Ta joonistab... Lihtsas selguses ja karguses kinnitab ta lehele poisi kuju, kõhna näo, kudede pinge kaotanud käsivarred, põllutööst korbased, rammetud käed kodukootud, narmendava džellaaba voltides. Loomise kõrgpunktiks kujunevad noore berberid suured ja ilusad silmad. Nende pärani silmade sügavusest loeb kunstniku intuitsioon, tema peenetundeline hing nagu raamatust poisi kogu sisemaailma. Neist silmadest hõõgub kõigutamatu usk Allahi kõikvõimsusesse, samas ka saatuse paratamatusesse, mis on teda nüüd seadnud vastamisi väärusulisega, rahaka eurooplasega. Tõetruult märgib Viiralt nooruki pilgus avalduva umbusu ja koguni kurbuse tema, võõra naatsaretlase pärast.
Ent kõik need tunded kokku, mis nooruki silmades kajastuvad, hõljuvad iseäraliku, suure ja allergilise väsimuse taustal. Selle spetsiifilise, arstile tuntud väsimuse taustal, mis pärast kahenädalast tähnilise tüüfuse neljakümnekraadise palaviku käes lamamist hoiab inimest veel kaua oma köidikuis.
Teadlikult või mitte, tahes või tahtmata, jäädvustas Eduard Viiralt berberi poisi portreesse äsja Typhus Exantematicust põdenud inimese kliinilise pildi. (lk 279)
Kuid miski ei aita. Ei keemia, hingevalu ega ka kurnatus. Olen enam kui kolmekümne tuhande jala kõrgusel, nii kõrgel tühjuses ja võitlen nagu segane, püüdes kohendada pooleldi kustunud mälestustetuld. Kuid mida enam ma sütele puhun, seda enam mu silmad kipitavad, seda vähem ma näen ja olen sunnitud järjest lähemale kummarduma.
Anna Gavalda, "Lohutaja", tlk Stella Timmer, 2011, lk 8-9
Tõnu Trubetsky, "Uimane ja väsinud", laul ansambli Vennaskond plaadilt "Ltn. Schmidti pojad" (1991)
Hall taevas valge linna kohal.
Üks naine tassib hagu
üle lumise silla. Tiik on uisutajaid täis
ja puud vareseid. Jahimehedlumes
üle neljasaja aasta tagasi.
Roidumus kipub peale,
kuigi on natuke jahe.
Mõtlen lumise katuse akna taga
olematuks.
Must korsten seisab üksinda ja abitult
jäises lageduses.
Mõtlen olematuks nelisada aastat
ja enda sinna tagasi
seisma varesevaaguste raagus puude alla.