Haljaskatus (pinnas- või taimkatus) on hoone katus, mis on osaliselt või täielikult kaetud taimkattega.
Anija valla Valgehobusemäe külastuskeskuse haljaskatus (juuli 2014)Haljaskatused – Norðragøta, Fääri saaredLinnahalli roheline katus – Chicago, USATraditsiooniline mätaskatus – Norwegian Folk Museum, OsloEkstensiivne katusehaljastus – Historial de la Vendée, Les-Lucs-sur-Boulogne, PrantsusmaaIntensiivne katuseaed – Manhattan, New York, USA
Haljaskatuse mõiste alla käib ka katuseaed, mille erinevus seisneb selles, et seda katab muu hulgas ka kõrghaljastus (puud ja põõsad). Kergkruusal põhinevat haljaskatust nimetatakse kerghuumuskatuseks või kergmurukatuseks. Mitmesuguste heintaimedega kaetud katuseid nimetatakse rohu- või murukatuseks[1]. Heintaimede mätastega kaetavate katuste kohta kasutatakse mõistet mätaskatus. Erisuguste katusehaljastuse tüüpide kohta on sobivam kasutada üldmõistena väljendit rohekatus kui roheline katus. Viimase all võib olla mõeldud nii taimkattest moodustuvat katust, rohelist värvi katust kui ka ökoloogilist või energiatõhusat katust.
Haljaskatus koosneb mitmest aluskihist, millest igaühel on kindel eesmärk. Olenevalt taimkatte olemusest ja rajamise tehnoloogiast tulenevad ka eri (kohati sünonüümsed) nimetused ja erinev liigitus.
Katusehaljastuse jaotamiseks on mitmeid variante, neist levinuim:[2][3]
Ekstensiivne katusehaljastus (kergmurukatus) – haljastuskihi paksus on 70–160mm, lisab katusele koormust 60–120kg/m², sõltuvalt veesisaldusest ka pisut enam. Substraadikihis kasutatakse kergust tagavat kergkruusa. Taimedest on levinuimad temperatuuri- ja niiskusrežiimi kõikumistele vastupidavad ning hooldusvabad kukeharjad, nelgilised, nurmikad. On rajatav peaaegu igale olemasolevale kuni 30° kaldega katusele. Taimed võib nii külvata kui istutada, kiireim lahendus on aga ettekasvatatud mattide kasutamine. Käidav vaid korrapäraseks hoolduseks (mittesoovitavate juhutaimede eemaldamine), lamekatustele võib igapäevaseks käimiseks rajada laudteed.
Vähese intensiivsusega katusehaljastus (rohu- ja mätaskatus) – haljastuskihi paksus on 150–400mm, lisab katusele koormust 100–350kg/m². Tulenevalt mullakihist vajab katus tugevat aluskonstruktsiooni. Mätaskatus koosneb niidukoosluse taimestikust. Rohu- ja mätaskatusel kasvavaid kõrrelisi võib niita, kuid võib lasta ka looduslikult areneda.
Intensiivne katusehaljastus (hooldatav katuseaed) – haljastuskihi paksus on 220–1200mm, lisab katusele koormust 200–1000kg/m². Substraadikihis kasutatakse paksu mullakihti. Esineb nii murust, püsikutest, põõsastest kui dekoratiivpuudest koosnev taimestik. Murukatuste substraat on mullakiht, mida hoiavad koos juured. Taimestikus domineerivad heintaimed. Katus on käidav ja kasutatav, võib rajada puhkekohti, välikööke, tiike. Vajab pidevat hooldust.
Ekstensiivsed haljaskatused
Aluskatus – kasutusvalmis katusekonstruktsioon. Võib olla täiesti kasutuskõlblik bituumenkatus, aga ka ainult katuselaudis.
Veekindel membraan ja juuretõke – geomembraan, mis kaitseb katusekonstruktsiooni vee ja taimejuurte eest. Kasutatakse polüvinüülkloriid materjali, polüetüleenkilet või ka EPDM-kummimembraani (etüleen-propüleen-dieen-monomeer).
