Araali meri
umbjärv Kesk-Aasias From Wikipedia, the free encyclopedia
Araali meri ehk Araal on umbjärv Kesk-Aasias, mis jääb Kasahstani ja Usbekistani (Karakalpakkia) territooriumile.
| Araali meri | |
|---|---|
 Araali meri aastatel 1960–2010 | |
| Valgla maad |
      |
| Sissevool | Amudarja, Sõrdarja |
| Pindala |
67 499 km2 (1960)[1] 12 130 km2 (2011)[1] |
| Pikkus | 428 km (1960)[2] |
| Laius | 284 km (1960)[2] |
| Keskmine sügavus | 16 m (1960)[2] |
| Suurim sügavus | 68 m (1960)[2] |
| Maht |
1089 km3 (1960) 90 km3 (2011)[1] |
| Kõrgus merepinnast |
53,4 m (1960)[1] Väike-Araal 42,0 (2011)[1] Suur-Araal 28,3 (2011)[1] |
| Koordinaadid | 45° N, 60° E |
  | |
Araali meri paikneb Kesk-Aasia suuremate kõrbete (Karakum, Kõzõlkum ja Üstirti platoo) vahel ning tema valgla pindala on kokku 1,8 miljonit ruutkilomeetrit. Valgla ulatub Kasahstani, Usbekistani, Türkmenistani, Tadžikistani ja Afganistani.[1]
Araali mere veehulk sõltub eelkõige aurumisest ja kahest suuremast sissevoolavast jõest: Amudarjast ja Sõrdarjast. Väiksem osatähtsus on ka põhjavee juurdevoolul.[1]
Araali meri oli eelmise sajandi keskpaigani suuruselt neljas järv maailmas, kuid tänaseks on ta inimtegevuse tõttu oma veemahust kaotanud üle 90%.[3] Kuivamise peamiseks põhjuseks on Amudarja ja Sõrdarja vete ülemäärane kasutamine põldude niisutamiseks.
Araali endise merepõhja alale tekkinud uut soolakõrbe kutsutakse Aralkumiks.[4]
Nimi
Araali meri on ajaloos kandnud mitut nime. Aleksander Suure ajal kutsuti järve Amudarja endise nime (vanakreeka nimi Oxos) järgi Oxose järveks. Esimesed kirjalikud andmed Araali mere kohta pärinevad 9.–11. sajandist, mil veekogu kutsuti ajaloolise riigi järgi Horezmi järveks.[5]
Sõna aral pärineb türgi keelest, mis tõlkes tähendab saart. 17. sajandil kutsuti selle nimega ühte Amudarja deltas asuvat saart. Hiljem laienes nimi kogu deltale ja järvele. Araali mereks on seda esimest korda nimetatud ühe Vene päritolu 1697. aasta kaardil. Enne seda nimetati Venemaal järve Siniseks mereks (Синее море).[6]
Ajalugu
Vanus
Pliotseeni-eelsel perioodil oli Araali mere piirkonnas suurem veekogu, mis oli ühenduses Kaspia merega. Järgnenud ajastikel toimus veekogude järkjärguline eraldumine.[2]
Araali mere geoloogiline vanus pole kuigi suur – arvestuslikult ligi 140 000 aastat. Neogeeni ajastul moodustusid tektooniliste liikumiste tulemusena suurel Turaani madalikul kolm nõgu: Horezm, Sarygamyş ja Araal. Sellel perioodil voolas Amudarja jõgi läbi Karakumi kõrbe Kaspia merre. Umbes 70 000 aastat tagasi pööras jõgi põhja poole ning tungis Horezmi nõkku, kus moodustus suur järv. Aja jooksul täitus järv setetega ning selle asemele moodustus jõeharudega tasandik. Hilispleistotseenis (10 000 – 12 000 aastat tagasi) pöördus Amudarja läände ja jõudis Sarygamyşi nõkku, muutes selle järveks. Ligi 4000 aastat tagasi pöördus Amudarja põhja ja jõudis Araali nõkku, kuhu samal ajal voolas ka Sõrdarja jõgi. Kahe Kesk-Aasia suurima jõe vete ühinemisel moodustus suur Araali järv, mis piirnes läänes Üstirti platooga, lõunas Karakumi ja Kõzõlkumi kõrbega, idas Betbakdala kõrbe ja Karatau mäestikuga ning põhjas Ülken Borsõki ja Araali Karakumi kõrbega.[5]
