Jaak Urmet (pseudonüüm Wimberg; sündinud 30. jaanuaril 1979 Sakus) on eesti kirjanik.

Jaak Urmet 2022. aasta Arvamusfestivalil
Wimberg 2007. aasta mais Tartus Athena ees
Foto: Inno Tähismaa
Wimberg (keskel) 2009. aasta augustis esinemas Eesti hiphopfestivalil Elvas. Kõrval Jaan Pehk ja Contra.
Foto: Jekaterina Rodionova

Eluloolist

Jaak Urmet sündis 30. jaanuaril 1979 Sakus, õppis 1986–1994 Tallinna Sikupilli Keskkoolis, 1994–1997 Lasnamäe Üldgümnaasiumis, 1997–2002 Tallinna Pedagoogikaülikoolis eesti filoloogiat ja ajalugu ning 2002–2004 samas ülikoolis kirjandusteadust, lõpetades magistrikraadiga.

Kuulus aastail 1998–2000 Tallinna noorte kirjanike rühma Tallinna Noored Tegijad (TNT), oli aastail 2000–2009 Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) liige. Aastast 2006 Tallinna Bibliofiilide Klubi liige. Aastast 2007 Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eesti Kirjanike Liidu liige. MTÜ Tartu NAK asutajaliige (2009).

Aastail 2001–2007 töötanud Eesti Päevalehe kirjanduslisa Arkaadia toimetajana. Kirjastuse Jutulind üks rajajaid (2006), aastail 2006–2010 juhatuse liige, toimetaja ja projektijuht. 2007. aastal oli ta lühikest aega kirjastuse Tänapäev toimetaja. 2010. aasta seisuga on ta vabakutseline kirjanik, toimetaja ja stsenarist.

Looming

Üldist

Esimene Wimbergi ilukirjanduslik teos ilmus 1997. aasta kevadel noorte ajalehes Meie Meel, esimest korda figureeris ta raamatukaante vahel 1998. aasta suvel ilmunud sõpruskondlikus koguteoses "Kruogan". Väga oluline mõjutaja kirjanikuks kujunemisel olid tutvumine teiste noorte kirjandushuvilistega (nende seas Jürgen Rooste) 1997. aasta suvel Tallinna vanalinnas, aasta hiljem rühma Tallinna Noored Tegijad (TNT) moodustamine ja tollase Tallinna Pedagoogikaülikooli vaimselt inspireeriv õhkkond, eriti professor Toomas Liivi isiksus. 2000. aasta suvel tekkis Wimbergil tihedam läbikäimine Tartu NAK-i liikmetega (Aapo Ilves, Jaan Pehk, Veiko Märka, Olavi Ruitlane, Contra jt), mis viis ka tema liikmeks saamiseni selle aasta oktoobris. Naklaslikud vaated elule ja loomingule sobisid Wimbergi loojanatuurile ning olid samuti tähtis mõjur tema arengus.

Proosa

Wimbergi esimesed saavutused proosa alal, lühemad või pikemad jutud, ilmunud 1997–1998 Meie Meeles, "Kruoganis", levitatud ka käsikirjas, olid vähenõudlikud, fragmentaarsed seisundi- ja mõttekajastused. Selle suunaga tegi Wimberg peatselt kindlakäelise lõpu, arenes edasi realistliku ja süžeelise kirjutamislaadi poole. 1999. aastal hakkas ta kirjutama lugusid, millest sai romaani "Lipamäe" (2002) algus.

