakleitos paigutatakse tavaliselt väljapoole koolkondi.
Herakleitose filosoofiat mõisteti juba antiikajal selles mõttes monistlikuna, et kõik asjad pärinevad mõistuslikust maailmatulest[5]. Tulest tekib Herakleitose järgi maailm, mis ilmutab kõigis oma ilmingutes enamiku inimeste eest varjatud mõistuspärast saatust maailmaseaduse, logose järgi. Kõik on pidevas voolavas saamises, mis võtab pinnapealsed vastandid kokku kõrgemas ühtsuses. Sellest käsitusest tekkis hiljem lühendvormel "kõik voolab" (πάντα ῥεῖ).
Tunnetusteooria
Valdaval enamikul inimestel puudub arusaamine (B1). Enamik inimesi kõnnib läbi elu, saamata aru, mis nendega toimub. Ent sõnade ja tegude kogemine saab valgustada neid, kes on nende tähendusele vastuvõtlikud.[2]
Herakleitos soovitab meeltekogemust (B55), kuid ütleb, et barbarihingega inimeste jaoks on silmad ja kõrvad halvad tunnistajad (B107). Barbar on see, kes kreeka keelt ei oska. Meeltekogemus on küll arusaamiseks vajalik, kuid ilma keeleoskuseta ei osata meeltelt pärinevat teavet tõlgendada. Herakleitos ei ütle täpselt, mis roll on tunnetuses kogemusel ja mõistusel, kuid üht-teist saab välja lugeda tema väljendusviisist. Herakleitos ütleb, et jumal, kelle oraakel on Delfis, ei ütle ega varja, vaid annab märke (B93). Samamoodi on Herakleitose keerulistesse väljenditesse kodeeritud palju sõnumeid neile, kes oskavad tõlgendada. Ta kasutab mitteilmsete tähendustega väljendites sõnamänge, paradokse, antiteese, paralleele ja muid võtteid. See ning asjaolu, et ta peab logost maailma korrastavaks printsiibiks, jätab mulje, et ta peab oma väljendeid keerulise struktuuri ja semantikaga maailma jäljendusteks. Lugeja peab lahendama sõnamõistatusi, ja selleks peab ta lugema maailma märke. Mõistusliku ehitusega maailmast arusaamiseks pole tarvis deduktsiooni, vaid induktsiooni, kuigi mõista saab ainult selle kuju. Nendele, kes seda mõistavad, on logosel oluline sõnum, et kõik on üks (B50). Herakleitos püüabki selgitada, mis mõttes kõik on üks.[2]
Herakleitose filosoofia üks keskne aspekt on eristus massile ("paljud", οἱ πολλοί) osaks saavate eluilmakogemuste ja ainsana tunnetuseni logose mõttes viiva sügavama elutegelikkuse taipamise vahel. "Paljud" on need, kes ei pühendu tõelisele filosoofiale ega jõua seetõttu sügavama tunnetuseni.[6] Herakleitose lähtemõte, mis teoses kordub, on "võitlus paljude mõtte- ja teguviisi vastu ning ühtlasi selle kriitiline iseloomustamine"[7] ning nende osaliste kogemuste ja osatõdede ületamine tervikvaates.[8] Reaalsust mitte tunnetavate inimeste "filosoofiaeelsest ja -välisest mõtte- ja teguviisist" selgelt lahti öeldes pretendeerib Herakleitos sellele, et ta on logost tunnetanud.[9]
Ütlused selle põhiteema kohta on osalt õpetavad, osalt poleemilised. Tavaliselt teose sissejuhatuseks peetavas fragmendis B1, mis on prooimioni stiilis ning on kõigist fragmentidest pikim, ütleb Herakleitos: "Sellest logosest aga, kuigi see on igavene, ei saa inimesed aru, ei enne, kui on seda kuulnud, ega kohe, kui on seda kuulnud. Kõik toimub selle logose järgi, ja ometi käituvad nad nagu kogenematud, iga kord kui nad seda proovivad niisuguste sõnade ja tegudega, nagu mina kuulutan, igaühte selle loomuse järgi eritledes ja tõlgendades, kuidas sellega lugu on. Teised inimesed küll ei tea, mida nad ärkvel olles teevad, nagu nad ju ka unustavad, mida nad unes [teevad]." (B1). Hoolimata põhimõtteliselt võimalikust ligipääsust tunnetusele on enamik kaasinimesi Herakleitose mõttes õpetatud, kes ei sea oma petlikku reaalsusetaju küsimärgi alla isegi mitte siis, kui nad on logosega kokku puutunud. Nii nagu unes reaalsusest lahkutakse ning sisenetakse individuaalsesse maailma, konstrueerivad nad omavahel erinevaid tegelikkuse seletusi, mõistmata, missugune see tegelikult on. Tõeline inimlik tunnetus eeldab Herakleitose järgi, et tuntakse ära logos mõtlemise ja maailma seadusena ning seatakse oma tegutsemine ja mõtlemine selle järgi. Alles looduse kuulatamine avab looduspärase ning on seega tegutsemise mõõdupuu seoses logosega etteantud mõistuspärasega.[10] "Õige teadvus on suurim voorus ning tarkus on öelda tõde ning toimida looduse järgi, seda kuulatades." (B112) Suur hulk fragmente, milles Herakleitos püüab üldlevinud vaadetest lahti öelda, viitab sellele, et selles ongi tema õpetuse tuum.[11] Ainult 13 fragmenti võtavad otseselt jutuks teiste mittefilosoofilise mõtlemise,[12] Veel 14 fragmenti räägib sõnaselgelt "paljude" ja "väheste" mõtlemise ja käitumise erinevusest.[13] Kuues fragmendis suunab Herakleitos oma poleemika luuletajate ja filosoofide pihta, kelle ütlused esindavad tema silmis laia massi vaatekohta.[14]
Voolamiseõpetus ja vastandite ühtsus
Platoni ja Aristotelese hinnangul olid Herakleitosel äärmuslikud vaated, mis viisid vastuolu seaduse rikkumiseni: kõik muutub pidevalt; vastandid on identsed (vastandite ühtsus); järelikult kõik ühtaegu on ja ei ole. Platonil loeme: "Usun, et Herakleitos ütleb, et kõik möödub ja miski ei jää, ning ütleb olevaid jõe vooluga võrreldes, et ühte jõkke ei saa kaks korda astuda." (Kratylos 402a = A6). Herakleitos ise ütleb, et nendele, kas samasse jõkke astuvad, voolab aina uus vesi (B12). Kuigi vesi muutub, on jõgi sama. Jõgi saabki olla sama sellepärast, et vesi muutub. See, et ühed asjad muutuvad, teeb võimalikuks teiste asjade püsimise. Koostisosade muutumine aitab tervikul püsida.[2]
Herakleitos usub küll vastandite ühtsust (B67), kuid mitte vastandite samasust, sest üks vastand saab teiseks (B88, B126). Vastandid vahelduvad teisenedes.[2]
Mitte kõik ei voola, vaid koostisosad voolavad seaduspäraselt. Vastandid ei ole identsed, vaid teisenevad üksteiseks. Herakleitose vaadetest ei järeldu vastuolu seaduse rikkumine, kuigi tema ütlused on paradoksaalsed, et inimesi dogmaatilisest unest äratada.[2]
Tuli
Mileetose koolkonna filosoofide järgi pärinevad kõik asjad ühest ürgalgest. Herakleitos ütleb näiteks, et maailm on igavesti elav tuli (B30) ja piksenool juhib kõiki asju (B64), nii et tuli võiks olla midagi ürgalge sarnast. Aga tuli on väga muutlik, muutuse sümbol. Herakleitos ütleb, et kõik asjad on vastastikku vahetatavad tulega nii nagu kõik kaubad kullaga (B90): mitte et kõik on tuli või et kõik pärineb tulest, vaid kõik on samaväärne tulega (ja üksteisega). Võib-olla siis tules ei tule näha niivõrd ainet kui muutumist, muundumist. Muutumatu on muutumine, muundumine. Muundumise muutumatu seadus ongi võib-olla logos. Võib-olla Herakleitos tahab öelda, et ürgalget ei ole, sest kõik ained muunduvad üksteiseks.[2]
Maailm
Herakleitos ütleb, et maailm (kosmos) on kõigile sama, seda pole loonud ükski jumal ega inimene, see on igavene tuli, mis mõõdu järgi süttib ja kustub (B30). Antiikpärimuses on Herakleitost mõistetud nii, et maailm hävib maailmatulekahjus ja sünnib uuesti (A10), siin aga ei tundu kogu maailma hävimisest juttu olevat, maailma kujutatakse püsivana. Ained muutuvad kindla korra ja mõõdu järgi (B31): tuli muundub veeks, millest pool muundub tagasi tuleks, pool maaks. Kui maa muundub tagasi veeks, võtab see sama palju ruumi kui vesi enne maaks muundumist. Nähtavasti on jutt ainete tasakaalust hoolimata pidevast muundumisest.[2]
Tüli ja sõda
Voolamine ja vastandlikkus on Herakleitose järgi eluks vajalikud. Tüli ei tohi kaduda, sest kõrgete ja madalate helideta poleks harmooniat ning emaste ja isasteta poleks elusolendeid (A22). Tüli ja sõda hoiab maailma alal (B80, B53). Herakleitos ei leia Anaximandrose kombel, et kosmiline õiglus karistab ühte vastandit teisest üleastumise eest, vaid ütleb, et alalise vastandite konfliktita ei oleks päeva ja öö, kuuma ja külma, suve ja talve ning elu ja surma vaheldumist, niisiis üldse elu. Vastandid voolavad vastastikku muundudes. Et maailma tasakaal säiliks, peab igal muutusel olema võrdne vastandmuutus: tee üles ja alla on sama (B60). Siin on vastandite ühtsus ilma vastuoluta.[2]
Moraal ja poliitika
On vaieldud, kas Herakleitos oli põhiliselt loodusfilosoof (Geoffrey Kirk) või inimese olukorraga tegelev filosoof (Charles Kahn). Teose avalausest (B1) paistab nähtuvat, et ta mõtleb rääkida asjade loomusest nii, et see inimeste elu sügavalt puudutab.[2]
Hing on loomu poolest tuline (veest sünnib hing; B36). Hing tekib teistest ainetest nagu tuligi, kuid on piiritu (B45). Joobnud olek teeb hinge niiskeks, vooruslik elu hoiab hinge kuiva ja arukana. Paistab, et hinged säilivad pärast surma ning nende käekäik sõltub nende iseloomust.[2]
Herakleitos tähtsustas seadusi: nende eest tuleb võidelda nagu linnamüüri eest (44). Inimlikke seadusi toidab jumalik seadus (B114), need põhinevad asjade loomusel. Inimlikke seadusi ei saa karistamatult rikkuda.[2]
Maailmal on jumalik ühtsus, mida on raske tabada ja võib-olla võimatu lahutada maailma protsessidest (B32, B67). Maailm on kas jumal või jumala tegevuse ilming. Jumalas tuleb viimasel juhul näha asjade fundamentaalset korda. Jumalat võib pidada alaliselt muutuvaks tuleks. Jumalus on maailmas, kuid mitte antropomorfsena.[2]
Retseptsioon ja uurimislugu
Herakleitose retseptsiooniloos ei ole Herakleitose mõtteid ainult edasi antud, vaid ka filosoofilistel ja teoloogilistel eesmärkidel ümber tõlgendatud ja moonutatud[15]. Sellepärast vastandab Klaus Held[16] oma tõlgenduse spekulatsioonidele. Paljud hilisemad mõtlejad rõhutasid mõnd tema filosoofia aspekti, et teha teda omaenda filosoofia eelkäijaks. Alates Platonist omistatakse Herakleitosele omapärane filosoofiline süsteem, mis taandab kõik nähtused pidevale muutumisele ning postuleerib uue saavutusena printsiibi, mis ühendab kõige erinevamad vastandid. Teda peetakse esimeseks Euroopa filosoofiks, kes tegi füüsikateooriatest metafüüsilisi, tunnetusteoreetilisi ja ontoloogilisi järeldusi, kusjuures ta viis kõikjal läbi vastandite püsiva pinge teooria. [17]
Jäljendajad ja järgijad
Ettekujutus Herakleitosest kui saamise filosoofist on kujunenud jäljendajate ja järgijate mõjul.
Pseudo-Hippokrates
Pseudo-Hippokratese teostes "Dieedist" ja "Toidust" esitatakse Herakleitose vastandite ühtimise printsiipi süstemaatiliselt ja teaduslik-proosalises vormis.
Kratylos
Pikemalt artiklis Kratylos
Herakleitose õpilane ja Platoni õpetaja Kratylos viiski nähtavasti Herakleitose õpetuse relativistliku absurdini. Tema jälgedes tõsteti Herakleitose juures esikohale puhta saamise probleem. Tema omistas Herakleitosele väite, et ühte jõkke ei saa mitu korda astuda, ning ütles, et ei saa ühtegi korda, sest igal uuel hetkel ei ole jõgi enam sama. Kratylos järeldas üldisest voolavusest tõelise teadmise võimatuse ning võimatuse üldse midagi mõelda ja öelda, nii et sõnade asemel lõi ta vilistades käsi kokku, tahtes näidata, et ta midagi ei tea.
Epicharmos
- Pikemalt artiklis Epicharmos
Komöödiakirjanik Epicharmos, kes elas 470. aasta paiku eKr Hieroni õukonnas ja oli Kratylosest palju vanem, ühendas herakleitismi pütagoreismiga. Ta naeris oma komöödiates välja Herakleitose pütagoreismi äärmusi. See, kes varem laenu võttis, ei ole enam võlgu, sest ta on juba teine inimene, sest talle on midagi lisandunud ja midagi on kaduma läinud. Eile kutsutud külaline tuleb täna kontvõõrana. Epicharmos ütleb ka, inimesed peavad üksteist kõige ilusamateks, nii nagu ka koerad üksteist. See võib olla Herakleitosest inspireeritud relativism, kuid samasugune väide on Xenophantesel, kes vastustas relativismi.
