Ernst Öpik

Ernst Öpik.

Ernst Julius Öpik (22. oktoober 1893 Kunda – 10. september 1985 Bangor, Põhja-Iirimaa) oli eesti astronoom, helilooja, pianist, leiutaja ja õpetaja, üks Eesti astronoomiakoolkonna rajajaid. Tema järgi on nimetatud asteroid 2099 Öpik.

• Eriharrastusist oli mul alati esiplaanil muusika, kus muu seas olen tegelnud komponeerimisega: siin pole küll tegemist mingisuguse ettekavatsetud katsetamisega, vaid teosed on nii öelda käskivalt välja tunginud hingepõhja elamustest; trükis on ilmunud (1937) kuus klaveripala varaja­semast loomisajastust.
• Kooli vanema­tes klassides olles organiseerisin füüsikomatemaatilise asjaarmas­tajate ringi, mille vastu ülemuse usaldus oli nii suur, et anti vabaks tarvitamiseks füüsika kabinett ja keemia ladu. Eriti palju katsetasin ja tegin ettekandeid keemias, [—]. Ühes oma vendade ja Karl Reinbergiga asutasin Tallinnas astronoomia asjaarmastajate ringi "Vega"; muretseti ühiselt kolmetolline pikksilm, mis on praegu Tartu Ülikooli Tähetorni omandus, annetatud endiste "Vega" liik­mete poolt. Selle pikksilmaga (millel oli haruldaselt hea objektiiv) toimetasin Tallinnas 1911. a. sügisel planeet Marsi vaatlusi, mille tulemusena ilmus ka minu esimene teaduslik trükitöö 1912. a.
• Peale güm­naasiumi lõpetamist ei saanud kohe ülikooli astuda, nimelt ma­janduslikel põhjustel; kümneliikmelise perekonna juures puudus vanematel igasugune võimalus õppimise toetamiseks — vastu­pidi, juba keskkoolis õppides meie, lapsed, katsusime, ja ka suut­sime toetada perekonda, teenides tunniandmisega. Veetsin siis 1911/12. a. talve Tallinnas, kogudes tunniandmisega veidi raha edasiõppimiseks. Samal ajal õppisin matemaatikat — peaaegu terve ülikooli matemaatika kursus oli mul läbi võetud selle aas­taga, nii et hiljem, ülikoolis, võisin otsekohe asuda uurimistööle omal erialal, omades juba küllaldase matemaatilise ettevalmis­tuse. Jätkasin muidugi ka astronoomilisi vaatlusi.
• 1912. a. sügisel astusin Moskva Ülikooli; Tar­tu peale ei saanud mõelda, sest teenistus väljavaateid siin polnud, kuna Moskvas võis tunniandmisega, eriti keelivaldaja, üsna hästi teenida. Et aga tunniandmine, eriti aga õppeaasta algul, polnud just väga püsiva iseloomuga teenistusviis, siis mõnikordki tuli meil, vaesematel tudengitel, otsida ulualust Moskva Eesti Seltsi ühiselamust (tudengite keeles "vaestemajas"), kus võis saada kor­terit võlgu: 50 kopikat ööpäeva eest üks magamisase kasarmu oludes polnud just odav, möbleeritud tuba kahe peale oli odavam, kuid krediidi võimalus oli kõrgesti hinnatav. Teenistusvõimaluse tulekul koliti välja ja makseti võlg kinni. Tudengeid elas "vaeste­majas" ikkagi vähe, suurem osa kundesid olid ajutiselt ilma tööta mõisavalitsejadja teised Eestist laiale Venemaale õnne otsima tul­nud isikud. Samades Eesti Seltsi ruumides pidas oma koosolekuid Moskva Eesti Üliõpilaste Selts, kus olin liikmeks. Üliõpilasena olin Moskva Rahvaülikoolide Seltsi observatoo­riumi juhatajaks ja lektoriks. Ülikooli lõpetasin 1916. a. astronoomia alal; mind jäeti üli­kooli juurde professori kutsele ette valmistama.
  • Käsikirjaline autobiograafia, "E. Öpik'u elulooandmeid". (Käsikiri Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudi arhiivis, n 19, s 1,1 182-186.) Cit. via: Mihkel Jõeveer, "Ernst Öpik - viimane suur kõiketeadja" Akadeemia 5/1993, lk 2051-2061