Veetaseme kõikumine
Viimase 10 000 – 15 000 aasta jooksul on Araali mere veetase kõikunud üle 20 m.[2] Veetaseme kõikumised olid kuni eelmise sajandini seotud peamiselt Amudarja jõe kõrvalekaldumisega lääne poole, mistõttu jõgi voolas Sarygamyşi järve ja sealt aeg-ajalt (kõrge veetaseme korral) Uzboi jõe oru kaudu ka Kaspia merre. Amudarja kõrvalekaldumise põhjused olid nii looduslikud (jõe settimine ja vasaku kalda sissevarisemine kevadiste üleujutuste ajal) kui ka inimtekkelised (ebaõnnestunud niisutuskanalite rajamine ning tammide ja muldvallide tahtlik lõhkumine konfliktide ajal).[1]
Järve olukord 20. sajandi keskel
Järve veetase püsis üsna stabiilne (keskmine kõrgus üle maailmamere pinna oli 53 m) 1960. aastateni.[1] Järvevee läbipaistvus oli kuni 25 m ja keskmine soolsus 9–10‰.[5]
Enne järve kuivamise algust ja soolsuse suurenemist oli Araali meres riimvesi. Järv polnud kuigi sügav (keskmine sügavus 16 m[2]) ning selle põhjas oli rikkalikult muda ja orgaanilist ainet. Pea kogu rannikupiirkond oli kaetud rohke taimestikuga, näiteks Sõrdarja ja Amudarja mitmekesised ja suured ökosüsteemid olid omavahel ühendatud liigirikaste märgaladega. Araali mere ökosüsteem oli üsna produktiivne, kuigi planktoni ja zoobentose taksonoomiline mitmekesisus polnud kuigi suur. Araali meri oli asustatud magevee kalafaunaga, kes oli kohastunud eluks riimvees ning käis kudemas mageveelistes jõgedes.[7]
Lisaks kaladele leidus Araali meres järgmisi pärismaised loomi: keriloomad (57 liiki), rullikulised (15), vesikirbulised (14), ripsussid (12), karpvähilised (11), väheharjasussid (10), karbid (9), aerjalalised (7), vesilestad (7), teod (3) ja ümarussid (1).[8]
Rannik ja saared
Põhjarannik oli kohati kõrgem, kohati tasane, rannajoon oli hästi liigendunud. Idarannik oli liivane, üsna tasane ning paljude väikeste saarte ja lahtedega. Lõunaranniku moodustas suures ulatuses Amudarja jõe delta. Lääneranniku kallas on tänu Üstirti platoole kõrge (180–200 m) ja üsna vähe liigendunud.[5]
1960. aastal oli järves ligi 1100 sellist saart, mille pindala ületas ühe hektari. Teistest olulisemalt suuremad olid 12 saart, sh Barsakelmes, Kökaral, Lazarev, Vozroždenije. Seoses järve kuivamisega olid 21. sajandi alguseks peaaegu kõik saared mandriga kokku kasvanud.[5]
Kalafauna
Araali mere kalafauna on ajalooliselt olnud küllaltki väikese mitmekesisusega. Sinna kuulus veidi üle 20 liigi, kellest enamus olid karplaste sugukonnast. See on seotud järve geoloogilise ajalooga, mille jooksul on veetase ja soolsus järves suurel määral kõikunud. Esindatud liigid olid enamasti rohkearvulised siirdekalad, kes kudesid nii Amudarja ja Sõrdarja ülemjooksul kui ka deltades. Näiteks šipi kudemisteekonna pikkuseks oli ligi 2600 km. Araali mere basseinis elutses ka endeemseid kalade alamliike.[7]