Antiikaeg
Sokrates
Tumeduse kohta on esimene tugipunkt Sokratese ütlus Diogenes Laertiosel: "See, millest ma aru sain, on suurepärane; ma usun, et ka see, millest ma aru ei saanud, kuid selleks on tarvis Delose sukeldujat."[18] Ta pidas silma Delose saare eriti osavaid sukeldujaid ning vihjas ühtlasi sealsele Apolloni oraaklile. Nii et tõlgendusprobleemid olid olemas juba antiikajal, kuigi Herakleitose teos säilis ühena vähestest presokraatikute teostest originaalis veel vähemalt keskmise keisririigi ajani. [19]
Platon ja Aristoteles
Herakleitose motiivide ümbertõlgendamist ja oma filosoofiasse ülevõtmist alustasid juba Platon ja Aristoteles.
Kui Aristoteles nägi Herakleitoses oma metafüüsika eelkäijat, siis Platon kasutas teda oma ideedeõpetuse eelloos[20] ja pidas Herakleitose mõtlemist igavesele saamisele ja voolamisele suunatuks,[21] millega rajati tõlgendustraditsioon, mille järelkõla leidub veel Friedrich Nietzschel: "Herakleitos ütleb ju, et kõik hävib ja miski ei jää püsima, ning võrreldes kõike olevat voolava jõega, ütleb ta, et ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda." (Platon. Kratylos 402a) Selle tsitaadi esimest osa peetakse mitteehtsaks. Teine lõik on kas Platoni ümbertõlgendus või pärineb mujal dokumenteerimata ütlusel.[22] "Kratyloses" mainitakse ka filosoofe, kes "koos Herakleitosega uskusid, et kõik olev muutub ja miski ei jää muutumatuks."[23] Sarnaselt räägib Platon "Theaitetoses" "Herakleitose sõpradest" ehk "herakleitoslastest";[24] siiski on vaevalt usutav, et tegu oli õpilaste ringiga kitsamas mõttes.[25]
Keisririigi aeg
Keisririigi ajal mainiti ja tsiteeriti Herakleitost sageli, segades ehtsat väljamõelduga. Paljud väljamõeldud kirjad temalt ja temale, mis tollal ringlesid, näitavad, et küünikud tahtsid teha temast oma suuna eelkäijat.[26] Stoikud (Seneca), uuspütaagorlased, platoonikud (eriti Plutarchos) ja varajane kirikuisa Aleksandria Klemens viitasid temale.[27] Et puudus Herakleitose ühtne pärimusliin või koolkond, said erinevad suunad teda kasutada, kuid sellest ei tekkinud järjepidevust.[28] Lukianos Samosatast nägi Herakleitoses "nutvat filosoofi", kes kaebas inimeste narruse üle, erinevalt Demokritosest kui inimeste nõmeduse üle "naervast filosoofist".[29] Skeptik Sekstos Empeirikos kritiseieris Herakleitost ja heitis talle ette "dogmaatilisi" ütlusi.[30]
Keskaeg
Keskajal tunti veel ainult üksikuid fragmente. Kui Bütsantsis tsiteeriti hea meelega seda vähest, mida Herakleitosest teati, eriti ääremärkustes antiikautorite teostele,[31] oli ta lääne ladinakeelsetele õpetlastele aastasadu sama hästi kui tundmatu; alles 12. sajandil leidub Bernardus Silvestrisel Herakleitose tsitaat.[32] Aga 13. sajandil hakkasid skolastikud tema vastu huvi tundma; Albert Suur ja Aquino Thomas teadsid juba üht-teist Herakleitose ideedest ja võtsid nende kohta seisukohti.[33] Dante mainis Herakleitost koos teiste antiikfilosoofidega "Jumalikus komöödias".[34]
15. sajandil töötas Nicolaus Cusanus välja teoloogilise ja tunnetusteoreetilise vormeli "vastandite kokkulangemine", mida sarnasuse tõttu Herakleitose vastanditemütlemisega sageli sellega seostatakse. Ent Nicolaus ei maini Herakleitost ja miski ei näita konkreetselt, et Herakleitos oleks teda mõjutanud.[35]
20. ja 21. sajand
Martin Heidegger
Martin Heidegger uuris Herakleitost intensiivselt ja seostas teda omaenda filosoofiaga.[36] 1930ndatel määratles Heidegger loogika Herakleitose logosemõiste mõttes,[37] nimelt tähendab see tema meelest oleva olemist.[38] Heidegger viib oma tõe kui varjamatuse mõiste tagasi Herakleitose alētheia 'le ning näeb sellele sõnale vastavat "aluskogemust" Platonil juba "kadumas".[39] Heideggere meelest "enne Sokratest metafüüsikat veel ei olnud; Herakleitose ja Parmenidese mõtlemine on "füüsika" physis 'e kui oleva olemise olemuse väljamõtlemise mõttes".[40] Heidegger vastustab "ka Nietzsche enda poolt käibele toodud" tõlgendushüpoteesi, et olemine on "saamine".[41] Oma Herakleitose-tõlgenduses tahtis Heidegger saamise ja olemise dualismist lahti saada.[42] Järelikult põhineb tema Herakleitose-retseptsioon olemuslikult logose tõlgendusel physis 'e tõlgendusena. "Sõna physis algses tähenduses on Heideggeri järgi veel kuulda midagi sellest suhtest, mida kreeklased sõnas a-lētheia, varjamatus, küll nimetasid, aga ei võtnud spetsiaalselt arvesse." Varjatu väljanäitamine on seega Herakleitose saavutus, millele ta ju ka ise pretendeeris. Heidegger oli arvamusel, et "mõtteajaloo algus oli enam kui hiljem vananenud lähtekoht, nimelt algus kui archē, st asutava ja seega jääva algusalusena". Herakleitose ütluses B 123, et loomus armastab varjuda, kätkevat juba filosoofilis-teadusliku mõtlemise arenguseadus. See panevat aluse Herakleitose positsioonile: "Tema mõtlemisel on teemaks üks "asi", mille rajamine paneb ühtlasi pitseri mõtlemise kogu ajaloolisele saatusele.[42]
Aleksei Lossev
Aleksei Lossevi raamatus "История античной эстетики. Ранняя классика" (1963) on üks peatükk "Эстетика общематериального континуума. Гераклит" ("Üldmateriaalse kontiinumi esteetika. Herakleitos") pühendatud Herakleitosele. Järgnevas kokkuvõttes on leheküljenumbrid antud 2000. aasta väljaande järgi.
Herakleitose hüüdnimi "Tume" tuleneb aischyloslik-pindaroslikust arhailiselt pidulikust tumedusest, mille taga on viimistletud stiil, mis on tema filosoofiast ja esteetikast lahutamatu ning annab uue mõtte Herakleitose õpetusele, mis kogu klassikalise esteetika kombel räägib elavate stiihiate igavesest saamisest ning püsivatest momentidest nendes (371–372). Nii Elea koolkond, Mileetose koolkond kui ka Herakleitos rääkisid asjade üleüldisest saamisest, üleüldisest pidevusest ja lausalisest kontiinumist, millesse üksikud asjad ja kategooriad upuvad. Eleaadid seadsid esiplaanile pidevuse mõiste ning jätsid tagaplaanile asjade lahutatud ja liikuva paljuse, sest viimane oli nende meelest ainult aistitav, mitte mõistetav. Mileetoslased konstrueerisid üleüldise kontiinumi mateeria ühtede elementide pideva teisteks ülemineku teel, nii et materjal elementides on määratletum, kuigi jääb alles nende üksteiseks muundumine ühes pidevas voos. Herakleitosel pole enam tegu mitte asjade elementidega, vaid asjadega. Hoolimata omavahelisest erinevusest lähevad asjad tal igavesti ja pidevalt üksteiseks üle, nii et üldine kosmiline kontiinum jääb alles. Sellepärast võibki Herakleitose esteetikat nimetada üldmateriaalse kontiinumi esteetikaks. (372)
Herakleitos ei ole sel määral filosoof, et ta formuleeriks oma õpetuse täpsetes ja selgetes kategooriates ja teadvustaks oma mõtlemise metodoloogia. Tema kirjutised ei ole filosoofia, vaid luule, lüürika. Tema kõnes on palju kujundeid ja tõenäoliselt ka värsimõõt, samuti tume sümboolika ja püüd välistada abstraktne filosofeerimine. Tema filosoofiat ja esteetikat on sama raske avada nagu Homerose filosoofiat. (372) See vaade on paratamatult suvaline ja tinglik, kuigi enamik filosoofiaajaloolasi peab seda ainuvõimalikuks ja tingimatuks. Ent täiesti võimatu on pidada vastanditeõpetust ainuvõimalikuks vaateks Herakleitosele, sest igasugused abstraktsed kategooriad on talle täiesti võõrad, vastanditest räägib ta ainult intuitiivsete luulepiltide abil. Luulele, nagu kõigele elusale, saab läheneda suvalisest vaatepunktist. Selget loogilist mõistet tohib mõista ainult ühel moel, luulekujund või müüdisümbol kätkeb paratamatult irratsionaalsust, mis teeb mistahes loogilise lähenemise ebaadekvaatseks ja tinglikuks. Nii nagu muusikat ei saa sõnas tervenisti väljendada, ei saa ka luulet ega mütoloogiat mõistes tervenisti väljendada. Sellepärast ongi kõige tähtsam küsimus Herakleitose stiilist: ainult tema esteetika ja filosoofia stiil näitab, mil määral on vastandite ühtsuse ja võitluse vaatekoht tinglik ja mitte ainus. (373)
Üldtunnustatud vaatekoha järgi tuleb Herakleitose harmoonia mõistmiseks lähtuda tema üldisest vastandite (sealhulgas ühtsuse ja paljuse) kokkulangemise ideest: B60, B15, B58, B88, B62, B103, B53, B80 (373–374). See igasuguste vastandite iseendaga võitlev kokkulangemine ongi tõeline harmoonia, mis püsib tulel, kõige algusel ja lõpul, ja logosel, maailmaseadusel, kosmilise tulise Sõna harmoonia: B1, B8, B10, B51, B54, A22 (374–375).