Drenaažikiht – juhib ära üleliigse vee, mis on katusehaljastusest ja pinnasekihist läbi imbunud, et taimede kasv ei pidurduks. Samas tagab piisava vee olemasolu taimede kasvuks. Kasutatakse kergkruusa, aga ka plastist ebatasaseid (sopistunud) dreenikihte, näiteks vundamendikaitse materjali.
Filterkiht – takistab peenemate osakeste tungimist drenaažikihti ja seega selle ummistumist. Kasutatakse geotekstiile, mis on soovitatavalt ka juurekindlad.
Vett imav kiht – tagab kasvupinnase ühtlase vee- ja toiteainesisalduse. On taimedele täiendavaks veevaruks ja tagab samas ka katusele mehaanilist kaitset. Materjaliks kasutatakse kivivilla.
Kasvupinnas – kerghuumus, mis on taimedele kasvulavaks. Kasutatakse eri fraktsioonidest kokku segatud kergkruusa (65%), mulla (30%) ja savi (5%) segu.
Taimed – niidutaimed, mis on vastupidavad temperatuuri- ja niiskusrežiimide kõikumisele. Kasutatakse peamiselt kukeharju, nurmikaid ja nelgilisi.[4]
Vähese intensiivsusega katusehaljastus
Arvestades asjaolu, et rohu- ja mätaskatuseid rajavad lisaks spetsialiseerunud ettevõtetele ka isetegijad maapiirkondades, võivad nende katuste kihistikud ja paksus olla vägagi erinevad. Mulla suure raskuse tõttu peavad rohu- ja mätaskatused olema rajatud seda raskust kanda suutva konstruktsiooniga hoonetele, milleks maapiirkondades on levinud palkmajad. Aluslaudisele on tavaliselt kinnitatud veekindel membraan, millel plastist drenaažikiht. Samas võib drenaažina kasutada geotekstiiliga kaetud kergkruusakihti. Taimede kasvuks vajalik mullakiht peaks olema minimaalselt 150mm. Mätaskatustele asetatakse kaks kihti mättaid, juurepooled vastakuti. Rohukatuse korral laotatakse mullakihile ettekasvatatud rullmuruvaibad.
Intensiivsed haljaskatused
Intensiivse katuseaia aluskihid sarnanevad ekstensiivse katuse omadega, pinnasekihi paksus varieerub aga sõltuvalt taimestikust, näiteks kõrghaljastus vajab paksu substraadikihti või kasvuks vajalikke anumaid. Kui katusele soovitakse rajada lausa veesilma, peab veelgi enam aluskihtidele rõhku panema.
Keskkonna seisukohast kasulikud omadused
Temperatuuri reguleerimine – tingitud peamiselt taimestiku võimest jahutada katusealuseid ruume kiirguse tagasipeegeldamise ja veeaurumise kaudu. Auramise korral seotakse soojusbilansi ühe osana latentne soojusenergia. See protsess annab katusehaljastusele võime katusealuseid ruume jahutada.[5] Samuti aitab taimestik kaitsta katust ekstreemsete temperatuuride eest – ülekuumenemine suvel, alajahtumine talvel.
Leevendada linna kuuma saare efekti – asfalt ja betoonteedel ning bituumen, tumedat värvi plekk ja eterniit neelavad soojust. Peegeldades seda tagasi infrapunakiirgusena suurendavad need rajatised temperatuuri enda ümber. Katusehaljastus suudab seda efekti leevendada, kandes ümbritsevasse õhku pinnases ja taimelehtedes olevat niiskust, seeläbi temperatuuri alandades.