Pärismaiste liikide hulka kuulusid:[7][8]
|
Viimase 50 aasta jooksul on Araali mere kalafaunas toimunud suuri muutusi. Esimene kriis saabus aastatel 1957–1960, kui sihilikult või tahtmatult introdutseeriti järve üle 20 kalaliigi, kellest enamus seal ka levima hakkas.[7]
Võõrliikide hulka kuulusid näiteks Läänemerest sisse toodud räim (1954–1959); Hiinast toodud pakslaup, jämepea ja valgeamuur (1960–1961); Aasovi merest lest (1979–1987); Kaspia merest Liza auratus ja Liza saliens (1954–1956).[8]
Teine kriis saabus aastatel 1971–1976, kui vee soolsus suurenes 12–14 promillini, mille tõttu hakkasid pärismaised kalaliigid järvest kaduma. Kolmas kriis saabus aastatel 1986–1989, kui järv jagunes kaheks ja soolsus suurenes 23–25 promillini. Selleks ajaks olid pärismaised kalaliigid järvest välja surnud või jõgedesse siirdunud. 1980. aastate lõpuks elutses Araali meres kaladest 7 võõrliiki, 10 zooplanktoni liiki ja 11 bentose liiki.[7]
Tänapäeval ei ela liigsuure soolsuse tõttu Suur-Araalis ühtegi kalaliiki. Väike-Araali ökosüsteem on hakanud pärast tammi valmimist vähehaaval taastuma ning soolasest järvest pagenud kalad on hakanud Sõrdarjast tagasi tulema.[9] 2007. aastal registreeriti Väike-Araalis järgmised kalaliigid: räim, lest, Atherina boyeri caspia, Knipowitschia caucasicus, jõemudil (Neogobius fluviatilis), ümarmudil, Neogobius syrman, Neogobius kessleri, Pungitius platygaster, Proterorchinus marmoratus, valgeamuur ja koha.[8] Šipid on nii Araali meres kui ka selle vesikonnas nüüdseks täielikult välja surnud.[10]
Kliima
Järve põhjaosas valitseb mandriline paraskliima, lõunaosas aga lähistroopiline mandriline kliima. Aastane õhutemperatuuri amplituud on 33–36 °C.[5] Suvi saabub, kui õhutemperatuur kerkib päeval üle 20 °C ja kestab tavaliselt 100–105 ööpäeva. Suved on piirkonnas tavaliselt kuumad ja kuivad, maksimaalne õhutemperatuur järve lõunaregioonis on ulatunud +39 °C-ni.[11] Juuli keskmine õhutemperatuur on +26...+33 °C. Talvel on põhjaranniku lähedal jaanuari keskmine õhutemperatuur −10...–15 °C, lõunarannikul kohati kuni 0 °C. Aasta keskmine sademete hulk on vahemikus 20–120 mm. Veetemperatuur veepinna lähedal on suvel kuni 26–30 °C.[5] Jää hakkab järve põhja- ja kirderanniku lähedal moodustuma novembri teises dekaadis. Novembri lõpuks ilmuvad esimesed jääkirmed ka lõunaranniku lähedal. Jääkate on kõige ulatuslikum veebruari keskel, kuid veebruari lõpus hakkab jää järve lõunaosas lagunema ning see protsess on tavaliselt küllaltki intensiivne. Jääd esineb järvel keskmiselt 4–5 kuul aastas.[12]
Järve intensiivse kuivamise tõttu on muutunud ka seda ümbritsevate alade kliima kontinentaalsemaks. Suhteline õhuniiskus on langenud kevadel ja suvel keskmiselt kuni 9%. Pikenenud on nii suve- kui ka talveperiood. Kevad saabub 7 ja sügis 12–13 päeva hiljem. Vegetatsiooniperiood on lühenenud 10–12 päeva võrra. Oluliselt on kasvanud sademeteta päevade arv.[11]