• Nüüd mõned sõnad endast. Ka mina alustasin "amatööri vaimus" ja olen selle juures siiani. Teiste maailmade elu probleem köitis mind eriti. Planeet Marss Percival Lowelli paeluvas käsitluses esitas mulle vastupandamatu väljakutse. Ma alustasin Marsi ja meteooridega, hiljem uurimistöö teemad harg­nesid paljudesse suundadesse, haarates kogu Universumi, tema mineviku ja tema tuleviku. Kaine uurimistöö käigus Lowelli imeilusad fantaasiad küll purunesid, aga maaväliste tsivilisatsioo­nide igatsus jäi — kui mitte Päikesesüsteemis, siis kahtlematult realiseerunud kusagil piiritus Universumis.
  • Ö[pik]. E. "Reply to the citation" The Irish Astronomical Journal, vol. 12, no. 7/8, 1976, lk 242-243

• Kõneleja tähendas, et ilmaruumi vallutamise küsimus on umbes samas staadiumis, nagu aeroplaani küsimus 60 aasta eest, mil ajal tunti küll aeroplaani ehituslist külge, kuid ei osatud leida tarvilist mootormasinat, mis ühest küljest oleks kerge, teisest aga tugevajõuline. Ka ilmaruumi vallutamise jaoks on teada üldjoontes, milline peaks see "sõiduk" olema, kuid senini pole aga tarvilist lahendust leidnud mootori küsimus, mis sellele "sõidukile" annaks tarvilise kiiruse.
• Sellest aga selgub ühtlasi, et vähegi korraliku aparaadi läkitamiseks ilmaruumi on vaja peaaegu ookeaniauriku suurust algaparaati. Kuid ka sellest küsimusest saab üle ning pole vaja niisuurt algaparaati ehitada, kui lennatakse paralleelselt maapinnale, selle asemel, et otsejoones püsti tõusta, mis nõutab vähem energiat. Ka päikese energia kasutamine oleks võimalik. On aga jõutud ilmaruumi, siis on seal liikumine hulga kergem. Õiget suunda võib pidada tähtede abil. On jõutud lõpuks ilmaruumi, siis tekib küsimus, kuidas tagasi saada. On selge, et kui laskuda otsejoones maakera peale, siis võib aparaat puruneda, seepärast tuleb laskuda põigiti. Pidurina saab tarvitada õhku.
• Kuna näiteks lend maakeralt Marsile vältab kinnises aparaadis umbes 9 kuud, siis on selge, et sarnase pika aja peale pole võimalik hapnikku hingamiseks kaasa võtta. See nõuaks suuri ruume. Küsimusest aitab aga üle sarnane seadeldis, mis äratarvitatud hapniku jälle hapnikuks ümber muudab. Sõitjaid olgu 3. Aparaadi keerulise ehituse juures võib väiksemgi rike saada saatuslikuks, sellepärast peaks aparaadis olema wähemalt 3 inimest. Kardetavaks võivad veel saada lendtähed, mis võivad aparaadi hävitada. Purustab lendtäht aparaadi, siis tekib küsimus, mida saab inimestega. On päris kindel, et ta lõhkeb, kuna tema sees on rõhumine. Enesest ei ole aga lendtähed kuigi kardetavad, kuna neid palju ette ei tule. Võrdluseks võib tähendada, et Tartu uulitsatel palju hädaohtlikum on liikuda, kui lendtähtede suhtes maailmaruumis. Kõneleja arvates wõiks lend ilmaruumi teostuda umbes 20 aasta Pärast, missuguseks ajaks arvatavasti suudetakse wõita kõik takistused.
  • Ernst Öpik Tartu Ülikooli füüsikainstituudis peetud loengus, refereeritud: "20 aasta pärast pääseb Marsile. Lend sinna vältab 9 kuud. Dr. E. Öpiku arvamisi lennust maailmaruumi" Kaja, 30. jaanuar 1934, nr 25, lk 5

