Eesti kirjandus

Tüüpiline eesti kirjanik on ikka veidi kavala ja natuke nagu vabandava näoga.

Eesti kirjandus on Eestis või eesti keeles kirjutatud kirjandus.

Proosa

• Meil ei ole midagi ohverda! Meil ei ole senni ühtegi ilukirjanduslikku teost olemas, mille ebaloetavust muudetud keele tagajärjel tuleks kahetseda. (lk 178)
  • Johannes Aavik, "Tuleviku Eesti-keel", ilmus Noor-Eesti IV albumis, Helsingin Uusi Kirjapaino-osakeyhtiö, 1912, lk 172-179

• Raamatuid lugeda, õppida ei olegi kunst, raamatuid maitsta on suur kunst. Ma armastan maitsta. Ma armastan raamatuid kevadel, kui kõik lööb lokkama, õilmitsema ja kui mesilased sumisedes mett korjavad: mina otsin mett raamatutest. Ma armastan raamatuid lugeda oja kaldal istudes, kuulates möödavulisevaid laineid, nagu oleksid nad elutunnid: raamat päästab nii mõnegi silmapilgu kaduvusest. Ma armastan raamatuid sügisel, kui vihma pladiseb tinasist pilvist lõpmata ja tuul hulub toanurgal ning korstnasuul, nagu nutaks keegi suurel häälel kallimat: on raamatuid, mida lugedes isegi taevatähed pisaratena paistavad.

Aga vähe armastan ma Eesti raamatuid, nende maitsmiseks puudub mul sagedasti maitse. (lk 39)

• Meie kirjandusest võib ainult mõnda raamatut meele tuletada, kus ilutundlus edvistamisena, farssina ei tundu, vaid autorile omase osana. Harilikult ei tootata meil ilukirjandust ilu pärast, vaid mõnel muul otstarbel: me õpetame, mõistame kohut, tõestame. Ühesõnaga: me teeme kirjandust. Me oleksime nagu vanad tudikesed, kellele mäng, luule ja loomine igavaks, vastikuks on saanud; luuleks ja loomiseks oleksime nagu liig targad ja elutargad. Me oleme ülevoolava hinge kaotanud ja püüame pääajuga tema aset täita. Osavõtmata pilgul näime möödaläinud ja ümbritsevaid rumalusi vaatlevat ja ühes vana ning väsinud Salomoniga sõnavat: kõik on tühi, selge tühi. (lk 40)
  • A. H. Tammsaare, "Midagi ilust ja "Anna Holmist"", Vaba Sõna, 1/1914, lk 39-42

• Vaheajal tuli mu juure üks vanahärra, kelle nime ma ei tea, aga keda Lepik ilmsesti tundis. Ja see hakkas mind kohe ründama ja süüdistama. Kõigepealt, et ma kirjutan sellist vana prahti nagu "Põlev lipp". Ja siis üldse, et meie kirjanikud midagi ei tee selleks, et kirjandus leviks!
  • Karl Ristikivi, päevik 25.06.1961

• Need, kes loevad eesti luule arvustusi, aga luuletusi ei loe, saavad teada, et kaasaegne eesti luule koosneb: a) paigaltammumisest, b) sammudest edasi, c) sammudest tagasi ja d) etappidest. Kuhu aga liigitada küllalt oluline osa nn. "kerge muusika" tekstidest? Isegi isikliku arvamuseta inimene võib öelda, et see pole etapp, vaid etappide etapp. Ainult kuhu need etapid viivad — edasi või tagasi, selle üle pole vaja teoretiseerida.
• Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, lk 91

• Eesti kirjandus on palju euroopalikum, kui me arvata tavatseme. See on meeldiv tõsiasi, mida tuleb julgesti kuulutada ja millest ka julgeid järeldusi võib teha. Siinses kontekstis mõtlen ma euroopalikkuse all eelkõige esteetilist ausust. (lk 1246)
  • Toomas Liiv, "Karl Ristikivi kirjanikuna", Looming 9/1987, lk 1246-1256