Veemahu vähenemine ja soolsuse suurenemine
Veemahu vähenemine
Araali merd toitvate jõgede keskmine vooluhulk on Amudarjal 75 ja Sõrdarjal 37 km3 aastas (kahe peale kokku 112 km3/a). Sõltuvalt sademete hulgast ja õhutemperatuurist võib aastane jõgede vooluhulk erineda 15–21%. Kuna Araali merd toitvate jõgede vesikonnas on traditsiooniliselt vett kasutatud põldude niisutamiseks, siis sõltub järve veetase otseselt ärakasutatavast veehulgast.[2]
Kuni 1950. aastateni kasutati kahe suurema jõe vooluhulgast niisutamiseks 29–33 km3/a. 1950. aastatel suurendati niisutavate põldude pindalasid ja ehitati veehoidlaid, mistõttu suurenes ärajuhitava vee hulk 35–42 km3/a. Sel perioodil esinev suurem sademete hulk kompenseeris puudujäägi, mistõttu järvevee tase püsis veel stabiilsena. Alates 1961. aastast algas aga järsk veerežiimi muutuste periood. Kasutatava vee hulk tõusis 70–75 km3/a, mis ei tasakaalustanud enam aurumist ning veetase hakkas järves pidevalt langema. Ajavahemikus 1971–1980 jõudis aastas järve vaid keskmiselt 10% jõgede vooluhulgast ning mõnel kuivemal aastal ei jõudnud järve mööda jõgesid üldse vett.[2] 1970.–1980. aastatel ulatus vee puudujääk aastas keskmiselt üle 30 km3, mistõttu langes veetase sel perioodil eriti kiires tempos.[1] Sõrdarja vesi praktiliselt ei jõudnud järveni aastatel 1974–1986, Amudarja vesi aga aastatel 1982–1983, 1985–1986 ja 1989.[13]
Alates 1960. aastatest on Araali mere pindala seoses veemahu vähenemisega pidevalt ja kiires tempos vähenenud. Järve pindala on tänapäeval üle viie korra väiksem, kui möödunud sajandi keskel.[1]
| Riik | 1960 | 1970 | 1980 | 1990 | 1995 | 1999 |
|---|---|---|---|---|---|---|
| Usbekistan |
30,8 | 48,1 | 64,9 | 63,6 | 54,2 | 62,8 |
| Türkmenistan |
8,1 | 17,3 | 23,0 | 23,3 | 23,2 | 18,1 |
| Tadžikistan |
9,8 | 10,4 | 10,8 | 9,3 | 12,1 | 12,5 |
| Kasahstan |
9,8 | 12,9 | 14,2 | 11,3 | 11,3 | 8,2 |
 Kõrgõzstan |
2,2 | 3,0 | 4,1 | 5,2 | 5,0 | 3,3 |
| Kokku | 60,6 | 91,6 | 116,9 | 112,7 | 105,8 | 105,0 |
Soolsus
20. sajandi esimesel poolel jõudis mööda jõgesid Araali merre 25,5 miljonit tonni soolasid, ning järvevesi oli kaltsiumkarbonaadiga üle küllastunud. Enamus sellest sadestus jõe ja järvevee segunemisel madalikes, lahtedes ja filtreerivates järvedes põhja-, ida- ja lõunaranniku läheduses (lääneranniku kallas on järsk ja piirneb platooga). Sellel perioodil oli järvevee soolsus 9,6–10,3‰.[2]
Seoses jõgede veerežiimi drastilise muutumisega on muutunud ka jõgede vee kvaliteet. Kuna jõgedes on kasvanud pinnasevee (niisutuspõldusid läbinud vesi) osakaal, siis on suurenenud oluliselt soolade sisaldus ja vee saastatus. Kuivematel aastatel on Amudarja vee soolasisaldus 0,8–1,0 ja Sõrdarjal 1,5–2,0 g/l. Mõnel aastal on täheldatud ka suuremaid näitajaid. Seetõttu on soolade juurdevool merre vähenenud vaid 18%, samal ajal on aga vee juurdevool vähenenud üle 46%. Samuti on märkimisväärselt muutunud soolade koostis. Seoses karbonaatide osakaalu vähenemisega on kaks korda vähenenud soolade settimine jõe- ja järvevee segunemise piirkonnas.[2]