Vastandite traagiline kaos ei välista helget maailma. Herakleitose kosmoloogilis-esteetilises õpetuses on antud harmoonia kujund raskel, maisel-üsalisel kujul ning üksiti kõikide selles osalevate stiihiate kategoriaalse (olemusliku) kokkulangemise aspektis. See on stiihiate ja asjade endi kokkulangemine, see ei ole väline ega osaline, vaid nende mõistetes, kategooriates, substantsides endis. Salajane mõte, varjatud sõna käivad selle maailmapildi kohta, mis tekib asjade sügava ja lõpliku üksteises lahustumise alusel. Herakleitose maailm on pulbitsevate vastandite igavene kaos. Antiikse maailmataju traagiline müüdiline alus pole veel rikutud. Antud on igavesti ärev kõike määrav olemise muusika. Kõik on karm, uhke, ilus, ligipääsmatu. Inimmõte püüab alles esimest korda mõistatada igavese saamise ja võitluse möödumatut saladust. Harmoonia kui ühtsus mitmekesisuses, vastandite ühtsus, on kõige abstraktsem, formalistlikum ja tühjem esteetika printsiip, mis on antud alles paganliku stiihilise maailma rikkaliku ja meelelise ihu rüpes ning sellest lahutamatu. Filosoofi mõte on harmooniaga juba kokku puutunud ja fikseerib selle kindlalt, kuigi alles poolmütoloogiliselt. Pütagoreismis on see väljendatud formaalsemalt, herakleitismis mahlakamalt, tihedamalt ning traagilisemalt, kaunimalt väljapääsmatumalt. Asi on selles, et harmooniat ei loo siin lihtsalt arvud, vaid asjad ja kategooriad ise, ja kokku ei lange mitte ühe ja sellesama asja osad asjas endas, vaid kogu asi tervikuna teise samasuguse tervikliku asjaga ning kõik asjad koos kõikide asjadega üldse. Olemise tragöödia läheb pingelisemaks, ja õpetus sellest, et olemine ja elu on juhuslik prügihunnik (B124), läheb siin veel põletavamaks, valusamaks, intiimsemaks ja sügavamaks. Theophrastos ütleb imestuse ja ärevusega, et kui kogu taevas ja kõik selle osad oleksid mõistuslikult korrastatud, aga algetes midagi sarnast poleks, siis oleks tegu juhuslikult laialipillatud prügihunnikuga. Ta ei saa aru, et kui kategooriad lähevad dialektiliselt üksteiseks üle, siis on sel protsessil ka niisugune moment, et need kõik lakkavad olemast nemad ise ning sukelduvad lausalisse aloogilisse saamisse. Herakleitos ei tahtnudki muuta kaetavat maailma prügihunnikuks. Ta ei räägi ainult olemise paljast voolavusest, ainult puhtast, täiesti aloogilisest saamisest. Maailma harmoonias, mida ta kaeb, toob ta esile just vastuolude kategoriaalse kokkulangemise momendi, uue, keerulisema asja saamise momendi, sest see moment on seal kindlasti olemas vaatamata mis tahes skeemidele ja arvudele ning vaatamata mis tahes võimalikule paljale vormile. Platonil ja Aristotelesel leiavad stabiilse vormistatuse ja voolava vormitu saamise moment täiesti selgelt endale kindla võrdõigusliku koha. Herakleitose filosoofia suudab sääraseid dialektilisi sünteese esitada ainult lihtsal ja vahetul, intuitiivsel, poolfilosoofilisel, poolmütoloogilisel kujul. Herakleitos ei eita põhimõtteliselt ilu stabiilse vormistuse mõttes. Tal on ka jälgi ilu hierarhiaredelist. See eeldab, et tema järgi on olemas ilu tahked ja kindlad, mittevoolavad vormid, mis on omavahel seotud määratletult, mittevoolavalt. (B102, B83, B82.) Jumalate ilu, inimese ilu ja loomade ilu on kindlad astmed, mis ei lähe üksteiseks üle. Herakleitos ei eita lõpetatud, raidkujulikku ja harmoonilist maailmapilti, vaid ainult fikseerib selles harmoonias ja seab esiplaanile kokkulangemise, prügi, sõja, kabemängu, juhuse ja saatuse. (375–377)
Populaarsus on Herakleitosele kahjuks tulnud. Temast on rääkinud peaaegu kõik filosoofid, surudes talle peale seda, mis oli nende endi silmaringis. Teda on kuulutatud empiirikuks ja sensualistiks, ratsionalistiks ja peaaegu kartesiaaniks, dualistiks ja kõige rangemaks monistiks, metafüüsikuks, kantiaaniks, dialektikuks, müstikuks ja materialistiks. Ei märgatud, et Herakleitose õpetus on sügavalt omapärane ega sarnane üldse uuseuroopa filosoofiale. Oleks mõttetu riputada talle külge veel üks silt. Palju vähem tähelepanu on pööratud tema filosofeerimise stiilile. Jutt ei ole ainult välistest keelelistest võtetest, vaid eelkõige mõtlemisstiilist. Väga vähe on tähelepanu pööratud hämmastavale erinevusele doksograafiliste fragmentide ja Herakleitose enda väljenduste vahel. Doksograafid kasutavad koolifilosoofia termineid, Herakleitose väljenduste juures paneb imestama originaalne kujundlikkus ja jõulisus. Suurima karuteene tegi talle nähtavasti Aristoteles, kes käsitleb kogu eelnevat filosoofiat omaenda terminites ning arvab, et see moodustas need elemendid, mis telosena, lõppeesmärgina viisid tema õpetuseni. Sellest vaatekohast on Herakleitos kõigest halb ja naiivne aristoteelik, kes ei oska kasutada abstraktseid mõisteid ning annab tõsistele küsimustele lapsikuid vastuseid. Sellist käsitust on vastustatud Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri aegadest saadik. Kui lugeda Herakleitose filosoofia esitust Sextos Empeirikosel (Pyrrh. VII 126–134), tundub hämmastav, kuidas saadi 6.–5. sajandil eKr tõe kriteeriumi üle nii abstraktselt arutada. Ja kui Emanuel Loew seda teksti ning Logose-õpetuse omistamist Herakleitosele järsult kritiseeris, oli see värske tuuleõhk, kuigi autor läks ülemäära hoogu. Tõeline Herakleitos on maetud Aristotelese, Sextos Empeirikose, Diogenes Laertiose ja teiste doksograafide akadeemilise terminoloogia raskuse alla, ja meil tuleb alustada ehtsa Herakleitose pikki ja raskeid otsinguid. (377–378)
Esimesena torkab silma abstraktse terminoloogia täielik puudumine. Kui filosoofiat mõista abstraktsete terminite ja mõistetega opereerimisena, siis Herakleitos pole üldse filosoof. Herakleitosele on alati omistatud ütlus tõlkega "Kõik liigub ja miski ei seisa paigal." (A 6; Platon. Kratylos 402 a.) See ei ole Herakleitose enda väljendus, vaid tõlge Platoni abstraktsesse keelde. Panta chōrei ei tähenda tingimata 'kõik liigub', sest chōrei võib tähendada 'läheb ära', 'läheb', 'taandub', 'asub teele', 'loovutab koha teisele'. 'levib'. Menei ei tähenda ainult 'seisab paigal', vaid ka 'ootab'. Miks võtta ainult abstraktsed filosoofilised tähendused, mitte see konkreetne tähendus, mis Herakleitosel ainult olla saigi? Isegi kui oletada, et Platon tsiteerib Herakleitost sõna-sõnalt, saame: "Kõik levib, või loovutab koha teisele, ja miski ei oota." Ja kuidas iganes mõista jõe voolamist ja võimatust samasse jõkke kaks korda astuda, on jõgi ikka jõgi ja ta jääb iseendaks, sest mis siis muidu saaks voolata. Isegi Platonil, kes abstraktset õpetust kritiseerib, kõlab Herakleitos palju konkreetsemalt kui Sextosel ja doksograafidel. Herakleitos ise ei kasuta sõnu "liikumine" ja "paigalseis", ja ütlust "kõik voolab" ei leidu ei Diogenesel, Sextosel ega doksograafidel, parimal juhul on see mõne hilisema herakleitoslase ütlus; pole teada, kes kreeka filosoofidest seda esimesena kasutas. Herakleitosel pole ka termineid "saamine" ja "vastandite kokkulangemine". Kõik see on hilisem tõlgendus; sama hästi võiks sellise terminoloogia abstraheerida Puškinilt, Lermontovilt või Tjuttševilt, kellel on küllaga kujundeid, mis on seotud elu voolavusega või vastandlike määratluste ühitamisega selles. "Ilias" VI 146jj sisaldab inimelu võrdlust haljendavate lehtedega, mis jälle maha langevad. See on kõige ehtsam saamine. "Saamise" hüpnoos ja trafarett pimestavad enamikku filosoofe, kes Herakleitost tõlgendades ja tõlkides unustavad filoloogia ranged reeglid. Herakleitosel on küll õpetus üleüldisest saamisest, kuid see on liiga suureks puhutud, esikohale seatud. Fragmendis B31 tõlgitakse trōpai "muundumisteks", aga trōpē tähendab hoopis 'pööre, muutus, vahetus'. Näiteks Leukipposel (А 6) ja Demokritosel (А 38) on see ühe ja sama kujutise pööre täisnurga võrra. Herakleitose fragmendis on seda sõna kasutatud seoses päikese liikumisega taevas. Jutt ei ole tule muundumistest, vaid päikese pööretest. Päike kaldub mere poole ning jõuab just mere joonel oma pöörete äärpunkti. Sellepärast ei öeldagi "vesi", vaid "meri". Kui jutt oleks tule muundumisest veest, siis oleks edasi juttu vee muundumisest maaks ja tagasimuundumisest. Klemens, kes selle teksti ära toob ja on ise stoikute kosmoloogia mõju all, mõistab seda nii, et vesi, saadus tule muundumisest Logose ja jumala toimel, muutub ise edasi maaks ja taevaks. See aga on filoloogiliselt võimatu. Jutt on sellest, et päike, mis mööda taevast kaldub, puudutab maad ning meri puudutab ühelt poolt maad, teiselt poolt taevast. Pole juttu muundumistest ega saamisest. (378–380)
Antiikajal armastati rääkida Herakleitose "voolust", "jõest", "voolamisest". Pole võimalik öelda, kuidas täpselt Herakleitos mõtles ega isegi kuidas ta ütles. Kõige varase, tunnistaja on Platon, kes "Theaitetoses" (160 d) ütleb, et Herakleitose järgi kõik liigub voolamise moodi (vrd 152 d). "Kratyloses" (412 d) "kõik on teel". Kõige olemasoleva voolamisest räägib korduvalt ka Aristoteles (Metafüüsika 1 6, XIII 4, 1078b 4 "olemasolev on liikumises"; Hingest I 2, 405 а 28, "Herakleitose järgi kõik liigub"). Ainus tekst, mida saab mingil määral kasutada, on Plutarchose sõnad (В 91). "Ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda" kuulub vaevalt Herakleitosele enesele. Vähemalt "Metafüüsikas" (IV 5, 1010 а 13) ütleb Aristoteles seda Herakleitosega vaidleva Kratylose vahendusel, Plutarchos ja Simplikios aga on selle kahtlemata Aristoteleselt maha kirjutanud. Tõenäoliselt Kratyloselt võttis ka Platon (Kratylos 402 a) oma kõige üksikasjalikuma fraasi Herakleitose kohta: "Kuskil ütleb Herakleitos, et kõik liigub ja miski ei seisa paigal, ning sarnastades oleva jõe voolamisega, ütleb ta, et võimatu on astuda kaks korda samasse jõkke" (vrd B12). Plutarchos lisab "nagu ei saa puutuda surelikku substantsi", mis on tema enda tõlgendus, sest termin "substants" on Herakleitosele võõras ja ta ei tea midagi surelikku ainult surelikuna (B62). Jõe kujund Herakleitosel kindlasti oli, ja ta võis küll sellega siduda olemise voolavuse ja saamise mõtte, sest jõe kujundi ja õpetuse üleüldisest liikumisest omistas Herakleitosele kogu antiik. Kui kujunes peen saamise dialektika, siis see jõe kujund oli mugav tees filosoofilisteks konstruktsioonideks ja hea märklaud dialektilisteks ümberlükkamisteks; küllap sellepärast see saigi nii populaarseks ja puhuti üles. Ei ole aga mingit filoloogilist alust omistada sellele väljendile määratletud loogilist sisu ning esitada seda ning õpetust voolavusest Herakleitose juures põhilisena, rõhuvana, spetsiifilisena. On kaheldav, et ta sidus selle kujundiga abstraktseid dialektilisi konstruktsioone. Universumi üldine plaan, kord ja harmoonia on Herakleitose maailmale sama omased nagu igavene liikuvus. Sarnasel seisukohal on Philip Wheelwright. Ka Geoffrey Kirk on skeptiline Herakleitosele jõe kujundiga seotud suurte ideede omistamise suhtes; ta ei rõhuta ainult saamise printsiipi, vaid ka püsivuse, mõõdu, vormistatuse printsiipi. Wheelwright väidab, et Hermann Diels ei saanud Herakleitosest aru ning tegi tõlkimisel vigu. Diels pidas Herakleitost dualistiks, käsitades Logose ühtsust tema filosoofia ivana, arutlusi igavesest liikumisest sõklana. Näiteks fragmendis B41 on Dielsi järgi juttu tarkusest, mis juhib kõiki asju igatmoodi, tegelikult aga on jutt sellest, et tark mõte käsitab kõike juhtimisena kõige läbi, st iseenda läbi. Dielsil on Herakleitos vaat et Platoni eelkäija, tegelikult aga ei saa materjali tarkuse, ühe ja üldise iseseisvast tähtsusest, seda mõistet lahti rebida kosmosest tervikuna, sest kosmos ei ole ainult kaootiline voolavus, vaid ka üleüldine korrastatus (B30, B41, B64, B94). Wheelright ei ole järjekindel: tuues ära fragmendid B12, B52, B53, B80, B84a, B91, B126 ja Dielsil puuduva fragmendi, kus Herakleitos vaidleb Homerosega, kes on tüli vastu, väidab ta ekslikult, et saamist ei tule Herakleitosel mõista triaadiliselt (sama ese saab ühest seisundist teise), vaid ainult düaadiliselt (üks läheb teiseks üle, ilma et substraati peaks tingimata olema). Absoluutne üleminek oleks alogism. Herakleitosega seotud filoloogia unustab filoloogia seadused ja reeglid ning vajab suurpuhastust. Karl Reinhardt juba seadis kahtluse alla Herakleitose õpetuse süttimisest ega tõlgendanud maailmatulekahjut enam gnostiliselt, lähtudes stoik Hippolytusest, kellelt Diels võttis vähemalt kuuendiku "Herakleitose" fragmentidest. Bruno Snelli jt eeskujul tuleb "tihenemises" ja "hõrenemises" näha stoikute tõlgendust, mis lahustab Herakleitose mileetoslaste naturalismis, ning unustab, et Herakleitosel ei ole printsiibiks mitte ainult tuli, vaid ka "üks tark" (B32), mis pealegi on "kõigest eraldi" (B108). Ei pea tingimata järgima Ernst Loewi, kelle väitel Herakleitos ka kritiseeris õpetust Logosest, kuid tuleb Eduard Zelleri kombel möönda, et Herakleitos rääkis maailmamõistusest ja nimetas seda Logoseks, kuid nentida, et Logosel polnud Herakleitosel nii suurt tähtsust kui stoikutel. (380–383)