Tema kohta

• Istusime töötoas kahekesi, äkki avas härra Öpik klaveri ja meelitas kuuldavale Beethoveni imekauni sonaa­di, öeldes: "Jah, muusikas ehk elab tõelisemat osa minust rohkem kui teaduses.
  • Roopi Hallimäe, "Mulla ja taeva poole...: Astronoom E. Öpik inimesena ja õpetlasena" Postimees, nr 243, 23.10.1943, lk 4

• [---] õde Anna oli see, kes mulle sadama korteri hoovis ühel õhtul avas silmad taeva ja tähtede ilule — see oli vist väike komeet Lyra tähekujus, mis sellele põhjust andis. Sellest ajast tekkis minus huvi täheteaduse ja maailma-tundmise vastu. Vend Ernst saigi sellest ajast saadik maailmakuulsusega täheteadlaseks [---].
  • Oskar Öpik, (Villmann 1990.)

• [Ernst Öpik 1976. aastal Vaikse Ookeani Astronoomiaseltsi medalit vastu võttes] rääkis amatöörastronoomide ja kutseliste teadlaste vahelistest suhetest ja vastastikuste kontaktide viljastavast mõjust. Professionaal, suheldes amatööridega, kas otse või oma kirjatööde kaudu, peab asju käsitlema laiemalt kui ainult oma kitsa eriala ametivendadega diskuteerides. Ta ei saa vältida naabererialasid puudutavaid küsimusi ja maailma­vaatelisi probleeme, sellest aga võib tulla tõsine kasu edasistele erialauuringutele. Teiselt poolt saab amatöörteadlane suhtlemisel professionaalidega mõninga ettekujutuse teaduse tagahoovidest, õpib kahtlevat ja kriitilist suhtumist, omandab kogemusi erista­maks fakte pettekujutustest.

Öpik märkis, et termin "amatöör" tuleb ladina keele verbist amare ("armastama") ja märgib armastust tegevusala vastu. Ama­töör hindab oma uurimisobjekti sisemist harmooniat, naudib tead­miste ja tõe otsingut. Ideaalis peab sama tundma ka professionaal, tema uurimistöö saavutused peavad talle andma esteetilist rahul­dust, ta peab otsima erapooletut tõde.