Vihmavee kinnipidamine ja äravoolu reguleerimine – linnakeskkonnas on oluline kanalisatsioonisüsteemidele sadevee tekitatud ülekoormusliku surve vähendamine. Sõltuvalt taimestiku ja substraadikihi paksusest suudab katusehaljastus kinni pidada talle langevaid sademeid suvel 60–90% ning talvel 25–45%.[6] Samuti suudab 4–20cm paksuse substraadikihiga murukatus endas hoida 10–15cm vett. Vee äravool hakkab toimuma alles pärast seda, kui katus on veega küllastunud. Seega vihmasaju korral suudavad, isegi küllastudes, haljaskatused äravoolu tipphetke nihutada 15–30 minutit. Väikese kalde korral jääb enamik sadevett katusesse pidama, vähendades seega ka äravoolu hulka.[4]
Õhu filtreerimine – haljaskatused on tõhusad õhupuhastajad. Taimed suudavad õhust siduda igasugust saastet, nagu gaase (süsihappegaas, metaan) ja tahkeid osakesi, kuni 20%. Taimed seovad gaasid ja tahked osakesed takerduvad taimedele, kust vihm need pinnasesse uhub. On kindlaks tehtud, et 1 m² haljaskatust on aastas suuteline õhust eemaldama 0,2kg tahkeid osakesi.[2]
Vee filtreerimine – haljaskatused on võimelised ka tõhusalt sademevett filtreerima. Taimestiku kasvupinnas on suuteline sademeveest välja filtreerima nii tahkeid osakesi kui ka mitmesuguseid ühendeid (raskmetallid).
Müra vähendamine – katusehaljastus summutab helisid: taimestik kõrgemaid ja pinnas madalamaid sagedusi. 12cm paksune kasvupinnas summutab müra 40dB võrra ja 20cm paksune pinnas 46dB võrra. Seeläbi kaitseb intensiivne katusehaljastus müra eest rohkem kui ekstensiivne.
Loodusliku elupaiga rajamine – haljaskatused moodustavad soodsaid elukeskkondi kooslustele, mida muidu võib leida niitudelt või rohumaadelt. Katuseaia korral aga ka kõrghaljastusega aladelt.
Majanduslikust seisukohast kasulikud omadused
Kaitse – haljaskatuse taimestik ja kasvupinnas kaitsevad aluskatust mehaaniliste vigastuste eest. Pinnase ja taimkatte olemasolu kaitseb aluskatuse materjale suurte temperatuurikõikumiste eest. Kui bituumenkatuse pind kuumeneb suvepäikeses kuni 70°C, siis katusehaljastuse all on temperatuur vaid keskmiselt 25°C. Lumikatteta talvepäeval kõigub tavakatuse pind −15°C ja 10°C vahel, temperatuur haljaskatuse all püsib aga stabiilselt 3°C ringis.[7] Samuti kaitseb roheline kate aluspinda ultraviolettkiirguse eest, mis võib katusematerjali kahjustades vähendada oluliselt katuse kasutuskestust, justnagu ka temperatuurikõikumised.[2]
Soojusisolatsioon – katusehaljastus toimib ka tõhusa lisasoojustajana. Olenevalt pinnase ja taimkatte paksusest suudab lisakiht katust talvel paremini külma eest kaitsta ja suvel jahutada katusealuseid ruume.
Energiatõhusus – on kindlaks tehtud, et katusehaljastuse isoleeriv toime aitab majaomanikel aastas keskmiselt kaks liitrit kütteõli ruutmeetri kohta kokku hoida.[2] Nagu ei ole talvel vaja isoleeriva toime tõttu nii palju kütta, ei ole kulutusi ka suvel jahutamise tarbeks.
Turuväärtus – rohelistel katustel on ka väga suur esteetiline ja psühholoogiline väärtus, sest nendega lisatakse linnakeskkonda pargilaadseidkooslusi (intensiivsed katuseaiad) ja taastatakse linnakeskkonnas puuduvat rohelust. Samuti kerkib tänu neile väärtustele ka kinnistu turuväärtus ja paraneb linna või kinnistu üldpilt.