"Lipamäe", mis jõudis 2002. aasta romaanivõistlusel äramärgitud tööde hulka ja millele määrati samal aastal Virumaa kirjanduspreemia, on lugu pärast vanaisa surma maale kolinud noore linnamehe elust. Romaanis põimuvad realism ja fantaasia, autobiograafilisel ainesel põhinevad tagasivaated Eesti NSV lõpuaastate küla- ja sovhoosiellu vahelduvad muinasjutuliseks pöörduva olevikuga. Tekstis on ohtralt mängulisust ja kompositsioonilisi ootamatusi, selles esineb viiteid tuntud kirjandusteostele ja filmidele (August Gailiti "Nipernaadi", E. A. Poe "Usheri maja hukk", Johnny B. Isotamme ja Bernard Kangro luule, "Twin Peaks" jpt). Teose vorm on pigem romaan lugudes kui sidus jutustus. Sündmused leiavad aset reaalses Eesti paigas – Kaaruka külas Järvamaal. Raamatu lõppu on autor paigutanud oma vanavanemate ja lähisugulaste mälestusi ja kirjavahetust, mis lubavad lugejal tutvuda tegelaste prototüüpidega.

Pärast "Lipamäe" ilmumist jäi Wimbergi tegevus prosaistina pikaks ajaks soiku, põhjuseks töö Eesti Päevalehes ja muutused eraelus, pühendumist nõudva proosa kirjutamiseks polnud aega ega energiat. Sel ajal kirjutas Wimberg luulet ja tõlkis/kirjutas stsenaariume telesarjadele.

Thumb
Grete Márquez'i romaani "Eesti naise õnn" esikaas

Alles 2008. aastal, mil Wimberg töötas juba sisuliselt vabakutselise kirjanikuna, sai ta hakata taas proosaga tegelema. Peaaegu iseenesest hakkas ta kirjutama lugusid, millest hiljem sai raamat "Pille-Riin. Kakskümmend üks lugu ühe tüdruku elust" (2009). Raamatu läbivad peategelased on tavalise tänapäevase pere liikmed: isa, ema ja varateismeline laps. Lugu loo haaval jälgib autor nende argielu, näidates lugejale tagaplaanil isa ja ema võõrandumist ja lapse muutumist üha täiskasvanumaks. Selle iseseisvatest lugudest koosneva teose, mille Wimberg klassifitseeris romaaniks, sihtgrupina määratles autor eelkõige täiskasvanuid, ehkki peategelane on tüdruk ja pealkiri assotsieerub eesti lastekirjandusega. "Pille-Riin" algab lühikeste ja üsnagi lastepäraste lugudega, kus esineb ka muinasjutulisust, kuid mida edasi, seda pikemaks, süngemaks ja realistlikumaks lood muutuvad. Viimased lood ei ole kindlasti enam lastepärased. See raamat oli Wimbergile eksperiment – kirjutada näiliselt lastele, kuid tegelikult täiskasvanutele.

Samal aastal, mil ilmus "Pille-Riin", sai Wimberg sõbralt idee järgmise romaani kirjutamiseks. See pidi välja naerma arutute võõrsile elama kippujate ja kodumaa halvustajate põhimõtteid, parodeerides moodi tõusnud "eestlased välismaal" tüüpi edulugusid. Romaan, mille Wimberg avaldas pseudonüümi Grete Márquez all, kannab pealkirja "Eesti naise õnn" (2009). See valmis kirjutamistuhinasse sattunud autoril kümne päevaga ja on kirjutatud žanrile omases mina-isikus.

Luule

Kui mitte võtta arvesse avaldamist kooliajalehes, ilmusid esimesed Wimbergi luuletused 1998. aastal "Kruoganis" ja Meie Meeles, seejärel Sirbis, Eesti Ekspressis (Areen), Eesti Päevalehes (Arkaadia) jm, samuti käsikirjalises kirjanduslikus kogumikus URDU (1999), mille koostaja, toimetaja ja levitaja oli Wimberg ise. Esimesed luuletused olid puhtalt mehaaniline sõnadega mängimine, kuid 1999. aastal Sirbis ilmunud kimp oli kantud juba poeetilisest mõttest. Arusaam luule tähendusest tuli Wimbergi juurde eeskätt autobiograafilise maa-, küla-, vanavanemate teema kaudu. Kõrvuti sellega tekkis vormiteadlikkus. Lisaks autobiograafilistele motiividele harrastas Wimberg ühiskonnakriitilist ärapanemist.

