From Wikipedia, the free encyclopedia
Clemens XIV (Giovanni Vincenzo Antonio Ganganelli, mungana Lorenzo Ganganelli; 31. oktoober 1705 – 22. september 1774) oli paavst aastatel 1769–1774. Ta oli 249. paavst.
Clemens XIV | |
---|---|
Sünninimi | Giovanni Vincenzo Antonio Ganganelli |
Valitsemisaja algus | 19. mai 1769 |
Valitsemisaja lõpp | 22. september 1774 |
Eelkäija | Clemens XIII |
Järeltulija | Pius VI |
Sünnikuupäev | 31. oktoober 1705 |
Sünnikoht | Sant'Arcangelo |
Surmakuupäev | 22. september 1774 |
Surmakoht | Rooma |
Giovanni Vincenzo Antonio Ganganelli sündis Rimini lähedal Sant'Arcangelos küladoktori Lorenzo Ganganelli ja Angela Serafina Maria Mazza neljalapselise pere vanima lapsena ning ristiti 2. novembril Sant'Agata kirikus. Enne teda pärines paavstidest viimati lihtrahva seast Innocentius IX, järgmine lihtrahva seast pärinev paavst oli Pius X.
Ganganelli õppis jesuiitide seminaris Riminis ja piaristide juures Urbinos. Tundes 17-aastaselt kutsumust asuda kiriku teenistusse, liitus ta 15. mail 1723 frantsiskaani konventuaalidega Mondainos ja võttis 18. mail 1724 isa auks munganimeks Lorenzo. 1731 sai ta teoloogiadoktoriks ja tegutses hiljem frantsisklaste seminarides õppejõuna. Ganganelli sai hästi läbi jesuiitidega ja 1743 pühendas ta Ignatius Loyolale oma uurimistöö "Diatriba theologica". 1748 saatis ta kirja tolle aja ühele tunnustatumale õpetlasele Luigi Antonio Muratorile. 1753 ja 1756 keeldus ta vastu võtmast frantsisklaste ordukindrali ametit. Kardinalina vähenes Ganganelli poolehoid jesuiitidesse mõnevõrra ja ta distantseerus Clemens XIII Bourbonide-vaenulikust poliitikast. Ta eelistas töötada üksinda ega lasknud hiljem paavstina end kardinalidel mõjutada.
Clemens XIV valiti paavstiks 19. mail 1769 kella 16:30 paiku Vatikani paavstipalees, pühitseti 28. mail kardinal Federico Marcello Lante poolt piiskopiks ja krooniti 4. juunil paavstiks kardinal Alessandro Albani poolt. Ta võttis nime oma eelkäija Clemens XIII järgi. Clemens XIV on jäänud viimaseks paavstiks valitud frantsisklaseks.
15. veebruarist 19. maini 1769 toimunud konklaavil osales 57 kardinali. See oli ajaloos suurriikide poolt enim mõjutatud konklaav. Prantsusmaa, Hispaania, Portugali, Napoli ja Parma valitsejad lootsid, et kardinalid valivad paavsti, kes saadaks laiali jesuiidid. Prantsusmaa suursaadik Roomas markii Henri Joseph Bouchard d'Esparbès de Lussan d'Aubeterre ja Hispaania suursaadik Tomás Azpuru sekkusid konklaavi tegevusse, samuti mõjutasid kardinalide otsuse langetamist kardinalid François-Joachim-Pierre de Bernis ja Andrea Orsini. Nende vastu olid Zelanti rühmituse kardinalid, kes taunisid kardinalide mõjutamist. Bernis ei soostunud siiski Prantsusmaa ministri hertsog César Gabriel de Choiseuli nõudmistega töötada välja jesuiitide laialisaatmist nõudev dokument, millele vastvalitud paavst kohe alla kirjutaks. Konklaavi külastasid märtsis mitteametlikult kahe nädala jooksul Saksa-Rooma keiser Joseph II ja tema vend Toscana suurhertsog Leopoldo I (hilisem Saksa-Rooma keiser Leopold II). Segadust külvas ka ühe prohveti sõnum, kes kuulutas, et paavstiks pidi saama isik, kes asub konklaavi ajal kambris nr 17 (kardinal Carlo Vittorio Amedeo della Lanze). Ajaloolaste seas puudub üksmeel selles osas, kas kardinal Ganganellile esitati konklaavil nõue jesuiitide laialisaatmiseks või mitte.