Pärast järve kahanemise algust on vee soolsus järjepidevalt suurenenud. Järve jagunemise järel Suur- ja Väike-Araaliks oli 1989. aastal soolsus 28–30‰.[15] Järjest kahaneva Suur-Araali lääneosas ulatub soolsus tänapäeval kohati kuni 200‰ (g/l),[16] samas on Väike-Araalis pärast Kökaral tammi valmimist (2005) soolsus vähenenud ja ulatub nüüdisajal keskmiselt 13‰.[1]
Suur-Araal ja Väike-Araal
Seoses veemahu pideva vähenemisega jagunes Araali meri aastatel 1985–1986 Suur-Araaliks ja Väike-Araaliks, mis ei ole omavahel ühenduses. Järvevee tase oli selleks ajaks langenud alates 1960. aastast ligi 12 meetrit.[2]
Väike-Araal asub Kasahstani territooriumil. Sinna suubub Sõrdarja, mille pindala enam ei vähene 2005. aastal valminud tammi tõttu.[1] Pärast tammi valmimist paranes Väike-Araali olukord märgatavalt. Kui vahetult enne tammi ehitamist suutis Väike-Araalis vee suure soolsuse tõttu elada veel vaid üks kalaliik (lest[7]), siis 2008. aastal registreeriti neid juba 15.[17]
Suur-Araal moodustab Araali merest põhiosa, mille jagab kaheks Vozroždenije saar (pool)saar. Suur-Araali lõunaossa suubub teine Araali merd toitnud jõgi – Amudarja. 2008. aastaks oli Suur-Araali idaosa praktiliselt ära kuivanud. Sügavamat lääneosa lähiajal ärakuivamine veel ei ähvarda.[16]
Järve kuivamise ajalugu
1917. aastal toimunud Oktoobrirevolutsiooni järel saavutasid bolševikud võimu Araali mere piirkonnas ning 1918. aastal kirjutas V. I. Lenin alla dekreedile, mille järgi pidi eraldatama 50 miljonit rubla niisutuskanalite rajamiseks Turkestani.[6] Eesmärgiks oli kasvatada riisi, meloneid, teravilja ja eelkõige puuvilla. Puuvill, mida selles piirkonnas nimetati valgeks kullaks, pidi saama tähtsaks eksportartikliks. See plaan viidigi ellu ning Usbekistan on tänini üks maailma suuremaid puuvillaeksportijaid.[18]
Niisutuskanaleid hakati laialdaselt rajama 1930. aastatel. Paljud neist ehitati halvasti, nii et nad lasid vett läbi või lasksid veel ära aurata. Veekadu kanalitest oli suurem kui 50%. Praegugi on kõigest 12% Usbekistani niisutuskanalite kogupikkusest veekindel.[18]
1960. aastaks oli suurem osa Araali merre suubuvate jõgede veest juhitud järvest mööda. 1960. aastatel hakkas järv kokku kuivama. Ajavahemikus 1961–1970 langes veetase keskmiselt 20 cm aastas. 1970. aastatel oli veetaseme languse kiirus juba 50–60 cm aastas ja 1980. aastatel 80–90 cm aastas. Hoolimata sellest suurendati niisutusvee hulka: Amudarjast ja Sõrdarjast võetava vee maht kahekordistus ajavahemikus 1960–1980.[18]