Esimene luulekogu "Maaaraamat" (2000) on hoolikalt kokkupandud teos, millesse valitud luuletustest on peaaegu kõik kirjutatud poeetilise teadlikkuse ja vastutustundega. See on läbinisti autobiograafilistel motiividel kirjutatud kogu: vanaema, vanaisa, heinategu, lavka, pesupäev, külateed läbiv öine ralli, kevadine veeuputus, nahkhiired suveöös. Raamatu esimeses pooles on rõhuline, rütmiline ja riimiline luule, teise poolde on koondatud jutustavad vabavärsid. Kriitikud võtsid raamatu heade sõnadega vastu, ajakirja Vikerkaar kriitikutering (Vikergallup) valis selle 2000. aasta parimaks debüüdiks. Sellest raamatust alates kasutab Wimberg ka endapärast kirjaviisi (vt allpool).

Järgmine luulekogu "Kärppsed" ilmus 2006. aasta novembris. Selles kogus jätkab Wimberg "Maaaraamatust" tuntud autobiograafilistel teemadel kirjutamist, kuid ainevald on avardunud ja stilistika mitmekesistunud. Siin parodeeritakse heititalviklikku laadi, lehvitatakse sotsiaalseid loosungeid, arutletakse Euroopa Liidu üle, talletatakse elamusi, meenutatakse lasteaia- ja kooliaega, kasutatakse regivärsi väljendusvahendeid, poetatakse miniatuure jne. Muuhulgas kutsub Wimberg lühiajaliselt elule uue pseudonüümi Jakob Chr. Wimberg (1828–1915). Raamatu lõpus on valik Wimbergi luuletusi soome keeles (tlk Mika Keränen) ja inglise keeles (tlk Kalju Kruusa). See raamat on ühtlasi kirjastuse Jutulind esimene raamat.

2006. aasta algul ilmus Wimbergilt ka ainult PDF-faili kujul luulekogu "Bootleg". Sellesse koondas ta hulga juhu- jms luulet, mis ametlikes kogudes ei oleks väärt avaldamist, kuid mida kindlas, lahtiseletatud kontekstis tasub huviliste jaoks siiski põlistada. (Loe[1].)

Thumb
Wimbergi luulekogu "Wabastatud wärsid" esikaas

2010. aastal ilmus Wimbergilt koguni kaks luulekogu: "Eesti köökk" ja "Wabastatud wärsid". Neist esimene on tegelikult mitme funktsiooniga teos, sisaldades Wimbergi söögiteemalist luulet, valikut toiduretsepte ja saatesõna retseptide juurde. Tervet raamatut kannab kodus tehtavate, lihtsate, maitsvate, toitvate eesti toitude kui tõelise Eesti köögi ülistus. Retseptid õpetavad tegema munaputru, tangu-kartulisuppi, vorstisousti, piima-juurviljasuppi jt muid Wimbergi lapsepõlve meelisroogi ja need on autor üles kirjutanud oma emalt. Saatesõnas kutsutakse kõiki üles oma lapsepõlve armastatud sööke uuesti avastama ja nende retsepte õigel ajal talletama. Raamat sai palju tagasisidet ja kioskites müüdi seda Jamie Oliveri kokaraamatute kõrval.

