Vozroždenije poolsaar

Vozroždenije poolsaar (vene keeles остров Возрождения 'taassünni saar') on poolsaar (varem saar) Araali meres Usbekistani ja Kasahstani territooriumil.

Vozroždenije poolsaar, 1994

Vozroždenije poolsaar, 2002

Normaalse veetaseme juures oli saare pindala 216 ruutkilomeetrit, saar oli madal. Madala veeseisu korral ühines saar maismaaga. 2002. aastast saadik on olnud tegemist poolsaarega ja ilmselt ta jääbki poolsaareks.

Saare avastas 1852. aastal leitnant A. Butakovi ekspeditsioon. Saar oli kaetud põõsastikuga ning seal olid tohutud saigade karjad. Kaks abajat olid täis kalu ja muid veeloomi. Seetõttu hakkasid saarel arenema jaht ja kalapüük.

Saarel asus aastatel 1948–1992 Nõukogude Liidu bioloogiliste relvade labor, mille ametlik nimi oli Aralsk-7, ning mis oli üks salastatumaid objekte Nõukogude Liidus. Osa neist relvadest on senini saarel ladustatud (arvatavasti on tegemist ühe Siberi katku liiniga) ja neid püütakse kahjutuks teha. Täpsed andmed laboris tehtu kohta puuduvad, kuid on tõendeid, et seal tehti inimkatseid sealhulgas Siberi katkuga.

Pärast labori asutamist keelati küttidele ja kaluritele ligipääs saarele. Ainult väga tugevate tormide ajal tohtisid kalurid ühest abajast varju otsida.

1949. aasta lõpuks rajati saarele sõjaväetranspordilennukite maandumisrada. Mõne kilomeetri kaugusel sellest asus Kantubeki asula. Kahe- ja kolmekorruselistes kasarmutes elasid nooremteadurite perekonnad ning "keemiavägede" isikkoosseis. Asula keskel asus staap. Asula äärtes hoiti spetsiaalset sõjatehnikat ja autosid. Mõne kilomeetri kaugusel asulast oli "laborikorpus", mille ümber olid mõned barakid. Kõrval asusid polügoon ja võimas elektrijaam.

Saare ümber kurseerisid pidevalt sõjaväekaatrid ja maa peal patrullautod. Laborikorpuse ja polügooni ümber oli kahekordne okastraattara, mõnikümmend meetrit eemal veel üks kahekordne okastraattara.

1992. aasta lõpus jäeti baas kiiruga maha. Mööbel ka isegi televiisorid jäeti korteritesse. Autod, traktorid, töökojad ja varuosade laod jäid täies koosseisus maha. Siltide järgi otsustades elasid laborikorpuse juures asuvates barakkides põhiliselt naised. Elamistingimuste põhjal võib arvata, et tegu oli vangidega. Laborikorpuses oli mitu arstikabineti moodi ruumi, kus olid günekoloogilised toolid. Nende kõrval oli hermeetiliselt suletava uksega tuba. Laest laskus umbes meetri kõrgusele roostevabast terasest toru. Ühes toas oli mitukümmend suurepärast painduvate käte ja jalgadega mehe- ja naisemannekeeni. Alles jäid ka suur bioloogiaraamatukogu ning tohutu kolbide ja erianumate ladu. Enamiku keldriruumide rauduksed on kinni keevitatud ning pole seniajani avatud. Kõikjal on seife, mis on väga erineva suurusega.

Asula ja laborikorpuse vahel on katlamaja sarnane objekt, milles aga katlaid ei ole. Reservuaaridest viib laborikorpuse poole kolm eri värvi toru.

Surnuaia asemel töötas krematoorium.

Ruutudeks jaotatud polügoon on teadmata otstarbega. Teine samasugune polügoon on mõnesaja kilomeetri kaugusel Üstirti platool.

1993–1998 lubati saarel kõigil vabalt tegutseda. Autopargid ja elektrijaam rööviti tühjaks, kuid laborikorpus ja selle juures asuvad barakid jäid puutumata. 1998. aastal saabusid saarele geoloogid, ökoloogid ja epidemioloogid, sealhulgas USA-st. Ameeriklased jõudsid järeldusele, et saarele on maetud tarbetuks osutunud Siberi katku tüved. Ökoloogiline olukord saarel hinnati soodsaks.

Hiljem käisid USA eksperdid veel kord saarel ning veendusid, et saarel on väga suur bioloogilise relva matmispaik. Avastati ka elusaid Siberi katku eoseid, mis on resistentsed Venemaal ja USA-s välja töötatud vaktsiinidele.

USA Kaitseministeerium on sõlminud Usbekistani valitsusega lepingu ladustatud bakterioloogilise relva likvideerimiseks Vozroždenije saarel.

Kasahstan on suhtunud sellesse lepingusse negatiivselt, sest Kasahstanis ollakse veendunud, et Usbekistani ja USA eksperdid töötavad ka Kasahstani territooriumil.

Üks USA firma on avaldanud soovi hakata saarel tootma kalaluujahu.