Herakleitose õpetus ei sisalda abstraktseid konstruktsioone, nagu "paigalseis", "liikumine", "olemine", "mitteolemine", "saamine", "vastandite kokkulangemine", "aru", "mõistus", "mateeria", "vaim", "maailmaseadus", ega termineid nagu "vorm", "idee", "mõiste", "dialektika", ta ei pidanud end materialistiks, idealistiks, metafüüsikuks, müstikuks, empiirikuks ega ratsionalistiks. Sel kõigel pole Herakleitosega mingit pistmist. Seetõttu Georg Friedrich Wilhelm Hegeli väga selge ja sügav Herakleitose-esitus peegeldab küll päris lähedalt tema filosoofia abstraktset olemust ning on paljus selle adekvaatne loogiline vormel, kuid just loogilisuse ja abstraktsuse tõttu pole sel Herakleitosega mingit pistmist. Herakleitosel pole midagi spekulatiivset ei Hegeli ega antiikplatonismi mõttes. Eksib ka Ferdinand Lassalle, kelle järgi Herakleitose filosoofia on vastandite samasuse loogilise seaduse filosoofia. (384)
Kas see on ehk luule? Herakleitose väljendused koosnevad peaaegu täielikult luulekujunditest, kuid luule on tinglik, luule ei pea tegelikkust täpselt pildistama. Luulekujundid peegeldavad autori subjektiivset häälestust ning on seetõttu metafoorsed. Herakleitose filosoofia ja esteetika on hoopis midagi muud. Tema kujundid ei ole tinglikud, vaid tingimatud. Ta ei loo ja ela läbi neid subjektiivse vaba luuletajana, vaid absoluutse objektiivse olemise väga peene kujutajana. Luuletaja imetleb oma kujundeid esteetiliselt. Aga Herakleitos ei imetle, vaid kujutab täpselt objektiivset reaalsust, mida ta näeb. Tema filosoofia ei ole luule, tema stiil ei ole puhtluuleline. Kas see pole ehk mütoloogia? Mütoloogia erinebki ju luulest selle poolest, et selle kujundite realistlikkus on substantsiaalne, mitte lihtsalt tinglik. Kui näiteks Achilleuse hobune ennustab talle peatset hukkumist, siis mütoloogidest autori ja kuulaja jaoks on see tõeline tegelikkus, mitte luuleline tinglikkus. Kui aga pidada Herakleitost lihtsalt mütoloogiks, siis tuleks ütelda lahti sellest, mida ütlesime presokraatikute kriitilise suhtumise kohta mütoloogiasse, ja sandistada peaaegu kõik Herakleitose fragmendid. Polybiose kaudu (A 23) on teada, et Herakleitos nimetas luuletajaid ja mütograafe kahtlaste asjade mitteusaldustäratavateks käendajateks; rünnakuid mütoloogide vastu on Herakleitosel palju (B40, B42, B56, B57, B104). Ja fragmendid räägivad iseenda eest. Mütoloogilisi kujundeid on väga vähe ja need pole olulised (põgusalt mainitakse Dionysost ja Hadest (B15, B98, tõe valvureid erinnüsi (B94), Apollonit ja Delfi oraaklit (B93) ning Zeusi (B32, B120). Aristoteles, Diogenes Laertios ja doksograafid peavad Herakleitose põhiliseks õpetuseks õpetust tulest kui ürgalgest (A1, A5) ja selle avaldumisvormidest (A7, A10, A64, B36, B76, B90). Sellepärast oli ülalpool juttu Herakleitose abstraktsest tendentsist olemisest välja eraldada üldine, tema mõtlemise üleüldisusest, mis on võrreldes müüdi antropomorfsusega abstraktne. See ei ole lihtsalt mütoloogia, vaid abstraktselt üleüldiselt välja töötatud mütoloogia. Herakleitose stiil ei ole ei teaduslik, filosoofiline, luuleline ega mütoloogiline. Ta annab abstraktselt üleüldise mütoloogilise kujundlikkuse kord füüsiliselt, materiaalselt, kord viimistleva printsiibina, kord terviklikult väljendusliku individuaalse kujundina. I. Mateeria. a) Tuli (A1, B30, B14, B31, B64, B65, B66, B94, B90). b) Tihenemine ja hõrenemine (A1, A5). c) Stiihiate ringkäik (A1, A5; B31, B76, B90, B126). II. Vorm. a) Logos (A8, A16, A20; B1, B2, B72). b) Mõte (B41), mõtlemine (B113), tark [asi] (B32, B108), c) Seadus (A14a, B11, B33, B44, B114, B32). III. Väljenduslik kujund. a) Materiaalne: 1. Vool (A1, A6, B49a, B91), meri (B31). 2. Välk (B64). 3. Sõda (B53, B80), tüli (A22, B80). 4. Kuld kui maksumuse või hindamise printsiip (B90). b) Formaalne: 1. Hing (A1, A15, A17, B12, B36, B45, B67, B77, B88, B98, B107). 2. Aurumine (A1, A11, A15; B12). 3. Vastandite harmoonia (võitlus ja kokkulangemine) (A1, A6, A8, A22, B8, B10, B54, B57, B58, B59, B60, B61, B62, B63, B67, [B80, B88, B91, B103). c) Individuaalne: 1. Lüüra (B51). 2. Vibu ja nooled (B48, B51). 3. Mängiv laps (B52). IV. Kunstiteos. a) Kosmos (A1, A5, A10, B30, B31, B124). b) Tule süttimise maailmaperioodilisus ("mõõdud") (A1 IX.8, A8, A10, A13, B30, B31, B64, B65). c) Igavesus (A1, A10, B52). V. Subjektiivne korrelaat. a) Inimese deemonlik individuaalsus (B119, B78). b) Hinge kuiv sära (B118). c) 1. Tarkus (B112: "rääkida tõtt ja luua looduse kuulatamise teel"). 2. Hinges loov logos (B115: "hinges iseend rohkendav", vrd A16). 3. Sümboli sünd (B93: Delfi jumal räägib sümbolites; vrd B69 "puhaste" ohvri kohta ja B68 "puhastuse" kohta). VI. Absoluutne. a) Aeg (Sextos Empeirikos. Adv. math. X 230–233, Dielsil puudub). b) Paratamatus (А8, A5, B80 (?)). c) Jumalad (B67, B53, B30, B102, B62, B93). d) Saatus (А 1.5 (B13)), moira (B105), tõde (B80, vrd B94, B8, B23). (384–388)
See "aineregister" näitab, et kuigi Herakleitose kujundid sisaldavad mütoloogia, filosoofia, teaduse ja luule elemente, ei taandu need ühelegi neist. Kui kõige alus on tuli, siis juba ainuüksi sellepärast ei saa teda pidada mütoloogiks, sest mütoloogia jaoks on kõige aluseks Zeus ja teised Olümpose jumalad, aga Herakleitos ei saa isegi "tarka", mis tal samuti on olemise aluseks, ühemõtteliselt Zeusiks nimetada (B32). Diels kommenteerib seda nii: ei taha sellepärast, et teda ei tohi segi ajada rahvaliku Zeusiga, ja tahab sellepärast, et teda mõistetakse ühtsusena, nagu ka Xenophanese fragmendis: "Üks jumal, suurim jumalate ja inimeste seas, ei sarnane surelikuga ei välimuse ega mõtte poolest." See on antropomorfismita mütoloogia, st enam mitte mütoloogia: tuli on igavesti elav (B30), mõistuslikult jumalik, valitseb maailma (B64), nii et ka päike on mõistuslikku päritolu (A12). Seejuures on tuli ikkagi abstraktselt võetud stiihia. Esteetika ajaloo seisukohast on Herakleitose tuli sellepärast väga tähtis kujund. Ta ei ole lihtsalt teiste stiihiate lähtealge nagu Thalese vesi ja Anaximenese õhk. Ta suunab kõike ja annab kõigele vormi. Pigem on ta mateeria arhetüüp, mis ei määra teda mitte ainult faktiliselt, vaid ka struktuurselt ("mõõdu järgi süttiv ja kustuv"). Ülalpool on seda tuld vaadeldud materiaalse stiihiana ja vastandatud Herakleitose formaalsetele printsiipidele tinglikult, domineeriva funktsiooni vaatekohast. Herakleitos ei tunne jaotust vormiks ja mateeriaks, aine struktuuriks ja aineks endaks. Sellepärast pole ime, et Herakleitose tuli on struktuurne ning määrab endaga mis tahes muu struktuuri (eelkõige maa ja mere). Selle kosmilise tule kaja on ka inimhing, mis on samuti tulise loomuga. Tuli on Herakleitosel kõikide ühe või teise struktuuriga asjade aineline ja meeleliselt tajutav elav kosmiline printsiip. (387–388)
Täpselt samamoodi on kiusatus käsitada Herakleitose logost (tarkust) abstraktse filosoofilise printsiibina. Ent Logos pole tal eristatav tulest ja õhust (A16: "Tõmmanud hingates sisse selle jumaliku Logose, saame Herakleitose järgi mõistuslikeks." A8: Logos on "eeterlik keha".) Nii et Logos on ka füüsiline keha ja müütiline olend. Vanad tööd Logosest (Max Heinze, Anathon Aall, Sergei Trubetskoi, Mitrofan Muretov, Mihhail Dõnnik) seda küsimust ei püstitanud, aga Wilhelm Kelber ütleb, et Logos on sümbol. (Nagu kunagi Edmund Pfleiderer, väidab Kelber, et Herakleitose õpetus oli sõltuv kreeka müsteeriumidest. Ta seob Herakleitose Artemise templiga Ephesoses, mis viib ta Herakleitose kristianiseerimiseni ja minaõpetuseni.) Dielsil puudub tekst: "Kõik on täis hingelisi ja vaimseid olemusi." Hing on Herakleitosel peamiselt soe "aur", "sädemeke", "täheke" (A15), pärineb veest (B36), kuid on sellegipoolest surematu, nii sügav, et piire ei leia, (B45) ning hinge Logos suurendab end (B115). Hing on nii filosoofiline alge (Aristoteles. De anima 12, 405a24 = А 15), mütoloogiline olend kui ka filosoofiline asi. (388–389)
Sama käib mõtlemise kohta. Mõte on kõigil ühine (B113), mõte valitseb kõike kõiges (B41). Teisest küljest, mõtlemine ja mõte on eristamatud tulest ja välgust (B64) ning inimene on mõistuseta ja aru on ainult keskkonnal (A16). Filosoofiaajaloolased ei saa aru, kuidas ta ühest küljest eelistab seda, mis on nähtav, kuuldav ja uuritav, (B55) ja teisest küljest väidab, et (B107) jämeda hingega inimestel on silmad ja kõrvad halvad tunnistajad, (A16) tõe kriteerium on ühine jumalik mõistus, milles osalemine teeb meid mõistuslikuks, nii et (B114) kes tahab rääkida mõistlikult, peab tuginema sellele üldisele ning (B54) nähtamatu harmoonia on nähtavast tugevam. Herakleitose tunnetusteooria ei ole empirism ega ratsionalism; tunnetusteoreetilise dualismi tingimustes on seda raske mõista. (389)
Nii nagu tuli kätkeb peale mateeria ka midagi formaalset, nimelt struktuuri, kätkeb ka Logos midagi materiaalset, mis on aga struktuurselt organiseeriv ja struktuurselt organiseeritud. Kathleen Freeman samastab Herakleitose õpetuse mõõdu mõistega. Ka Geoffrey Kirki meelest tuleb Herakleitose Logoses esile tõsta struktuurne moment ning Logos on Herakleitosel ainult asjade korrastatuse üldisem külg. "Logose" tõlkeks pakub ta "asjade valem", pidades seda tabavamaks kui täielikku samastamist mõõduga. Tõepoolest, Logos on esiteks asjade ühtsus (B50), teiseks asjade üldisus (B2), mis on asjadele nii sügavalt omane, et logos on kõigile sama maailmakord (B30), kolmandaks on see üldisus olemasoleva seadus (B114), mis määrab iga asja (B1) ning kõikide asjade tasakaalu (B31). Kui tuli on läinud üle maaks, siis ta on kosmoses kvalitatiivselt kahanenud, kuid on ilmunud maa, kui maa on läinud üle veeks või kui mõlemad on tulnud tagasi tulek, siis tuli reguleerib kõike olevat kvantitatiivselt ning hoiab pidevalt kosmilist tasakaalu. (René Schaerer võrdleb õnnestunult Herakleitоse tuld abstsissiga ja logost ordinaadiga, nii et iga asja määratluse tingib tule annus ja logose annus.) Kirk tõlgendab õigesti Herakleitose Logost kvantitatiivse materiaalse proportsioonina või kvantitatiivse regulaarsusena kõiges. (389–390)
Selles valguses tuleb tõlgendada ka teisi Herakleitose terminid, mis käivad olemise formaalse külje kohta. "Mõtlemine on kõigil ühine" (B113). "Tarkus kätkeb ühes: tunnetada mõtet kui seda, mis valitseb kõiki kõigi läbi" (B41). See tähendab, "üks tark" valitseb iseennast. Tõsi küll, see tark on teatud mõttes kõigest eraldi (B108): samas mõttes, kuidas on üksteisest eraldi tuli, teised stiihiad, logos, mõõt. Need on lihtsalt sama asja eri küljed. Kõige juhtimine kõige läbi ainus viis, kuidas Herakleitos saab mõista igavest tarkust, mis ei ole mateeriast eraldi, vaid mateerias leiabki reaalse teostuse. Nõnda ilmutab Herakleitos struktuurse mõistmise elemente nendes terminites, mis on hilisemast abstraktsest teooriast veel väga kaugel. Veel rohkem veenavad selles Herakleitose tekstid, mis sisaldavad sõna "seadus". Meil on siin üldise ja üksiku vastastikune immanentsus. Selles kosmose struktuurses tasakaalus seisnebki Herakleitose esteetika keskne punkt. Tasakaal seisneb selles, et mida rohkem on kosmoses tuld, seda vähem on teisi aineid, milleks ta üle läheb, ja mida vähem on neid aineid, seda rohkem on kosmoses tuld. Peale selle, tasakaalu kosmoses tuleb mõista ka stabiilselt. Herakleitose esteetikas on kontiinum, kus ei lange kokku mitte ainult asjade elemendid, vaid ka asjad ise, mis ometi jäävad iseendaks, nii et kosmoses kujuneb igavesti liikuv ja saav, kuid struktuurselt vormistatud, rütmiline tasakaal. Tekstidest on näha, et kõige oleva struktuursus on Herakleitose järgi peamine, mis ta sellest leiab. Peaaegu kõigist Herakleitose kosmilistest fragmentidest leiame kontiinumi liikuva struktuursuse; see ei ole luule ega mütoloogia, vaid esteetika. Näiteks "kõike juhib Piksenool" (B64) Välk on ju stiihia. Kuidas saab mõista stiihilisuse ja otstarbekohase ühitamist mõista väljaspool esteetilisi struktuurseid funktsioone? Sama lugu on sõjaga kui kõige olemasoleva isa ja valitsejaga. Sama lugu on jõega, milles peale puhta aloogilise saamise võib leida palju muud, mis muudab selle pideva voolamise struktuurselt mõõdetud tervikuks. Sama käib hingem jumala, saatuse jne kohta. Hermann Fränkel näitab nii jumala samasust maailmaga Herakleitosel kui ka nende suhtelist erinevust, nii et säärase teoloogia ainus printsiip saabki olla meelelise maailma struktuurne tasakaal iseendaga. (390–391)