Seni viimane Wimbergi luulekogu "Wabastatud wärsid" ilmus 2010. aasta septembris. Wimberg kirjutas oma blogis selle raamatu kohta (7.9.2010): "Pealkiri vihjab – olgugi ka muid tõlgendamisvõimalusi, nagu alati – esmalt sellele, et raamatus on ainult vabavärsid. Miks? Sest siis on mulje terviklik. Kirjutasin neid just mõni aasta tagasi suure hulga, leidsin oma lausumise rütmi. Ja hiljem olen ka kirjutanud." "Wabastatud wärsid" on Wimbergi kõige mahukam luulekogu – 144 lk. Alapealkirja järgi on raamatus luulet aastaist 2006–2010. Võrreldes "Maaaraamatu" ja "Kärppsetega" on "Wabastatud wärsid" äärmiselt isiklik ja vahetu. Autor räägib oma elust ja mõtetest, arutleb naiste, seksi, meedia ja ühiskonna teemal. Kriitikud on teose puhul esile tõstnud ka huumorit, kuid see ei ole siiski tartunakilik laadanali, vaid seotud pigem Wimbergi optimistliku elukäsitlusega.

Draama

Kõige mahukam osa Wimbergi loomingust on kirjutatud draama vormis. Aastail 2001–2003 tõlkis ta Eesti Televisioonile BBC lastesarja "Tweenie-põngerjad" (98 osa). Aastail 2002–2005 kirjutas ta stsenaariumi ETV lastesarjale "Buratino tegutseb jälle" (83 osa). Aastail 2006–2010 oli ta ETV lastesaate "Saame kokku Tomi juures" stsenarist (koos Jaanus Vaiksoo ja Kristiina Kassiga). TV3 jaoks on ta eestindanud aastail 2005–2006 animasarja "Teismelised ninjakilpkonnad" (26 osa) ja seriaali "Mu armas paksuke" (63 osa).

Veel on Wimberg kirjutanud stsenaariumi ETV ja ERSO ühiskontserdile "Buratino, sõbrad ja orkester" (2005), keeleõppeteemalisele DVD-le "Eesti keel ja meel" (2005, peaosades Karol Kuntsel ja Karin Lätsim), kolm sketšikava noorteorkestrile Reaalmažoor (2009–2010), stsenaariumi laste mängufilmile "Vihmase suve saladus" (Buratino-sarja tegelastega, 2005, lavastamata), libreto muusikalile "Pronksivalu" (2008, lavastamata), näidendeid lastele ja noortele ( "Prügihunt ja Superjänes", 2010) jm. Lisaks on ta laste mängufilmi "Röövlirahnu-Martin" (2005) dialoogi toimetaja.

Lastele

Wimberg on lastele kirjutanud – lisaks draamaloomingule – nii luuletusi kui ka proosat. Eriti rohkelt on ta avaldanud lasteluulet. Koos Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärvega avaldas ta 2002. aastal ühise jõuluteemaliste lasteluuletuste kogu "Kolme päkapiku jõulud". Teos kandideeris Kultuurkapitali lastekirjanduse preemiale.

2005. aastal avaldas Wimberg luulekogu "Buratino laulud", mis sisaldab ETV telesarjale "Buratino tegutseb jälle" kirjutatud luuletuse vormis laulutekste. Raamatu teises pooles on ära toodud ka laulude noodid, mille autor on helilooja Tauno Aints. 2006. aastal ilmus Wimbergilt luulekogu "Põngerjate laulud", mis on mahukas valik "Tweenie-põngerjate" jaoks tõlgitud-mugandatud-loodud laulutekstidest.

Luulekogu "Härra Padakonn" (2008) sisaldab kuut humoorikat lühipoeemi, mille kirjutamise idee sündis Wimbergil 2001. aasta varakevadel koos muusiku ja animaatori Kaspar Jancisega uut multifilmisarja kavandades. Multifilmisari jäi sündimata, aga kuus lühipoeemi veidi kummalisest, kuid üdini helgest ja heatahtlikust härra Padakonnast said kirjutatud. (Loe pikemalt Wimbergi[2] blogist.) "Härra Padakonn" oli nii Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia kui ka Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia nominent.