Järve kadumist nägid Nõukogude teadlased ette juba 1960. aastatel. 1974 avaldas NSVL Teaduste Akadeemia teenistusalaseks kasutamiseks brošüüri, milles väga täpselt prognoositi saabuvaid tagajärgi. Selles öeldi, et vee ohjeldamatu kulutamine puuvillapõldude niisutamiseks ei anna reaalset toodangu kasvu. Mere pindala vähenemise tõttu muutub kliima kontinentaalsemaks ning mere alt satub ümberkaudsetele aladele sool, mistõttu puuvill ei valmi. Looduslike tingimuste halvenemist saab korvata ainult pestitsiidide massilise kasutamisega, mis aga toob kaasa kohalike elanike haigestumuse tõusu, kuid saake praktiliselt ei tõsta. Neid hoiatusi ei võetud kuulda.[19]
Järve pindala oli 20. sajandi lõpuks vähenenud umbes 60% ja maht ligi 80%. Veetase oli langenud 17 meetrit. Aastaks 1998 oli pindala vähenenud 28 687 ruutkilomeetrile, mis tähendas järve 8. kohta maailmas. Samal ajal oli järve soolsus kasvanud umbes 10 promillilt 45 promillini.[19]
| 1960 | 1971 | 1976 | 1989 | 2007 | 2025* | |
|---|---|---|---|---|---|---|
| Absoluutne kõrgusmärk, m | 53,4 | 51,1 | 48,3 | 39,3S / 40,2V | 29,4S / 42,0V | 21–28S / 42,0V |
| Pindala, km2 | 67 499 | 60 200 | 55 700 | 36 307S / 2804V | 10 700S / 3258V | 6400S / 3258V |
| Maht, km3 | 1089 | 925 | 763 | 341S / 23V | 75S / 27V | 41S / 27V |
| Keskmine soolsus, ‰ | 10 | 10 | 14 | 30S / 30V | 100S / 13V | 200S / 13V |
| Märkused:* hinnanguline; S Suur-Araal; V Väike-Araal | ||||||
Järve praegune olukord
Araali meri oli eelmise sajandi keskpaigani suuruselt neljas järv maailmas, kuid tänapäevaks on ta inimtegevuse tõttu oma veemahust kaotanud üle 90%.[3] Järve ruumala oli 1960. aastal 1089 km3, 2011. aastal aga hinnanguliselt vaid 90 km3.[1] NASA satelliidifotolt on näha, et 2011. aastaks on järv jagunenud 3–4 väiksemaks järveks.
Kui 1960. aastal oli järve pindala 67 499 ruutkilomeetrit, siis 2011. aastal on pindala hinnanguliselt vähenenud 12 130 ruutkilomeetrile.[1] 2014. aasta augustis tehtud satelliidifotod näitasid, et Suur-Araal oli täielikult ära kuivanud.[20]
Väike-Araali püütakse säilitada. Oktoobris 2003 teatas Kasahstani valitsus plaanist rajada betoonist tamm Araali mere kahe poole vahele, et tõsta Väike-Araali veetaset ja vähendada selle soolsust. Tamm valmis 2005. aastal ja on varustatud lüüsiga, mille abil saab üleliigset vett lasta Suur-Araali. Aasta pärast tammi valmimist tõusis Väike-Araali veetase 8 meetri võrra – 38 meetrile – ning selle pindala on suurenenud 30% võrra.[21]
Suur-Araal on rahanappuse tõttu saatuse hooleks jäetud. Selle kuivamisel on jäänud järele hiiglaslikud pragunenud soolatasandikud, millelt tugevad tuuled kannavad soola, liiva ja tolmu segu kuni 500 km, teistel andmetel kuni 1500 km[19] kaugusele. Soola- ja tolmutormid mõjutavad kogu Araali mere ümbruskonda, kuid kõige rohkem kannatab põhja- ja kirdetuulte tõttu Amudarja jõe delta.[1] Piirkonnas muutuvad talved külmemaks ja suved kuumemaks. Nende tagajärgede leevendamiseks püütakse muuhulgas istutada endisse merepõhja saksauule.[22]
Araali mere ja seda toitvate jõgede deltade ökosüsteemid on peaaegu hävinud. Põhjuseks on suurelt osalt soolsuse tunduv tõus. Kõige rohkem on kannatanud Amudarja jõe delta. Sõrdarja delta on paremini vastu pidanud, kuid kahjustused on siiski märkimisväärsed.[1]