Tundub, nagu selliseid kujundeid nagu "vool", "välk" ja "sõda" saaks mõista ainult luuleliselt, kuigi filosoofiline tähendus on veel võimalik, aga "lüürat", "vibu ja nooli" ja "mängivat last" mõistavad kõik puhtluulelistena, väga ilusatena, kuigi Herakleitos andis vähemalt esimesele täiesti mitteluulelise tõlgenduse. Elusast mõistuslikust jumalikust igavesest tulest sünnivad üha uued stiihiad, asjad, hinged, maailmad, kogu see pulbitsev olemine ja maailmaelu, milles valitseb võitlus, tüli, sõda, vastuolu, igavene kaos. Viimane sünnitab endast kõik vormunu ja neelab selle. Võitluses, sõjas on vastuolulised asjad pinges. Igaüks neist ilmutab oma jõudu ja tahab teiselt jõu ära võtta. See ongi Herakleitose järgi tõeline ilu, kiirgab ilu, paiskab välja ilu helisid ja kõlab nagu ilus pill. Lüüra on pingutatud keeltega pill, ilusas helid kõlavad tänu vastandlikele tendentsidele, igale keelele mõjuvate vastandlike jõudude võitlusele. Maailmakaos, mis on tekkinud tulest ja läheb vastu hukkumisele tules, kuri ja hea võitlus iseendaga, maailma absoluutne elu, kannab igas oma momendis ka hukatust, hävitust, surma. Eluprotsess on ka surmaprotsess, ka surmaprotsess on eluprotsess. Organismi laialiläinud elemendid ei surnud, vaid läksid üle uutesse ühenditesse. Ka vibu on riist, mis on ehitatud vastandlike jõudude võitluse printsiibil. Nagu elu üldse, on ta surma alge. Philip Wheelright rõhutab lüüra ja vibu kujundis õigusega pingutatuse momenti. Asi pole ainult lüüra ja vibu kujus, vibunööri ja keelte pingutatuses, vaid ka tulemuses: vibu laseb ja tabab märki, lüüra tekitab helisid. Pingutamist võib veel pidada pythagoraslikuks, jutt tagasimõjust, mis viib märki tabamiseni või heli tekkimiseni, on Herakleitose jutt. Kreeka sõna hamartanō tähendabki sõna-sõnalt 'mitte märki tabama'; hamartia 'viga, mittemärkitabamine' etendab Aristotelese (Poeetika XIII, 1453а10) järgi peaosa tragöödias. (392–393)
"Igavik on mängiv laps, kes seab kabenuppe üles: valitsemine [maailma üle] kuulub lapsele." (B52) Esiteks rõhutatakse mõistusetust, mis valitseb maailmas ja maailma, põhimõttelist kaootilisust ja juhuslikkust, mis välistab mõistusliku maailmakorra. Seda kurja, mõistusetut, pimedat kaost kujutatakse kabena, keerulise loova eesmärgipärasusena, mõistusliku ja teadliku konstruktsioonini. Näiteks võib pildil kujutada laevahukku, aga pilt on helge loova aru looming. Nii ka Herakleitose tulekaos on väga sügav ja keeruline, andekas ja kaugelenägev mäng nagu meie kabemäng. See maailmakaose mäng iseendaga on täiesti looduslik, loomulik, valutu, süütu ja puhas. See ei ole kosmilise pattulangemise tagajärg, ei ole sisemise ängi, pessimismi, kunstnikudemonismi tagajärg. See on täiesti loomulik maailma seisund, täiesti kahjutu ja süütu, puhas ja isegi armas, naeratav. Kuri maailmakaos, mis ise ennast ja ise ennast neelab, on ainult kaosest, kurjusest ja surmast mitte midagi teadva lapse armsad ja süütud lõbud. (393)
"Kuiv sära on kõige parem ja kõige targem hing." (B118) Tavaliselt öeldakse, et Herakleitos räägib siin rumalust, tuues juurde ka B117, et joobnul on hing niiske. Herakleitosel on tuli mõistuslik: tuli on läbinisti aru ja tähendus, puhas aru on läbinisti tuli. Tuli kuivatab, aru meelelise, roomava, ebapüsiva, määrdunu, ligase, laialivalguva helgeks teadvuseks, puhtaks mõtteks, elava, lõpmatu ja ammendamatu, kuid tervikliku, karske, endale keskendunud aru iluks. Sellest, et niiskus on hinge meeleline vald, räägib B77: "Hingedele on rahuldus ja surm saada niiskeks. Rahuldus seisneb neil sündimisse astumises." Ent aru ei ole ainult kuiv, endale keskendunud. Aru on tõe kiirgus, teadvuse valgus, kauni ja õndsa elu sära, sest ta peab tugevasti väljapoole mõjuma ning on oma valgusega kogu ümbrust hämmastama. Hilisematel antiikmõtlejatel on palju juttu aru valgusloomusest ja aruliste eidoste särast, ja paljud neist räägivad hinge ja aru enesele keskendatusest, enesetihendamisest, hinge viimisest puhtarulisse seisundisse. Herakleitosel on see intuitiivse ivana, juurena, seemnena, mis on langenud filosoofilisele pinnale. (393)
Üldise arvamuse järgi rääkis Herakleitos põhiliselt asjade saamisest voolamisest (eleaadid eitasid liikumist, aga Herakleitosel kõik liigub). Kas õpetus puhtast saamisest on Herakleitosele spetsiifiline? Esiteks, jõe kujund on ainult ühes Dielsi 139 fragmendist. Teiseks, see fragment (B91) on kaheldav, selle ehtsus pole ilmne, rääkimata kahest teisest, mis on ümberjutustused. Kolmandaks, ainult saamise, voolu, igavese liikumise idee pealesurumine Herakleitosele ei lähtu materjalidest, vaid uurijate sümpaatiatest ja antipaatiatest. Fragmentide objektiivne vaatlus jätab vastupidise mulje: Herakleitos rõhutab püsivust vahetumises, püsivust muutumises, samasust vahetumises, mõõtu saamises, ühtsust kahestumises, igavikku mööduvas. Kõige muutumist tuleks määravad mõõdud (B30, B31, A8, A10). Kui ta räägib jagatava ja jagamatu, sündinu ja sündimatu jne kokkulangemisest, siis ta ei uputa vastandeid ükskõiksesse voolamisse, vaid lisab: "Kuulanud ära mitte mind, vaid Logost, on tark nõustuda, et kõik on üks" (B50). Filosoofiaajaloolased on mõttetult küsinud, kas Logost tuleb siin mõista objektiivse jumaliku mõistusena või "minu argumentidena" (Schuster) või "minu esitatu mõttena" (Pfleiderer). Vähestele tuleb pähe, et Herakleitos käsitabki vastandite ükskõikset voolamist mittevoolava Logosena. Herakleitose voolavuse ja saamise pooldajad tsiteerivad sõnu "mitte ainult iga päev uus päike, vaid päike aina pidevalt uueneb", kuid mitte B94; B57 või В 67, kuid mitte seda, et "päike on [aegade] valvur ... määrab, juhib, ilmutab ja avastab muutusi ja aastaaegu"; B67 algust, kuid mitte lõppu. (Fragmendi B67 lõpuosas on lünk, mille tõttu pole selge, millega võrreldakse jumaluse muutumist (tulega (Hermann Diels, Geoffrey Kirk), õhuga (Eduard Zeller), mürriga (William Heidel) või õhuga (Hermann Fränkel)), igal juhul aga peetakse silmas, et ohvritulel on üks ja seesama põletusmaterjal, mis saab eri lõhnaainete segamisel erineva aroomi. Jumal jääb kõigis muutlikes, individuaalse iseloomuga nähtustes samaks.) Tuuakse välja, et kõik voolab, kuid mitte seda, et see toimub muutumatu jumaliku maailmaolemuse alusel, välja ei tooda. Et sõda on üldine, kuid mitte seda, et tekib vajaduse järgi. Tehakse relativistlikke järeldusi sellest, et inimesed peavad ühte õiglaseks, teist ebaõiglaseks (B102), ning hea ja kuri on üks ja seesama, aga Herakleitosel on ka: "Jumalal on kõik ilus, hea ja õiglane." Sageli rõhutatakse "sõda" ja "tüli" ning "kõik voolab" (mida tal polegi), kuid vaikitakse maha "kauneim kosmos" (B124) ja see, et maailm on kõigile sama (B30). Herakleitosele omistatakse stiihiate ükskõikne ringkäik, kuid tavaliselt ei rõhutata, et see on perioodiline ja toimub ühes ja sellessamas igaveses ja ainsas olemasolevas maailmas (A1): "Universum on lõplik ja maailm on üks. Ta sünnib tulest ja pöördub uuesti tuleks; (ja see vaheldumine toimub) perioodiliselt kogu igaviku jooksul"; ka B30 räägib tule süttimise ja kustumise mõõtudest. Tsiteeritakse küll Aetiost, kes ütleb, et Herakleitos kõrvaldas universumist paigalseisu ja liikumatuse, kuid ignoreerivad tema sõnu, et universumi substantsi läbistab logos, millest tekib ka ettenähtud ajaringi mõõt (A8). Herakleitos räägib igal sammul arust, mõõdust, korrast, seadusest, harmooniast, ühtsusest, algpunkti naasmisest, samasusest, ning see kõrvaldab pimeda, mitte eraldi voolavuse ning igasuguste vastandite mahavõtmise puhtas saamises: B113, B2, B114, B89, B106, B51, B10, B41. Neljandaks, Diels jättis oma kogumikust välja voolavuse teesile vasturääkivad tekstid. 1) Juba Diels ise toob märkuses В51 kohta ära Platonilt 187 a, kus Herakleitos räägib vibust ja lüürast teistmoodi: "üks on lahknedes iseendaga kooskõlas, sarnaselt sellega nagu vibu ja lüüra harmoonia". (Diels ise alustab tõlget sõnaga "üks", mida originaalis ei ole. 2) Diels ei võtnud midagi Sextos Empeirikose arutlusest Heraleitose objektivismi kohta Pyrrh. I 210–212, kuid võttis sisse Sextose arutluse üleüldisest logosest kui tõe kriteeriumist Herakleitosel (A16). Pyrrh. I 210 ütleb selgelt: "Vastandid on olemas ühes ja sellessamas." 3) Sextose järgi ütles Herakleitos, et mesi on magus ja kibe, sest terved peavad seda magusaks, kollatõbised kibedaks (I 211). Ent samas teoses ütleb Sextos, et sellest, et mett tajutakse erinevalt, tegi Demokritos järelduse, et mesi pole iseenesest magus ega kibe, ja Herakleitos, et mesi on mõlemad (II 63). 4). Sextos Empeirikos ütleb, et Herakleitose järgi on osa terviku suhtes nii muu kui ka seesama, ning kuna substants on tervik ja osa, on ta tervik kosmose mõttes ja osa selle elusolendi mõttes (Adv. math. IX 337). See mõte vastab Herakleitose hoiakule fikseerida kokkulangemist ja harmooniat, saamise ja saanu sünteesi, mitte lihtsalt paljast saamist. Mingil kujul on õpetus asjade saamisest, voolavusest ja üleüldisest muutlikkusest Herakleitosel küll olemas, kuid see on tal allutatud, kolmandajärguline idee, mis on antud palju nõrgemalt kui püsivuse ja seaduspärasuse ühisuse idee, ja see ei ole talle spetsiifiline. Viiendaks, saamisest räägivad kõik presokraatikud: Anaximandros, Anaximenes, Philolaos, Diogenes Apolloniast, atomistid, Empedokles (stiihiad lähevad üksteiseks üle, ja kuna pidev üleminek ühest seisundist teise ei lakka, on nad alati muutumatus ringis; vrd Herakleitose B113, mis räägib olemise ringkäigust üldse), isegi eleaadid (mittetõelise meelelise maailma kohta). (396–401)
Paljud on pidanud Herakleitosele spetsiifiliseks Logose-õpetust. Esiteks, asja filoloogiline külg on vaieldav. Teiseks, peaaegu kõigil presokraatikutel oli selline või sarnane õpetus. Sõna-sõnalt räägivad Logosest näiteks atomistid: Leukippose järgi ükski asi ei teki asjata, vaid kõik kindlast põhjusest (selle logosest) ja paratamatuse tõttu (vrd Herakleitosel A8: "Saatus ongi Logos"). Logosest räägivad ka Pseudo-Epicharmos, Parmenides, Melissos. Kui võtta arvesse, et Logos on maailma- ja jumalik mõistus, siis on analoogiaid veel rohkem (Thales, Pythagoras, Xenophantes, Anaxagoras, Demokritos). (401) Võib-olla Herakleitosele oli spetsiifiline õpetus tulest või tule jumalikkusest? Paljud presokraatikud tõlgendavad ühtesid või teisi jumalusi tulena (Pherekydes ja Empedokles Zeusi, Philolaos Arest, orfikud Heliost, Pseudo-Theogenes) Apollonit, Heliost ja Hephaistost; pütaagorlased, näiteks Philolaos, Hestiat. Paljudel neist on õpetus tule jumalikkusest ja vägevusest (Hippasel, Hippokratesel, Empedoklesel, Archelaosel, Philolaosel) ning tule algsusest. Stiihiate ringkäigust tulest ja tuleks räägivad Anaxagoras ja Theagenes. Sellest rääkis ka Empedokles, kellel Armastus, kosmogoonilise perioodi algus ja lõpp, on tuli. Pole ka kindel, et Herakleitos pidas ürgalgeks ainult tuld. Sextos Empeirikos (Adv. math. IX 360) ütleb, et kõige alge ja element on Herakleitosel õhk. Ta kordab seda X 233 viitega Ainesidemosele. Vahetult enne seda kritiseerib Sextos Herakleitose õpetust ajast kui ürgalgest, kusjuures Herakleitos mõistab aega kehana. Diels ei võta neid tunnistusi sisse. Ent isegi Diels toob ära Aristotelese sõnad, et Herakleitos peab algeks hinge, mõistes selle all auru, millest moodustuvad ülejäänud asjad (A15, vrd B12). (401–402)