2009. aastal ilmus Wimbergilt lastele juturaamat "Suur pidusöök", kus on 12 lühemat või pikemat juttu. Enamik neist juttudest sündis samuti stsenaristitöö tulemusena: need on kirjutatud Buratino-sarja või Tomi-saatesse ettelugemiseks. Mõned jutud kirjutas autor ka enne raamatu kokkupanemist juurde. Osa "Suure pidusöögi" juttudest on (kunst)muinasjutu laadis, osa on realistlikud ja käsitlevad mitmeid tänapäeval lapsi puudutavaid probleeme (rahapuudus, lahus elavad vanemad, vanavanematest kaugenemine). "Suure pidusöögi" nimilugu kannab taas lihtsate, koduste, maitsvate roogade sõnumit.

"Buratino tegutseb jälle. 15 valitud lugu" (2010) sisaldab esimest poolt autori valitud 30 parimast Buratino-sarja stsenaariumist. Raamat kuulub näitekirjanduse valdkonda, stsenaariumid on ära toodud kujul, nagu nad said algselt televisiooni jaoks kirjutatud. Saatesõnas raamatule ütleb Wimberg, et need stsenaariumid võiksid huvi pakkuda nii sarja fännidele kui ka teatri-, eriti kooliteatri tegijatele, kes otsivad sobivat repertuaari. Raamatus on ka telesse mitte jõudnud materjali.

Kõik Wimbergi lasteraamatud on illustreeritud hinnatud ja omanäoliste eesti kunstnike poolt: "Buratino laulud" – Kristiina Kass, "Põngerjate laulud" – Priit Rea, "Härra Padakonn" – Katrin Ehrlich, "Suur pidusöök" – Anni Mäger, "Buratino tegutseb jälle" – Marja-Liisa Plats.

Publitsistika

Jaak Urmet on 1999. aastast alates avaldanud ajakirjanduses arvustusi, artikleid ja esseesid, peamiselt kirjanduslikel teemadel. Eriti viljakas publitsist oli Urmet aastail 2001–2007, mil ta töötas Eesti Päevalehes kirjandustoimetajana. Sellest ajast pärineb temalt hulgaliselt intervjuusid nii eesti kui ka välismaa kirjanikega. Meelisžanriks publitsistikavallas on intervjuu jäänud Urmetile ka hiljem. Iseäranis väärivad märkimist Loomingus ilmunud põhjalikud kirjandusloolised vestlused Enn Vetemaa ja Ralf Parvega. Reeglina kirjutab Urmet publitsistina oma kodanikunime all, kasutades Wimbergi pseudonüümi ainult erandlikel puhkudel.

Ühiskondlikel teemadel kirjutatust on kogunud enim tähelepanu esseed, millega autor on toetanud ateistlikku hoiakut ja vastustanud religiooni[3], kutsunud üles leidma positiivseid väärtusi Nõukogude Eesti kultuuris, teinud ettepaneku vahetada välja Eesti riigihümn[4] ja solidariseerunud lastest lahus elavate isade võitlusega oma õiguste eest[5]. Palju vastukaja said ka tema kirjutised teemal, et eestlased on liiga kinni oma rahvustundes,[6] mistõttu ta tunneb häbi eestlaste pärast, kes kõik on teiste rahvuste vastu sallimatud.[7] Samas kirjutises kutsus ta ka eestlasi olema mõistvamad nende vastu, kelle jaoks on Stalin sõja võitnud riigijuht mitte kurjategija.

Keel

Oma ilukirjandusteostes kasutab Wimberg alates "Maaaraamatust" isikupärast uuenduslikku keelt, millele on omane kolmandavältelise silbi lõpus k, p, t kirjutamine topelt (juhul kui neile ei järgne kaashäälikut):

  • nurkk, tarkkus, karpp, lomppi, kilppi, karttul, vilttu
  • kookk, vaikkus, koukkis, vaippa, peattub, heittis
  • aga: viskas, kalpsas, tonksas, lirtsus, kompsu, kõiksus, vaikne