Seoses Araali mere taandumisega alanes ka ümbruskonna põhjavee tase, mis kiirendas kõrbestumise protsessi. 1990. aastate keskel kasvasid järve rannikupiirkonnas küllusliku roheluse (puud ja põõsad) asemel halofüütide ja kserofüütide rühmad. Seejuures lahkusid nendelt aladelt umbes pooled väikeimetajatest ja lindudest. Kliima muutus ligi 100 km kaugusel järve endisest kaldajoonest. Suved muutusid kuumemaks ja talved külmemaks, vähenes suhteline õhuniiskus ja sademete hulk.[23]
Saastatus
Järve suunatakse pidevalt põldude niisutamisest üle jäänud vett, nii on sattunud järve väetisi, pestitsiide ja muid põllumajanduses kasutatavaid kemikaale. Samuti on kuivale jäänud Araali mere põhi saastunud. Sellist territooriumi on kokku ligi 54 000 km2.[24]
Elanikud kannatavad mageveepuuduse all. Põhjavett ei saa juua, sest see on saastunud pestitsiidide ja muude kemikaalidega. Peale selle on elanikel muidki tervist ohustavaid probleeme, sest taganenud merest on järele jäänud hiigeltasandikud, mis on kaetud soolade (naatriumvesinikkarbonaat, naatriumkloriid, naatriumsulfaat[24]) ja mürgiste ainetega. Tuul kannab need mürgise tolmuna ümberkaudsetele aladele kuni sadade kilomeetrite kaugusele. Kosmosefotodel võib näha soolatolmu "keeli" Kasahstani, Usbekistani ja Türkmenistani territooriumil. Soolakõrbed on moodustunud ka kunagistele puuvillaistandustele Amudarja ja Sõrdarja alamjooksul. Araali mere äärsete alade elanikel esineb tihti teatud vähktõve vorme (söögitoruvähk) ja kopsuhaigusi, samuti muid haigusi (sapikivitõbi, gastriit, allergilised ja geneetilised haigused).[19]
Väga soolase veega (soolsus kohati kuni 200‰) Suur-Araali lääneosas on alates 2002. aastast täheldatud põhjakihtide saastumist vesiniksulfiidiga. Erineva soolsuse ja tihedusega veekihid raskendavad ümberkihistumist. Veepealsed kergemad ja väiksema tihedusega veekihid moodustavad justkui kaane, mistõttu alumistesse kihtidesse pääseb väga vähe hapnikku. Sellises keskkonnas suudavad elada vaid anaeroobsed bakterid, kes lagundavad orgaanilist materjali (loomade ja taimede jäänused) ning eraldavad selle juures vesiniksulfiidi. Selle mürgise gaasiga saastunud piirkond hõlmab peaaegu poole kogu Lääne-Araalist ning on levinud alates sügavusest 10–20 meetrit. Võrdluseks võib välja tuua, et Mustas meres algab vesiniksulfiidi kiht alates 150 m sügavusest. Samuti on Lääne-Araali vesiniksulfiidi kontsentratsioon kohati ligi 10 korda suurem kui Mustas meres.[16]
Bioloogiarelvade katsetamine Vozroždenije saarel
Vozroždenije saar valiti biorelvade katsetamiseks mitmel põhjusel. Saar oli väike ja eraldatud, suveperioodil valitseb piirkonnas kuiv ja kuum kliima. Maapinna temperatuurid võivad selles regioonis tõusta kuni 60 °C, mis vähendavad oluliselt patogeensete mikroorganismide ellujäämise ja levimise tõenäosust.[25]