• Oli kirjanduslik tegelane nagu Tuglas, kes teatavas mõttes lõi eesti kirjanduse kui institutsiooni. Hiljem tulid — pooleldi väljaspoolsetena - niisugused nagu Kuusberg või mõni teine, kes seda pool-illegaalseks muutunud institutsiooni oma kahemõttelise tegevusega alal püüdsid hoida. Võib öelda, et õnnestunult. Eesti kirjandust kui "väikest" on siiski kõige paremini teoks teinud mõned teised, kellel institutsionaalse ("suurena" planeeritud) kirjandusega alati pole olnudki head suhted: Liiv, Enno, Oks, Tammsaare, Talvik, Ristikivi, Laaban, Alliksaar, Masing, Runnel, Viiding, Baturin. (Selline loend pole kinnine, pealegi jäid siit praegu välja naised.) Sellele eesti kirjanduse väiksemale osale on paratamatult omane teatav taandamatus ja tõlkimatus, ta on niisiis määratudki jääma väikeseks, ükskõik kui palju ka ei tehtaks naljakaid katseid teda teistele tutvustada. Ei, ta ei "tutvu"! Igasugune rahvusvaheline kriteerium jätab meid tema üle otsustamisel alati poolele teele. Samas on ta seni ometi moodustanud mingi näilise ühtsuse, kuulunud tuglaslikku kirjandusinstitutsiooni.

Just see ühtsus ongi nüüd pudenemas. Võiks öelda, et see, mis variseb, on Tuglase kuju. Meie kirjanduslik elu pöördub paratamatult kuidagi "postmodernseks", ükskõik, kas modernismi ennast on olnud või ei, ükskõik kas sellele hakkab vastama mingi "postmodernne konditsioon" muudel elualadel. Kehtivad korraga kõik kirjanduslikud koodid ärkamisaegsetest sotsrealistlikeni. Kõik on võimalik, tingimusel, et leidub väljaandja ja ostja. Puudub konsensus, milline õieti peoks olema "eesti kirjandus". Kirjandus pudeneb laiali ruumis. Tollele väiksemale osale eesti kirjandusest, mis kunagi pole tahtnud olla muud kui väike, tähendab see muidugi ainult vabanemist väljaspoolsetest määratlustest.

• Hasso Krull, "Kirjanduse pudenemine". Rmt: "Katkestuse kultuur", Vagabund, 1996

• Pagulaskirjanikke oli olnud varemgi (näit. Tuglas ja Vilde 1906—1917), kuid siis oli tegu n.-ö. isikulise, mitte tekstide pagendamisega (Vilde ja Tuglase teosed ilmusid Eestis). Pärast aastat 1944 tekkis kirjandusruumis massiline tekstide pagendus, s. t. moodustus eesti kirjanduse variruum.
• Variruumi mõnes mõttes kõige äärmuslikumate, nihilistlike määranguteni jõuti 1980.—1990. aastate vahetuse Eestis, kui n.-ö. enesekastreerimise korras avaldati seisukohta, et eesti kirjanduse ruumi pole N. Eestis õieti olemas olnudki, vaid on olnud ainult üksikud mitte-kollaboratsionistlikud autorid või teosed, hea, kui needki. Ruum kui selline oli Eestis tühi. See seisukoht ehmatas isegi radikaalpagulasi.
• ... kui eesti kirjanduse ruum pole määratud ainuüksi eesti keelega, vaid ka Eesti maaga, geograafilise Eestiga, siis tuleb seda paratamatult arvestada eesti kirjanduse aega — ja teda ajas, ajaloos vaadeldes. Teisisõnu, tuleb silmas pidada ka muukeelset Eesti maal sündinud kirjandust, eelkõige muidugi baltisaksa kirjandust, mis oli eesti kirjanduse emaruum, aga ka Juri Lotmanit ja kõiki teisi, kelle looming realiseerus osaliselt geograafilise Eesti institutsioonilises rüpes.
  • Jaan Undusk, "Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega". Looming 2/1999