Bibliograafia

Ilukirjandusteosed

  • Luulekogu "Maaaraamat" (Huma 2000)
  • Romaan "Lipamäe" (Varrak 2002)
  • Luulekogu lastele "Kolme päkapiku jõulud" (koos Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärvega) (Huma 2002)
  • Luulekogu lastele "Buratino laulud" (Varrak 2005)
  • Võrgu-luulekogu "Bootleg" (2006) Loe siit
  • Luulekogu lastele "Põngerjate laulud" (Varrak 2006)
  • Luulekogu "Kärppsed" (Jutulind 2006)
  • Luulekogu lastele "Härra Padakonn" (Varrak 2008)
  • Romaan "Pille-Riin. Kakskümmend üks lugu ühe tüdruku elust" (Jutulind 2009)
  • Romaan "Eesti naise õnn" (J&U 2009)
  • Juturaamat lastele "Suur pidusöök" (Maalehe kirjastus 2009)
  • Luulekogu "Eesti köökk" (Ajakirjade Kirjastus 2010)
  • Näidendiraamat lastele "Buratino tegutseb jälle. 15 valitud lugu" (Pegasus 2010)
  • Luulekogu "Wabastatud wärsid" (Pegasus 2010)
  • Romaan lastele "Kutsutud külaline" (Pegasus 2010)
  • Luulekogu "Hõõguvad read" (J&U 2011)
  • Luulevalimik soome keeles "Soittolista" (Palladium 2011, tlk Mika Keränen)
  • Luulekogu lastele "Rokenroll" (TEA 2011)

Teisi teoseid

  • "Eesti keele õpik 5. klassile. Kirjandus. I osa" (koos Lauri Vanamöldriga, Avita 2004)
  • "Eesti keele õpik 5. klassile. Kirjandus. II osa" (koos Lauri Vanamöldriga, Avita 2004)
  • "Eesti keele õpik 6. klassile. Kirjandus. I osa" (koos Lauri Vanamöldriga, Avita 2005)
  • "Eesti keele õpik 6. klassile. Kirjandus. II osa" (koos Lauri Vanamöldriga, Avita 2005)
  • "Eesti keele õpik 4. klassile. I osa" (kirjandusosa, koos Lauri Vanamöldriga, Avita 2007)
  • "Eesti keele õpik 4. klassile. II osa" (kirjandusosa, koos Lauri Vanamöldriga, Avita 2007)
  • Ralf Parve, "Minu aeg. Kirjandusloolised vestlused. Küsinud ja üles kirjutanud Jaak Urmet" (intervjuud, Eesti Keele Sihtasutus 2010)
  • Enn Vetemaa, "Mees nagu saksofon. Küsinud ja koostanud Jaak Urmet" (mälestused, Tänapäev 2012)
  • "Saarineni maja" (Baltek Arendus 2013), ISBN 9789949330614
  • "Tühjad pihud. Gunnar Grapsi elu ja muusika" (koos Margo Vainoga, Pegasus 2013)

