- 2 "Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!"
- 3 Tema ongi see, kellest on räägitud prohvet Jesaja kaudu:
- "Hüüdja hääl on kõrbes:
- Valmistage Issandale tee,
- tehke tasaseks tema teerajad!"
- 2 Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte.
- 3 Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: "Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!"
- Matteuse evangeelium, 4:1-3
- Laske kõige hajameelsemal inimesel sügavasti mõtteisse vajuda, tõstke ta püsti, pange tema jalad liikuma ja ta viib teid eksimatult vee juurde, kui kogu ümbruskonnas üldse vett leidub. Kui te Ameerika Suures kõrbes peaksite kunagi janu kannatama, proovige seda eksperimenti - loodetavasti juhtub teie karavanis olema ka mõni professor-metafüüsik. Jah, igaüks teab, et mõtiskelu ja vesi on teineteisega igavesti paari pandud.
- Kui keegi suudaks Egiptuse kohal tõusta kahekümne miili kõrgusele, siis näeks ta kogu selle maa omapäraseid kontuure ja imeväärset värvidevaheldust.
- Sellelt kõrguselt paistaks Egiptus talle valgete ja oranži karva liivade taustal nagu suur madu, kes energiliselt looklevate liigutustega rajab endale läbi kõrbe teed Vahemere poole ja on juba pistnud sellesse oma kolmnurkse pea, milles hiilgavad kaks silma: vasak - Aleksandria ja parem - Damiette.
- Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu.
- Õieti olen ma veendunud, et Kristus õppis enda kohta palju kasulikku, kui ta kõrbes Saatanat kohtas. Loomulikult oli see vendade kohtumine... inimesed kipuvad liiga kärmesti unustama, et Kurat on Kristuse vanem vend ja vaidlustes kuulub talle kui vanemale teatud eeliseid.
- Miks te ometi nii kaugel edelas olete? On seal edelas midagi, mis vanu inimesi paelub? Kas nad näevad kõrbes mingeid varjukujusid, viirastusi? Kas see kätkeb nende jaoks mingit pühadust? Miks pole te mulle lähemal või veelgi kaugemal? Kui midagi juhtub, läheb teil tunde või isegi päevi, et minuni jõuda. Mõtlen teist kahest seal edelas, näen maanteid lõpmatusse kadumas ja imestan, et julgete nii vanas eas seda lõpmatust enda kanda võtta. (lk 27)
- On palju erinevaid viise elamiseks ja palju erinevaid viise suremiseks, kuid lõpuks ei ole seal vähimatki erinevust. Kõik, mis alles jääb, on kõrb.
Nüüdsest tean, et Loodus eal
ei hülga seda, kes on tark ja puhas;
kui tahes kitsas paik, kus leidub loodust,
kui tahes tühi kõrb võib köita meeli
ning hoida südant ärkvel Armastuse
ja Ilu jaoks!
Las hälin jääb argade hooleks,
meid aga kõrbe vii.
Ja kui me ka nälga kooleks –
pääasi on olla prii.
Egiptuse leib ja humal –
end puhtaks rookigem neist.
On range juutide jumal,
kuid meie ei taha teist.
Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.
- Artur Alliksaar, "Neli etüüdi" 4, "Olematus võiks ju ka olemata olla" (LR 9/10 1968), lk 10
Äsja siin kallastel mets talle sahistas,
vees oli elu ja hoogu,
nüüd aga kuumus ja liiv teda ahistab,
takerdub pilliroogu.
Uued luited kanduvad tuultega,
ei ole jõudu, mis keelab,
kas siis kõrb oma januste huultega
teda kord lõplikult neelab?
- Heljo Mänd, "Kõrbejõgi", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 24