Haljaskatustel on samuti ka negatiivseid omadusi, enamjaolt majanduslikust vaatenurgast.
Hind – suurimaks puuduseks on kindlasti haljaskatuse rajamisega seotud lisakulutused. Kuna katusehaljastus rajatakse toimiva katuse peale lisakihina, liigitub ka selle maksumus lisakuluks. Sisaldades taimkatte istutamist ja muude konstruktsioonide rajamist, kujunevad hinnad alates 50 €/m².[8]
Koormus – samuti on oluliseks puuduseks haljaskatuse koormus olemasolevale katusekonstruktsioonile. Ekstensiivsed haljaskatused avaldavad lisakaalu 60–120kg/m², vähese intensiivsusega haljaskatused 100–350kg/m² ning intensiivsed haljaskatused 200–1000kg/m².[4]
Hooldamine – võrreldes tavalise katusega võib negatiivseks pidada veel vajadust haljaskatust hooldada. Olenevalt haljastuse intensiivsusest tuleb ka taimi ja katust hooldada (väetada, niita, pügada, rohida, jne).
Rohelise katuse vanimaks ja kuulsaimaks näiteks on seitsme maailmaime hulka kuuluvad Semiramise rippaiadBabülonis (6. sajand e.m.a).
Mätaskatuseid on Põhja-Euroopas kasutatud juba tuhandeid aastaid. Levinud on nad eelkõige Norras, Islandil, Põhja-Rootsis ja Soomes. Mätaskatuseid rajati eelkõige põhjapoolsetel aladel, kuna ebasoodsa kliima tõttu ei saanud nendes piirkondades teravilja kasvatada. Piirkondades, kus oli võimalik kasvatada teravilja, kasutati katusematerjalina eelkõige teraviljakõrsi ehk õlgi. Õlgede kättesaadavus oli hea ning sellest tulenevalt oli neid ka soodne kasutada ehitusvaldkondades (katusematerjaliks, soojustamiseks, krohvi nakkumiseks jne). Tingitult mätaskatuste levikust on põhjapoolsetes piirkondades levinud ka väike katusekalle (25–30°). Suurema kalde korral ei oleks mättad lihtsalt katusel püsinud.
19. sajandi teisel poolel oli Berliinis juba paar tuhat rohelist katust. 20. sajandi alguseks oli murukatuseid levinud ka Euroopa ja Põhja-Ameerikaarhitektuuri (Frank Lloyd Wright, Walter Gropius, Le Corbusier ja teised maailmakuulsad arhitektid on selliseid katuseid oma loomingus kasutanud). Kuna Saksamaal toetatakse riiklikult roheliste katuste rajamist, ehitati 1990.–2000. aastatel ligikaudu 350 miljonit ruutmeetrit haljaskatuseid ning nende osakaal aina suureneb.[9]
Koorberg, P., 2001.: Ekstensiivse katusehaljastuse loomine ja selle linnaökoloogiline tähendus. Lõputöö maastikukaitse ja -hoolduse erialal, EPMÜ Keskkonnakaitse instituut.
Teemusk, A., 2005.: Murukatuse temperatuuri reguleerimise ja vee kinnipidamise võime Eesti kliimatingimustes. Magistritöö keskkonnatehnoloogia erialal, TÜ Geograafia instituut.
Theodosiou, T. G., 2003.: Summer period analysis of the performance of a planted roof as a passive cooling technique. Energy and Buildings, 35, 909–917.
Mentens, J., Raes, D., Hermy, M., 2006.: Green roofs as a tool for solving the rainwater runoff problem in the urbanized 21st century? Landscape and Urban Planning, 77, 217–226.
Bass, B., Baskaran, B., 2003: Evaluating rooftop and vertical gardens as an adaption strategy for urban areas. Institute for Research and Construction, NRCC-46737, Project no. A020, CCAF Report B1046. Ottawa, Canada: National Research Council, 110 pp.
.JPG)