Võib-olla on Herakleitosele spetsiifiline õpetus vastandite ühtsusest ja võitlusest? Herakleitosel ei ole õpetust vastanditest, vaid intuitiivne pilt sellest, kuidas võitlevad ja langevad kokku erinevad omavahel vastandlikud konkreetsed meelelised ja elulised asjad. Herakleitos armastab väga seda elu ja olu külge fikseerida. Ent Herakleitosel pole vihjetki vastandi ega vastandite kokkulangemise kategooriale; ta ei ütle, mis on vastand ega miks need kokkulangemised aset leiavad. Ta ütleb küll, et kokkulangemine toimub selle tagajärjel, et üks muutub teiseks (B88). Ent ta ei ütle, et miks muutumine viib kokkulangemiseni, mis toimub muutunuga ja kust muutumine ise tuleb. Tal puudub õpetus, vaid on see intuitiivne mütoloogilis-filosoofilis-teaduslik-luuleline sümboolika, milles on kokku sulanud ideaalne ja meeleline, daimonlik ja füüsiline, abstraktne ja materiaalne. See on sümbol, pooleldi teadmine, pooleldi kompimine. Herakleitosel on intuitiivne pilt maailmast ja elust kui vastandite ühtsusest, mitte irratsionaalse liigendamatusena, vaid ratsionaalse vastandusena asjade vahel, mida ta esitab ka liigendamatuna, ühtsena. Clémence Ramnoux lähtub vastandite ühtsusest, mis on omane mis tahes arhailisele mõtlemisele, ja näitab mitut Herakleitosele tüüpilist kokkulangemist vastandlikes momentides. Esimene tüüp määratleb vastandlikkust formuleerides selle kohe ühena, samana või ühisena; teine tüüp fikseerib eseme ning näitab siis, et selles on vastandlikud elemendid; kolmas tüüp lihtsalt vastandab ühe teisele, neljas paneb ühe vastandi teise asemele ja viies kasutab selleks tegusõnu. Need vastandite ühtsuse tüübid ei sisalda midagi aloogilist või sisaldavad seda sama palju kui loogilist. Seda enam pole Herakleitosel selle aloogilise teooriat. Hermann Fränkel uurib ka vastandite proportsionaalsust. Jumal suhtub täiskasvanusse, nagu tema suhtub lapsesse (B79); mõistmatu suhe kurdisse võrdub kohalolija äraolekuga (B34); silmad ja kõrvad on halvad tunnistajad, kui hing on barbarlik (B107). Herakleitose mõtlemise iseloomulik joon on kõrvutuste proportsionaalsus, mis rõhutab vastandite eraldiolekut. Fränkeli järgi esitas õpetuse geomeetrilise jada kosmilisest tähtsusest Herakleitos. Peale selle, vastandite kokkulangemise õpetust arendasid peaaegu kõik presokraatikud (Anaximandros, Anaxagoras, Empedokles, Philolaos, Parmenides, Zenon Eleast, Melissos, Diogenes Apolloniast, Musaios, Demokritos) ning Herakleitosel on üldine presokraatiline esteetilis-filosoofiline maailmavaade maksimaalselt eredal kujul. (401–404)
Herakleitosele spetsiifilist tuleks otsida tema lüürilisest, õigemini traagilisest paatosest, mis pole küll presokraatikutele tervikuna võõras, kuid on Herakleitosel kõige eredam ja tugevam. Tema tekstid on ähvardav jutustus üleüldisest ja kõiktugevast sõjast (B53) ning julge ja uhke söakus mõista kosmilist Logost (B1, B72). Ta põlgab rahvahulka, pööblit, neid, kes näevad õnne naudingus (B4, B9), on rumalad ja õpetamatud (В 19, В 17) ja kelle sündki on õnnetu (В20). Uhke aristokraadina põlgab ta rahvahulka (В29, B49, B33, B104), rõhutab ustavust kõrgemale ja põlgust madalama vastu, ühinemist maailmasaatuse ja -paratamatusega (B80, B105), jumalikult kauniga (B102), ning inimlike nõrkuste uhket põlgamist. See teebki tema maailmavaate väljapaistvaks, omapäraseks ja spetsiifiliseks. Teda ärritab rumalus ja vassimine (B87), ta ei armasta koeri, kes hauguvad inimeste peale, keda nad ei tunne, (B97). Ta armastab kiirustamatust (В47), häbematust langetõveks (В46), leiab, et kustutada tuleb pigem hybris kui tulekahju, (B43), teda ärritab, kui võhiklikkust välja näidatakse (В109), ta on üle kõnemeestest, kes tahaksid vastasel kõri läbi lõigata (В81). Ta tahab jumalikes asjades kindlat usku (В86), kannatliku lootust oma uurimises (В18), õiglast tasu kuulsusrikka surma eest (В25) ning igavest au kõige sureliku kiuste (В29). Teda ärritab, et inimesed on igaveses vaimses talveunes (B73), kuigi ka magaja osaleb maailmaprotsessis. Ta põlgab isegi Pythagorast, Hesiodost ja Hekataiost paljuteadmise pärast (B40) ning ajaks välja ja peksaks läbi Homerose ja Archilochose, nähtavasti luule eest, mis tema meelest on kahjulikud tühiasjad: Homerosest on targemad isegi lapsed, kes juba oma täide järgi teavad, et kannavad endas nähtamatut, ja rahvahulga õpetaja Hesiodos ei taibanud sedagi, kuidas päevast saab öö (B57). Aga Homeros on targem kui kõik hellenid kokku (B56), mis siis veel rääkida teistest tühisustest, hallidest, rumalatest, puupäistest. Inimeste mõtted on lapsemäng (B70), Herakleitos ei taha inimestega suhelda: ta küsitles end (B101) ja hakkas inimesi vihkama, elas üksinda mägedes, toitudes metsarohtudest (A1). Võib-olla ta sellepärast oligi relativist, et ta pidas inimeste arvamusi ja tegemisi tühisteks, sihituteks, piiratuteks, püsituteks ja sellepärast suhtelisteks. Sellepärast ta ütleb, et inimestel poleks parem, kui kõik nende soovid täituksid, (B110) ja inimestel on kõik suhteline (B111): haigus teeb meeldivaks tervise, kurjus headuse, nälg täiskõhu, väsimus puhkuse. Nad on ju väiklased ja tühised. Vihkamise, sarkasmi ja enesega rahuloluga ründas see sünge ja ärritunud aristokraat oma kaasmaalasi (B121). Herakleitos ähvardab neid (B27, B16, B28, B64, B66). Herakleitose spetsiifika on traagilises usus, et ühtaegu on nii maailmasõda kui tõde kui paratamatus kui tuli kui saatus (B80), kuid ühtlasi harmoonia ja mängiv laps, surma ja unenäo süntees (B21). (404–406)
Herakleitos viis antropomorfse mütoloogia varajase kriitika loogilise lõpuni. Olümpose jumalaid kujutati sageli saatusest sõltuvatena, nende helget inimlikku kuju võttis mütoloogia ajutisena. Herakleitos kritiseeris ka jumalate ja daimonite sellist suhtelist antropomorfsust. Ta paljastas maksimaalselt kõige stiihilisust, nii et ta jõudis tahes-tahtmata olemise kaoseni, alalise iseendaga võitlemiseni, sõjani kui kõigi asjade ainsa kuningani. Et mõelda kosmilist elu väljas pool jumalikku korraldamist, oli tarvis halastamatult järjekindlat mõtlemist ja uhket söakust vaatamata õudustele. Teised tollased loodusfilosoofid andsid rahustavaid, optimistlikke, lohutavaid teooriaid. Herakleitosel polnud tarvis isegi abstraktset filosoofilist lohutust. Talle piisas sellest, et kosmilisest kaosest kasvab igavesti välja ka harmoonia, olemise rütm, vormistatu, elav, mille ilmingutel on vapustavalt järsud piirjooned ja skulptuurne vorm. Jumalad küll on, kuid asi pole nendes. Ka neid on sünnitanud igavese sõja kaos, mis tegi ühtedest jumalad, teistest inimesed. Jumalad on surelikud. Kõik kaob tules koos jumalatega, ja kõik ilmub sellest tulest uuesti. Iga asja selle viimses konkreetsuses käsitas Herakleitos igavese kaose ja sõja looduna ning selles kaoses ja sõjas hukkuvana. Igal asi kannab traagilise päritolu, traagilise olemuse ja saatuse pitserit. Maailma pole keegi loonud, see on alati olnud, on ja saab olema (B30). Sõna-sõnalt võttes pole siin mütoloogiaga vastuolu, sest seal sünnitas maa endast taeva, sealhulgas kõik jumalad. Ent Herakleitos juhib tähelepanu sellele, et kosmiline elu on absoluutne ning isegi jumalad on sellele allutatud. Herakleitose filosoofia kõige tõenäolisem spetsiifika on antiantropmorfse hülosoismi halastamatu lõpunimõtlemine. Siit tema traagiline paatos, pidulik ja närviline tumedus, abstraktsetele teooriatele taandumatu tumedus, tema filosoofia arvutute erilaadsete tõlgenduste võimalikkus ja võib-olla isegi paratamatus. Herakleitos räägib kosmilisest sõjast kui omamoodi päikeseudukogust, mille kaosest sünnivad üksikud ja mittekaootilised planeedid. Kõige vähem pidas ta silmas alalist sõda inimeste vahel. Hybris tuli kustutada kohe, nagu tulekahju (B43). (406–408)
Herakleitos oli kõige läbimõtlematu, kompromisliku, nõrga, haleda, ara, abitu ja pinnapealse vastane, siit tema aristokratism. Ent ta oli ka lahti öelnud aristokraatlikust Olümposest ning nõudis kõigi võrdust kõigi ja kõige ümbritseva ees. Tema looming on aristokraatliku ja demokraatliku mõttelaadi kummaline segu. Ta on subjektiivselt aristokraat, kuningas, kelle mõttelaad jättis tema õpetusele objektiivsest maailmast pitseri. Objektiivselt eitab ta kindlalt antropomorfismi, mütoloogiat; kõik asjad on tema järgi võrdsed, lähevad ühtemoodi üksteiseks üle, hoolimata oma eelistest; tulist logost haarab rütmiliselt üleüldine saamine, milles on küll palju eredat, vägevat ja väljendusrikast, kuid kõik asjad on perioodiliselt tekkiva ja häviva maailma igavese stiihia ees võrdsed; ta suhtub eitavalt ja sarkastiliselt oraaklitesse, võib-olla üldse kultusesse. Rääkides asjade tulisest loomusest, kasutas Herakleitos kulla kaupade vastu vahetamise kujundit (B90). Järelikult oli vahetusväärtus Herakleitosele mõistetav ja enesestmõistetav, aga vahetusväärtus tekkis koos orjandusliku klassiühiskonnaga ning oli üks demokratiseerumise olulisi tunnuseid. (408–409)
Mis on Herakleitose järgi ilu? I. Ilu on tuli ja sellel põhinev stiihiate ringkäik. II. Ilu on logos, mõte, mõtlemine, tarkus, üleüldine seadus. III. а) Ilu on olemise voog, meri, välk, sõda, tüli, kuld. b) Ilu on hing, hele ja soe aur, vastandite harmoonia. c) Ilu sarnaneb lüüra ja vibuga, igavik mängiva lapse kujul. IV. а) Ilu on kosmos. b) Ilu on kosmiline rütmika. V. а) Ilu on daimonlik individuaalsus. b) Ilu on hinge kuiv läige. c) Ilu on tarkus, logos ja sümbol, mis hinges loovalt tärkavad. VI. Ilu on aeg, paratamatus, jumalad ja saatus. – Ilu kui tuli on täpselt sama mis ilu kui logos, aru: ilu kui logos on täiesti eristamatu ilust kui hingest, harmooniast, saatusest. Need on sama asja aspektid. Ilu väljendab ta sageli üldiste määratlustega, näiteks "igavene", "mõistlik", "igavesti elav" (B30), "maailmakorralduse põhjus", "küllastus" (B65), "universumi sündimise sperma ja aja määratud ringi mõõt" (А8), "suurim voorus" (В112), "kõige targem ja kõige parem" (В118), "tugevam" (В 54). See näitab, et esteetiline on täiesti eristamatu esteetikavälisest. Ka seal, kus Herakleitos kasutab sõna "kaunis" või "ilus" (B8, B102), pole eristus täielik. Esteetika on alles eos. (409–410)
Herakleitos ei erista esteetilist valda ontoloogiliselt ega saa mõista esteetilist formaalsena. Kui aga talle nõnda läheneda, siis tuleb abstraheeruda tule loodusfilosoofiast ja seada esiplaanile logos, mõte, mõtlemine, tarkus; abstraheeruda voost, välgust ja sõjast ning rõhutada hinge, rütmilisust ja vastandite kokkulangemist. Ka lüüra, vibu ja mängiv laps on siis palju ebaolulisemad. Tavaliselt öeldakse, et need luulelised kujundid on mittemidagiütlevad metafoorid. Tegelikult ei ole need kujundid ainult luulelised ega ole metafoorid. Sellelt vaatekohalt tulebki välja, et ilu on Herakleitosel maailma logos, jumalik tarkus, mis ilmneb maailma, looduse ja inimeste protsesside rütmilisusena. See on Herakleitosel küll olemas, kuid see on sama ebapiisav kui eraldada sümfooniast välja trummimäng ning öelda, et see ongi sümfoonia olemus. (410–411)