Viimastes voorudes oli peafavoriit kardinal Marcantonio Colonna. Ganganelli tõusis tema järel teiseks 14. mail peetud voorus, järgmistes voorudes oli ta esikolmikus ja 18. mail sai juba enim hääli. Viimases voorus sai ta teiste kardinalide toetuse, tema hääl läks kardinal Carlo Rezzonicole.
Clemens XIV taastas Portugaliga katkenud diplomaatilised suhted ja nimetas kardinaliks markii Pombali venna. Ta kinnitas Portugali piiskoppideks Pombali määratud isikud.
Pärast jesuiitide laialisaatmist andis Prantsusmaa okupeeritud Avignoni ja Venaissini alad paavsti kontrolli alla.
Prantsusmaal tegutses kuninga poolt ametisse määratud komisjon, mille ülesandeks oli sekulariseerida ordusid, kuid paavst oli vastu sellise komisjoni tegevusele.
1768 andis Genova Korsika saare Prantsusmaale, mis halvendas Prantsusmaa suhteid paavstiga, kuna Kirikuriigil oli Korsikale territoriaalseid pretensioone.
Clemens XIV ajal ehitati Berliinis katoliku kirik.
Keisrinna Maria Theresia keeldus paavsti nõudmistele vaatamata takistamast Febroniuse teose müüki.
1770 reorganiseeriti ruteenia katoliku kirik.
Suurel neljapäeval 1770 jättis Clemens XIV lugemata Bourbone tauniva bulla "In Cœna Domini".
Pärast jesuiitide laialisaatmist andis Napoli paavstile tagasi Benevento ja Pontecorvo alad.
Clemens XIV võõrustas 1772–1774 mitmeid Briti õukonna liikmeid, sealhulgas Inglismaa kuninga George III vendi Gloucesteri hertsogit ja Cumberlandi hertsogit ning vähendas Stuartitele antavat toetust. Ta saatis Inglismaale nuntsiuse.
Clemens XIV ei suutnud takistada Poola esimest jagamist 1772.
Kuuria | ||||||||
|
Clemens XIV sai paavstiks ajal, mil enamik katoliiklikke valitsejaid Euroopas soovis Jeesuse Seltsi tegevuse keelustada. Paavst polnud jesuiitide laialisaatmisest huvitatud ja jäi esialgu äraootavale seisukohale. Hispaania suursaadik ja Prantsusmaa suursaadikuks määratud kardinal François-Joachim-Pierre de Bernis esitasid 22. juulil 1769 paavstile oma valitsejate nõudmised, mistõttu paavst saatis 1. oktoobril 1769 Prantsusmaa kuningale ja 30. novembril Hispaania kuningale lubaduse tegeleda vastava küsimusega. Clemens XIV lootis esmalt radikaalsete reformidega rahustada valitsejate nõudmisi, keelates jesuiitidel vastu võtta noviitse ja volitas jesuiitide Frascati seminari kuuluma kohaliku piiskopi alluvusse. Seejärel määrati paljud jesuiitide seminarid Itaalias piiskoppide alluvusse.
1772 ähvardas Hispaania uus suursaadik José Moñino y Redondo paavsti Hispaania koguduste eraldumisega Rooma alluvusest, kuid lubas jesuiitide laialisaatmise korral Avignoni ja Benevento tagastamist.
1773 liikusid kuuldused, et Prantsusmaa ja Hispaania kavandavad ühist sissetungi Kirikuriiki. Kuna Austria ertshertsoginna Maria Theresia lubas jääda neutraalseks, kadus paavstil poliitiline seljatagune ning Roomas asuva Hispaania saatkonna abiga töötati välja bulla, millele Clemens XIV kirjutas 8. juunil alla. 21. juulil (või 16. augustil) 1773 avaldati bulla 'Dominus ac Redemptor', millega saadeti jesuiidid laiali. Nad kutsuti taas kokku Pius VII poolt 1814.