Antoloogiad, koguteosed, kogumikud

  • "Kruogan" (noorte autorite koguteos, Vares 1998)
  • URDU 1 (kirjanduslik kogumik [Tallinn] 1999)
  • URDU 2 (kirjanduslik kogumik [Tallinn] 2000)
  • "Mõned ei tahtnudki" (Tallinna Noorte Tegijate koguteos, Kupar 2000)
  • "Tagasi prügimäele" (eesti punkluule antoloogia, Tänapäev 2000)
  • "Viie tunni tee / Five Hours Away" (Põhjamaade Luulefestivali koguteos, Põhjamaade Ministrite Nõukogu Tallinna Infobüroo 2001)
  • URDU 3 (kirjanduslik kogumik [Tallinn] 2001)
  • "Emajõe kondor" (Tartu Noorte Autorite Koondise koguteos [Tartu] 2002)
  • "Jõulutunne ongi see" (jõululuule kogumik, Sild 2002)
  • "Taadu, palun loe mulle!" (lastekirjanduse tekstide kogumik, Ilo 2002)
  • "Puuduta oma ligimest" (luuletusega postkaartide kogu, Huma 2003)
  • "Eesti ballaad" (eesti ballaadide kogumik, Tänapäev 2003)
  • "Õudne Eesti" (valimik eesti õudusjutte, Varrak 2005)
  • "Naised on nii imelised" (antoloogia naise teemast eesti luules, Tänapäev 2006)
  • "Ajattelen koko ajan rahaa. Kivikovaa virolaista nykyrunoutta" (kogumik tänapäeva eesti luulest, Johnny Kniga [Soome] 2006)
  • "Suur valmiraamat" (valmiantoloogia, Avita 2006)
  • "Draamake. Eesti teatri festival 2006" (kokkuvõtteline koguteos 2006)
  • "Väike pornoraamat" (Tartu NAK-i koguteos, Tänapäev 2007)
  • "Minu esimene raamat" (eksklusiivne koguteos 2008. a sündinutele, Tänapäev 2007)
  • "Las laps loeb" (antoloogia, SA Kultuurileht 2008)
  • "Tule, ma jutustan sulle loo" (koguteos, Petrone Print 2008)
  • "Siis kui sajab päkapikke" (lastejuttude kogu, Ilo 2008)
  • "Eesti lasteluule kuldraamat" (antoloogia, TEA 2008)
  • "Uus luulevihk" (miniantoloogia, DDB 2008)
  • "Meie inimesed" (koguteos, Pilgrim 2008)
  • "Lahedaid lastelaule" (antoloogia, Pegasus 2009)
  • "Lahedaid talvelaule" (antoloogia, Pegasus 2009)
  • "Väikese inimese suured reisid" (reisiluule antoloogia, Go Group 2009)
  • "Viinakuu" (luuleantoloogia, Tänapäev 2010)
  • "Ajast, mis pole minevik" (eri autorite mälestuste kogumik, SA Kultuurileht 2010)
  • "Lemberaamat" (Tartu NAK-i koguteos, A-Disain 2010)

Olulisemaid koostatud ja toimetatud teoseid

  • kolm numbrit ilukirjanduslike tekstide kogumikku URDU (1999, 2000, 2001) **loe võrgust
  • luuleantoloogia "Naised on nii imelised" + järelsõna (Tänapäev 2006) ***
  • Olimar Kallas, koomiksikogumik "Kogu lugu" + ees- ja järelsõna (Jutulind 2006) **
  • eri autorite novellikogumik "Jalutuskäigu kaugusel" (Telemedia Eesti 2007) *
  • Artur Adson, mälestusteraamat "Siuru-raamat" (Tänapäev 2007) *
  • Ralf Rond, luulevalimik "Naised kirglised" + järelsõna (Tänapäev 2008) **
  • Richard Kaljo, kunstiraamat "Musketärid" + eessõna (Jutulind 2008) **
  • Mika Keränen, lasteromaan "Varastatud oranž jalgratas" (Jutulind 2008) *
  • Mika Keränen, lasteromaan "Peidetud hõbedane aardelaegas" (Jutulind 2009) *
  • Tiit Kändler, artiklikogumik "Selles tarkuses näha süsteemi" (Jutulind 2010) *
  • luuleantoloogia "Sõnad soojas süliriimis" + järelsõna (Pegasus 2011) **

(*toimetaja, **koostaja ja toimetaja, ***koostaja)

Tõlkinud

Publitsistikat

Arvustusi

Intervjuusid, portreelugusid

Esseesid

Vaata ka

Viited

Välislingid

Tunnustus

Wikiwand in your browser!

Seamless Wikipedia browsing. On steroids.

Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.

Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.

Chrome
Wikiwand for Chrome
Edge
Wikiwand for Edge
Firefox
Wikiwand for Firefox