Võib läheneda ka rõhutades esteetilise eseme subjektiivset korrelaati. Tõlgendada logost tõe subjektiivse kriteeriumi ja teadmise printsiibina tähendaks Herakleitost moonutada. Kuid selliseks tõlgenduseks on ajend: Herakleitos tõlgendab hinge kuiva läiget (B118), tarkust (B102) ja logost (B115) objektiivse olemise korrelaadina subjektis. Ta räägib daimonlikust iseloomust (В119), taandades inimese individuaalsuse daimonile. Bruno Snell rõhutab õigusega, et kui inimese individuaalsus ongi daimon, siis see otsustub ületab müütilise arusaama, et jumalad panevad inimesse kõik sisse ja ta ise on eimiski. Esiplaanile nihkub inimene ise, tema isiksus ja selle sisu. Tuleb aga teha parandus, et mitte taandada Herakleitose esteetikat subjektivismile. В78 ütleb, et inimlik loomus on mõistuseta, jumalik mõistuslik. B119 ja В78 tunduvad olevat vastuolus, aga vastuolu ei ole, sest see, mis on inimeses individuaalne, ongi juba jumalik (mitte et kõik jumalik oleks subjektiivne inimlik). Aga inimene ei ole alati mõistuslik, vaid loomu poolest mõistusetu, nii et tal tuleb alles tõusta oma inimlikkuseni, oma daimonlikkuseni. Nii et esteetilise subjekti esimene alus on inimese ēthos (individuaalsus, individuaalne iseloom), mis on tema daimon. Hiljemgi antiikesteetikas (eelkõige Platoni õpetuses Erosest kui daimonist ja kui hingelisest afektsioonist) peab individuaalsel subjektil sageli olema daimonlikkus. Teine hoiak esteetilise subjekti jaoks on fragmendis В93: Delfi jumal ei räägi ega varja, vaid räägib sümbolites. Juba Friedrich Schleiermacheri ajast on tavaks tõlkida "vihjab" (nii ka Hermann Diels ja Aleksandr Makovelski). Ent semainō ei tähenda "vihjan", vaid "annan märku", "räägin sümbolites", "sümboliseerib". Oraakel annab midagi teadmise ja teadmatuse vahepealset. Bruno Snell meenutab siin Ferdinand Lassalle'i, kelle järgi ka logos on kogu maailma nähtamatu ühtsuse ja mõistusliku ühisise nähtav, näiteks tuline sümbol. Herakleitos erineb luuletajatest just selle poolest, et ta süvendab tollaste kreeklaste tavalisi vaateid, muudab need vahetustest tähelepanekutest kaheplaanilisteks sümboliteks, jättes need algsest luulelisusest ilma. Näiteks ka Homeros rääkis ühisest Enyaliosest ja Archilochos inimestele ühisest Aresest, kuid Herakleitose otsustus, et sõda on üldine (B80) on palju sügavam ja sümboolsem. Inimest inspireerib daimon. See daimon, on talle täiesti intiimne, see on tema konkreetne individuaalsus. Teadvustades seda daimonit, iseennast, kogub inimene oma aru, mille igapäevane voolavus on hajutanud, spekulatsiooni kuivaks läikeks kokku. See teeb ta targaks loomingus, ja ta tunneb oma hinges loovat ("iseennast rohkendavat") logost, milles ta tunneb ära maailma logose. Kui ta on need daimonlikud annid vastu võtnud ja loovalt ümber töötanud, siis ta enam ei räägi ega varja, vaid annab sümboleid. Siin ei ole esteetiline teadvus veel eraldunud religioossest. Kuid see pilt on antiantropomorfistlik, sest inspiratsiooni ja loomingut jumalad ei pane lihtsalt inimese sisse. (411–413)
Kui Herakleitost vaadata vastandite ühtsuse ja võitluse seisukohast, siis tema esteetikast saab vastandite harmoonia õpetus. See on sama õige ja põhjendatud kui tema esteetika taandamine tule loodusfilosoofiale, Logose-õpetusele, maailma perioodilisuse formaalsele metafüüsikale, saamise dilektikale või oraaklite ja saatuse metafüüsikale. (413)
Kus on Herakleitosel kõige üldisem esteetiline kategooria? Võib võtta ükskõik millise, kuid ühelgi pole mõtet omaette ning igaüks neist on samane iga teisega ja kõigiga koos. See käib ka vastandite harmoonia kohta. Kogu tema filosoofia ja esteetika lähtub üksiku ja üldise, seesmise ja välise, loogilise ja materiaalse, ideaalse ja reaalse täielikust samastamisest. Igatahes esteetilisest või kunstilisest rääkides ilma nende samastusteta läbi ei saa. See oli kogu antiikesteetikas, juba Elea ja Mileetose koolkonnas, Herakleitosel veel eredamalt. Iga asi peegeldab endas kosmilise tulise logose üldist saatust. Iga asi on mitte ainult absoluutselt materiaalne, vaid ka absoluutselt sümboolne, sest ta on maailma abstraktse üldisuse mingite funktsioonide tagajärg. Et aga see, millele iga materiaalne asi viitab, on ka materiaalne asi, on tegu omamoodi sümboolse materialismi või materialistliku sümboolikaga. Sama lugu on abstraktse üldisuse liigiga, mida nimetatakse vastandite harmooniaks. Iga vastand sümboliseerib oma vastandit ning iga vastandite paar sümboliseerib teisi arvutuid vastandite paare. Kui mitte arvesse võtta, et see harmoonia on maailmatule ja jumaliku logose toime; kui unustada, et see on soe aur ja hing, jõgi, meri, välk, sõda, lüüra, mängiv laps; kui mitte valgustada seda harmooniat hinge ja tule kuiva läikega ning ühtaedu kasta maailmasaatuse ja paratamatuse süngesse pimedusse, siis on harmoonia väljatoomisega Herakleitose materjalidest asjatult vaeva nähtud. Tuleb palju vaeva näha, et mõista, kuidas Herakleitosel tuli ja saatus kokku käivad: see on maailma elu ja surma kurjakuulutav tuli; raske on omaks võtta, et tuli, aru, harmoonia, võitlus ja mäng on üks ja seesama suursugune ja sünge, traagiline ja süütu pilt igavikust, mis pimeda saatuse rüpest rütmiliselt süttib. Herakleitose üksikud teened ja uuendused on palju vähem tähtsad. Küllap Eduard Zelleril on õigus, et Herakleitos kasutas esimesena sõna "logos" kosmoloogilises mõttes. Võib-olla ta kasutas esimesena ka terminit "filosoofia", nagu oletab Hermann Diels märkuses B35 juurde (sest sophon on tal termin; peale selle on see sõna täiesti joonialik). (413–415)
Esteetikaajaloolasel on siiski võimalik leida vastandite kokkulangemise õpetuses midagi spetsiifilisemalt herakleitoslikku kui teistes õpetustes. Vastandite kokkulangemine on tal tugevasti seotud harmooniaga. See kokkulangemine kauneima harmoonia (B8) kujul on presokraatikutel küllaltki haruldane (midagi sarnast on ainult pütaagorlastel, ent nagu juba Eduard Zeller märkis, ei ole Herakleitosel "harmoonia" ainult muusikaline ega ole seotud arvudega). Herakleitose harmooniat saab mõista kaheti. Ühelt poolt on see üheaegsete sündmuste, asjade, esemete, elementide kokkulangemine. Siis mõistetakse iga asja lüüra või vibu sarnaselt pingul, eri suundadesse püüdleva harmooniana (B51). Kuid seda võib mõista ka ajas, kui ühilduvad eriaegsed sündmused ja saadakse sündmuste rütm. Siin on mõõdu (metron), sealhulgas igavesti perioodiliste mõõtude kategooria (A8, A10, B30, B31). Tema esteetika ja ilu, millest ta räägib, on kosmilised, müütilised, poeetilised, müstilis-filosoofilised, kuigi antropomorfismivastased. Harmoonia ja mõõt ei ole müütilised isikud, vaid abstraktsed mõisted, millel on tähtsust igasuguse olemise jaoks. Need abstraktsed üldised mõisted on siiski asjastatud, hingestatud, mõistuslikud, saatuslikud, need on müütilised, kuid müütiliseks jumalaks on saanud kosmiline harmoonia ja kosmiline rütm. Siin avaldub klassikaline ideaal, mis põhineb vaba inimisiksuse vastandamisel müüdile ja füüsiliste stiihiate absolutiseerimisel. Müüt ei ole enam isiksus. Et aga antiikmüüt on oli algusest peale looduslik, füüsiline, siis antropomorfsuse kaotamine viib vältimatult füüsiliste stiihiate absolutiseerimisele, iseendale põhinema panemisele, mille tõttu need stiihiad said kõik endiste müütiliste jumalate omadused, eelkõige igavesuse, hingestatuse, mõistuslikkuse. Voolavat, ebapüsivat füüsilist stiihiat tõlgendati ka müütilise olemusena. Aga stiihiat valitseda müüt enam ei saanud, nii nagu Homerosel jumalad valitsevad maailma. Et stiihia oli ainult maailma abstraktsioon, sai ta maailma valitseda ainult abstraktselt, mitte isikliku tahtega, vaid igavese abstraktse seaduspärasuse kaudu. Teiselt poolt, füüsiline stiihia, mis on pime, muutus absolutiseerituse tagajärjel pimedaks saatuseks. Nii tuli välja, et kogu kosmose aluses on tuli kosmose logos, ja kosmose logos on vastandite või vastuolude harmoonia ja igavene perioodilisus, ning nii kosmos, tuli, logos kui ka harmoonia koos on saatus, paratamatus. Seda tuleb silmas pidada, kui tahta Herakleitose õpetust mingi abstraktse kategooria alla panna. Tavaliselt võetakse selleks asjade igavene voolavus ja muutlikkus, igavene saamine. Ent Herakleitose filosoofiale ja esteetikale on omane ka asjade püsiva olemise ja määratletud kvalitatiivsuse kategooria; see ei hävi kunagi hoolimata saamisest. Nii et kui juba otsida abstraktset kategooriat, siis on parem rääkida üldmateriaalsest kontiinumist – kosmilisest pidevusest, milles üksikud asjad igavesti säilivad või igavesti tekivad. Kuid see on Herakleitosel küllastatud niisuguste sügavate ja originaalsete kujunditega, mida on raske taandada mingile abstraktsele kategooriale, ja kui neid mitte arvestada, siis Herakleitos muutub kergesti üheks Hegeli filosoofiaajaloolistest kategooriatest ja abstraktse mõtlemise üldiseks astmeks, mis puhtal kujul pole kuskil esindatud. Presokraatikutel ei olnud sügavamat ja eredamat filosoofiat kui Herakleitose oma ning tõenäoliselt ei mõistnud keegi teine perioodiliselt süttiva kosmose traagilist ja ülevat ilu. Herakleitos ei mõistnud ainult seda, et tema kosmoloogiline esteetika oli sotsiaalselt põhjendatud ja ajalooline imperatiiv, selle sotsiaalse saatuse peegeldus, mis viisid vaba isiksuse primaadini sugukonna ees ning teadusliku filosoofia primaadini mütoloogia ees, mythos'e kriitikani logose seisukohast. (415–418)
Herakleitos mõtleb dialektilist saamist täiesti meelelise ja materiaalse kosmose raames ning see koosneb põhiliselt materiaalsete stiihiate ringkäigust. Saamine on viimastega nii lahutamatult seotud, et tal pole tarviski kasutada loogiliste kategooriatega seotud termineid. Dialektilise pildi annavad tal peaaegu eranditult kujundlik-kirjeldavad ja luulelised kujutused. Herakleitose dialektikal on omamoodi kunstiline stiil. See igavene saamine, vastandite igavene võitlus ja sõda, kus kõik kaootiline ja vormitu, kõik tormiline ja maruline on seadustatud stiihilise materiaalse absoluudi sihitus ja õndsas mängus iseendaga, annab üleva ja traagilise maailmapildi ning omamoodi nukra, kuid muretu ja naiivse esteetika (B52, B8, B51). Maailm ei ole laialipuistatud prügi hunnik (B124, A9). Herakleitos ei kohkunud tagasi kohutavast, traagiliselt naiivsest, dialektilisest, materialistlikust ja esteetilisest kalambuurist: "Vibul on nimi on elu, tegu aga surm." (B48) Tõeliselt traagiline on järgmine teade: "Ta nimetab [tuld] puuduseks ja küllastuseks. Puudus on tema õpetuse järgi maailma moodustumine, maailmatulekahju aga on küllastus." (B65) Maailm ilmub alles siis, kui ürgtuli hakkab hääbuma, väsib ja kurtub, nii et maailm on puuduse ja igavese rahulolematuse sünnitis; kui aga maailm hukkub maailmatulekahjus, siis ürgtuli küllastub, taastub ning saab tagasi täieliku ja lõputu jõu. See on ülev ja ilus, kuid see on maailmatragöödia. See igavese saamise filosoofia ei ole romantiline, vaid väga klassikaline, sest lõputustesse kaugustesse minek, mida igasugune saamine tõotab, on siin piiratud materiaalse meelelise, lõpliku, rütmiliselt pulseeriva kosmose meeleliselt aistitava, nähtava ja isegi kombitava (aineringkäigu mõttes) plastikaga. Herakleitose dialektika ajalooline spetsiifika taandub kreeka klassikalise loodusfilosoofia perioodi antiikmaterialismile, omamoodi kosmoloogilisele esteetikale, milles igaveste sündide ja kadumiste sihitu traagilisus, kogu see igaviku rõõmutu ja muretu mäng iseendaga ühitus filosoofilise enesetunde muretu ja naiivse erksusega, mitte kunagi kahaneva ja pidulikult rahuliku elujaatusega.
Andrei Lebedev
Andrei Lebedev (2014) eristab Herakleitosel erinevaid metafoorikoode ja kosmosemudeleid.
Kosmosemudelid, analoogiad ja metafoorikoodid
Varajases kreeka filosoofias oli tähtis koht metafooridel. Filosoofilisel metafooril on peale esteetilise ka tunnetuslik ja eksplikatiivne funktsioon. Sageli on see osa metafoorikoodist. Metafoorikood on metafooride süsteem teatud kosmosemudeli kirjeldamiseks. Lloyd (1966) kirjeldas biomorfset, tehnomorfset ja sotsiomorfset mudelit. Tehnomorfseid mudeleid on tegelikult mitu, sama palju kui kunste (technē). Lebedev on lisaks kirjeldanud Herakleitose agonaalset mudelit ning Anaximandrose ja Herakleitose võlamudelit, millega sõnastatakse aine jäävuse seadus (B31, B80, B90). Lebedevi järgi tuleb eristada metafoorset analoogiat ja loomulikku analoogiat, mille puhul lähtevald ja sihtvald langevad kokku. Näiteks staadioni võrdlemine kosmosega on metafoorne, sest lähtevald on kultuur ja sihtvald on loomus. Seevastu kosmoloogiline keeris Joonia koolkonnas ning aatomite võrdlus tolmukübemete liikumisega päikesekiires on loomulik analoogia, sest modelleeriv seletusparadigma on võetud loodusest. Loomulik analoogia tekkis tänu teadusrevolutsioonile 6. sajandil eKr Mileetoses, kus Thales, Anaximandros ja Anaximenes lõid esimese naturalistliku maailmapildi. Herakleitos vastustas seda vaadet, nähes selles ohtu religioonile ja moraalile. Poleemikas Mileetose koolkonnaga kasutas ta esimest korda kosmoloogilist jumalatõestust. Kui maailm oleks tekkinud spontaansest keerisest, mitte jumaliku plaani järgi, siis meil poleks kauneimat kosmost, vaid laialipillatud prügihunnik (B41, B124). Herakleitos ei uurinud üksikute loodusnähtuste päritolu. Teda huvitas ainult maailma valitsemise ühtne viis, jumalik vastandite mõõdu ja harmoonia seadus, mis kehtib kõikjal, taevakehade liikumisest inimeste praktikani välja. Ta näitas paljudel näidetel, et kunst jäljendab loodust. Kunstides (technē) järgitakse ebateadlikult vastandite samasuse seadust. Kosmos põhineb otstarbekohasusel ja harmoonial ning on jumaliku Mõistuse loodud.