• Richard Kleis on meenutanud, et Ernst Öpik tegutses agaralt gümnasiastide salajases kirjandusringis, kus eesti kirjandusega tutvust tehti.
• Seni oli Öpikul kõik läinud ülesmäge, ees terendas hiilgav karjäär. Aga Euroopas käis juba aastaid laastav sõda; kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad — seiskus ka Öpiku sulg. Öpiku ülikoolijärgsetest aastatest on teada vähe. Aastail 1916-1919 oli ta Moskva Ülikooli assistent. Jaanuaris 1919 lahkus ta koos sada­konna õppejõuga nälgivast Moskvast ja jõudis 70-päevase teelole­ku järel Taškenti, kus ta teenis kaks aastat äsja asutatud Turkestani ülikooli dotsendina. Nende aastate põhiprobleem oli ellu jääda, teadusega tegelemine oli teisejärguline. Publitseerimisvõimalused puudusid ja ega keegi teadnudki, mida tasub publitseerida, sest 1918. a alguses katkes välisajakirjade tulek Venemaale peaaegu kolmeks aastaks.
• Üks elu suuremaid õnnestumisi tuli 1938. aastal, kui Öpik näitas, et tähtede arengu­käik on otse vastupidine käibel olnud skeemile, mille kohaselt hiidtähtedest pidid evolutsiooni käigus saama kääbustähed. Tege­likult sünnivad hiidtähed kääbustähtede rüpes, kus tähe keskosas oleva tuumkütuse ammendamisega kaasneb tähe väliskihtide pai­sumine, mis viibki hiidtähe tekkele. Selline saatus ootab kõiki kääbustähti, kus termotuumareaktsioonid käivituvad, sealhulgas ka meie eluandjat Päikest. Ühtlasi näitas Öpik, et kuumad mas­siivsed tähed kulutavad väga palju energiat ning ammendavad ruttu oma kütusevarud. Nende tähtede vanus ei saa ületada mõn­da miljonit aastat, mis on väga lühike iga Universumi vanusega võrreldes (kümmekond miljardit aastat). Selliste tähtede olemas­olu Galaktikas tõendab, et tähtede tekkimine meie ümber jätkub ka praegusel ajal ning peab olema otseselt vaadeldav. Vastavad uurimused on tänapäeva astrofüüsika aktuaalsemaid probleeme.
• Öpiku poolt aastate jooksul käsitletud teadusteemade ring on pikk ja kirev, pole astronoomiaharu, millest ta oleks mööda vaadanud, ta oli hästi kursis ka geofüüsikaga, uurides energiliselt jääaegade tekkepõhjusi. Õpilased kutsusid Ernst Öpikut Viimaseks Suureks Kõiketeadjaks, kes suutis vastu seista tänapäeva teaduse ühele hä­dale — üha kitsamale spetsialiseerumisele. Laialdased teadmised ei olnud Öpikul eesmärgiks omaette. Öpik valdas meisterlikult eri valdkondade teadussaavutuste sünteesimise oskust. Üks näide kaugete asjade kokkuviimisest, et sünteesida uusi teadmisi. Teise maailmasõja eel tunti suurt muret tulevaste gaasirünnakute pärast. Kaitseliidu gaasikompanii tegevuses osaledes uuris Öpik õhu lii­kumise iseärasusi Tartu tänavatel, eesmärgiga selgitada mürkgaa­side leviku teid, et otstarbekalt korraldada elanike kaitset. Õn­neks gaasikaitse järele ei tekkinud vajadust, aga Öpik kasutas saadud andmeid gaasides toimuvate turbulentsete liikumiste parametraseerimiseks ning hiljem rakendas seda tähtede siseehituse modelleerimisel, kus tähegaasi turbulentsil on oluline osa energia ülekandel tähtede välisosades.
• Öpiku ebatavaliselt laia haardega loometöö oli tulemusrikas, aga põhjustas ka arusaamatusi. Mõnigi ta parimatest töödest oli sedavõrd oma ajast ees, et kaasaegsetel oli raskusi nende mõist­misel ja tulemuste omaksvõtul. Seetõttu Öpiku pioneerlike tööde tähtsuse tunnustamine tihtipeale hilines. Aga aeg ja inimesed muutuvad, kui mitte oma põlvkond, siis järgmise põlvkonna ast­ronoomid ikkagi tabasid Öpiku tööde sügava sisu ja tuli ka tun­nustus.
• Oma 70 loomeaastast sai Öpik Eestis olla ainult 20, siiski ka pä­rast Põhja-Iirimaal sisseelamist ja 30-aastast töötamist rääkisid-kirjutasid kolleegid temast kui eesti või eesti-iiri astronoomist. Seda Lääne maailmas, kus päritolule ja rahvusele suurt tähelepanu ei pöörata. Oma osa oli siin kahtlemata sellel, et Iirimaale siirdu­nud Öpikut juba tunti kui maailmamainega eesti teadlast. Teiselt poolt Öpik ise ei kõhelnud rõhutamast oma päritolu ja kodumaa karmi saatust. Sobival kohal märkis ta oma teaduslikes ja popu­laarsetes kirjutistes, et lahkus Eestist kommunistliku terroriohu tõttu, et tema kodumaa Eesti on okupeeritud Venemaa poolt, et ta oli Eesti Teaduste Akadeemia tegevliige, mille punased laiali saatsid, jne. Allakirjutanul pole täpseid andmeid Öpiku kaastööde mahust "Ameerika Häälele", aga see peaks olema märkimisväär­ne. Mitte küll päris regulaarse "Ameerika Hääle" kuulajana olen siiski mitu korda sattunud kuulma Öpiku esinemist — ikka asjali­kud uudised teadusest ja sekka mõni repliik, kus kommunistidele nende koht kätte näidati. Nii võitles auväärt teadlane oma vahendite ja võimaluste piires kodumaale tehtud ülekohtu vastu.
  • Mihkel Jõeveer, "Ernst Öpik - viimane suur kõiketeadja" Akadeemia 5/1993, lk 2051-2061