• Eesti kirjanduse algus ulatub aastasadade taha. Eestlaste esivanemate maailm vaatab vastu rahvaluulest - põlvest põlve suuliselt edasi antud ajaraamatust, rahva poeetilisest sõnaloomingust. Eestikeelne ilukirjandus on suhteliselt noor. Professionaalse sõnakunstina sündis see alles 19. sajandil, kuigi mitte tühjale kohale. Selleks ajaks oli välja kujunenud eesti kirjakeel kui eeldus eesti rahvusliku kirjanduse tekkeks ja oli sündinud eestlane, kes vajas omakeelseid raamatuid.
  • Anne Nahkur, "Lühike eesti kirjanduslugu: õpik vene õppekeelega gümnaasiumile" Tallinn: Koolibri, 2007, lk 6

• Ma ei arva üldse, et kirjandusele ja kunstile saab ette kirjutada, mida on vaja käsitleda. Seda teevad võimulähedased inimesed, kes muidu ei mõista, miks kirjandust üldse vaja on. Neile tuleb meelde tuletada, et kui pole eesti kirjandust, eesti keelt, eesti kultuuri, siis pole ka Eesti riiki ja kuskil mujal maailmas ei saa nad olla ministrid, peaministrid, linnapead, hästi makstud ametnikud, kes tahes. Kirjandus, kunst, kultuur, teadused – need on selles riigis kõik alarahastatud.
  • Ene Mihkelson, intervjuu: Jürgen Rooste. Ene Mihkelson: "Kirjandusele ja kunstile ei tohi midagi ette kirjutada!" Sirp, 21. oktoober 2010

• Kui riik tahab jätkata eesti kirjanduse digiteerimist, mida ei tee ju mitte keegi maailmas peale meie, siis peaks riigi toel looma kirjandusklassika autoriõiguste hoidjate kontaktandmete andmebaasi. Teiseks peaks välja töötama lepingud ja eraldama ka summad autoriõiguste maksmiseks.
• Kirjandusajaloolastena vaidleme praegu selle üle, mis üldse kuulub eesti kirjandusse, kas lähtuda tuleb keelest või territooriumist. See on kompleksne probleem. Isegi kirjanduse mõiste üle vaieldakse. Ka klassika mõiste ajas siiski muutub, veelgi ebakindlam on väärtkirjanduse mõiste. Valiku peaks kindlasti tegema need, kel on vastav akadeemiline haridus, kes tunnevad kirjandusajalugu. Kirjanduse digiteerimine annab võimaluse kirjanduspilti rikastada ja avardada. Kas või kooliklassika on kitsuke, võrreldes selle ilukirjandusega, mis on väärtuslik. Ja teos on seda põnevam, mida vähem on ta tuntud praegu. Siin on nii palju avastamist.
  • Marin Laak vestlusringis kirjanduse digiteerimisest: Pille-Riin Larm, "Meil veel on raamaturiiulid" Sirp, 20.03.2014

• [Kadi Estland]: Eile komistasin ühe teatri­arvustuse otsa, kus Postimehe kriitik Heili Sibrits toob välja, et ta on väsinud sellest, et naised tõstavad laval oma seelikusaba üles ja on hüsteeriliselt kiimalised. Kas meelelahutuskultuuris pole seda niigi liiga palju? Sellised analüüsid on juba samm edasi. Kui riik doteerib kultuuri, siis ei tohiks olla ohtu, et kultuurist saab mugav propagandariist, kus kedagi ei taheta panna ebamugavust tundma. Kui peame arvestama sellega, et oleks rohkem vaatajaid, siis pole kultuuril kommertskultuuriga mingit vahet. Kriitikust on saanud ju PR-tegija. Kui mõelda, kas #metoo on õnnestunud või mitte, siis väikesed killud, nagu see teatriarvustus või lood, mida ise räägime, või kui oleme valmis teisi toetama, osutavad ju õnnestumisele.