Grammatiline analoogia: kosmos kui logos (looduse raamatu metafoor). Üks kunstidest, mida Herakleitos mainib, on grammatikakunst (B10). Tema huvist grammatika vastu annab tunnistust ka Pseudo-Hippokrates (De victu 1.23). Fragmendis B10 on nii grammatiline kui ka tähestikuline analoogia: grammatikakunst jäljendab loodust, täis- ja kaashäälikute kombinatsioon vastab mingitele kombinatsioonidele kosmoses. Grammatiline analoogia on ka fragmentides B50 ja B1. Väljend λόγον τόνδε 'seda logost', mis on sarnane väljendiga κόσμον τόνδε 'seda kosmost' on metafoor "looduse raamat". Asesõna οδε, τόδε viitab sellele, mis on meil otse silme ees ja millele saab näpuga näidata. Kreeka filosoofias üldse tähistab see konkreetset: τόδε τι 'see miski' tähendab Aristotelesel konkreetset asja, mateeria ja vormi sünteesi. Sextosel laiendab sõna διαιρέων 'liigendades' sõna εκαστον, millel põhineb positivistlik tõlgendus, mille järgi Herakleitos tahab seletada iga üksiku nähtuse loomust nagu mileetoslased. Et Sextos poetab sisse oma kommentaare, usaldab Lebedev Hippolytust, kellel sihitiseks on hoopis επη και έργα 'sõnad ja asjad', st inimeste mentaalsus ja praktikad võrreldes kosmose "sõnade ja tegudega", inimeste ja jumalate ühine riik. Sõna διαιρέω tähendab grammatikas 'sõnade jagamist, lugemist' (sõnavahesid ei olnud). Ka sõna άκούειν ei tähendanud ainult 'kuulama', vaid ka 'lugema, aru saama'. Tuginedes fragmendist B10 ilmnevale grammatilisele analoogiale, selgitab Herakleitos oma filosoofilist meetodit kui hermeneutikat, kosmilise logose lugemise ja selgitamise kunsti. Fragmendis В50 kasutab ta prohvetivormelit "ja see ei ole mitte minu sõna", mis tähendab, et ta ei kõnele mitte enda, vaid jumala nimel. Herakleitos pidas end Apolloni prohvetiks, ja just sellepärast leidis ta kõrgeima tarkuse Applloni sümbolites vibus ja lüüras (B51). Pseudo-Herakleitose IV kirja järgi süüdistati teda jumalavallatuses, sest ta olevat püstitanud endale agoraal altari pealdisega ΗΡΑΚΛΕΙΤΩΙΕΦΕΣΙΩΙ (Ephesose Herakleitosele), tema aga kaitses end, öeldes, et ta kirjutas ΗΡΑΚΛΕΙ ΤΩΙ ΕΦΕΣΙΩΙ (Ephesose Heraklesele). Sõnavahe muutus muudab mõtet, surematutest saavad surelikud. Tavalise kreeka arusaama järgi jaguneb logos nimedeks, nimed silpideks, silbid tähtedeks. Herakleitose kosmilist grammatikat saab rekonstrueerida kahtemoodi: esimesel juhul on elementideks silbid, teisel juhul tähed. Esimese võimaluse pakub fragment B67: ΗΜΕΡΗΕΥΦΡΟΝΗΧΕΙΜΩΝΘΕΡΟΣ (päevöötalvsuvi) on pidev tekst, meelteandmed, tunnetuslik staatus on kokkupuutumine (έγκυρεΐν). ΗΜΕΡΗ | ΕΥΦΡΟΝΗ | ΧΕΙΜΩΝ | ΘΕΡΟΣ (päev |öö |talv| suvi) on mittemõistjate, "paljude" (των πολλών) ebaõige liigendus. ΗΜΕΡΗΕΥΦΡΟΝΗ | ΧΕΙΜΩΝΘΕΡΟΣ (päevöö | talvsuvi) on õige liigendus loomuse järgi (κατά φύσιν), tunnetuslik staatus on γινώσκειν, φρονεΐν 'mõistmine'. Nii et nagu Parmenideselgi, tuleb nähtumuslik paljus keeleveast, maailma valest jaotusest tähenduslikeks ühikuteks. Fragment В10 näitab teistsuguse rekonstruktsiooni võimalust. Silbid on seal vastandite kombinatsioonid. Üksikud vastandid, näiteks valgus ja pimedus, vastavad tähtedele. Philon saigi Herakleitosest nii aru. Et nähtumuslikus maailmas pole ühtki nähtust, millel pole paarilist, siis on kõik vastandite paarid, milleks saab maailma analüüsida, üheainsa logose silbid, ja see logos ongo maailmakõiksus. Selline tähestikuline analoogia esineb Platoni "Theaitetoses" (201d) ja Demokritosel. Lebedevile tundub ilmne, et Sokrates esitab "Theaitetoses" Herakleitose logose tähestikulise tõlgenduse, ja tema sõnad, et ta nägi seda teooriat unes, on vihje sellele, et nagu Herakleitose järgi suurem osa inimkonnast, on temagi uppunud arvamuste fantaasiatesse ega tea tõelust. Tõenäoliselt on tähed (elemendid, stiihiad) siis meelelist kosmost konstitueerivad vastandid, sealhulgas 4 elementi fragmendis B31. Eudemose sõnul hakkas Platon esimesena kasutama sõna στοιχεία 'tähed' elementide, sealhulgas kosmose elementide kohta. Aristoteles mainib, et Demokritosel on analoogia aatomite ja tähtede vahel. Platon ei saanud "Theaitetoses" silmas pidada Demokritost, sest Demokritose aatomid pole aistingus antud, vaid neid tunnetatakse mõistusega. Demokritos võttis grammatilise analoogia idee küllap siiski Herakleitoselt. Herakleitosel ei ole grammatiline analoogia mitte füüsikaline, vaid epistemoloogiline teooria, mis ainult illustreerib kõikainsust ja vastandite samasust. Lebedevi rekonstruktsioon õigustab stoikute teoloogilist tõlgendust. Maailmalogos, mis sisaldab kõiki nimesid, silpe ja tähti, ongi kosmiline jumal. Ent Herakleitosel ei tähista logos kunagi mõistust. Tähestikuanaloogial kreeka filosoofias pole mingit pistmist tähestiku kasutamisega esoteerilises teadmises ja maagias. Filosoofilise elemendimõiste päritolu kohta on teaduses kaks arvamust. Traditsioonilise vaate järgi on see sõna võetud metafoorina grammatikast ja kohandatud füüsikale. Walter Burkerti arvates on sõna στοιχεία laenatud geomeetriast. Selle vaate kasuks võiks rääkida see, et sõna άνάλυσις (elementideks lahutamine) tuli filosoofiasse geomeetriast. Lebedev arvab siiski, et toodud materjal räägib traditsioonilise vaate kasuks või annab vähemalt tunnistust grammatilise analoogia valdavast mõjust.
Mantiline metafoorikood: logos kui oraakel. Oraaklimetafoorid ei olegi teatud mõttes metafoorid, sest Herakleitos uskus, et ta on Apolloni prohvet ning tema suu läbi räägib jumalik tarkus, mille ta luges välja kõiksuse logosest. Kui lähtuda sellest, et "see logos" fragmentides B50 ja B1 ei ole ikoonilisel tähendustasandil mitte lihtsalt kõne või tekst, mis tuleb jagada ja läbi lugeda, vaid oraaklitekst, χρησμός, mida tuleb tõlgendada, siis grammatiline analoogia ja oraaklikood sulanduvad tervikuks: oraakliteksti tõlgendamine eeldab selle õiget liigendamist. Selle kasuks räägivad fragment B93, mis väidab, et maailma tunnetamine on analoogne Apolloni oraakli ja tema märkide tõlgendamisega, ja fragment B92, mis võrdleb Herakleitose logost sibülli ennustustega. Lukianose paroodias, mis on täis tsitaate, võrreldaksegi Herakleitose juttu Apolloni oraaklitega. Oraaklitekst on kavatsusliku mitmetähenduslikkuse tõttu tume ja ebaselge. Pealiskaudne tähendus ajab profaanid segadusse, tõelise tähenduseni tungib ainult meisterlik tõlgendaja. "Asjade olemus on varjatud" (B123). Mõistujutt Homerose surmast ja maailmamõistatusest (B56) räägib sellest, et maailma tunnetuses on inimesed lasknud end nähtumustest petta nagu Homeros, kes ei osanud kalurite mõistatust lahendada. Platoni "Kratyloses" on seoses nime "Paan" etümoloogiaga juttu sellest, et logos-kõiksus võib olla tõene ja väär. Maailm kui tekst loetuna kui paljus on väär, loetuna õigesti kui ühtsus tõene. Logose tõene osa on jumalik, väär osa inimlik ning seotud luulemüütidega. Homeros ajas kalad segi täidega (kes püüdmisel hävivad), tähed nimedega, ning nägi nähtumuste maailmas jumalate paljust, kuigi tegelikult on jumal ainult üks, kui nähtumuste taga peidus olev olemus. Lebedevi tulemused näitavad ka, miks Herakleitose tsitaatidel on Plutarchose püütiadialoogides nii suur tähtsus, ning näitavad, et stoikute teoloogiline logosetõlgendus põhines paremal arusaamisel Herakleitosest kui positivistlik tõlgendus, mis nägi logoses kvaasiteaduslikku asjade vormelit. Mantiline kood esineb sõnades, mida Herakleitos kasutab seoses "selle logose" tõlgendamisega fragmendis B1: sõnad φράζω ja διαιρέω olid nähtavasti ennustamisterminid. Sõna πειράσθαι (πειρώμενοι) võib tähendada 'oraaklilt küsida', õieti 'pinnima'. Mantiline kood seletab ka seda, miks λόγον τόνδε sünonüümiks on valitud επη (πειρώμενοι έπέων): ikoonilisel tasandil on jutt heksameetrilisest oraaklist. Objektitasandil on jutt kosmosest, mida mõeldakse kui tõelist eepost vastandina Homerose ja luuletajate võltseeposele. Nii et Herakleitos hakkab algusest peale luuletajatega tülitsema. Apolloni tarkuse ja mantilise koodiga on seotud ka fragment B101: έδιζησάμην έμεωυτόν 'Ma uurisin iseennast'. Plutarchos tsiteerib seda Herakleitose vastusena Delfi jumala imperatiivile "tunne iseennast". Friedrich Nietzsche tõlgendab sõna έδιζησάμην mantilise terminiga, mis on seotud oraaklilt küsimisega, mida kinnitab üks koht Herodotosel.
Agonaalne mudel: kosmos kui staadion. Agonaalne mudel on kindlalt tõendatud nii ehtsates fragmentides kui ka sekundaarallikates. Ta on sünonüümne sõja-, võla- kui ka mängumetafoorikoodiga, tekstides need mõnikord põimuvad. Need koodis illustreerivad kõige paremini omavahel võitlevate kosmiliste jõudude suhteid, vastastikust sõltuvust. Agonaalse koodi eripära on see, et ta on rööpne ka jõekoodiga – kõikide asjade üleüldise liikumise ja muutumise metafooridega. Jooksu ja voolamise metafoor väljendavad mõlemad kiiret liikumist ja muutumist. Kolmas sünonüüm on kiikeon, mis sümboliseerib lakkamatut liikumist, mis tagab keha ja kosmose stabiilsuse ja homöostaasi. Nähtavasti ei kasutanud Herakleitos jõe kujundit mitte makrokosmose, vaid mikrokosmose kohta ning see illustreeris eelkõige hingede aurumist verest, sarnastades hingi jõgedega. Alles Platoni mõjul sai Herakleitose jõest kõige olev üleüldise muutumise sümbol. Jõed ei voola sinna ja tagasi, ja jõe kujund ei sisalda omavahel võitlevaid jõude, mis on Herakleitose loodusfilosoofias nii olulised, vaid ainult sama ja muu vastandus. Sellepärast oli üleüldise liikumise ja muutumise mudeliks tal peamiselt agonaalne mudel, milles on omavahel võitlevad jõud (võistlevad atleedid) ja ka muutumise regulaarsuse programmeeritus. Kreeka staadionil joosti mööda sirget ja pöörati finišiplaadi juures ümber (kui tegu ei olnud lühijooksuga). Jooksja teed stardist finišisse nimetati teeks sinna ("üles"), tagasiteed teeks tagasi ("alla").
| Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Kujutamine kunstis
Hendrick ter Bruggheni maal 1628. aastast
Franz Tymmermanni loodu 1538. aastast
J. Faberi metsotinto nutvast Herakleitosest
Johann Christoph Ludwig Lücke umbes 1757. aastal loodud portselanskulptuur
Nuttev Herakleitos ja naerev Demokritos Donato Bramante 1477. aasta freskol
Vaata ka
Viited
Kirjandus
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