Ametlik põhjus jesuiitide laialisaatmiseks oli rahu taastamine kirikus. Clemens XIV otsust peeti omal ajal valgustusajastu võiduks, kuid kirikuloolane J. N. D. Kelly on pidanud seda otsust paavstluse poliitiliseks madalseisuks uusajal. Samas on oletatud, et 29. juunil 1774 võis paavst koostada salajase kirja, milles ta tunnistas oma varasema otsuse kehtetuks. Kui 21. juunil 1773 olid Roomas jesuiitidele kuuluva Gesù kiriku kellad kutsunud usklikke noveenile, olevat paavst sarkastiliselt märkinud, et need kellad helisevad surnute jaoks, mitte pühakutele.
Clemens XIV kavatses reformida Kirikuriigi rahandust, arendada tööstust ja põllumajandust, kuid tema reformid kukkusid läbi. Ta avaldas maksude kuritarvitamisest hoidumiseks entsüklika "Decet quam".
Clemens XIV tunnustas Hispaanias moodustatud Neitsi Maarja Pärispatuta saamise rüütliordut.
Ta tunnustas 16. novembril 1769 avaldatud bullas "Supremi apostolatus" Risti Pauluse rajatud passioniste.
1770 reorganiseeriti ruteenia katoliku kirik.
1770 tunnustas ta baladiitide ordut.
1772 ühines roomakatoliku kirikuga nestoriaani patriarh Mar Simeon.
Clemens XIV sätestas 16 suure kirikupüha pidamise.
Ta tühistas 1773 Olomouci kapiitli õiguse valida piiskopi, kuid need volitused taastas Pius VI.
Ta määratles 1773 ristitee indulgentsid ka neile, kes ei saa mingil põhjusel ristitee palveid lugeda, näiteks haiguse või võõrsil viibimise tõttu.
Clemens XIV kuulutas 1775. aasta juubeliaastaks, mida ta selgitas entsüklikates "Inscrutabili Divinae", "Cum summi" ja "Saluti nostrae".
Clemens XIV kuulutas õndsaks 5 isikut:
Ta peatas María de Ágreda beatifikatsiooniprotsessi.
Clemens XIV pühitses 16 kardinali 11 konsistooriumil. 26. aprillil 1773 nimetas ta veel 11 kardinali in pectore, kuid nende isikuid pole kunagi avalikustatud. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 portugallane, 1 prantslane ja 1 sakslane. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius VI.
29. jaanuaril 1770 avalikustati, et 18. detsembril 1769 oli kardinaliks saanud ka markii Pombali vend Paulo de Carvalho de Mendoça, kuid ta oli avalikustamise ajaks surnud.
Clemens XIV armastas muusikat, luulet ja ratsutamist.
Ta alustas 1771 Museo Pio-Clementino ehitamist.
Ta määras teoloogile Francesco Antoni Zaccariale pensioni ja ta toetas kunstnik Anton Rafael Mengsi.
Clemens XIV keeldus haiguste korral šarlatanide abist ja kasutas ainult meedikuid.
Ta andis 28. mail 1773 Münsteri ülikoolile privileege.
Ta asus reorganiseerima Sixtuse kabeli koori ja keelustas kooris laulvate poiste kastreerimise.
Lääne-Ukrainas Potšaivi linnas säilitatakse Clemens XIV kingitud diadeemi.
Clemens XIV jäi 10. septembril 1774 voodihaigeks ning suri 22. septembril Vatikanis skorbuudi ja hemorroidide tõttu. Tema viimaseid tunde oli vaimus tajunud Alfonso Liguori [1] Paavst maeti 27. septembril Vatikani basiilikasse, kuid tema kiire matmine andis põhjust kahtlusteks, et paavst võidi hoopis mürgitada. 21. jaanuaril 1802 maeti Clemens XIV ümber Santi XII Apostoli basiilikasse, kus talle püstitas hauamonumendi Antonio Canova.
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.