[Lea Larin]: Ega eesti filmis ja kirjanduses ole naiste kujutamine parem: filmis saab naine alati peksa.

Estland: Lingvistiline mets on ju lingvistiline peks.

• Vestlusring: Lea Larin, Reet Varblane, "Me ei lahku enam tantsupõrandalt", Sirp, 22.12.2017

• Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate aegadega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva kirjandust. Esteetika ajalugu on vastandumiste ajalugu. Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused. Seepärast usun, et maailmaklassikat vajab eesti kirjandus, eesti kirjandusteadus, kirjanduskriitika, tegelikult vajavad seda kõik humanitaarteadused, et õppida uurima ja kirjeldama inimest. Kusagilt mujalt sel moel inimest tundma õppida ei saagi.
• Kui Euroopa koolides on sajandeid loetud Plinius noorema kirju või Plutar­chose "Paralleelseid elulugusid", mis on kujundanud arusaama heast stiilist ja kirjanduslikust maitsest, siis peaksid need kindlasti jõudma eesti keelde. Ma ise unistan, et keegi võtaks ette rooma satiiri ja seejärel saksa humanistide satiiri tõlkimise. Antoloogiatest peaksid välja kasvama sõnakunsti raamatukogud. Ent sama oluline on kahtlemata XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Euroopa dekadents, millest on välja kasvanud haruldane nähtus – eesti modernne kirjandus.
  • Marju Lepajõe, "Sõnakunst ja müra" Sirp, 07.06.2019

• Praegu igatahes on lugu nii, et kui mulle saadetakse mõne kuulsa kirjaniku peagi ilmuva uue romaani käsikiri ja pean enne selle saamist kinnitama allkirjaga, et sellest kellelegi ei räägi, surun suure vaevaga maha kiusatuse vastata: "Kui ma ka karjuksin sellest keset Raekoja platsi, ei pööraks keegi Eestis peadki." Kirjandus ei ole Eestis lihtsalt põnev, see ei ületa kuidagi uudisekünnist. Põnev ei ole isegi eesti kirjandus.
• Maailma mõistmiseks on vaja ilukirjandust. Kui me seda ei tõlgi, on meil raske mõista ka maailma. Seda enam et eesti kirjanike teostes pole laial maailmal kohta: nemad tegelevad mõne erandiga iseenda, oma lähiümbruse või Eesti oleviku või minevikuga. Paratamatult tekib tunne, et hakkame üha enam nukerdama kusagil oma kotisopis, juhtugu mujal mis tahes. Karta on, et praeguses maailmas ei ole see kuigi mõistlik.
  • Krista Kaer, "Üha hõredam pilt" Sirp, 3. mai 2019

• Eesti riik kulutab raha sellele, et teha eesti kirjandus mujal maailmas kättesaadavaks ja lasta seda tõlkida, aga asi on ju kahepoolne – kui meid ei huvita muu maailma kirjandus ega ajalugu ega niisugused tekstid, kus on mõttele ainet, siis miks pagana pärast peaks muud maailma huvitavama see, mida Eesti kirjutab? See kõik on ühe ja sama protsessi osa. Sellesama mõtteleviku, kirjanduse leviku, üldise huvi osa.
  • Krista Kaer (Tiina Kaalep, Vallo Kalvik, Krista Kaer: kui meie ei loe tõlkekirjandust, siis miks peaks muud maailma huvitama eesti kirjandus? Õhtuleht, 8. juuni 2019)

• Vilde on kahtlemata ka esimene, kes tõi eesti kirjandusse triibud. Eesti kirjanduses on vist nii, et seal, kus triibud, seal Vilde.
  • Kairi Tilga kõne Klassiku Sõbra tiitli üleandmisel Urmas Vadile, Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts, 14.02.2021

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel

Eesti kirjandus