Esimesed biorelvastuse katsetused tehti saarel aastatel 1936–1937.[25][26] Relvaprogrammi otsustati jätkata 1952. aastal ning 1954. aastaks valmis NSV Liidu suurim biorelva katsetuste polügoon, kus kasutati biorelvade komponendina baktereid, mis tekitasid selliseid haigusi nagu katk, Siberi katk, tulareemia, Q-palavik, brutselloos jt. Katsealusteks olid rotid, merisead ja paavianid. Samuti viidi saarele hobuseid, kelle verd kasutati surmavate viiruste paljundamisel. Loomade laibad maeti saarele.[26]
Seoses NSV Liidu lagunemisega hakati 1991. aastal militaarpersonali evakueerima. 1995. aastal saart külastanud USA kaitseministeeriumi spetsialistid leidsid eest demonteeritud laboratooriumi, mahajäetud sõjaväebaasi ja lõhutud taristu.[25] 1998. aastal avastati maapinnast veel elusaid siberi katku spoore.[26] Seoses Araali mere pideva kuivamisega kasvas saar 2001. aastal maismaaga kokku[1] ning kasvas oht, et saarele sattunud inimesed ja närilised võivad viirusega nakatuda. Seetõttu otsustas USA 2001. aastal toetada Usbekistani valitsust 6 miljoni dollariga mahamaetud biorelvade jäätmete neutraliseerimiseks.[27]
Majandus
Kalatööstus
Araali mere majandust võis 20. sajandil siduda eelkõige kalatööstusega. Järve rannikupiirkonnas töötas 12 kalatehast, neist kaks tootis kalakonserve.[11] Järvest püüti aastas 40 000 – 50 000 tonni kala. 1960. aastatel andis Araali järv 13% NSV Liidu siseveekogude aastasest väljapüügist. Harilik pardkala, latikas, sasaan, Chalcalburnus chalcoides, vobla (Rutilus caspicus), koha ja tõugjas, kes moodustasid 80% kogu väljapüügist. Hinnatud, kuid samas haruldased olid veel araali lõhe ja šipp (Acipenser nudiventris). Järve kuivamisel soolsus suurenes ja kalad hakkasid järvest kaduma. 1980. aastate alguses langes väljapüük 14 000 tonnini ja 1984. aastal kaotas kalapüük oma tööndusliku tähenduse.[5] Kokku kaotas Araali mere piirkonnas töö ligi 60 000 inimest, kes olid seotud kalatööstusega.[23]
Transport
1960. aastani oli Araali merel oluline koht veetranspordis Arali ja Mo‘ynoqi vahel. Aastas ulatus kaubaveo maht kuni 250 000 tonnini. Veeti peamiselt puuvilla, soola, leiba, kala, keemiatööstuse saadusi jm.[5] Peale Arali ja Mo‘ynoqi asus sadam veel Qozoqdaryos.
Gaasimaardla
Usbekistani territooriumil on kuivanud Araali mere basseinist leitud maagaasi maardla, mille varude suuruseks on hinnatud 65 miljonit tonni.[28] Maardla varude uurimistööde ja maagaasi ammutamisega (üle 3 km sügavuselt) tegeleb 2005. aastal[29] loodud rahvusvaheline konsortsium, kuhu kuuluvad ettevõtted Usbekistanist, Venemaalt, Hiinast, Malaisiast ja Lõuna-Koreast.[28]
Araali meri kultuuris
Araali järve ranniku tragöödiale on pühendatud Dmitri Svetozarovi film "Koerad" ("Псы"; 1989). Tegevuspaigaks oli elust võetud mahajäetud linn.[30]
Sihtasutus Mirrormundo andis 2000. aastal välja dokumentaalfilmi "Delta Blues – in a land of cotton", kus käsitletakse probleeme, mida Araali mere kuivamine on tekitanud selle piirkonna elanikele ja keskkonnale.[31]
Vaata ka
Viited
Välislingid
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