• Pikad sõidud üle Atlandi ookeani võttis Öpik ette ikka laevaga, sest lennusõit talle ei meeldinud. Vahel on sellises vastumeelsuses nähtud vastuseisu uuendustele, vanadest asjadest kinnipidamist. Terake tõtt võib selles mõttes ehk olla, kui uskuda ka seda, kuidas Öpik olevat 1970. aastatel vastanud ettepanekule hakata kasutama arvutit: "Milleks mulle arvuti? Mul on ju pea."
• XX sajandi algul ei olnud veel sugugi selge, kas Linnutee on meie universumis ainus galaktika või leidub ka teisi temataolisi. 1920. aastast on teada kuulus debatt USA astronoomide Heber Curtise (1872–1942) ja Harlow Shapley (1885–1972) vahel. Curtis väitis, et universum koosneb paljudest meie Linnuteega sarnanevatest galaktikatest, mida astronoomid nimetasid tollal spiraalududeks. Shapley arvates aga moodustabki Linnutee kogu universumi ja spiraaludud on lihtsalt gaasipilved selle sees. Debatt oli õigupoolest mitmeplaanilisem ning nii õigeid kui valesid väiteid oli mõlemal, kuid põhiküsimuses – spiraaludude olemuses ja kauguses – andis aeg õiguse Curtisele. Öpik oli selle ära tabanud juba 1918. aastal, kui ta hoolimata sõja- ja revolutsioonihädadest sai vahel mõelda taevastele asjadele. Eestisse tagasi jõudnult täiendas ta oma tööd Andromeeda udu kauguse määramisest galaktika pöörlemise omaduste kaudu, sai tulemuseks 450 kiloparsekit (ligi 1,5 miljonit valgusaastat) ja avaldas artikli prestiižses ajakirjas The Astrophysical Journal. Praegu teadaolev kaugus on 780 kpc (umbes 2,5 miljonit valgusaastat). Ometi kasutati 1950. aastateni enamasti väärtust 210–250 kpc, mille avaldasid Edwin Hubble (1889–1953) ja teised tollal autoriteetsed astronoomid. Öpiku töö oli lihtsalt nii uudne, et selle suhtes ei osatud seisukohta võtta. Aastakümneid hiljem, 1995, kirjutas USA astronoom Vera Rubin (1928–2016), et see artikkel on üks XX sajandi kõige originaalsemaid töid.
• Eri andmete ja teadmiste süntees ning ebatraditsiooniliste meetodite rakendamine iseloomustasid kogu Öpiku teadustööd. Ise on ta oma käsitlusviisi nimetanud morfoloogiliseks meetodiks – see tähendab "... teoreetilist või eksperimentaalset füüsikalist mudelit mõjutavate kõigi teadaolevate andmete ja faktorite arvestamist. Uurijad eiravad tihti seda endastmõistetavat reeglit."^[1]
• Meie teise suurmehe Paul Kerese kohta on tavaks öelda, et ta oli igavene teine. Teaduses on inimesi järjestada muidugi raskem kui males. Öpiku puhul tundub, et ta oli mõnes asjas pigem liiga varane kui teine. Tema originaalseid mõtteid hakkasid kolleegid vahel mõistma aastaid ja aastakümneid hiljem.
  • Laurits Leedjärv, "Hingepõhjast välja tunginud teadus: Ernst Öpik 125" Sirp, 14.12.2018

Viited

1. ↑ Ernst Öpik, "Morfoloogiline meetod uurimistöös". Rmt: "Meie kosmiline saatus". Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 171–192, originaalis The Irish Astronomical Journal, 1977, vol. 13, pp. 95–108.

Kirjandus

• Ernst Öpik, "Meie kosmiline saatus", Tartu: Ilmamaa, 2004

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel

Ernst Öpik